Ega ei ole, teatas ja ka muudel elualadel, nii et on kõik laineharjal. Nüüd otsekohe järgmine aasta tuleb suure tõusu tegelikult muidugi teatud niisugune. No kuidas ma ütleksin, tähendab, see tõus ei alanud kohe veel 73. aasta alguses vaid kuskil seal lõpupoole hakkas nagu midagi midagi midagi helgemat paistma, aga uuslavastuste arv oli hea, oli kaheksa nimetust, tähenab, nimetas veel rohkem seid, olite juu balletikassetid ja, ja oli niimoodi balletiosas kogunisti kolm esietendus tuli balletiosas. Need olid siis Mai Murdmaa labürint, kus ta kasutas ka näiteks Arvo Pärdi muusikat ja siis Pakoffi kadunud poeg ja lülitas sellesse labürindi kavasse ka eelmisel aastal loodud luigelennu, millest natuke vähe rääkisime, aga mis oli üks Veljo Tormise ooperi põhjal tehtud jaam? See väga sobis nende teiste teoste juurde sinna, nii et see oli üks väga põnev õhtu ja eriti muidugi kadunud poeg andis suurepärased võimalused Vjatšeslav Maimu Sovile Tiid härmile nimiosalisena siis Juta Lehiste oli vapustav kaunitar, samuti Tiiu Randveer elita ärkina. Nad olid kõik väga erinevad ja peab ütlema, et sai aastakümneteks jäise kadunud poeg teatrikavasse, kusjuures Mai Murdmaa nisugune. Ta ei korda mehaaniliselt oma tööd, vaid kui ta uuesti toob lavale niimoodi pühib tolmu ära ja tingimata midagi muudab siis balletikooli ja teatri koostööna tuli väljade libigupeedia väga huvitav lavastus, toodi Moskva varjend siia ja kolmas balletinimetus oli siis, see tõi Anna Karenina siis ooperites tulid Mozarti haaremirööv ja kahe lühiooperi kavalisest norrati pirnipuu eesti helilooja ja siis nutitelefon. Ja kolmas oopri õhtu oli siis Salome Richard Straussi operetis tuli, ma ütlesin, õnnetu nahkhiir. Aga kuidas telefoniühenduse saamisega lugu oli Voldemar Kuslap? Nimeka Ameerika itaalia rahvusest helilooja, kes millegipärast elab näiteks Iirimaal või Šotimaal. Carlomenotti ääretult sümpaatne lühiooper ainult kahele tegelasele. Siin võib öelda armastuse Kolmnurgaga tegemist, mees, naine ja telefon väga suupäraselt kirjutatud, aga meloodiarikas, kohati võib-olla natukene isegi Putšiini või isegi tonitsepti stiilis, aga orkestrimaterjal on üsna kaasaegse helikeelega. Nii et ääretult huvitav teos, mida on väga paljud konservatooriumi lõpetanud, oma diplomitööna kasutanud ja, ja see pakkus suurt tegemise ja laulmise rõõmu meile kõigile. Ta oli koos pirnipuuga, hiljem oli koos Chima Rosa lühiooperiga monoooperiga kapellmeister ja salajane abielu, nii et ta on mitmete erinevate ooperitega olnud kavas ja ta jäi kauaks. Ei oska. Lugu väga sümpaatsed ja vokaalse üleolekuga olid oma rollidest nii Anu Kaal kui Margarita Voites. Tegelikult ma olen niisugune tunne, et ega sul ei ole üldse mingi probleem võtta, laulda, kas täna õhtul seda ooperit uuesti? Jah, ta on tõesti, seda sai lauldud, nii tähendaks siin statsionaaris kui ka kontsertesituses. Seda on lauldud väga erinevates kohtades noort Tallinnast, Tartust rääkimata, et Pärnus aga Moskvas, Leningradis Almatas, kui oli Eesti kultuuripäevad kasahhid, siis spetsiaalselt õppisime ta isegi vene keeles ära, nii et tänu sellele tänu Almata esinemisele saime hiljem seda esitada vene keeles ka nii Leningradi, Moskvas. Eesti laevatehast ega on ikka omal visi probleeme olnud. Et ei taha nagu laval hästi püsida ja, ja, ja laulmistega muresid. Ma mõtlen vokaal ses mõttes ja nii edasi, kuidas Normeti pirnipuu eestes? Ma ei oska selle koha pealt midagi öelda, kuna ma seal kaasa ei teinud, aga ta oli küll koomilise ooperi nime all, aga seda koomikat oli võrdlemisi raske sealt välja lugeda. Betti Alveri loo alusel tehtud. Aga seal oli üks fantastiliselt lõbus lugu. See algab tangoga, mida Viivika vasar laulis fantastiliselt. Jäärseid tekstis oli tehtud siis niimoodi, et kuusk, mate muusikapalade pealkirjad olime stiirin. Mul tuleb meelde, et ma tagasi selle esietendust võltsinud kriitilise sõna olmeti selle teose kohta. Ja nii rahulikult, tead kui sa kirjutad teinekord ooperid ja ooperimuusikat ära, nii palju tuure ja igasuguseid heli redelisi tarvita, et katsu lihtsamalt kirjutada. Aga täna ei pahandanud selle küll. Kui me räägime sellisest ooperist nagu Mozarti haaremirööv tegelikult röövimine railist siis Mozart on ju alati väga oodatud armastatud helilooja ja ta pakub kõigile, nii vanadele kui noortele väga lustikat esinemisrõõmu. Nii ka see ooper. Kuid minu meelest vot just nimelt see lavastus küllaltki kahvatu, jutuks just nimelt ma võin öelda lavastust ja kui oleme tihti rääkinud seda, et see on nagu mingisugune kontsertettekanne, siis minu meelest just nimelt see etendus oligi rohkem kontsertettekanne kui see, et oleks kuidagi sisustatud mingi tõelise kunstniku lähenemisega. Ka need karakterid, nad olid loodud. Aga nad siiski ei kannud sugugi sedamoodi, kui tegelikult oleks pidanud olema. Võib öelda, et meil oli ju väga suurepärased lauljad selleks etenduseks selleks ooperiks näiteks Anu Kaal ja Margarita Voites, kes laulab suurepäraselt konstantse osas. Ning väga veetlev oli Solovjoova jah, vot tema oli küll temast teenima jääaegne, aga see oli küll ja, ja, ja mitmed-mitmed-mitmed teised, kuid lavastus oli minu jaoks siiski küllaltki hall ja ka dekoratsioonid ei olnud sugugi Moostatlikud, Nad olid kuidagi niisugused rasked ja kes tegi roosa ja valge peal ja, ja lavastas Udo Väljaots. Tihti öeldakse niimoodi, et, et kupüüre tehakse ainult siis, kui ei ole suutelised inimesed lahendama tüki terviklikuna. Näiteks seal tehti selline, nagu selle Konstanzi aaria algul ei osatud, nagu anda seda vastavat sisu selle muusikale ja siis riie tuli lahti teha alles siis, kui oli juba peaaegu vahetud. Aari hakkas pea, nii et kogu see pikk lugu jäi lihtsalt lavastuslikult lahendamata. Eks iga kunstniku elus on niisuguseid perioode, kus ta on pisut väsinud, ei suuda olla kunstnik ja ka inimene ei suuda olla kogu aeg pinge all, eks ole, nagu pillikeel pingel, eks ole, ka pillikeel katkeb siis, kui ta on pinge all. Ja Udo väljaotsa, kes on ju väga suur kunstnik ja väga suure staažiga. Ja ta oli ju niisugune mees, kes võis lavastada kõikides raamides alates balletist sõnalavastusi, on ta teinud ooperit, operetti või see oli just üks periood, sest eelmisel aastal me rääkisime või ju ka sellest, et sinihabe ei tulnud päriselt nii, nagu vaja oleks. Haaremi röövega oli sama sama lugu, sest et tal oli ka pikk loominguline elu selja taga, paraku niimoodi lihtsalt ori. Mulle tundub, et teiste Mozarti kooperitega võrreldes on haaremi röövil olnud ja vähem õnnelikum lava saatus. Ega nii väga vapustavaid lavastusi ei ole kuulnud kusagil. Millegipärast Margarita Voites esituses kõlas inspool Konstanzi aaria Mozarti ooperist röövimine Serailist. Nüüd aga laulab Teo Maiste Hosmiini aaria samast ooperist. Maavõrguahel õrn. See on maovalvuri Valvurionu Ahti. Aga ta põrm taevast maailmas ja vaba siis. Teisel poolpõhi on alati tunnini laati. No oodake. Oodake. Oodake manuaalis. Esmalt ja nende osas siis sa praed orgi otsas. Nagu kas basseini otsas seisab praeorgi otsas? Aga siis oli juba nagu näitas, teete usu poole, anna Kareenemasse, treeni ballett sisse. Tolstoi ainetel, Enn Suve lavastuses Eldon Rentri kujunduses jälle. Fantastiline ajastus. Fantastiliselt. Shandi tunneta tähendab tantsu žanris ilusti stiliseeritud kostüümid. Ja sellest tuli just väga tore etendus. Sest Enn Suve oli niisugune koreograaf, kes oli ka väga tugevad ja on väga tugevat režissööri närvi, nii et ta oli režissööri tööna pandud väga ilusasti püsti. Ja pluss veel see, et olid niisugused vapustavad osatäitjate kuu, Tamara Soone, see oli üks tema tipprolle ja anna Kareemidega käidi ju ka Leningradi, siis ma tean, et sai seal lihtsalt niisuguseid kiidusõnu kuulda. Et hoia ja keela jada tõesti ole. Anna ta oli tõesti anud. Seal õnneks muidugi niisugust lugu ei, ei olnud, nagu räägitakse kunsti teatrisse, kuulsast näitlejannast, Allada, rasvast, kes oli ka Anna Karenina ja seal viimases atlases teatavasti see rong, rong sõidab talle peale ja noh, oli lavastatud seda viset, rong tuleb ja tuleb ja tuleb ja häkin muidugi ronglasem auru ja kõik ja puha. On juba, annad seal rõivaste pead ja rong ikka tuleb. Ta tuleb ETV-le kinni, aga seda ta ei näinud, et ET kinni läinud ja lõid teda rongides. Kurat sa ronid, aga õnneks selles balletis, missugust kurioosumiks ei olnud. Nii et seal on ka meesosatäitjad, et ka väga tugevat kõik seal oli Janskarantslasel vägayus, rollidegi vana Kareninit väga-väga mõjuvalt ja Aleksandr Franski jaapasid. Branski porobjov oli ka suurepärane see võrobjohooliga, no ta oli, meil seal oli vähem tuntud meil. Kas nendes teistes asjades meil siin mõningaid huvitavaid juhtumisi ei olnud? Ei sündinud ka lava taga või laval? Ma võin pirnipuuga, pirni pole üldse niisugune väga omapärane etendus. Ma mäletan, me olime Pärnus ja andsime Pärnus just nimelt selle etendusega seal gastrollinud. Ja Normet, nii kui ta oli, oli kaasas ja läks kassasse ja pani pea sisse ja ütles minutit üteldi, järsku teil on olemas üks pilet sellele etendusele ja kassapidajatest kogu saal on tema kodulinn. Aga muidugi üks ere täpp. Sellel aastal oli Kaiumiliootine neiud ärevil, nagu mõtlesime plikad pabinas. Rikkad pabinas ooperit on tore, meloodiline ja hästi lavastatud ka. Ja see oli esmakordne koostöö väga huvitava ja erudeeritud Moskva lavastaja Giorgio Simmoviga. Ma usun, et tänu temale muutusse sügavalt niisugune venepärane ja niisugune tüüpiline Miljutini Nõukogude operett meile vastuvõetav, aga kas see on teda, oli meeldiv mängida ja ka oli publikupoolne huvi olemas kohe päris mitme mitme hooaja vältel ta ikka väga huvitavalt oskas välja joonistada selliseid mahlakaid, vene karaktereid, seal panime korra ammikuma ja ma pean ütlema, et ma olen näinud ka muudes teatrites ja Moskva operetis nägid Noon ummikute ületanud mitte keegi. See oli naljakas, see ajas naerma ajab ja üleüldse oli väga tugev, koos oli sallu, sina tegid seda ilusat noort inimest ja kuna seal väga paljudel oli meelepärast tööd, sellepärast et väga suurearvuline tegelaskond ja, ja tõesti, see oli väga meelepärane ja, ja väga arendav, tööda ääretult erudeeritud ja huvitav inimene on Siimafoli. Kuidas ütelda, mina juhatasin seda operetti? Ta oli nii osav ja nii kollegiaalne, aga see, mis ta siin tegi talle talle endale meeldis ka väga. Ennem kui me räägime nahkhiirest ja salameest, ma tahaks meenutada, et kaheksandal märtsil 73. aastal kustus Paulme eluküünal. Ja lahkunud oli kunstnik, kes oli jätnud hindamatu väärtuse Eesti teatriajalukku hindamatu väärtuse inimesena paljude paljude inimeste südamesse, kaasa arvatud minu südamesse. Ja ma usun, et sellise inimese puudus kahtlemata on tänaseni väga-väga tunnetatav. Tähendab, et küsimus ei olnud mitte sugugi ainult kunstnikus, vaid küsimus oli väga toredas kolleegis ja väga inimlikus inimeses, kes elas kõike endale sisse, elas ka teiste inimeste mured endale sisse ja aitas alati, kui on võimalik. Ma mäletan tema viimaseid nädalaid, kuid oli haiglas. Ta lootis, kuni viimase hetkeni lootis, et teater siiski usaldab talle nahkhiire etendust kooserenteriga. Ja ma mäletan, ükskord oligi nagu jutt tuli sellest, et talle nähtavasti siiski antakse see. Ja ma helistasin Mägila haiglasse ja mägi alati ootasid, kui ma helistan ja ma helistasin talle, ütlesin talle, et näete nüüd vist te saate selle etenduse nähtavasti lubatakse. Ja samal ajal õhtu mulle öeldi, et ei, et otsustati hoopis ümber teeb Nõmmik ja roosa muidugi Jürgen Mägil enam seda edasi ütelda. Ja mõne päeva pärast tuli kurb lõpp tuli. Ja paraku on lavastaja ja suure kunstniku mägikoht tänaseni tühi. Ei ole tõusnud niisuguse tasemega režissööri Estonia teatris. Paul Mägi siht on läbi aegade räägitud vaid hästi. Küsiksin siinjuures siis nüüd teie nägemuse, kes on hea lavastaja mis on hea lavastaja omadused mida kannab teatri lavastaja või siis pealavastaja. No ma julgen natukene sõna võtta, sellepärast et mul õnnestus palumegi kahte õige mitu tööd koos. Ja Paul Mägi oli just see, kes viis mind endaga kaasa ka Leedusse. Need, et mul tekkis nagu temalgi ja tema abil siis Kaunase muusikateatriga ilus kontakt ja meil oli kõigil tööperioodidel väga-väga toredat jutuajamisi. Ja asi on selles, et esiteks ta valdas materjali, 100 protsenti võib olla 102 protsenti, isegi rohkem ta teadis, mida ta tahab teha. Ja tal oli tingimata alati kontseptsioon olemas. Ta ei näinud proovi iialgi ette valmistamata. Ja tal oli niisugune programm, mida ta tahtis antud lavastusega ütelda. Ja tema tööst niipalju et kui me siis 68. aastal Kaunases ma ütlen, no võib-olla ma liialdan, tema oli muidugi see pealik ja, ja Renter oli ka selles meie grupis kujunes välja väga-väga ilus koostöö ja, ja Paul Mägil oli mitmeid huvitavaid plaane ka edaspidiseks, aga see muidugi Hodges. Aga ma tahan seda öelda. Ta pani nii paigale kogu lavastuse, et näiteks Kaunases läheb Savini veri tänaseni, kuigi on juba uus põlvkond lauljaid, noori, aga need vanad tegelased, nendel oli kõik nii selgeks tehtud, et nad andsid nurka peale selle edasi ja see tükk on näinud seal üle 200 korra juba. Nii, et süvenemine ainesse, oma ainevaldamine ja töökus, töökus, töökus. Minu meelest Paul Mägi juures oli kõigepealt tohutu eruditsiooni. Ja lihtsalt lavastaja Anne. Kuivõrd palju räägitakse, et vot see õpib selle juurde, see käib, selle juures tuuakse hästi suuri linnu, kus keegi õpib nagu, nagu pannakse mingisugused baasid, selle alla selle väärtus oleks, aga tegelikult see, mis laval toimub, näitab siiski kahjuks tihti hoopis vastupidist. Paul Mägi oli anne. Tal oli vot see ürgne anne, ta tunnetas, ta tunnetas teost esimest hetkest, ta nägi oma tükki. Ta nägi oma vaimusilmis silmast tüki ette. Ja kui proovid algasid, siis oli vaja natuke ainult teha, väiksed korrektuurid, siiapoole, sinnapoole, kõik jäi samaks. Ma tuletan veel kord meelde, just nimetasin türklane Itaalias etendust mis valmis niivõrd kiirelt, aga miks pärast ta valmis sellepärastest lavastaja teadis, ta teadis stiilide teadis aega. Ta teadis kõik seda, mida ta pidi inimestele edasi andma. Ja kuna see oli kõik teada, siis võtsid inimesed ka seda vastu mitte näitleja pärast, hakkame ise otsima kuskil raamatust lugema midagi selleks, et üldse hakata midagi laval looma. Aunmäe juures oli kõik absoluutselt selge. Minul oli juba mägist juttu ühes eelmistes saadetes. Jah, et kuidas te koos töötasite ja. No kui natuke jälle minna kergemat laadi siis tuleb meelde, kuidas Paul Mägi, kui ta ise veel näitleja oli, lahendas ühe küsimuse ära etendusel kas oli tohutu õnn? Ja juhtus niisugune asi. Üks tulede rüütest tulikesed etendust lavale teises vaatuses esimeses vaatus tuli lavale ja? Ei tema ei teadnud teesi, on lahti või, ja poolmägi lahendas selle nii efektselt ära. Ah, teie meil Yestontärnis, vaat siit minge sinna, seal on mõned talud on katki ja vaadake järgi ja lahendas selle küsimuse niimoodi ära, see muidugi tuletõrjuja läksis kolissidesse. Miks lugeda, sest need olid ajad, kus väga ranget olid tuletõrjujad kohal ja isegi vabatahtlikud tulevad mitte ainult koosseisule. Valvati kogu kogu aeg läks teispool lava ja kunagi esinesin Laitsegis ja tore administraator rääkis niisuguse huvitava loo. Igor Oistra oli esinenud Eisenachi linna väga huvitava akustikaga kammersaalis aga siis oli ka niimoodi, et kaks tuletõrjeomavahel väga kõvasti kommenteerinud muljeid sellest muusikast ja ja muidugi Igor Oyster oli katkestanud mängu ja oli pannud siis ühe tuletõrje ühele poole laua, lava ja teineteise teisele poole lava. Aga need olid siis muidugi veel kõvemini hakanud kommenteerima. Järgmisel päeval, kui ta oli olnud siis seal linnapea juures vastuvõtul, siis ta oli aukülaliste raamatusse kirjutanud, et mul oli erakordne võimalus esitada teie imelise akustikaga saalis Bachi soolosonaadi viiulile ja kahele tuletõrjujatele. Aga kas Paul Mägi oligi kogu oma elu kõik päevad ainult teatris teatris lavastanud, lavastama see ei olnud tal mingisuguseid muid huvisid, hobisid? Mina olin Pauliga ühes garderoobis ja meie koostöö algas rahutu õnnega peale 49. tuli raudtee veel. Siis oli see oli periood, kus Draamateatris tuli meil Jürgo Mering meie trupi liitusite Estonia operetitrupiga. Aga nagu me olime seal kõik koos seal ühes garderoobis Hugo Malmsten, Paul Mägi, Heino Otto ja Endel Pärn ja Enno eesmaa ja ja, ja siis Paul hakkas tegema seda operetti, see oli tema esimene esimene lavastus. Ja kui ennem rääkisid keril, rääkis siin sellest sõja rahu ümbertegemisest, siis ta oli julge poiss ja võttis kätte seesama rahutu õnne. Samal ajal mängis seda rahutadena, mängis Vanemuise teater, mängisid nii nagu see oli miljootiline kirjutades. Aga meie Estonia mängis Paul Mägi poolt ümber tehtult. Ja ta oli juba siis tegi ja miljootin tuli meile etendusele. Kui oleks nüüd keegi hakanud ennem torkima vahepealpõhise nagu Prokofjevi juhtus, ei tea, mis oleks juhtunud, aga miljootin tuli meile etendust vaatama, autod tulid sinnani. Ja siis, kui etendus lõppes, siis meie plaksutas imeilusti näitlejat lavalt lavale ja uskuge, seesama venedus saav südamega Milutin Ta nuttis, pesi jooksis silmist. Ta ju ütles, et ma ei tunne oma tüki ära. Muusika on minu, aga see pole see, mis see on, hoopis midagi muud. See oli Paul Mägi, Jäpuga, Rain Paulmegist veel siis, et ainult teater tööd siis meil oli tol ajal Estonias oli üldse eesti teatrites, draamateatri noorsooteatris Vanemuises vaid spordivõistlused olid ja Paul Mägi oli meil igal pool korvpallis, võrkpallis, jalg. See oli väljapool ja sidus meie kokku tervet diaatrit, see teisi paneb. Päev oli Estonia teatri laval oli normaalne võrkpalli väljak tehtud, kus kõikide teatrite meeskonnad mängisid võrkpalli ja publikut oli ka küllalt, niipalju kui oma teatris oli. Vot see oli töö, mis, millega Paul tegeles hiljem spordiga, ta oli ka kõva spordipoiss. Väga tore spordipoiss. Aga ma võtan äris hobisid tal justkui jõuludest, tema hing kuuluks jäägitult teatrile. Jäägitult ooperile, operetile. Paul Mägi kohta võib öelda niimoodi, et ta oli hästi kõrge professionaal, keda iseloomustas kõrge intelligents sisemine ausus ja heatahtlikkus. Võib öelda, et Paul Mägi oli tõesti hea inimene. Ta oli samal ajal väga nõudlik nii enese kui teiste vastu. Aga tihti on niimoodi, et paljude inimeste mured jäävad mõnele inimesele väga võõraks. Aga Paul mäele jäänud. Ja nii olid niimoodi olukorrad, kus ühed või teised solistid, kellel oli natuke raske, läksid just nimelt Paul Mägi juurde. Ja Mägi alati püüdis neid aidata. Nii palju, kui oli võimalik ja see oli suurepärane. Poolmägi abiellus väga kena naisterahva, kena, lausa iludus, lausa iludusega. Kellest räägiti, et ta pidi magama niimoodi, et puupakk on kaelal soengut segamini ajada. No ja ükskord ütlesin, kuule, Paul, mikspärast sa oma naist mulle ei tutvustatud? Tead, ma kardan tutvustada. Ja muidugi meetodi arvamused, aga mina seoses nende Leedo töödega, sest Maret sõitis alati ju ka sinna iga kord neid asju oli meil õige mitu inimest ligidalt, siis ta oli äärmiselt veetlev naine mitte ainult ilus, aga sisemiselt hingeliselt olid väga ilus ja ma arvan, et ta oli Paulile väga suureks toeks. Väga suureks toeks oli nii et, et see, mis liigub inimestesse tagasi, kõik räägivad, need, kes inimesed tegelikult ei tunne üldse ja need, kes teda tunnevad, ei räägi. Ja kui sa seda inimest siis näed, istud temaga koos, jutustad ja elasime kõrvuti tubades hotellis, eks ole. Ja siis sa õpid inimest tundma. Ma arvan, et nad olid õige harmooniline paar üksteisele toeks mõlemad. Ja sobisid hästi. Ja sellest paarist on nüüd järelejäänud tütar, kes on ka minu arvates väga palju andekust ja inimlikkust on tema tütres, arhitektina töötab. Aga nagu Jüri ütles, ilusaid Paulile tagasi, suur süda inimlikkusest olid kõik, mis kellelegagi oli, vot see oli see, mis, mis paljudel jääb puudu. Estonia teatris on praegu tühi koht Paulist. Kas hakkad, isamaa on tulemas, aasta Lapotendasid. Me vestlesime küll nahkhiire peale ka veel paar mar kiiresti, kuigi seal olid sobivad tegelased ja nii edasi. Aga Nõmmik lihtsalt ei vedanud seda välja. Et ta lihtsalt ei vedanud välja aru. Ja, ja kunstnik ei toetanud seda asja ka seal on palju niisugust, ma ütleks Adeele esimese vaatuse areaal jookseb üle lava, mingisugused kokapoisid on, ma ei tea, mida, kes kõik. Et see oli üks, üks ebaõnnestunud lemmikul, oli muusikalide peale annetaga niuksed klassikalise opereti. Ja ega ei peagi niimoodi olematuks lavastada kõik kõik laadid, neetud, et need on talle omas. Nõmmik ütles, ma rääkisin temaga. Tore poiss, Vilore kolleegia rääkisime. Ja Nõmmik ütles mulle ised, jah, sul on õigus, me rääkisime ka musketärid, mõtlesin, miks sa tegid musketärid, sa nägid juba siis, et see originaalne bensujaamas ei oleks seda teinud, selle sära ja nahkhiire skaadaksed ja ebaõnnestus mul nahkhiir ka. Aga kuidas õnnestus lauljatel ühele lainele saada? Niisugused ja meil väga vähe lavastatud? Hilis romantikuga nagu Rihažas? Salomee võttis kavasse Neeme Järvi ja kahtlemata sellepärast, et meil oli olemas Salome. Meil oli suurepärane Salome, oleme sünnis. Ja ma usun, et see valik täitsa õnnestus ja kogu tükk omandas siiski mingisuguse erilise välimuse peale Anvelti laulsid ju veel solme krae ja siis pärast veel Mare Jõgeva kuid siiski minu meelest seni ammeldi hääl sobis just nimelt Salumäe jaoks võib-olla kõige rohkem, sest tal oli nii dramatiismi. Ta valdas väga hästi tõstituuri ja üldiselt oli veel väga veetlev naine, kui teised olid ka samuti väga kenad, aga, aga siiski seni oli ka mingi erilise võluma. Ja muidugi ma usun, et meie inimestel meie teatripublikul kohtuda Riho Straussi muusikaga oli väga, väga tore. Sest et see on ikka see Eesti suurteos ja ja ja kuidagi õnnestub, siis ta jätab ikka väga toreda mulje. Ja kuna see Salome siiski oli ikkagi elamus sellele, kes saalis ka oli siis oli see ilus lõpp-punkt sellele aastale. Ja muidugi oli ju nüüd juba traditsiooniks saanud vanast õhtul tulesid ikka jälle see Straussi. Aga üheaseme unustasime ära veel üks üritus ja väga tore üritus oli nimelt viima Verdi. See oli kontsertetendus, mis oli pühendatud Verdi loomingule ja seal osalesid nii meie kui ka läti teatri juhtivad solistid kaasa arvatud fermeene, heina aadumäe, Karl sarns ja paljud-paljud, teised Ravelisse, nende kõige nimetaja bariton ja mida ma võin ütelda näiteks triumfi stseen aidas, kus laulsid laval kõik meie sopranit ja samuti häine Wagner. No see oli tõeline troofisse ja kõlas lausa oivaliselt. Kuigi ma võin öelda siiski, et meie, Aino külvandi hääl kostis üle üle kõige. Ja ma mäletan, August Sepp oli minu kõrval, ütles jah, et näed, Aino, kõrvaldan, laulja, kes on rahuajal on laulja. Sõja ajal on sire juures eine vaagnale ju tõesti on ka võimsa häälega laulja ja ta aidata Riias temaga näinud püha üldse tol aastal oli veel üks väga põnev ja väga huvitav moment, nimelt esinesime kastrolliga Leningradis, kus näitasime viin laul Viini valss ja mikspärast. Ma räägin sellepärast, et kui me jõudsime kohale sinna, siis meile esitati kavalehed ja võtsin ka need, mida me vaatasime. Et pealkiri oli mitte Johann Strauss, vaid hoopis Hillar Dorav elaga Illa karabiini laul, Viini valss. Neeme Järvi ütles, et huvitav kuuse liival ma ei tea terrigeerida, aga mis siis selgus just niimoodi, et keegi meist oli helistanud, sinna oli midagi palunud parandada, nähtab, ütelnud nähtavasti midagi kyllalt orava kohta, see oli kirjutanud ükskõik kuhu selle nime. Teine haaras selle kavalehel ja trükki. Ja nii sündiski talavamideonstraus.