Meie kavas on kolmeteistkümnendad teatrilood ja neid lugusid rääkisime Kirill Raudsepa kodus, nagu ikka, kus me oleme harjunud käima juba kõik rad 13. jaanuaril kes olid siis kohal, Kirill Raudsep, Valter Luts, Voldemar Kuslap, Jüri Kruus ja uustulijana Heino Aassalu. Küsimus ikkagi Ene Pilliroog ja oma juttudega olime jõudnud aastasse 1965. Aga enne kui hakkamegi rääkima aastast 1965 oleme mõtetes veel alanud aasta esimeste päevade meeleolus ja igaüks meist las siia saatesse kaasa oma soovi. Kirill Rätsep. Kuigi täna on 13. kuupäev, vaatamata sellele, ma soovin head jätkuvat uut aastat jätkuvat tohib soovida, eks ole ju, nii. Ja 13. kuupäev, 13-st saade. Walter luht, mina ühinen alati keriliga, kuna me oleme tõesti lühiaegsed olnud. 13. jätkuvat uut aastat ja optimismi optimismi elamiseks. Voldemar Kuslap. Et tuleks tervist, et oleks meelepärast tööd, oleks huvitavaid lavastajaid ja üldse kõigil läheks kenasti. Heino Aassalu. Et saate tegijal õnnestuks sari lõpuni viia. Eri Kruus. Mul oli eile väga meeldiv elamus. Eila laulis limiit, Soome lauljatar soila ilukovski. Ja ma võin öelda, see oli niivõrd huvitav etendus, niivõrd musikaalne lauljatar. Ja vot kogu see meeleolu, mis valiti selja Estonia teatris. See aplausitorm ja kõik see, mis tõesti väärib suurt kunsti, ma tahaks, et seda oleks palju, palju Estonias. Sõile Isakovski tõi meile Viini riigiooperivärve ja hõngu ja sedagi, et ta pidasväärseks laulda Estonia teatri laval. See näitab, et meie teater kuulub Euroopa teatrite ritta. On seepeale kümneaastast konsi lõpetamist on ta juba sellise tasemega sellega fantastiline nähtus. Ta ju lõpetas alles 86. aastal Sibeliuse Akadeemia muidugi erakordne talent, töökus, väga hea pedagoog. Ma lisaksin Kuslap juurde, tähendab see näitab seda Sibeliuse Akadeemia Soomes. Põhjamaine on andnud väga palju palju lauljaid maailma, kes ei ole soome ooperilaval, vaid maailmas laiali. Soilisakoski kui tema juures veel põgusalt peatuda antud saate kontekstis on ju võitnud vähemasti kolme rahvusvahelise kurssi auhindu. BBC konkursi teine preemia ja Eli ame lingi ja Tokyo rahvusvaheliste konkursside absoluutne parim, niiet et ka sedapidi näitab maailm, et tuleb julgesti jõudu proovida õnne ka eesti lauljatele, sest teame mäletame, et möödunud aasta tõi noorele eesti lauljale Aare saalile Donizzeterossini konkursi absoluutse Parima laureaaditiitli, nii et elagu Estonia ja Heino Aassalu. Meie esimese selle aasta saate uus külaline. Me oleme ikka alustanud sellest, et oleme uued tulijad pannud rääkima, et millal tema Estonia teatrisse tuli, miks ta tuli ja mida tema seal tegi. Ma tulin sellel ajal, kui Estonia Oper oli ka, ma ütleksin, Euroopa tasemel ma tulin sõja aastatel, tulin 42. 43. hooajal, kui meil oli Els Vaarman karmanis, kus mina olin poistekooris, selle tõttu ma sain teda kuulata ja näha, olime liidav loo messetina ja nii edasi ja nii edasi. Wagner. Ja, ja ma pean ütlema, et see plejaad lauljat, kes tookord oli lihtsalt vapustav. Ja ma ei saa öelda, et ma sellel ajal ma olen rohkem nagu tantsuinimene. Et ma oleksin olnud rohkem balletist vaimustatud, sest seal oli võimalik balletist vaimustada, sest olime Claudeemaltuudis, kellega mul hiljem elus oli õnn, saada tuttavaks, aga see on juba omaette jutt. Ja teatrisse ma tulin, sellepärast et millegipärast Estonial oli niisugune tugev külgetõmbejõud ja kuna meie peres olid teatris käimise traditsioon visa ema käisid esietendusele ka vanaema, kes armastab väga teatrit, võttis mind ka teatrisse kaasa. Ja no üksjagu häbematuse julgust oli mul ka ja kuna repertuaaris oli, nagu ma juba ütlesin, niisugused ooperid, kus on ka poistekooride, mul on siiamaani need näiteks terve poeemi, teine vaatas mu peas praegu, muidugi on see käänata-väänata kõik nimel. Hüva, see on omaette jutt jälle, et iga kord on uus tõlkenimi, kuigi ma tunnen ära kolm fenomant ümber tõstetud. Nii. Ja sellest ajast peale on mul olnud niisugune suur rõõm olla seotud sellega Trigon, sest et ma ise olin 10 aastat päris kohe ametlikult alguses, ma olin ju laps, eks ole, laste võetud ametlikult tööl. Aga kuna minu töötasu kujunes nii suureks, see oli siis juba, kui meid jälle uuesti oli vabastatud siis 40.-te aastate teisel poolel oli mind kasulikum lihtsalt palgalõhet. Ta rikute seadust, alaealisi ta mind siiski võeti, sest nii oli teatrile mugavam ja odavam ja tegemist oli tõesti palju. Sellepärast et siis ta oli teater, kombinaat, politsei, väiksed poiste osad, olid need poiste või lastekoorid siis balletis olid pasunapuhujad ja nii edasi ja nii edasi, nii et tööd jätkus, jätkus päris palju. Ja siis, kui ma läksin maja teise tiiva Loomingu keskusesse, tookord ta kandis nime, rahvaloomingu maja, siis ma jään ikkagi Estonia katuse alla. Nii et, et ma ei ole oma juubelit kunagi pidanud, aga ühe ma pidasin 92. aastal talveaias tulid minu sõbrad kokku ja märkisime seda, et ma olen 50 aastat olnud Estonia katuse all ja ma arvan, et selle tõttu on mul väike õigus Estoniast rääkida. Ma usun, et kindlasti te mäletate, millal keegi ja kuidas keegi praegustest solistidest teatrisse tuli ja kuidas ta hakkas kasvama ja arenema ja ja kas mäletate, kuidas Voldemar Kuslap teatrisse tuli aastal 964? Ja mäletan väga hästi, sest kohe järgmisel aastal see on siis 65. aastal, mis on just meie saate põhitelg, nagu ma aru saan, tuli välja kriiniveri ja sellest ajast peale ma Voldemar ja mäletan sellest. Ta tuli esialgu koori ja tal oli muidugi maja naisseltskonna seas väga suur menu. Mina olin seal Mallet meister, Viini veres on väga palju tantsimist, väga suured tantsunumbrid. Palli vaatas Online, vaibunud sang, see suur tuntud Straussi valss ja naised käisid mulle kõik rääkimas. Kuule, pane mind Voldemar Kuslap iga paari ja ega mina seda märganud. Ma hakkasin ise ka vaatama, et mis mees see niisugune on, kõik tahavad temaga paaris tantsida ja sellest ajast peale kuidagimoodi. Ma ei mäleta, kas hiljem oled ka tantsinud? Küllap sa oled. Igatahes kuninga loosis. Oma mälestustes oleme püüdnud võimet Teie mälestuste kohaselt meenutada ka tantsivate Estoniat, kuidas see meil välja on tulnud, see on igas saates olnud erinev. Aga vähemasti põgusalt oleme puudutanud ka palle ette, kuidas nad on läinud ja et nüüd edasi minna aastast 1965 võib olla. Ma tean, et see on võimatult raske, aga võib-olla siiski mingisugune teiepoolne. Tilluke mälestuslik ülevaade, milliseks oli kujunenud Estonia teatri ballett aastaks 1965. No päris algusesse ma ei lähe selleks liiga pikk, aga kui ma oma üliõpilastele hele loen neid aastaid, siis ma nimetan perioodid, mis järgnes Anna ekstoni lahkumisel Estonias oli siis 51 minu mälestust mööda. Mina nimetan seda segaduste perioodiks, sellepärast et üks peaballettmeister vaheldus teisega kauemaks, jäi pidama Viktor, päri, kes iseenesest tegigi Estoniale head, tuues repertuaari klassikalisi asju, siis EL-i ja, ja Raimondo tuli temalt. Aga üldiselt Majas puudus balletiperemees, sest et päri ise rändas mööda nõukogude liitu väga palju ringi. Ja siin ongi meie balleti paradoks, tähendab, siin jooksis mitu asja kokku. Ballett kujunes küllaltki armastatud žanriks ja publik armastas balletti, sellepärast et olid ka väga head külalislavastajad. Näiteks härra Pormeister ja Boris Fenster, kes tegid väga häid lavastusi ja nende teiste juhuslike tööde kõrval läksid need väga hästi publiku peale, nii et publik sellel ajal balletti armastas ja oli toimunud veel üks protsess. 65.-ks aastaks oli juba teatris üheksa Tallinna balletikooli lendu ja see tähendab, et oli toimunud põlvkondade vahetus. Ja suur murrang oli juba tegelikult 63. aastal või tähendab õieti astmete kaupa käib see nii et nagu kriis kõikidele eelmistele põlvkondadele põhimõtteliselt tõmmata, siis, kui tuli välja Luikede järv 1954. aastal, tähendab, kui Helmi puur ja balletikooli esimene lend tuli Estoniasse. Siit diale algasid muutused nii-öelda selles balletirühma koosseisus. Vaatamata nüüd nendele sigadustele ja juhtimise puudusel oligi niisugune ime, et tegelikult tantsurühm kvaliteedilt läks järjest paremaks hakkas tasapisi ooperile, ooper oli nendel aastatel ka häälte poolest jaga lavastuste poolest ja muusikalise lahenduse poolest väga ütleksin tugev oli väga suuri õnnestumise nendel aastatel. Ja nüüd tasapisi ballett tuli sellele kõigile järele. Ja mu muutumine paistis eriti teravalt silma 1000 963. aastal, kui tulid noored Proovitöö siis Mai Murdmaa tekki, valitsus sümfooniat, Irakeneraalavategi, Rahmaninovi sümfoonilisi tantse ja Enn Suve tegi Stravinski sõduri lugu. Siit muidugi sellel ajal oli see kõik nomenklatuuri all muidugi noor ja ei usaldatud veel niimoodi, et nende kätte anda. Võim ja ikkagi Victor päri oli peaballettmeistrina edasi ja oli päris väga suurt krahhi, 64. aastal oli Petrovi iseenesest väga tore ballett lootuste rand, mille see härra päri lootusetult hukka käänas. Lootusetult seda paar korda mängib. Ja segadus kavadest. Ja see oli juba periood, kus väga tugevasti toimis Helmi puur, aga olid olemas Kaju, Tiiu Randveer ja Tamara Soone. Ja, ja eriti just naisballetis oli see asi ega päris päris arvestatav ja kõik, mis või väga palju, mis sellel ajal tehti, on siiamaani meeles kui niisugune oluline ja tore kunstisündmus. Ja nüüd siis oli täiesti loogiline see kasv 65.-sse aastasse ja mikspärast. Publik veel väga hoidis balletipoole, sest Helmi puur oli võitnud nii inimeste südamed, et ta oli 60.-te aastate alguses väga raskelt haige, tal oli tuberkuloos. See oli, see oli lootusetu olukord ja see on üks niisugune ime, et Helmi tuli sellest kõigest välja. Muidugi, tal olid ka väga head tohtrid, aga eelkõige peab inimene ise tahtma ja ta tahtis ja ma tean seda, et Eesti rahvas just nimelt nii võib öelda. See oli aeg, kus tuldi bussidega kelmi puurina ja loena tema haigeks jäämist. Kirjutati sellest, kuidas tal läheb, ma mäletan, me tegime raadiosaateid temast, nii et tegelikult ta ei olnud kadunud ekraanilt Tauli olemas. Ja nüüd, kui tuli teade, et tuleb välja Romeo ja Juulia Helmi puuriga, siis see oli see täiesti fantastiline. See oli fantastiline lugu ja kuigi iseenesest see 65. hooaeg on ju suurepärane, seal on Prokofjevi Tuhkatriinu, Mai Murdmaa esimene esimene suur ballett, siis see Viini veri, kus Voldemar Kuslap sädeles koori daamide seas tookord niimoodi ka väga publikumenukas, seal oli raudne kodu, seal oli kiri nõudmiseni Ülo Raudmäe muusikal, muide see oli periood, kus väga hoolite sellest, et ka eesti heliloojate teosed oleksid selle juhtiva teatrilaval selle peale pidevalt mõeldi ja see oli endastmõistetav, et ilma eesti heliloojate läbi ei saadud. Näete, mis nimed Tosca tuli väga huvitavat välja pähklipureja ja, ja ma ütleksin siiski muidugi keskne sündmus oli see Romeo ja Juulia ja seda, seda, mis toimus 18. juunil Estonia teatrisaalis. See oli midagi niisugust, et kõik kulgusid nutta. Ta kõikulgusid nutta selle pärast, et noh, Juulia tuleb seal välja oma portreega trump, papp. Ja kui Helmi hüppas oma padessaaga lavale, siis ta ei saanud enam edasi tantsida, sellepärast et lihtsalt mitte vaikuse saalis, vaid tohutud ovatsioonid, tohutud, ovatsioonid, niisugused inimesed andsid oma südame seda vesti ja seda nad tegid Maren Estonias suuri aplause näinud nende aastate jooksul väga palju. Ja ma võrdleksite võib-olla seda aplausi mingil kaudsel määral. Gerda murre taastulekuga. Kui Gerda pärast Siberist sai jälle nahkhiired kaasa teha, siis oli ka midagi taolist. Aga see, mis tegi Helmi puur see oli vapustav. Oli siis 18. juuni 1965 Prokofjevi ballett Romeo ja Julia jahini puur Estonia teatri laval. Ma arvan, et te kõik, kes te siin olete, tahaksite sel puhul midagi omalt poolt öelda. Ei, no juba eelkõneleja märkis. Lõpus oli niuke tunne modelligeerisid, mul on niisugune tunne, et mu selg läks märjaks, Flack tracki, selg, nii palju saalis. Rõõm rõõmunutu tema tagasituleku puhul, see on minu meenutus. Ma ei ole nagu niisugust asja varem märganud, et peaaegu terve Estonia pere vaatas kõiki proove rääkimata sellest tagasituleku etendusest. Need, see oli erakordne sündmus meile kõigile. Lea Tormis märkis. Kui me kunagi aastakümnete pärast püüame seletada ja põhjendada Helmi Puuri tantsu võlu ja omapära siis see ei lähe vist Mil korda, sest see, mis elab happas võrreluses pilgus ja keha sirutuses ei anna end fotole jäädvustada ega ka sõnadesse seada. Ma usun, et publik oli tol hetkel täitsa kahest hetkest vaimustatud ja vapustatud. Kõigepealt Helmi Puuri lausa kangelaslik tagasitulek, tagasitulek sinna, kus teda oodati, kus teda armastati ja ilma milleta ei saanud ka nähtavasti baleriin olla. Kuid teisest küljest tegemist ei olnud absoluutselt mingisuguse alahindlusega. Laval oli kunstnik olinis selline kiirgus mida tõelised tunnetavad vist ainult need inimesed, kes viibisid saalis. Selline külmajudinad, mis käis kogu etenduse jooksul üle keha, kui Helmi oli lava. See oli see, mida vist ei anna mitte millegiga võrrelda. Ja sellepärast, kui me räägime praegu filmi puurist, siis me saame rääkida ainult nende inimestele, nendega, kes on teda näinud. Ja ma usun isegi see hetk praega tuletab neile meelde seda koos elamist kaasaelamist sellele etendusele, mis seal toimus. Eelmi, plastika, helmi, musikaalsus, eelmi, sära, teate, sellist pole mina isiklikult kohanud ei Estonia teatris ega ka kuskil mujal. Kui minu nii-öelda mitmekümne etenduse reas, mis ma üldse dirigeerinud Estonias tagasi mõtelda, siis kolm momenti on minu elus või tähendab minu selles ja tagasivaates on meelde jäänud, see oli ültse Luikede järve väljatulek helmiga Burmeistri lavastuses. Vot see loom ei Juulia. Ja kolmas oli, kui poeemi tuli Ameerikast Terezestatas, see oli ka niisugune etendus, kus rahvast Katri tõesti tõusis püsti, istuti vahekäigud peal ja treppide peal ja nii edasi. Mis muidugi filmi puhul teistel teada ei ole, on ka see, et ta oli muidugi lõpmata läbi imbunud Prokovjamist sest nad ta niimoodi kullas väga raskelt veel haige asi lasi omale haiglasse tuua grammofoni ja ta teadis, võiks plaanis olla Romeo ja Julia, ta kuulab seda muusikat nõrkemiseni, nii et ta oli ka muusikast läbi imbunud peale kõige muu. Ja muidugi ei saa seletada ära, mis, mis ära või mis võlu see on. Aga ma arvan, et väga mõjutab inimesi ka see hea saatuse kiirgus, mis eelmist tuleb. Ta kiirgab headust ja inimesed tunnevad seda. Ja ma tahan öelda, kunagi ei saa olla inimene elust ja lavalt erinevad. See, mida inimene kiirgab elus. Seda ta kiirgab. Kalava. Nüüd, kus ma töötan Helmi puuriga kaua-kaua albarkoos tema oma kohal pediitorina, mina omal kohal siis ma võin öelda, et kõik need proovid, mida viib Helmi puur läbi on sisustatud mingi erilise soojuse, heatahtlikkuse ja perspektiivi nägemisega. Ta ei ütle kunagi kellelegi halba sõna, ta alati peab läheneda mõistvat isegi sel juhul, kui pole etendus, ei ole kõige parem. Aga mis puudutab just kuuekümnendat aastat neid aastat, kus Estonia priimabaleriin oli Helmi puur siis kõik vist mäletavad, mis toimus nii laval saalis, garderoobides kui ka piletikassade taga. Ma mäletan seda järjekorda, mis oli Luikede järve etendusel, mis oli siis helietendusel miseni, loome juulil etenduselt kolme balletietenduselt kõikjal, kus tegi Helmi puur kaasa. Inimesed läksid teatrisse kohtamas suures suure kunstnikuga. Mõned läksid esimest korda. Teate, kui ohtlik on see esimest korda minna, teades kui palju räägitakse vestaarist võib tulla kaasa ka pettumus. Kuid see, mida pakkus Elm iga etendusel, ta pakkus iga etendusel nagu kübet oma südamest tätisele, südame publikusse jättis kogu armastuse publikusse ja inimesed kiirgasid talle seda armastust täiel määral tagasi. Ning ma usun, et see armastus säilib veel kaua-kaua nii nende südames kui ka meie Estonia balleti ja ütlesin teatrikunstiajaloos. Selle jutu taustal tundub, et niimoodi nagu peale Romeo ja Julia ja Helmi Puuri teatris polnudki kaugele sellest tema sära tõuseb selle tõttu veel suuremaks, et ümberringi see repertuaar, mis teatris oli sellel hooajal, millest praegu jutt see oli vapustav, oli välja tulnud Haeda, eks ole, sellest on teil juba juttu olnud ja ja stoori oli eelmisel aastal kavas olnud ja ma juba lugesin selle 65. aasta repertuaari. Need olid kõige õnnestunud asjad. Need olid kõik väga õnnestunud asjad. Et teater oli sellel ajal väga tugev ja publiku poolt armastatud. Millised uued ooperit tulid sellel aastal kavasse? Ja 1965. aasta tõi Estonia teatri ooperikollektiivile samuti küllaltki palju huvitavat nende töös. Nimelt jõudis repertuaari Eino Tambergi ooperis raudne kodu Evald Tammlaane näidendi põhjal, mida dirigeeris Neeme Järvi, lavastajaks oli Kuda Väljaots ning kunstnikuks Lembit roosa. Osades oli. Paljud teised ära Ülle Ulla tunnusta ning samuti Ülle Ulla. 13. detsembrini tuli taas Estonia teatri mängukavva Putšiini ooper Tosca Udo Väljaotsa lavastuses ning kunstnikuks oli Uno Kärbis. Dirigeeris Vallo Järvi ning kõrvuti Aleksander Püviga laulis Cavaradossid, Kalju karas ning Aino külvandi kõrvaltoas, kaasas. Nagu alati, laulis Tiit Kuusik nõng muidugi unustamatu vini vereetendus, mis etendus 1965. aastal, 25. aprillil Kirill Raudsepa, Paul Mäe ning Eldo renteri ühistööna. Pea sees laulsid Tiit Kuusik, Teo Maiste, Ivo Kuusk, Harri vasar, Liidia Panova, Silvia Urb, Asta vihandi uga Malmsten käidi Sallo ja paljud-paljud-paljud teised ning ma võin öelda, et see etendus võis lugeda täitsa nagu meie ooperietenduseks oli tõesti esitatud nagu ooperitasemel. Ma paneks 100 kommentaari selle miinivere juurde. Paul Mägi kutsus mind sinna ballettmeistriks ja hiljem kantise lavastuse üle Kaunase muusikateatris. Me viisime selle sinna üle. Viini veri, see on ainukene Paul Mägi lavastus, mis on praegu säilinud, läheb Kaunase muusikateatri laval ja eelmisel aastal oli tal juba 500. tähendus. Mul oli Winywede ka huvitav lavastada. Tähendab terrigeerida, kuna Paul Mägi mõtles välja seal huvitavaid uusi stseene, eks üks vanaaegne jalgratas, kus oli niimoodi, et esimene oli niukene meetri pool, teisi suur ja tagumine ratas, väike nädal, kaks ja kaks väike seal, kus võitlesid tol korral gladetistina Ronald Friidia, Hugo Malmsten pidid võistlema mängus. Ja siis Roland Kriit tuli selle jalgrattaga lavale. Ja see oli, see oli nii kummaline ja naljakas, et, et see leidis alati aplausi. Muidugi kiidame. Aga no mis sa teed, nii, ta oli näinud niisugune asi, et tuli üks, kes vaatas seda vinni verd, ma olen kahjuks ära unustanud. Üksi sakslane, kes tuli, vaatas meie Winiver ja oi, enne seda näinud Viinis siis Londonis ja kolmas kord nüüd meil Estonias saksakeelse teate, teil ei ole mitte midagi vaja häbeneda. Olulise detaili unustasime, samal ajal tuli välja ka Ülo Raudmäe ja Sulev Nõmmiku noortemuusikal või operett, et kiri nõudmiseni, see oli omaette sündmus, sellepärast et kuuekümnendatel aastatel teatud ringkondades oli üsna tõrjuv suhe klassikalise opereti suhtes ja võib-olla eriti teravaks piitsutajaks oli Ants Lauter paraku noh, võib-olla tõesti, et liialt roosamanna like operetisüžeede tõttu, aga see operett või muusikal, kuidas seda nüüd nimetada, see tugines. Jutustuse kullaotsija Lilka ainetel, mida siis libretistil nii Raudme kui Nõmmik kohandasid, mugandaside, tõid hoopis kaasaega meie armsasse Tallinnasse. Muidugi täiendasid seal Süserlisi liine ja olid toonud sisse uusi tegelasi, nii et ta mõjus päris sümpaatselt, tegevus ei toimunud kuskil kauges minevikus ega eksootilistes paikades ega riikides vaid nagu ma eespool juba ütlesin, et oli toodud kaasaega ja, ja Tallinnasse. See oli tore, tore muusikal ja ta püsis päris hulga aega, meil repertuaaris mängiti nii statsionaaris kui ka ringreis operetina. Kuna Ülo Raudmäe oli meie tuntuim nõutu arranžeerija ja väga suure pikaaegse staažiga orkestrilt, siis ta väga hästi tundis orkestri võimalusi ja see oli väga mõistvalt ja hästi orkistreeritud kusagil lõigatud solisti orkestripartii, nii et see oli sümpaatne tore lugu, võib-olla natukene vokaalset partiid olid natukenegi instrument taalse noh, kuidas öelda nagu instrumentaalsete mõeldud suurte hüpete ja võib-olla teinekord isegi raskesti tabatavad meloodiaga, aga nad olid väga suupärased ja sümpaatsed, kui oli selt. Ja kiri nõudmiseni andis väga häid võimalusi noortele tookord noortele ja Voldemar Kuslap-ile ja Helgi Sallolt. Need olid ilusad osas ja ilusad asjad. Jah, ja võib-olla kaasaegseks tegi veel see nüüd Ülo tundis ju tolleaegseid moerütmitantse näiteks seal oli üsna palju Halli galli lips ja, ja selle tõttu praegu võib-olla ta mõjub natukene kaugel tollel ajal oli ta väga kaasaegne. Jaa. Näitaksin err äiks. Kui niisama ilma on, näitaks? Okei, see jaa, ta endas ta oma pea ja ära ei iialgi. Ees, kas õide tiiva? Hiina kätt ei oota, õnne jaoks on maailmamehe loodud tingitud õnn, nende ei peida. Raskustes võime veel. Inimene. Nad kaane ka ma. Ei ela. Aga? Te saate neid, kes on, et, Mõõtele ju Assistu oma teda näinud poole. Miks mul, kas sina poolegi jõgel eestlane reel? Südamega oled sa osa. Ula kordame. Põleta. Ma tahan ütelda niisukese momendi siin nagu oli juttu, et kas liiga oma saates midagi üle ei kiida. Kas me jutt mõnele ei tundu kaugena, kas jutt ei tundu niimoodi, et noh, et omal ajal olid kõik väga kenad, kõik oli väga ilus, taevas oli palju sinisem kui nüüd. Kuid mõelgem praegu niisugust asja, nagu ma räägin, saate algul rääkisin soila koskist millise kontrasti Daila moodustas, ta moodustas tõelise kontrasti kogu selles kvaliteedis ja, ja sellepärast ta mõjus ka kompleksselt, mõjus väga-väga hästi. Ajal, 60.-te aastatel Estonia teatris käis väga palju nimekaid lauljaid. Kogu külalisrepertuaar oli väga ilmestatud ja võib öelda, et siis seda kontrasti nii ei tekkinud. Kuigi lauljad olid väga tublid mikspärast sellepärast et ka meie, Estonia teatri suutis välja pakkuda midagi sellist, mida oli välja pakkuda kõigi nende solistide puhul, kes tol ajal meil laulsid. Kogu see kvaliteet oli midagi sellist, mis võimaldas teatri repertuaari suuri teoseid, selliseid, mis alati kandsid sellised, kus helilooja mõtte ja muusikaline kujund maksis täiel määral, aga mitte Elenud mingil määral kuskil alahindlusega. Ma võin öelda, et näiteks kas või viiniveri käesolev lavastus, see on väga huvitav, Monika Fischer tegi seda suurepärase lavastuse ja see on väga vaadeldav. Aga Paul mäe lavastus, nii nagu Paul Mägi ja Renter tegi omal ajal, see oli nagu üks orgaaniline tervik, üks mõtlemine ja muidugi need lauljat, kes siis oli välja pandud. Teate, see siiski küllaltki palju tol ajal määras muidugi dekoratsioon muidugi kõik see seade, kogu see professionaalsus ja missuguse mõnuga Tiit Kuusik kaasa tegi tööde ja operetižanri ja ma võin öelda seda, et Paul Mägi, kui ta andis selle rolli kiit kuusikule siis ta andis tiit kuusikule ka aaria, mida ta pidi laulma seal niinimetatud peaministri aaria. Aga tegelikult see ei ole ju mitte viiniverest, vaid see on operetist 1001 ööd ja aga ta lihtsalt kohandes selle nagu tiit kuusikule. Ja ma võin öelda, et see oli väga huvitav. Näha ja kuulda, kuidas maestro tegi nagu kelmika kõrval pöörde oma repertuaarist ja läks ta operetti tõelise mõnuga. Ja ma lisaksin juurde, kallid sõbrad, seda et Paul Mägi mitte ei andnud vaid Paul Mägi palus Tiit kuusikut opereti tulla ja me olime kõik. Paul ütles, et mis sa arvad, mis Tiit mulle ütleb, olime garderoobi poisid, kõik seal, Hugo Malmsten ja Paul Mägi kõike tas, mis arvad. Ja me hoidsime pöialt, et Tiit ei ütleks ära. Ja kui Tiit hakkas seda tegema. Me olime vaimustatud ja oliga publik saalis üllatunud, vaimustatud. Teate, kui me räägime veel soila Isokovskist, siis ma tahaks siiski ütelda, mis oli see, mis jättis temast niivõrd erakordse mulje. See oli professionaalsus, kus kõik tegurit tema loomulik musikaalsus, vokaaltehnika täitsa perfektne vokaaltehnika täiuslikkus, suurepärane häälejuhtimine ja rolli läbitunnetus. Vot kõik see oli see, mis tegi tema esituse veenvaks huvitavaks. Nii lähme tagasi kuuekümnendaisse aastatesse, ju siis meie lauljate, tolle aja vokaaltehnika oli sellisel tasemel, mis võimaldas näidata Ennast publikule samuti, nii et jäta kõrgklassi mulje. Tuletame meelde veel nimesid, kes meil laulsid, Aino Külvand naistest. Ma kuulan vahetevahel tema meelega kõrvuti teisi hääli ja ma pean ütlema, et ma annan Aino külvandile külg plusspunkti. Maarja Haamer, Hendrik Krumm, Tiit Kuusik elas siin praegu. Ivo Kuusk. Omamaiste karask karasklaulis, Veera neelus. Täiustelgi kabiini veres muide, kaasnev sealhulgas vokaalosa algul alguses Georg Ots, Georg Tales, Urve Tauts. No mida siin veel rääkida tähendab, kokkuvõttes nagu öeldakse, mida nõutakse diaatrilt teatrit nõutakse häid lavastajaid, häid dirigente, häid lauljaid. Nüüd mõtestage kõik need lahti, nii nagu peab, mida pakkuma hea lavastaja? Pida peab pakkuma hea dirigent, mida ta pakkuma ja kunstnik ja mida ta pakkuma head lauljad. Ja kui see on nii, siis on teatrilaval tase mis tõesti alati köidab. Aga ma küsiksin siinjuures kaks küsimust seoses külalissolistid, ega me oleme korduvalt rääkinud, et Estonia teatris on käinud paljud nimekad lauljad ja et võib-olla kuuekümnendatel aastatel oli neid külalisi isegi rohkem kui siin vahepeal, aga viimati olen ma kuulnud ka niisuguseid ütlemised, milleks lavastatakse meil oopereid külalislauljate jaoks. Ja miks üldse kutsutakse teatrisse külalisi, miks ei anta tööd oma solistidele. Kuidas vaadata nendele kahele aspektile külalislauljad, oma solistide võimalused? Tohib ma ütlen vahele, kui üks vist meie hulgas praegu Kirilli järel, järgmine vanadusest, omal ajal. Teater valis repertuaari. Et kõikidel solistidel oleks tööd kui toredat solist, tema ei hakka rääkima Stonzone, aga Estonia repertuaari valik peaks olema rohkem solistile järele. Eriti just käesoleval ajal, kus tõesti Kaie Kõrbi arvestatud, joon seal noori meestantsed hirmakovi ja, ja neid teisi arvestatud. Ja ma teen siiski tagasipõike, kui oli jutt sellest, et oli võimalus kutsuda külalisi tookord 65. aastal. Siska paritis olid võimsad külalised, näiteks maailmakuulus Natalja Makarova sai selle tõttu, et toodi Lavrovski lavastus meile Estoniasse üle, sai Temasin osaleda Juliat tantsib seal muidugi suur elamus ja, aga ma saan aru, et Jüril on olemas informatsioon selle kohta, missugused lauljad käisid tookord. Oledki käisid mitu-mitu korda Estonia teatris, kuna publiku neile niivõrd meeldisid. Näiteks võib öelda, et Elena Tšerney laulis Garmin ja samuti Leningradist Pugatšova laulis nimiosa karminis siis Vladimir Atlantop esines Hozee osas karminis. Ja samuti Agreeruna, aga võib öelda, omapärane oli, muidugi raiskas Tratškova ning Juri Ždanov, kes esines sellise, on teil meeles ning muidugi Veera Kirova ja, ja minu meelest Veera Giro vali, väga, väga omapärane baleriin, väga õhuline, väga niisugune peened on teil, on teil meeles ta Bulgaaria tantsija ning huvitavas teatriõhtuks oli Tosca ning maskiballi etendus, kus peaosas laulis tuntud Gando pärast staar Kristiinaga Stelli. Ja võib öelda, et see oli tõesti tõeline terri primadonna väga kauni häälega, toreda musitseerimisega ja tõesti suursugune daam ooperilaval. Ma vaatan näiteks, kuidas orkester musitseeris temaga Nad saavutasid nagu mingisuguse ühtse terviku mis on tänapäevanigi meeles. Kui me räägime üldse Estonia teatri repertuaarist ja kuidas arvestatakse oma teatri solist, miks kutsutakse külalisi, siis mulje jääb niisugune mulje isiklikult, et on vaja teha ühte ja on vaja teha ka teist. Tähendab, on vaja Ta etendusi nii oma solistide jaoks kui ka siiski võtta etendusi, kus saab kõrvuti oma solistidega kasutada ka teisi lauljaid. Mul ei lähe meelest iialgi äravad näiteks kas või meie kontsertetendust põrandat, kus laulis selline, et suurepärane laulja nagu Laapina Moskvast ning Jon Franco tšekkele. Itaaliast. See oli ju kontsert saalist aga osalesid meie lauljalt ning meie teatrikoor. Ja ma mõtlen, et kui näiteks jääda ainult selle taseme peale mis hetkel pakub meie ooper, see on minu arvamus siis kas me suudame võtta Niisugusi ooperit, nagu tõesti vääriks Estonia teater? Kahtlemata tuleb võtta kedagi juurde selleks, et me saaks tuua kavasse tõesti mõni suur ooper. Aga mitte jääma, ainult lootma, et võib-olla omad kunagi hakkavad seda laulma. Ma arvan, seda tähendab aga miks külalisi kutsutakse sundi vaheldus? See on ka meie inimestele nad kuulevad. Nad ju teavad, kus poole tuleb pürgida soni ooperis. Balletis on igal pool on vaja konkurents, see on ka mingil määral konkurents. See on ka meie publikule konkurents, sest muidu publik harjub ühe tasemega ära. Ja ta ei oskagi arvata seda, et on kuskil kas paremat või halvemat või. Aga see on nendele suur vaheldus. Tere, Jüri, oled sa nõus, et kui kutsuda külaline, siis olgu tasemel külaline ja kolmandat järku ei ole mõtte muidugi. Praegu on juhtum eelmisel hooajal niimoodi näiteks lavastajate poolest ja koreograafia poolest tuuakse Ungarist ballettmeister, kelle töö tuleb pärast ümber teha. No ei ole mõtet niisugusele asjale, vaata siin oleneb muidugi sellest jälle selle kutsumise professionaalsusest ega sa kutsuda igat ühte peavad inimesed peavad teadma, keda nad kutsuvad, siin ei olegi muud küsimust üldse. Küsimus ongi selles? Tähendab, Heino Aassalu ütles väga ilusasti. Teatrijuht peab olema kasvanud diaatris. Sealt algab peale. Vabandage, tülitamast asi ei lähe, uudis on imbunud läbi ja mehed manitsevad midagi. Kuidas läks Eino Tambergi ooperis raudne kodu, Pootsmann, Voldemar Kuslap? Raudsest kodust on põhjust nagu tänutundega rääkida, sellepärast et see oli ooper, kus ma tsiteerisin Estonia lavalaudadel Pootsmani rollis. Väga tore loominguline periood, sellepärast et Udo Väljaots oli sellel ajal veel täies loomingulises jõus. Ja ka Neeme Järvi sellel ajal nii palju ei kastruleerinud ringi, nii et ta sai selle lavastuse juures olla klaveriproovidest kuni saade proovideni välja. Et see oli hästi niisugune sümpaatne loominguline õhkkond. Ja ka. Lembit roosa, väga nappides värvides dekoratsioonid või noh, nappide vahenditega edasi antud, sa mõjusid sümpaatselt. Nii et nende kolme mehe koostöö oli väga tore. No mida sellest meenutada? See oli üks tore aeg, mäletan. Üks niisugune stseen, kui me saime teada, et laeva trümlides on relvi, mis kavatsetakse viia Hispaaniasse. Ja siis me otsustasime kapteni juurde minna ja öelda, et me ei ole sellise tehinguga nõus ja mis ütleb kapten selle peale. Aaro Pärn kaptenina ei vastanud vaidlasi vastata, tüürimehel, aga tavaliselt väga sageli vanemad artistid panevad nooremat närvid proovile, ta tuli minu juurde, tema oli seljaga lava poole ja saatis mind pikalt kolme punktiga koha peale. Nüüd endal silmades kuradikesed tantsimas ja vaatas, et noh, vaatame, mismoodi poiss välja tuleb. Ma arvan, et ma olin vist juuste juurteni. Punane. Õnneks küll mul olid vägevad vurrud ja habe kleebitud ette, nii et mulle pidi suitsu pakutama, et aru saada, kummal pool nägu on. Aga noh, piinlik oli ikkagi. Ja väga toredat. Ma ei mäleta, kas eelnevalt rääkisime, kes seal osalisi. Vaatsed osatäitmised olid muidugi kaljukaraski ja heinud dol jess. Siis muidugi Urve Tauts, ige Hillar tulevad, Peeter, Aaro Pärna, kapten Viktor kurjevilt tüürimees. Ja, ja paljud-paljud teised muidugi siin oli üsna suur kaal. Kooril ja siin Väljaots nõudis Niukest individuaalset lähenemist, seda oli peaaegu iga kooriliikme eri karakteri nalja joonistanud, nii et see oli niisugune tore loominguline põlemine ja jaa jaa. Summa summarum. Tore tulemus. Ei kao perele plaadi peale ja see oli jah, tõesti erakordne, et see plaadistati ja selle ooperiga Me käisime ja taga nii-öelda käisime esinemas Kremli ooperis ja siis eesti kunsti dekaadil kaugel Taškendis. Nii et ta oli meil päris mitu-mitu hooaega repertuaaris ja läks hästi. Alati mul olid kole piinlik, kui minust poole vanem Heino Otto ütles mulle õlale patsutada des võtta. Aga muidugi need tookordsed Moskva, kas trollid Estoniat on neid ju mitmeid olnud, nood olid eriti edukad seal peale raudse kodu ulises kavas veel deemon maski pal hotello siis ballett. Ta viis sinna diver tsemendi, mis andis muidugi võimalusi meie selleaegsetele tähtedele kõikidele seal esineda siis palja suur võlur, armastus oli seal muudki veel. Ja arvustused olid kõik väga kiitvad ja väga head. Ma veel lisada siia veel ühte asja, et 65. aasta oli aasta, kus Estonia teatis ei laulnud Hendrik Krumm ning kes samal ajal õppis Itaalias ning täiustab ennast. Maestro parajuures. Ma mäletan, Hendrik saatis mulle esimese kirja ja kirjutas, et, et mul läheb kõik hästi. Aga Jüri, arvesta, et ma juba saatsin teatri sõna, et rada, mesi ma enam ei laula, et mul keelati laulda selliseid dramaatilisi partiisid nagu radamis. 65. aasta oli aasta, kus Aleksander Püvi kutsuti esinema mitmeid mitmeid kordi Leningradi, kus ta laulis, nyyd oskad kui ka maalediaatris Othellot. Samuti läks ta esinema Kiievisse hotelloga. Ning kui palju esinesid tol ajal Georg Ots, samuti kes Tiit Kuusik esinemas, Margarita Voites tegi oma esimesi Castroli esinemisi. Ning see oli väga tore.