Tere õhtust, algab näitleja tund. Tänases saates kõneleb Rakvere teatri näitleja Volli Käro, küsib Pille-Riin Purje. Jutuajamine on lindistatud 15. jaanuaril, mil Rakvere teater mängis Tallinnas naksitralli ja Ibseni draamat naine merelt. Kõigepealt mainis Volli kära, et tal on varuks sensatsiooniline avaldus. Sellega jutt algas. Noh, kui minu käest küsida, et miks ma olen Rakvere teatris, siis on mul vastata sellele nii et see teater on mulle parandatud. See on aegadetagune lugu. Kui ma õppisin veel Väike-Maarja keskkoolis, meil lavastati seal kevadet ja siis kutsuti sinna lavastama julla Talbset. Ja hiljem, kui tema oli töödega koormatud või hõivatud, siis tuli tema abikaasa pasta taltseb. Ja siis, kui meie rohkem tuttavaks maks saime juba, siis sain ma teada, et härra ei olnud Alpsepolee, Rakvere teatri esimene peanäitejuht ja proua tants oli siis seal näitlejanna. Ja siis toimus kurikuulus pleenum, kui hakati neid kodanlike natsionalistide taga kiusama. Ühesõnaga selle pleenumi tagajärjel nad olid sunnitud lahkuma sealt ja siis nad rändasid mööda Eestit rahvamajades koolimajades ja lavastasid ja tõesti tegid, aga praegu ma võin öelda, professionaalset tööd meie algajatega edasi peale kooli lõppemist jäi proua taltseb tööle Väike-Maarja kultuurimajja ja seal me siis tegime ikka palju näitemänge ja, ja igasuguseid huvitavaid üritusi ja ja me saime väga lähedasteks ja ma olen teda ikka nimetanud oma vaimseks emaks. Sest ta rääkis mulle väga palju Rakvere teatrist üldse diaatrist, nii et oma esimesed niisugused teadmised olen ma saanud just tema käest tema kaudu. Tema oskas meid väga ilusasti liit, seda me ju tulime kõik töölt igaüks erinevast kohast ja ja siis ootas meid alati, ta oli väga kaunis riietuses ja, ja väga hoolitsetud ja kohvilõhn ja, ja see oli niisugune imeline kokkusaamine ja, ja rahvas väga hea meelega tuli, ta oskas meid koos hoida. Ja siis vahel taotlesime pärast proovi lõpuki koju minna ja tihtipeale me vestlesime kuni hommikuni välja ja ja vot ühel sellisel ööl. Aga ei, siis ma olin juba teatris, see oli 65 aastat, kui ma teatrisse mind võeti ja siis veel sellisel eelne vaatas ta mulle väga tõsiselt otsa ja ütles, et ma pärandan selle teatri sulle. Ja mina inimesena muidugi ma sain aru selle hetke tähtsust või tähendust. Aga muidugi ma ei osanud arvata, kuidas see käib või mismoodi see üldse on või mis asi see on. Ja siis ta rääkis mulle niisuguse loo, et Rakvere teater seisis ju kaua varemetes, tähendab, ei jätkunud raha selle ehitamiseks ja ja kuidas ta noore tüdrukuna käis seal, nende Nende vahel istus ja unistas sellest, et kunagi on Rakvere linnal oma teater. Ja ta ütles kuidagi niimoodi, et see oli kuivõrd tugev unistus ja nii tugev soov. Et et see kõik tundus talle noh, et see on tema oma tema oma, sest ta on sinna nii palju oma hingejõudu ja soojust ja kõike andnud. Ja muidugi aastad on läinud edasi ja ma alles nüüd hakkan aru saama, milline tähendus tegelikult minu jaoks on juba. Ja, ja ma ei tea, kas sellepärast või miks, aga vot seal nii kaua Vot niisugune lugu on selle parandamisega Räägime veel natuke sellest, mis oli enne teatrisse jõudmist, see algtõuge tuli sealt koolist näiteringist, aga oli mingi enne juba lapsepõlves mingi igatsus või tõmme teatrikunsti poole. Ta on nüüd isegi raske öelda, sellepärast et see minu lapsepõlv langes ju väga raskesse aega peale sõda, aga küllap ikka mul selliseid soove oli ja sest ma tean, et, et mind kasutati juba, ma ei tea, kas teises klassis ma olin kuskil, olin õpetajate näitemänguring oli ja mind kasutati ja laulsin ja tantsisin deklameeris siin ja noh, ühesõnaga kõike selliseid asju küll klassi eest küll kooli eest ja. Ta oli jah, trüki väga minuga seotud, aga ma ei osanud seda küll mitte, ma arvan, teatriga siduda, see soov tuli hiljem ja kindlasti ka proua aasta Tartseb õhutusel, sest tema väga toetas ja julgustas ja leidis, et, et ma olen seda väärt, et proovida teatris. See märksõna tantsimine, te olete ka liikumisseadeid teinud lavastustele, eks ole, ja see tants ja liikumine on teie elus oluliselt. Kas see huvi on tekkinud? Ma kaldun arvama, et see on looduse possible kingitud anne kui seda andeks nimetada, aga jah, sellepärast, et ma olin pisikesest peale. Kui ma muusikat kuulsin, siis ma ei saanud paigal istuda, vaid ma pidin pidevalt tantsima liikuma ja eks ma siis niisugustes rühmades olen teinud ja hakkan päris niisugust kooli kui sellist ma pole saanud küll. Olete te mõnikord tundnud, et oleks tahtnud. Teatrikoolis käia või et kas on midagi selle tõttu puudu jäänud või, või kuivõrd näitlejale on vajalik, sest noh, teatrisse on nõudnud ju inimesed väga erinevaid teid pidi. Küllap ta oleks olnud vajalik, sest noh, ma üritasin ka sisse saada. Aga tähendab, mind ei võetud vastu, et ma olen liiga vana, ütles mulle volliga, on seal, see oleks pidanud olema kolmas lend ja, ja see oli üldse üks segane aeg, kui ma tulin sõjaväest ja siis ma jäin hiljaks ja siis noh, lihtsalt läksin proovima, aga öeldi, et ma olen nagu vana juba 24 aastane, siis juba. Ja siis Panso soovitas mul minna teatrisse ja siis ma midagi juhuslikult saingi niimoodi. Ja tõesti, te olete seal kõikvõimalikke aegu näinud ja nii palju erinevaid peanäitejuht tegi, üle elanud, eks ole. Kas on mõni periood teile ka eriliselt kallis, selles teatriajas? Ma arvan, eks esimene periood oli ikkagi küllalt tähtis, et ma jäin nagu pidama, sellepärast et minul oli see alguses päris raske, sest Mai Mering oli väga niisuguse karmi ja, ja tugeva käega lavastaja ja ja peanäitejuht eriti jaa. Jaa. Ma nagu ei uskunud algul, et teater võib olla ka selline, sest et minu arusaamise või ettekujutuse järgi oleks ta pidanud olema midagi muud. Aga ma siiski kohanesin ja pidasin vastu, kuigi ma üritasin põgeneda sealt ka sel ajal aga ei läinud korda ja, ja siis muidugi üks kaunis aeg oli siis, kui tuli Raivo Trass. Hoopis uus elu meil hakkas ja ja nüüd tagantjärgi meenutada, me ei ole vist iialgi teatris nii palju laulnud kui tollal just neid ärkamisaegseid ja vanu laule ja, ja me laulsime neid tohutu andumusega ja, ja see oli imeline aeg ja muidugi kõik ikka vaimsus ja, ja kõik oli mingi uus ja teine. Mida arvata tänasest päevast ja noh, sellega seoses siis ka homsest, Rakvere teatris on küllalt omalaadsed muutused seoses Peeter Jalaka tulekuga olnud ja oli ju ette hirmu, et selle teatri oma nägu kaob ära ja, ja on praegugi häirekella, et mis tast saab, kuidas seal sees olles tunne on. Müttame Aga tööd tehasest, trupp on väike ja, ja tõepoolest on niimoodi, et tükist tükki kogu aeg ja ja kas mul, ma kardan küll, et mul ei olegi niisugust kõrvalpilku selle asja hindamiseks põhiline on ju tõesti ikka minule vähemalt see, et töö käib ja neil on nüüd väga korras maja ja see on nii suure tähtsusega. Tähendab me oleme kogu aeg elanud ja töötanud mingisuguses väga lagunenud. Ohtlikkus, nagu hiljem selgub, maa elas ju. Ja kui nüüd on meil duširuumid ja, ja kõik on nii kaunis ja, ja, ja garderoobid ja, ja see, see on niivõrd tähtis, nii et. Selles mõttes mul on ka töörõõmu küll. Te ise olete valmis kaasa minema niisuguste moodsamat eksperimentidega ja, ja selle kõigega või olen küll. Olen küll, ma olen oma meelest kogu aeg üritanud nii palju, kui see võimalik muidugi meie teatris on olnud kaasa minna ja eks ikkagi aastatega läheb inimene konservatiivsemaks ja ma arvan, et mul on juba mingisugused välja kujunenud veendumused, mida on raske ümber lükata. Ta, ja nii oli näiteks liitri, aga ka. Sest see oli ju hoopis uuelaadne töö ja, ja ma algul ka väga tõrkusin. Tegelikult mind väga vaimustas nende professionaalsus, ma nimetan seda nii. Tähendab, ta on teiselaadiline ja, ja kõik on midagi muud, aga, aga mind väga võlus see vendi kunstnikuna ja see, kuidas nad olid kogu aeg juures ja iga asjaga see sündis seal ja, ja kui läks midagi viltu, see parandati ja tulite nüüd välja nii nagu ta tuli siis kiri siiski põnev, ta oli väga raske ja koormav, mäletan üks proov oli meil 12 tundi järjest. Aga lõppkokkuvõttes ikkagi väga huvitav asi. No see oli nüüd jutt Hillar Liitojaprojektist ja ta mu hing rahule kuidas tundus, kas nende etendustega publikuga tekkis kontakt või kuidas Rakvere publik selle vastuvõtt See on huvitav kogemus selles mõttes, et Hillar Liitoja ütles, et et teie ajage oma asja. Teie, teete oma asja? Tähendab, see ei pruugi teid segada, mis publik teeb. Aga muidugi me aeg-ajalt oli võimalus vaadata, sest kui saal oli valge, siis siis neid nägusid ja seal oli siis igasuguseid inimesi, kes oli jäänud aga mõttesse ja kes kuidas ennast ja tal oli igav ja mõned lihtsalt naersid ja ei üritanudki nagu millegagi kaasa minna ja igasuguseid oli seal. Aga siis üks tore lugu on. Me rääkisime seal ees reas neid oma lugusid hingest ja siis ma rääkisin, mul oli seal ees ainult üks tütarlaps ja ma rääkisin talle ja ta kuulas mind väga hea meelega. Ja järgmine õhtu lähen vaatan jälle tema ja äkki siin siis jälle talle ja siis kolmandal õhtul ta oli kuskil natuke edasi, nii et siis oli üks teine naine, kellele ma sain rääkida, aga ma rääkisin ikka talle ka. Nii, et igasuguseid inimesi oli, mõned tulid kolm korda järjest. Seda kui oluline üldse publiku vastuvõtt ja tugi on, teil on ju ka monoetenduse kogemus olemas? Siis ma nüüd endast räägin, siis monoetenduse kogemus on väga hea. Loomulikult algul oli meeletu hirm. Aga kui ma juba maha rahunesin, siis ma hakkasin nautima seda, et kõik on minu käes. Ma ei sõltu mitte kellegist. Ja see oli niisugune imeline tunne. Ma tean ainult seda, et mind toetas minu valgustaja. Ja see meie koostöö. See oli imeline, mille eest ma olen talle lõpmata tänulik, oli Üllar Võrno. See oli minu esimene monoetendus Tuglasest. Viimane tervitus aga sisse teine monoetendus, puhas armastus, mida ma esialgu tegin noh, ta nagu valmiski, nii palju, kui ta valmis meie muuseumi topisesaalis. Ja vot sellise etenduse väljaviimine teistesse kohtadesse ei mõju eriti soodsad sellele etendusele mõned aastad hiljem isegi ma olen kuulnud, et, et, et see, mis seal muuseumis toimus, et seal ikkagi väga hea inimesed mäletavad seda siiamaani. Kas see on ka ajas muutunud, kui palju üks lavastus Rakveres vastu peab või kui kauaks publikut jätkub või või on see olnud kuidagi stabiilne või kuidas see on? See on päris stabiilne. See oleneb muidugi lavastusest, aga muidugi ma mingil määral jälle meenutan seda Raivo trassi aega, aga vot see oli jälle niisugune aeg ja ja Raivo lavastas ju nii palju seda eesti algupärandit ja, ja rahvas sõna otseses mõttes tungis nendele etendustele ja ja siis 10 etendust on, on ikka niisugune hea lavastus Rakveres 10 korda, aga kui juba üle selle, siis see on midagi pööraselt head. Aga on lugusid ka, mis on tõesti ainult üks või kaks korda. Ja kas see teeb nukraks ka või kui mõelda, et mõnes suuremas linnas mängitakse 100 korda, et kas on tihti kahju olnud mõnest rollist lahkuda või lavastusest et nagu enneaegu lõpetada? On küll, jah, ma mõtlen niimoodi isegi, et nagu ei olegi õiget elu sisse saanud ja siis juba ta võetakse maha ja ja väga julmalt öeldakse, et publikut ei ole, aga muidugi teatris harjub kõigega ja kõigest pead üle saama. Et mõelda kõigile neile rollidele, kas teil on niisuguseid lemmikrolle, mis teiega ikka kaasas on või mis on teile kõige olulisemad olnud või mis kohe meenuvad? Jah, ma olen ikka sellele küsimusele vastanud ikka onu Vanja, millest ma ei saa üle ega ümber. Sellega on seotud ja niivõrd kaunid mälestused, esiteks see tööprooviperiood ja muidugi osaise ja mulle ühel etendusel väga õnnestunud stseen. See on ka niisugune natuke erandlik juhus, oma kolleegid tulevad ja ütlevad, et volli, mis sa nüüd tegid ja ma ise ei saanudki aru. Ja ka hiljem ma meenutan, siis tundub küll, et see oli tõesti niisugune väga õige ja väga hea ja Tšehhovi ka on mul tõesti vedanud ja jaa, muidugi tsehhid mängiks. Praegu on mul kohe niimoodi siin Ibsen on väga võimas, kida mängiks, Tammsaaret mängiks. Mulle väga meeldib Oru Pearu. Ma sain natuke sellest lavastuses kaasa teha. Sellega oli veel nii, et algul pidi nagu ainult hääl olema. Aga siis seal Vargamäe. Ja siis äkki ilmusin ma sinna ikka sisse ja sinna tegevusse ja mulle. Mul on nii kohutavalt see Oru Pearu, meelde. Ma tahaksin. Tõesti, ma tahaksin. Ma mäletan, mitte veel, kui Ruut Tarmo mängis Oru Pearu, siis ma ei olnud diaatrisega kooli ajal ilmselt. Ja Ta oli muidugi nihuke krutskeid täis ja, ja tohutu vitaalne ja ma olen siiamaani meelesse. Aga mina näeksin hoopis teisiti teda. Mu meelest ta nii kohutavalt õrna hingega ja just selle varjamiseks ta teeb kõiki neid asju, nii et see oleks huvitav töö. No äkki veel Raivo Trass, kes ikka Tammsaarest kunagi ei saa üle ega ümber, äkki pöördub kunagi tagasi selle juurde? Tütar mind Oru Pearu võtab, aga eks neid osasid on ikka olnud. Naga taust. Ja ostja. Paavstiga niimoodi, et see on nii suur materjal, et ta tõenäoliselt oleks tahtnud Meil pikemat prooviperioodi, sest mul on niisugune tunne, et kogu mu tähelepanu läks esimesele vaatusele, mis mulle nii kohutavalt meeldis ja mida ma nii väga tahtsin teha. Ja kuidagi tundus, et noh, et see teine pool, et seal ei ole nagunii midagi nii rasket, et küll me sellega hakkama saame, et ta ei olnud nagu balansis, et esimene võttis mul nii kohutav või tähendab ma ei osanud ka jõudu jagada, vot see on küll väga tähtis ja oluline. Ja nüüd on vahepealsed üks seisis ja siis me tegime Rakveres etendusele ja, ja nüüd tajusin ma esimest korda, et ka teisel osal on väga palju võlu ja ma oskasin hoida ennast natuke ka lõpupoole. See oli üks õnnestuma maid, etendusi, ma arvan Kas te arvate, On teil olnud ka mingi ampluaa või on teil olnud kõikvõimalikke rolle või kuidas teid on avastatud kasutatud? Eks mulle on pakutud ikka väga erinevad neid asju ikka ja läbi aegade ja aga muidugi üks oht, mis sõltub ilmselt minust kui isikust või inimesest, on see. Mäletan mingisugusest artiklist. Ma õppisin lausa pähe selle lause Käro näidendi koreda võitu taustal. Kuidagi meeldivalt oma tunde hellusega esile tõusis. See vist on mind jälitanud kogu aeg. Tähendab, mulle on pakutud ja, ja kasutatud mind sellistes osades noh, see on kahtlemata nii, siin ongi see probleem, kuidas on hirmsasti näitlejale ikka lavastajat vaja, kes näeb ja tunneb teda ja ja oskate aidata, sellepärast et eks me võta ikka sellest kinni, mida me oskame, mis on meile tuttav ja ja, ja kui ei ole seda. Ühel pilku ja kõige kohutavam on see, et, et alati on ju ikka nii kiire nende tükkide väljatoomisega, et et kui saaks juba iseennast kõrvalt hakata natukenegi jälgima, noh, nii palju kui see võimalik on, et siis ehk annaks ka ära midagi teha, aga. Seega siis oleks huvitav mängida just nagu oma loomusest erinevamad. Jah küllap ta oleks, aga mõtlen juba niimoodi, et kui inimene on 30 aastat laval istunud, siis ta võiks juba pensionile saada. Peaks niisugune seadus olema? Ei noh, proovida oleks ikkagi huvitav ja te olete lavastanud ise jah, sihilikult uni, naljakas juhtum. Algul tundus mulle niivõrd kerge, aga siis kui me tegema hakkasime, siis sain aru, et ei olegi. See oli küll ka sellest jälle ajast tingitud, et meil ei olnud kedagi. Ja siis mul oli ikka põhjendus ka, meil olid noored inimesed teatrisse võetud, kellel ei olnud üldse nagu erilisi teatri kogemusi, ma tahtsin nendele midagi õpetada. Ja samas ka tahtsin ma ükskord tunda ennast selles rollis või ja et kui ma vastutan kõige eest ja see, see oli väga mõnus kogemus, tegelikult. See diviseeris sellisele mõttetööle, mida ju tavaliselt näitlejad ei tee, eks ole, oma roll ja piisab. Aga muidugi raskeks teeb see, kui trupp on ebaühtlane, väga raske on selgeks teha seda, mida sa mõtled ja tahaksid näha. Aga mul on siiski hea meel, et vähemalt nendel esimestel etendustel jäi mingi selline selline atmosfäär, mis minule väga meeldis ja, ja mulle tundus, et see selle tüki juurde sobis ja ja see oli, see oli midagi soojaga pärast, seal juba vahetasid tegelased ja siis lagunes ära see ja ausalt öelda, ega ma enam ei julge. Kui siin oli juttu erinevatest perioodidest Rakvere teatris, aga kes on teie jaoks niisugused olulised lavastajad olnud? Tegelikult mul on hea meenutada jälle tagasi tulles selle alguse juurde. Vastad Alpsepa, kes andis mulle kõik vajaliku kaasa. Mai Mering on väga oluline figuur minu kujunemisel ja ja ma olen tagantjärgi olen talle väga tänulik. Ja üldse peab ütlema, et naised, lavastajad, valitsus olnud väga suure tähtsusega ja siia liitub nüüd Nataša Petrova, kes oli Moskvast. Ja see on huvitav, me oleme saanud ka väga lähedasteks inimesteks ja nüüd jõulude ajal ta helistas mulle, ei ole kaua aega nagu ühenduses olnud ja see oli niisugune kaunis Kingitus, ta teadis, et meil on jõulud ja me tähistame. See oli imekaunis kingitus, kuulda tema häält ja ja seda kinnitust, et nad väga armastavad meid, mäletavad ja ja mõtlevad meie peale see, kuidas tema lavastas. Seda ma ei unusta ja tõenäoliselt keegi ei osta keegi, sellepärast et see periood oli, see oli ääretult, ääretult loominguline, ääretult täidetud ja, ja milline nõudlikkus ja kuidas ta oskas aidata meid ja ja see, kuidas ta rääkis lollilt. Aasta on nagu aednik, istutan siis vaatamidesse kasvama, läheb nii kujundlik ja nii kaunis kõik see, mis puutub Tšehhisse ja ja seesama prantsuse näidend so ja kolm naislavastajat on, et ka oluliselt mõjutanud ja. Aga siis mees aastatest tahaksin ma väga meenutada hea sõnaga Udo Väljaotsa. Keldi maaliga jälle. Professionaalne, ta ütles kohe mulle. Juhiga on, pärast seda oli kergem. Aga neid on palju olnud, muidugi. Oru Pearu selle jutuga, kas on veel niisuguseid rolle, mida te olete unistustele endas kandnud, ei ole saanudki mängida. Ma just mõtlesin selle Mauruse peale. Muidugi Eskola oli nii vaimustav ja ma olen kuulnud, et Aarne Üksküla andnud väga huvitav ja väga tore. Vaat see on ka üks niisugune, aga tõenäoliselt okei unistuseks, aga ilmselt ka neid peab olema. Aga näiteks? Rakvere teatri üks uuemaid lavastusi ongi hote. Kas sellist mõtet ei olnud, et Peeter Jakobi on Rakverest ongi hote olemas, aga et ka te ise tahaksite olla? Ei, ei don kihutama, ei ole isegi mitte vaimusilmas näinud, et ma selleks kõlbaks. Võib-olla hingelt jah, mingil määral tongi Hattaga, aga see oleks siis liiga otse. Ennem oleksin Ma hea meelega teinud tantsukontsert üritanud. Kas seda lastetükki naksitrall on mõnus mängida? Aga ma nii tahtsin mulle muidugi mu käest küsiti ilusasti, et kas ma olen nõus ja ma tahtsin seda tükki teha, sellepärast et seal on niivõrd kaunis sõnum, aga küll on armas, kui ei, see etendus ära lõpeb ja ja siis noh, kui tuleb sisse pisikene tääkine ja toob lillel nuppu, ema suunab, siis ütleme konkreetselt minu juurde, siis siis on kuidagi see niivõrd kaunis. Mõtlen, tänan ema ja, ja seda väikest last ja noh, niisugused hetked on kaunid. Kas pakuti kohe muhvi rolli, sest see liitub jälle selle tunde helgi justjust, puhvi rullimist, eks ta on niisugune diplomaat, seal ju nende teiste läksid rallide vahel ka või selle koleerilisema kling poole. Just just just et mahendada ja ja küllap see ka mul elus on niimoodi, sest kas või täna pöörane päev, kui hakkas paanika peale, buss oli rikkis ja ja noh, üks inimene läheb närvi ja teine ja siis ma üritasin ikka seal naljaks pöörata selle asja, sest mina tean, ma ise närveerisin täpselt samuti, kui ma noor olin, et see ei aita mitte midagi. Sa tapad ainult iseennast ja oma närve, et sellest ei muutu mitte midagi, et tuleb väga rahulikult neid asju võtta ja ka eks ta närvi ajab. Ja no lõpus, kui ma olin pool 12, olime Lasnamäel alles auto tõi meid sinna ja siis selle bussiga kolistasime, nii et ma jõudsin 12-ks majja ja siis ruttu riidesse Krimmi ja siis etendusele, nii et selles mõttes, need on niisugused halvad asjad ütlemaks. Kas niisuguseid kõikvõimalikke ootamatusi, viperusi juhtub teatris tihti? Uuri ja eriti palju on muidugi seotud mehed transpordiga sest need bussid on meil alati olnud niisugused kehvad ja katki läinud ja tuleb meelde. Me sõitsime hästi, väike trupp oli ja nii suured hanged olid ja millegipärast see buss, ma ei tea, miks ta, keerasin hange sisse ja välja ei saa enam ja me jõudnud lükata ka meid oli nii vähe ja siis ja, ja õhtu pimegaanski hämar ja, ja ei ühtegi transpordivahendite ei liigu ja lõpuks tuli mingisugune see tsemendiauto. Ja siis peatasime selle kinni ja jäta, laseksid seda Tsementisin rataste alla, et siis saaksime välja sealt. Aga muidugi bussid olid nii hõredad ja meie muidugi raskuseks bussi ja siis lasi seda tsementi, need buss tsementi täis, siis ma ütlen selle, kus ei ole mingeid pesemisvõimalusi. Aga laval, kas te seal ka mingite viperuste korral suudate rahu säilitada, olete te hea improviseerida või selles suhtes, kui midagi laval nihu läheb? Eks ikka olude sunnil. Aga ma ise olen hirmus naeria ja sellega seoses on küll hirmus palju naljakaid lugusid, ma mäletan ükskord Me mängisime, Chao etendus oli ja see oli prantsuse komöödia, see oli nii naljakas. Ja siis rahvas muidugi naeris kogu aeg ja, ja kuidagi üks naine eriliselt naeris ja see oli nii nakatav ja see oli niivõrd kaasakiskuv, et me olime no äkki ka laval. Ja, ja me ei suutnud vastu pidada. Me naersime mõlemad seda naeru. Ja üldse noh, niisugune naeruatmosfäär oli niukene keeruline ja, ja siis oli niimoodi, et ma vaatan, Eeva hoiab naeru tagasi ja see on kõige naljakam seal laval silmad märjad ja muidugi pahvatasin naerma, siis naeris publik ja meie laval ja, ja siis läks tükk aega know tükk aega viis minutit võib olla ja, ja siis, kui me suutsime edasi minna ja aga muidugi, näiteks kui meil oli kohutavalt palju etendusi järjest niimoodi väljasõidud ja ja siis ühte sama tükki ja niimoodi ja siis tekib see niukene tüdimus, hetk, millest on vaja siis üle olla ja siis ümber tähendab lavalolijad ja lava kõrvalolijad, kõik üritavad siis midagi, noh, nii sihukest naljakat teha, et ja, ja muidugi seal juhtub siis ikka tõesti pööraselt mölakad lugusid iseenesest rääkida on seda praktiliselt võimatu, sest ükskord mul oli mingi pult seal, kus ma olin ja ja sinna lavapoisid, olid kiiruga unustanud haamri. Iseenesest ju mitte midagi naljakat, aga sellest piisas, terve trupp oli nii elektri, Sõõrunud nalja kui palju. Muidugi publik ei tavaline sellest sellest naljast aru. Kui oli jutt, et vaimustuse pinnalt sai teatrisse tuldud ja ma arvan, et ilma selleta ei saagi teatrit teha, aga kas on selliseid hetki või tundeid, et see kõik libiseb rutiini või et see vaimustus kaob ära? Eks neid tuleb ikka ette, tuleb ikka sellepärast, et niivõrd palju kui on Rakvere teatris olnud igasuguseid avarii ja, ja tõesti väga raskeid olukordi ja tahtmine on olnud jätta kõik, et ma enam ei suuda ja ma enam ei suuda ja aga siis need on ikka mööda läinud ja, ja muidugi mul on, praegu on mul väga hea meel öelda, et ma olen kõik selle suutnud vastu pidada ja ja, ja ega ma ei ütle, vaimustus tuleb, kui midagigi on lähedal sellele, noh sest me kanname kõik või ainult mina kannan endas mingit ideaalvarianti teatrist kui kõik klapid, no seda on praktiliselt võimatu lootagi, et see kunagi nii on. Aga kui juba noh, väga palju asjaolusid räägib selle kasuks ja ja ja ma tunnen, et mul on hea ja mind vajatakse ja ja, ja tükk huvitab ja lavastaja on huvitav ja ja partneriga pakub ja palju-palju nisukesi üksikasju. Ma ei räägi ainult näitlejatest, vaid kõik see, kogu see personal, kes kaasa aitab selle lavastuse väljatoomisel ja kui see on hea siis on ikka lust kuskil lavapoisid. See on imeline, kuidas nemad võivad aidata sellele, et sünniks lavastusse. Ta koosneb miljonist komponendist ja siis mõtled, et ei, ikka väga head ma jäin ja see on ikka õige, et ma jäin ja sest kus mujal midagi sellist saaksin ja. Nii et ei ole midagi, kui on ikka raske. Küll ta ükskord mööda. Milline paik on Rakvere tee jaoks need väljaspool teatrit, kui üldse niimoodi on võimalik lahutada või, või on teil hoopis mõni teine paik, näiteks kuhu puhkuse ajalgi? Ikka turistina nihukeseks, kalliks kodukohaks. Aga ma puhkan Hiiumaal. Ja nüüd ma olen avastanud enda jaoks Hiiumaa. Ma olen juba 25 suve järjest seal puhanud. Ja ma nimetan ennast juba suve hiidlaseks. Selle saarega on küll nüüd minu jaoks nii palju meeldivat, nii palju põnevat, nii palju huvitavat. Et kui hakkab nüüd juba kevade poole minema ilm, siis me muust ei räägi, kui saaks, aga jumala saksa Hiiumaale. Ja mul on hirmus kahju, kui ma saan seal olla liiga vähe. Sest seal ma tõesti puhkan. Meil on seal väike majakene ja siis aed ja, ja meri ja, ja naabrid ja, ja palju aastaid oli seal hea olla selles mõttes, et ei olnud üldse tuttavaid. Tähendab niivõrd eraldatud, aga nüüd juba aegade jooksul on juba liiga palju, minu meelest juba pead sinna külla Venemaa ja sinna ja sest esialgu ei taha ju mitte kedagi näha, tahavad lihtsalt olla seal ja, ja aias on nii palju tööd teha ja maja juures ja, ja kogu aega. Aga siis muidugi, kui juba enam-vähem korda saab ja siis võiks juba nagu ringi ka vaadata ja siis ma käin juba Kärdla peal ja siis saare peal, kui on võimalus, et see koht on meie, oleks küll väga oluline. Nojah, sest näitleja on ju väga suhtlev inimene või väga suur osa sellise püsibki inimsuhetele, et siis ilmselt seda üksindust on tasakaaluks vaja või, või rahu. Küllap on, küllap on ja ega näiteks Rakvereski mul on väljaspool teatrit väga vähe tuttavaid, ometi ma olen seal nii kaua elanud ja teatud nägusid tänava pealt ja kauplusest ja kuskilt niimoodi teretame isegi ja aga üldiselt on väga väike tutvusringkond ja võib olla. Kas sellepärast hakkasin ma Lions klubis olema ja seal on nüüd mul tõesti noh, igast valdkonnast väga huvitavaid härrasmehi. Ja ma kuulan suu lahti ja kuidas nad arutlevad ja, ja mismoodi nad arutlevad ja nad võib-olla ei saagi aru, kui, kui tähtis see mulle tegelikult on. Rääkimata sellest, et sellel klubil on ju niivõrd õilis ülesanne jällegi. Heategevus. Näitlejaamet oma perest ei lähe edasi. Poeg õpib Tartus ajalugu. Ta korra oli teatris tööl küll ja mul on tunne et ma nägin hetkeks temas nisukest soovi et ta vist tahaks olla laval, aga ei, läks teisiti. Aga see on vist ka väga seotud sellega, et meie olime nii palju ära, kui ta oli väikene. Sest sisu praktiliselt iga õhtu sõitsime välja ja ma nii mäletan seda, ta oli üks nelja-aastane või viiene umbes nii. Ja ta sai aru, et me hakkame jälle ära minema väljasõidule ja siis seisis niimoodi ukse. Ta pani käed vastu ja, ja pisarad silmas ja maid lahedil ära minna. Lubadeta. Ja meil on ju aja peale, eks ole, täpselt peab olema kohal ja kuidas sa siis teed talle selgeks ja siis ma ütlen, et all on, aga me peame tööle minema. Et miks te peate minema? No selleks, et raha saada, miks laua ja mõtlesin, et noh, et aga süüa osta ja ja, ja riideid osta ja ja naasis, vanaema hakkas ka teda meelitama ja siis mingi mingisugusel hetkel ta siis noh, mõistis, siis tuli sealt ukse juurest ära, aga noh, need hetked on ju niivõrd rasked sellised ja nii et nad seostavad seda teatriga kui mingi halva asjaga, mis nendelt võtab vanemad ära. Nojah, ja mõlemad vanemad, eks ole, isa ema, näitlejad, aga niimoodi kulisside taga, et ta ei ole siis palju kasvanud reisidel kaasas. Ei, meil oli õnneks vanaema ja mee harjutanud teda teatris, aga ta käis küll meil reisidel kaasas ja siis ta oli ka niisugune väikene ja ja siis tal oli tekst, oli, tiitel on meeles ja, ja siis ta on seda rääkinud, kuidas ka? Ei sajastada, ikka naerma, aga ta on väga kriitiline. Nii et kui ma temale suust kuulen mingisuguse tunnustuse Kas muusikal on ka mingi osade jaoks lõõgastumises või, või jäneselaadimisest? Jah, on küll, ma olin väga sisse võetud ooperimuusikast mullalid, Verdi ooperit, noh, peaaegu peas kõika, Iidee atroviaatori koletu ja ja teised vist vähem. Ja muidugi balletimuusika ja, ja üldse klassikamuusika ja. Kui me alustasime sellest, et te olete Rakvere teatripärija siis Küllap seda on ka vara küsida, aga kas te olete mõelnud, kellele teie pärandaksid? Rakvere teatri? TEMA olengi seda mõelnud aeg-ajalt praegu muidugi on nii-öelda. Aga ma usun, et kunagi selline jutuajamine toimub. Aga niimoodi ma olen ja vastu pidanud 30 aastat. Kui nüüd tervist ja jõudu on siis ehk veel. Ja, ja küllap ma siis leian selle inimese, kes siis selle edasi veab ja viib. Ma mõtlen niimoodi, et seal Rakveres olen olnud ja käin neli korda edasi-tagasi mäest üles ja jälle koju ja ja vahel rohkemgi ja ja, ja see linn ja. Aga kui masina teatrimäele jõuan, siis ma no kuidas ma seda ütlen, siin jälle? Sõnadest tuleb puudu. No see on minu kodu, iga nurk on mulle tuttav ja, ja, ja tõesti niimoodi kui, kui hüüd on niimoodi, et kui need seinad ainult teaksid või seinad, teavad, aga hetke, kui nad kõnelda oskaksid. Ta on niivõrd läbi põimunud kõigega ja ja sealt on väga raske lahkuda. Muidugi ma ei ütle. See ei pruugi olla iga inimesega niimoodi. Kes ei leia pidepunkte? Ei, mitte midagi, see loomulikult läheb kuhugi mujale. Aga ma mõtlen ikkagi, et see on oluline, et et üks osa jää Nii jõudsime jutuga saate algusesse tagasi, aga lubatud sensatsioon on saanud vastandliku tähenduse. On ju sensatsioon ühepäeva liblikas, teater kui pärandus, aga püsiväärtus. See oli volli Käro näitlejatund, mille seadsid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje.