Pika eluaastad teevad inimestega ikka midagi, kelle muudavad taas lapsemeelseks. Kogemused küpsetavad elutarkuseks. Niisuguse kokkuvõtte tegi kunstiajaloolane ja teadlane Villem raam meie ühiste tuttavate kohta. See oli paar aastat tagasi. Olin tulnud nõmme äärelinna tema koju külmal talvepäeval väga vaiksele tänavale. Et saada konsultatsiooni Lahemaa-arhitektuuri käsitleva saate kohta. Aga kohvikannu juures jutt jätkus, ma ei pannud lindimasinat seisma. Olen Villem raami mälestusi kodukandist hoitnud puutumatult paar aastat ja arvan, et nüüd on sobiv aeg neid teile ette mängida. Ja veidi väsinud helilindilt. Härra raami kuulates võite teiegi veenduda. Villem raami mälestuste lahemaast on nii lapsemeelset austust kodu vastu kui küpsete elukogemust, tarkust ja väsimatult elujaatav hoiak. Kuidas teie jõudsite ja selle ajaloo tunnetamisel ajalugu on midagi väga elavatega väärtuslikku. Kuulge, see ei ole midagi, midagi erilist. Ma mõtlen, inimene, kes Eestimaa pinnal on kasvanud ja ja õppinud, mina olen nii ürgvana juba. Ma olen mitmes mitmes sõjas daat nägi olnud esimesest maailmasõjast alates ja kuni kuni viimaste intrite lööbinguteni. Nii et selles situatsioonis sa ei saa oma koduarmastust eemale jätta. Ja kui ma pikki aastaid elasin kaugel, siis oli mulle pisikesi kohvrikene kaasas. Kohvrikaane peal oli Voriks vana foto. Ja see oli Toompea siluett Soome lahega. See hoidis mind kogu aeg seal aastate kaupa, tegin ikka kaane lahti, jälle nägin. Nägin unes merd. See on niisugune kodukoha küsimus, see on perekonnaküsimus, see on vanemate küsimus, eks ole. Ja Ma mõtlen, et kui lahemaal on need vanad tuntud perekonnata, rääkisime Kuusa tsoonidest ja langseppadest ja ja mitmest mitmest teisest, siis seal on taga suur perekonna traditsioon. Ja see hoidis üleval. See hoidis ka selle võsu üleval. Ja ma mäletan, kui ma olin koolipoisina, siis me elasime ühe suve Langseppade majas või paarsada sammu eemal oli üks jälle üks suvila, mille olite omale võtnud kasutamiseks Estonia teatri ooperitrupp. Ja siis kujutage ette seda, seda kultuuripillerkaari, kui need mehed ja naised tulid, tulid siis hommikul sööma, kõik laulsid, ooper voodi vahel teinekord käes, tujus olid, ta haaras kogu seda Võsu küla. Ja siis, kui tuletada meelde, et seal elas juss, kes küla postkontori lähedal üle üle maantee mere pool natukene elas oma suure perega. Ja ja suri sel suvel, mäletan novot ja seal ter terve hulk kultuuriinimesi. Need, need on kogu aeg kasvatanud seda ümbrust, seda inimest. Ja nüüd on seal õhutud, viimasel ajal ma käisin kord seal, mul hakkas kole kurb meel. Ma küsin, kuidas saaks uuesti võsu selle kultuurisügavuse rahu ja vaikuse tagasi saada. Käsvulon seal rohkem alles käsu piires ei ole. Ei ole võõrandunud tunnet. Tal on kodutunne ja kui siis hakata kasvult jalgsi rändama näiteks eru randa, sealt edasi vihasoo külla, sealt viinistule, siis ärkab terved omaaegne omaaegne 120.-te aastate nende salapiiritusvedajate romantika sinna juurde, mikspärast mitte. Samal ajal hakkasid süvenema perekondlikud lähteet ka selles osas hakati organiseerima perekonna kalmistuid. Näiteks pauna külas on ju oma perekonnakalmistu. Ja see süvendab traditsiooni, perekonda. Ja kõik, kes sealt välja kasvavad, ka mujale lendavad, hiljem nad midagi võtavad kaasa, midagi hoiavad lahema, toidab. Üks metsatee käänuline looklev metsarada Ma ei mõtle mitte sirget metsasihti, vaid just nimelt jalgteed, mis on, inimesed on leidnud endale parema koha kusagilt läbi minna puude vahelt või võime külge pidi vä? Ta ju nagu pildiraamat iga väikse käänaku pealt avanat täiesti uuest kandisse maastikel selle jalgraja läbi. D ma rõhutan veel kord, tee on kultuurimonument. Me oleme tihti seda unustanud ja mõne mõned ilusatki tee käänakud on õdvendatud. Ja sellega on, on suurendatud. Õnnetusjuhtumeid on tumendatud, maastikupilt on kadunud videvikujäljed. Mida tähendab teie jaoks üks niisugune kanarbiku metsaalune ja seal looklev jalgrada? Tuleb hoida. Ma olen käinud motokordi. Ühelt poolt Ilumäe tõugu vihasoo tele poolt, Võsu Käsmu ja nendevahelisi teeradasid, kui palju neid mustika, mustikavarsi, neid seeni ja, ja ilusaid, väikseid terakesi, kuda lõpp, kus lõpmatu võib käia ka vihmaga soniga sahilaga lähed läbi seal nagu omaette romantika, unustamatut, unustatud kohad ja siis mäletan veel seal üks teekäik läheb, teine pool lähete Essku kabelisse. Ja ja nüüd järsku kabeli puhul me ei teagi, mis Rescu kabelit juures lõppude lõpuks on. Minu vanatädi mäletab, räägib pidevalt, et Esku ja koljukama vahel seal kõrgel kallakul, kui suur mustika ja pohlamets on, et seal leiti laeva ehituse jäänuseid. Need pärinevad ajast, kus veepind oli märksa kõrgem kui praegu on, me teame, et meie Meri on tunduvalt langenud, pidevalt praegu langeb, ma käisin otsimas kohta, aga ma ei saanud kätte seda, seda suurt uurimistööd saada, aga ma viitan sellele, et me ei tea veel kõiki, missuguseid sidemeid, kontakte kultuurilisi on meie Lahemaal. Ja nüüd lisaks sellele, kui me rääkima hakkasime Eera juttu, siis mind kõigepealt hakkas liigutama, just see mul tulid meelde, vaat see on see vana liimis õnnetus, tulevad meelde kõik vanad teerajad, kui palju sa oled käinud, kellega sa oled käinud mikspärast, sa oled seal käinud. Ja kohad, kus sina oled läbi käinud, sinu jälg jääb järele. Sa ei pääse kuskile selle eest. Võib-olla sa ei tea isegi sai, aga sellest jääb midagi järgi. Ja see ongi see kultuuripärand. Ja tuleb teine uue nägemusega uue elamusega ja näeb midagi sarnast. Ja võib-olla kohta vanad tuttavad ja tagad uuesti rääkima ja koos selle vana teerajaga. Need on lõpmatu pildid tegelikult. Ja tõepoolest, need Lahemaa teerajad on tõesti võluvad. Ainult ole ette. Endaga peab ja teerajad ja näiteks lahema männikud on ju ka üks täiesti haruldane maastikunähtus Eestis. Kõik need rannamännid, need tuulest räsitud ja, ja väga hõreda latv, aga nad on kuidagi päikest, täisalad ja isegi hämaral päeval nad ei mõju niimoodi rusuvalt näiteks sisema vett just. Ja siis lisaks Muloneid paratamatult, kui ma mõtlen, mõtlen võsu mändidest või üldse põhjaranniku mändidest, siis alati tulevad mopeede lepad. Saad tihtipeale looklevad väiksed oyaksed läbi, nende kallastel on lepad, pikad lepad, sanglepad ja sanglepad ja männid on mulle nagu nägemuseks pilt, õigust ägevus looduse nägevuseks. Lahemaal Ühe Lahemaa kultuuri arengu põhjuse soon, meresõitjad, merekool, Käsmu merekool, Rammul tuleb ikka meelde. Ja nii edasi, see omal ajal teda uuriti, viimasel ajal ta kuidagi vaiksemaks jäänud, aga need tuleks uuesti elustada, uuesti meie merenduse muuseum, inimeste abiga teha elavaks, see minevik. Need, inimesed käisid, sõitsid ja kui tehti, tehti merekool, mis tähendab, need mehed ei olnud mitte ainult lahema mehed, nadolid, Euroopa mäed. Ja see oli veel viimasel ajal, mina olen, oli koolipoiss siis koolivaheajal terve rida koolipoisse, palkasid ennast purjekate pääle ja sõitsid suve otsa mööda Euroopat ringi ja sügisel tulid tagasi kooli. Mõni mees jäi veel nädalaks-paariks hiljaks ja palusetis direktorit vabalused tahab hiljaks on jäänud ja muidugi direktor tänastanud, selles käsid kaugel maal sõitmas. Ise olen käinud seal laevas külas Kunda Kunda sadamas. Nii et see on merenduslaev, liikumine, purjekas see on üks osa Lahemaal ja selle tõttu tuuakse kultuur siia sisse ja arendataks omalaadselt edasi. Sellepärast mina pean näiteks Põhja-Eestit palju kultuursemaks kui Lõuna-Eestit. Tänu sellega, et teil oli, meil olid sidemed, meri ühendas, maa lahutas. See on ajalooline niisugune aspekt, eks ole, nüüd need liikuvad mehed, kes protsessid oma oma talu pärast kuni Peterburi nime käimiseni välja käidi Soomes. Ja see ei ole mitte nii samati rääkida, patsioon, vanad juured, vanad traditsioonid, mis nüüd edasi elavad. Kuidas meie praegune elu ühtäkki puhkeks lahti ilma selle minevikku juurteta? Nad elavad, nad on alles. Ja mõnel naaberrahval neid juur ei ole. Ja ta ei tea, kus olid, peale hakkab see, see niisugune. Kuule tunnetamine, see on Lahemaa on üks võimalus neid juuri elavalt hoida ja elavalt esitleda, näidata ja mõjutada selle kaudu ka käesolevat noorust ja, ja meie elu tervikuna, eks ole. Ma tahaks nüüd loota seda, et kui saab rannapere endale paadi õua alla, ta ei pea mitte piirivalve brit saalis olema valve all. Ma käsi seal hiljuti viimast korda, soovitasin seljal. Ja siis olid traataed, oli seal vahepeal, kujuta ette, panen suplema, pean trepitraataia pugema, ujuma, eks ole, oma kodumaal oma kodukohas jalutasin, kõndisin, rändasin mööda Käsmu randa, mitte enam seljal. Ja siis seal suvitas suve, Paul Rummo. Tuli vastu ja ja hakkame rääkima ja meist mitte kaugel on traataed ja lehmakari on läinud läbi traataia teine poole ja Paul Rummo ütleb. Vaata, näed, need on välismaale läinud. See on ajaloo iroonia, sonaala koomika, lohusalus mäletan, minu tütrepoeg oli siis kus, mis ta oli kuskil kuue seitsme aastane ja isa ostis siis ujumiseks need lestad. Ja proovis siis väike poiss püüdis seal siis vee sees kuidagi toime tulla nende lestadega. Ja siis läks piirikas mööda ja kutsus vanemad kohale. Käratas seal ka, üks kord veel, näeb, siis on viimane kord, ta viib ära need lestad. Kahte asja veel tahaks puudutada, mul on üks haruldane mälestus lapsepõlvest, Uhtju saarest. Ta on minu praegusest elukohast täpselt silmapiiri peal 18 kilomeetrit. Ma vaata seda majakat. Ja ma ei ole nüüd jah, juba üle 40 aasta, ma ei ole sinna saanud jalaga peale. Ühest küljest on see hea, et seal inimesed ei käi, ta säilib, kui ehtne tükikene loodust panin, vajuvad ja näha. Ajase majakas paistnud otse paistis siis alati udu udusel päeval teda alati huilgas. Seon Ans sireeni, see oli mul nii meeles, tänase tänaseni veeresse sireen võiks teha, sinna organiseeritakse matk näiteks, eks ole, et mina arvan. Et kui siis Need inimesed, kes oskavad paljajalu käia looduses ainult neid sinna viia tähendab, kes, kes vahetult tunnetab selle paiga omapära ja kes ei talla näiteks maha seda väga õrna liiva peal kasvanud taimestikku. Võib-olla ta võiks jääda puhtalt ka teadusliku uurimise kohaks, linnud, milline taimkate seal kohaneb ja nii edasi. Teine koht, mis mulle väga praegu muret teeb, on Käsmu, see väike saarekene seal see, ja kui piirivalve andis selle vabaks selle kuradi saare ja siis ühe suvega praktiliselt rahvas tallasta mustaks. Ega ei pea vist igale poole juurde pääsenud ja võib-olla see saar on palju romantilisem, palju huvitavam. Inimesed, kes ei tunne taimega, linnu liikega midagi, las ta vaatab kalda pead seda saart, võib-olla see on romantika suurem, kui ta kõnnib seal ringi ja ütleb, no mis siin ikka on siis natukene mändi natukene pohlavarsi. Kes, keda see ei huvita, Argo vigu. No aga on nagu prestiiži küsimus, et ma olen käinud kuradisaarel. Me jõuame jälle saba küsimuse juurde. Missugust probleemi ei saa kerkida kultuurrahva juures? Soonkultuurituse puudus ja kui kultuur süveneb, koolid arenevad, uus põlvkond tuleb peale, need hindavad teistmoodi. Hindavad teistmoodi see kuradi saar ja terve see terve seal vaade võsult sinna põhja. See on ju erakordne ilming. Ja omal ajal, kui käis alati pidev pidev laevaühendus talina, ei, Võsu vahel, kas Kungla niisugune laev oli Kungla ratastega ratastega laev? Me käisime avades, jooksime poistega sinna vastu, kui, kui laev lähenes, tuli kuradi saare tagant paistva Kungla tuleb, eks ole, stel elamus kõik ja, ja saarele kerkis nagu teine Ilbega tihti rändasime sinna saare peale, vaatasime, kuidas Kungla mööda sõitis sealt, eks ole. Et kas on kah elamus omaette. Nad ei pea olema ilmtingimata suured, suured sügavad filosoofilised, romantilised nägemused, maitsvad tavalise inimese, tavalise poisi rõõm näha, ma olen seal saare peale nüüd laev läheb mööda. Aga palju pealt näeb, palju, näeb eestlane laeva lähedalt kui bar tunnetavus, eestiloor laeva suhteliselt vähe. Ja kui te rääkisite sellest vanast ratas laevast, ma kujutan ette, kuidas seal oldi siis vanasti nende pikkade kleitide ja kübaraga tega ja päevavarjudega ja see inimene oli väga-väga kultuurikeskne inimene. Samas kui nii kui nii kui see laevatulek oli soli suurt kudule rahvastatud anda, orkester mängis, ta oli oma orkester, oli pasunakoor ja orkester kõik oli võimalik teha. Ja kuidas on mul praegu kahju, et näiteks sõidetakse null kaheksa, null üheksaga või veel nende välismaiste autodega Võsule ja minnakse kiiresti, istutakse Nepunis laua taha, restoran Neptun on selle ja toidab, noh, mis seal Võsul ikka on, võib-olla konjakit ainult saata saab ikkagi see kultuuritunnetuse vajadus. Kui me saame need üle, need keerulised ajad lähevad meist mööda. Kas eestlane saab oma tervikliku kultuuritunnetuse tagasi? Ma olen veendunud kindlasti. Aga see võtab aega. Kultuurilõhkumine purustamine võib toibuda aja kiirelt. Aga taastamine võtab põlvkonna teise kolmanda, et kätte saada uues ja sama taseme muidugi uues kvaliteedis uues olukorras. Aga ilma selleta ei ole võimalik säilitada ei lahemaad ühte ehitusmälestist ei skulptuur ega mitte midagi ilusat sirelipõõsas kahmitte. Kui kultuuri taga ei ole. Härra Villem raam, aga kas praegu põlvkond, kes nüüd on peale kasvanud ütleme seal kolme-neljakümneaastased inimesed, kas nemad on rahul sellega selle eluviisiga, sle ehitusviisiga, mis on sellele vanale lahemal omane? Mina leian, et see oleneb väga palju inimestest. On neid, kes tahavad elada linnas moodsas majas, elada, teised tahavad olla vastupidi, tahavad ehitada uuesti üles rookatuseid, võle katuseid ja ja taastuda vana talu ja viia talu edasi moodsatel alustel, kuid hoida alles minevikku olemuse ja iseloomujooned. Mis oleks justkui kui lahemaale, kui ütleb musioloogilisele nähtusele Lahemaa muuseum, looduse muuseum, tähendab, ta säilitab selle, mis olemas on ja püüab sellega seostada varjamatult minevikku edasi arendada käesolevat aega vastavalt endale tootmisnõuetele. Sest kuulge, ega Lahemaa ei ole mingisugune mingisugune suletud surnud muuseumi, eks ole, ta on elav muuseum, areneb muuseum, kuid samal ajal ERR-i kallakuga erihooldusega minevikku nähtuse hoidmisel ütleme seal mikspärast mitte mitte hoida alles vanad viljasalved näiteks või vanad korvid, millega punuti niisugusi korvida, võis vett kanda, eks ole, juurikatest punuti ja niisugused talud on võimalik täiesti edasi arendada. Võtame kasvõi mul äkki tuleb meelde minu, minu tädi ja tädimehe vana talupauna talu vihasoos kus praegu on toredate käte käes ja lõpmata ilus maastik. Jõe loobu, jõesäng keerutab ringiratast, seal on vanad heinaküünid ja, ja, ja, ja, ja viljapõllulapid see on, see on omaette maailm, mida ei saa kuskil mujal näha ja seda ära hävitad, ära muuta, ära moonutada ja pakkuda siis välisturistidele. Naeruväärne. Kuulge, välisturistid läheb palju huvitavamaks, Need uusi asju, uusi nähtusi, kui meie kuskil oskaks mingi välja mõelda oma juures. Ma usun ka, et välisturistidele, soomlasele näiteks väga palju pakuks üks meie ranna elamurookatusega väike saake, aga soe vana, palju maja suure sooja ahjuga. Ta tuleks talvel suusatama ja võib-olla jahile siia, isegi kui see asi niimoodi käima hakkab. Ta oleks sellega palju rohkem päri kui ühe ühe suurte akendega mingi baraki tüüpi hotelli tüüpi elamuga. Temal oleks omamoodi heas mõttes eksootika, seal uudis, seodol omapärane nähtus, see on ühe rahva elu tunnetamine, mis on ühe õige hea turisti eesmärk ju ka. Ja kui ta maksab maksu sellest muidugi ja ja peabki maksma ja aga selle nii-öelda selle rahaga meie ei tohi oma mineviku olemust Mohutama. Vot siin ma esitaksin teile ühe niisuguse küsimuse, mis, kui me tegime Lahemaa saate siis väga paljud inimesed vastuseks sellele saatele vähema probleemidest. Küsisid niimoodi, et kas ikka tänapäeva inimene oleks nõus elama selles vanas pikas maamajas? Need olid Lahemaainimesed, kes leidsid, et tuleb Tallinnast. Keegi, kes ostab selle vana maamaja suvilakse, raiub sinna tingimata väga suure klaasakna palkseina õlgkatuserookatuse alla. Seda õnnetust on Eestimaal külalt tehtud juba mitu kümmet aastat. See on täielik täielik maitsetus. Ja kultuuritunnetamise puudus, teadmatuse puudus arhitektide juhendamise puudulikkus. Sest aken on täpselt sama tähtis element arhitektuuris, nagu inimese näos on silmkumalt silma ümber ehitan. Kuulge, mis nägudel jälle järgi jääb, siis nüüd kui teil on aken kitsas, püstise hoiakuga, niisugune neljanurgeline akend nagu tavaline on vana vanaaegne aken ja ma teen tema nüüd laiaks. No kulge, no see on ju lihtsalt täielik vastuolu mineviku, oleviku vahel oleva kultuuri ja nüüd tahetakse uut kultuuri seal näidata, kuid see tuleb jõuetult ja mannetult välja, eks ole. Nojah, see vana kitsas aken oli ju, sellepärast tal oli ka funktsionaalne otstarve toodis maja sooja, eks ole, see väike aken ja ka see Kality talvised tormid, mis merelt tulid, need olid ju väga-väga külma ka see muidugi. Aga põhiliselt tähendab see ikkagi teadusstiili arengute, elulaadi elulaadiga seotud nähtusi. Nii et neid asju tuleb arvestada, eriti neil juhendavatel lahema arhitektidel. Nad peavad aitama inimesi, inimene mõtleb head, selle juurest tahtis head suurt akent teha, aga ta ei kujuta ette, ta ise ei taipa, kuhu ta sellegi välja jõuab. Son, teadmatus, sooga, kultuuri pinnanisus. Meie eesmärk peaksime peaks olema neid neid asju mõelda, neist rääkida, neist kirjutada ja matkates Soomes, Skandinaavias, Saksas mujal vaadata, kuidas seal siis asju aetakse. Kas te kujutate ette Epimaakast ühte niisukese moodsate laiade akendega Solju naeruväärt? Nii et iga ümbrusel oma minevik, oma olevik, teine asi on lenn, linnalised asulad, kus on võimalik täiesti projekteerida uut uut asulat ja, ja uuesti kujundada ja see oli see asi. Aga praegu, kui me räägime Lahemaa rahvusparki, kus tahetakse kultuuri säilitada, hoida, kuidas lähete siis seda kultuuri nüüd lagastama mõne valuuta raha eest? See oleks täielik jänese pankrot, jah, üks harra, kelle nimi oli mis ta saates kohe tuletan meelde. Härra Kruuse, selle lahema saate peale ütles niimoodi, et lahema ikka iseennast ära ei majanda. Et lahemaale ja Lahemaa kultuurile ja loodusele peab riik juurde maksma. Tähendab, kultuuriväärtusele tuleb juurde maksta. Mina leian, et iga kultuur nõuab juurdemaksmist. See on paratamatu. Kuid ma arvan, et hea korralduse juures on võimalik lahemaal neide, juurte maks, visi viia minimaalsuses välja. Sest turist rändab, tuleb, toob midagi kaasa. Esiteks, teiseks ju kõik need inimesed, kes elavad Lahemaa, need perekonnad nadio toodavad. Ega nad armuleivast ei ela seal. Ja ma kujutan ette sama mingisugune mingisugune Võsu, Võsu talu või talu kuskil vihas, usu tõugul ta ta rahulikult teenib välja selle, mida tal vaja on. Ja nii elasid nad ju enne sõda ka samuti. Ma olen seal palju rännanud ja ise seal tööl käinud ja nad ei olnud keegi, keegi näljas, neile keegi dotatsiooneid ei toonud nad ennast ise nii-öelda majandasid ennast miksis, tüüdi saaks teha seda lisaks, pluss siis veel välisturism, eks ole. Mis tooks omajagu kaasa ja niisugust erakordset maastiku ja looduse ja kultuuri kogumiku nagu Lahemaa, mina hindan, Lahemaad ikka, ma hakkan arvestama teda kuskil seal Viru-Nigula juurest mahu sadamast Kundas, sealt üle üle selja, Karepa Toolse lossi painupa aenukale välja ja sealt üle siis üle üle Võsule võsult kuni kuni Kuusaluni välja. Kolga mõis võiks kuuluda veel osad selle juurde sest sealt algab peale, ütleme Kolgalt algab päev niisugune huvitav, omapärane maastikuline profiil ja samuti seal on ka see omapärane. Ma võtan vanemad suurt monumentaalseid arhitektuuri, mõtlen kirikuehitusi, samuti linnuse ehitusi peamis. Kirikuehitused võtke praegu, nagu on Kuusalu Kadrina. Viru-Nigula ja sinna juurde paneme siis Rakvere linnus, pange Toolse linnus sinna juurde. Ja see on, see on täielik niisugune matkatee ühele turistile, ühele kultuursele turistile, mitte mingisugusele joodik turistile, kes tuleb siia jooma, tallerdama, eks ladeldama. Nii et see on, see on niisugune repertuaar, niisugune välja pakutud rikkus. See oleks lollus, kui meie seda ei arvesta seda hinda ja ei oskas seda rentaablilt taandada. Et tunneb rõõmu see, kes seal elab ja tunneb rõõmu see, kes tuleb külla. Aga ma rõhutan veel kord, kallid sõbrad, see on kultuuri küsimus ja kultuur ei sünni isekultuur, on töö tulemus otsilmude tulemus, kontaktide tulemus, vastastikuste võrdluse tulemus ja võib-olla ka võistluse tulemus, kelle talu on parem, kelle koht on ilusam kelle paikkon enam hooldatum. Tihtipeale ehitame uusi uusi hooneid, teeme Purtse linnuse restaureerimisele, tore töö. Mõtleme Rakvere linnust, kuid üldine hooldamine on armetu. Tänapäeva, see on huvitav juurde lisada. Näiteks Skandinaavias on praegu restaureerimine, konserveerimine, arhitektuuri ja kunsti vallas hoopis teisejärguline tähtsus, esmajärguline onu hooldamine, korrashoid, see on tähtis kuuma läheni. Ilumäe kabelisse. Ma tahan näha, et see oleks korras. Ma olen seal mitu korda käinud istumas poisipõlves unistamas vaatamas apaalenite väikest marmorsammast. See on mitte ainult sellepärast sinna minu, minu vanaisa maetud vaid sellepärast, et ma tahan, et see oleks korrast oli. Ta oli omal ajal väga korras. Vahepeal läks täitsa käest ära, kellad maeti ära, nüüd on kellad uuesti üles leitud, eks ole. Me võime palju ära teha, võtame Esku essco, kabel oli ju täiesti täiesti nii rääma ja suulise kasvanud. Ja siis tulid erksad erksad mehed, nagu meie kadunud langeb hirmus kahju temast. Kes selle selle eest väga palju muretses. Ja me võtame see lagunev vainupea kabel, mis õnneks on nüüd uuesti taastatud ja vaadake sealt, nüüd tuleb edasi minna iga teeraja juure iga majakese juure selle hoolduse juurde. Hoolduses kajastub kultuur. Ja ma olen teiega kõikides asjades nõus ja eriti mulle meeldib see Lahemaapiir peab tunduvalt minema ida poole Viru-Nigula välja, Viru-Nigulas on olemas vaimsus, see kultuuritunnetamise ja säilitamise vajadus, mida võib-olla seal vahepeal ei olegi nii väga. Võsu kandis ja Vergi kandis enam et kui Viru-Nigula juurde tuleks, oleks väga tore olema, seal tuleb vanavanamehe sõber, Masing käskis kuulsa jõulutähe välja, mõtles eesti rahvale. Nii, et sealt algab, algab suur suur kultuuri intensiivne kultuuri areng. Nii et me võime sealt veel palju asju huvitavaid asju näha. Mõelda kas või sellele, et, et sama Viru-Nigula kirik on ju põhiliselt samade printsiipide järgi ehitatud 13. sajandil nagu Järvamaa kirikud, kuulsatud kolmel ööbilised koda, kirikut, akovi nimetame arhitektuuris. See on, see on elav näide Viru-Nigulas just vanemast arhitektuurist. Või läheme siis linnus linnus kiriku juurde nagu Haljala täielik kindlus suurtüki laskeavadega ja muudega kokku. Ja samal ajal elab arhitektuurivormides Pirita kloostri arhitektuur ja nii me võime hakata rändama ühest kohast teise ja näeme, et terve see Lahemaa on seotud kogu Põhja-Eestiga Tallinna kaasa arvatud. Ja sealt tulevad teed ja tee on kah kultuurimälestis, hoidke teid, ärge hakake need teid ümber tegema, alati ilmtingimata lõdvendama ja rikkuma. Tee on ajalugu ja ta käis oma rada millel olid kindlad eesmärgid, kindlad põhjused, mikspärast nüüd hakkama murdma neid valuteid ja sellega oma maastiku muutma. No me räägime väga mitmes asjas praegu läbisegi, aga see on niisugune natukene impressionistliku pilgu heitmine siia-sinna, et, et tabada lühikese aja jooksul kogu meie Lahemaa erakordset rikkust. Ja see oli suur saavutus, kui Lahemaa, kui kui organiseeritud kultuuripark loodi, kuid tema edasiarendamine see on, on tuleviku probleem. Alguses selle kohaga Ja kus Viiklad edasi, lääne, see on ju terve, terve kultuurmaastik täis kummalisi asju. Viita kõrts, mis, miks viitamis rivis viitlan, son Viitina, see oli vana katoliku katoliku aegne nimetus Püha viitus. Ja, ja sealt lähevad teed rännaku teed kuni Karina kirikuni välja, kus vahepeal peeti igasuguseid Kristuse kannatuse loo peatuspaiku näiteks kõik seda on vaja uuesti üles äratada ja siis, kui te kõnnite mööda seda maastikku sistel kogu aeg midagi jutustab, midagi räägib teile. Tyron, teine resonants, elab teine helin südames. Aga kui te midagi ei tea midagi, ei räägita, midagi tunta siis on väga raske tabada intuitiivset, ainult mõista kõike huvitavat, mis seal lahemaal on. Ma ei kujuta ette, kuidas mina oleksin selline inimene, kui ma ei tunneks seda oma minevikku. See on täiesti mõistmatu. Ja kui ma mõtlen praegu Rakveret. Ma olen Rakveres koolis käinud. Kui ma mäletan neid vanu nimesid, vana rakvere palarmu või rääkisime erilised Ararati mäge näiteks ja see on mu kuuleb südames soojaks korraga. Niisugune lapselik rõõm tuleb, ma olen ma nagu paranen, lähen puhtamaks nende nende vanade mälestuste ajendil. Nii et see on mitte ainult sellega seotud, nagu see minu seina peal näete, seal pildil on varemed, rakvere varemed, mis on tehtud 1822, tuntud baltikunstniku Peetson poolt, ma vaatan seda pilti sageli möödaminnes, mul läheb ju soe juga läheb üle, vaata näitadesse pilti. KIK-le kirjad on all, kunas tehtud, kes teinud, eks ole. Ja nüüd tegid lolli peaga tegid selle kinni müüriga, no kurat võtaks, täitsa vale. Padise kloostri järgi tegid selle müürijupp, mis sinna ülesse, milleks oli vaja teha seda, selle asemel, et tuua see andjad vundament välja, kaevas isiklikult oma kätega välja, seal vundamendi silla all oleks ainult võid panna ütleme, üks jalg maad või poolteist jalga vundamenti ja teinud puus konstruktsiooni, oli, igaüks saab aru, et see on paras pandud, kinnisin ette, inimestele pileti läbi, müüs Rülaseks Taebla kultuurikultuuris ja plats taga, ütleme väljak. Nii et vot nüüd on probleemid ja siin niisugune vana pilt, vaatad ja hoiad. Ja mul on tõesti hea meel. Teate, see on seesama tunne, näiteks noh, mina olen doosel sündinud Toolsel atoorsel ja oo, ma olen seal palju kaevanud ja, ja kui mina lähen sinnakanti, siis mul on niisugune tunne, et mul on jalad maas. See on minu koduseal täpselt täpselt täpselt. Ja seda maha ei müü. Nii et see on niisugune asi, mida sa teisele ära seletada, et see tunne väga raske ja muidugi nüüd siit hakata randava jändama val omal ajal sõitnud seal pikk vankriga teatris pikk vankril pikk lauda, siis hobuneljeesile pandi ritta mitu last korraga. Siis me sõitsime, sõitsime Toolselt haljalasse ja Haljala kiriku torni otsas sai signaliseeriva suitsuga. Sõjalistel otstarvetel vanal ajal signaale anda Toolsele toodsad Haljalas ja Haljalas Rakverre. Kas see oli nii silmaga nähtav, siis? Jaa, suitsusammas püstios on suitsu näha, seda solki haljalonski kõrgemad kirikud olla üldse maakirikute hulgas. JärvaPeetri on kõrgem näiteks natukene. Nii et see on, sealt läheb kogu see lugu, läheb teil kokku? Te hakkate peale hakata peale sellega see kuskil seal mere ääres jõuate, Haljalas jõuate Rakverre ja paratamatult saada, peate minema aknale kahe eks ole. Peate aluveres väga-väga ilus mõis, Arkna mõis suurepärane mainis, eks ole, ja Aluvere Algkooli saalip, seal oli paemurd ja, ja ma olen seal kaks last ristinud, main aluveres kooliõpetajaks. No Alaver on need küll kolis teise kohta sõmer olla vana koolimaja tühi. Kahju küll. Sõmeru vald selle koolimaja praktilist ehitas, suurendas hiljem just Eesti aja lõpul. Niiet Ta arendas päris kenaks suureks kooliks ja meil on ikka veel seal suurte koolide maania. Ja lapsed, lapsed peavad siis käima võõras kohas, koolis. Aluverest tulid tulid neli, viis tihumeetrit, poisid tulid hommikul. Koolid läksid pärast lõunat tagasi ja oli võimalik, tulid toredad pos. Neli viis kilomeetrit ei olnud ju maakoolis ja, ja tormaalne täitsa. Nii, et näete, seal on terve hulk probleeme ja me oleme kogu aeg Lahemaal. Lähema Jutas lõpmatuseni rääkida, võiks seda lahema juttu. Ma mäletan, see oli aastaarv Ki meeles, see oli 25 suvel ja oli Vainopper isa-emaga ja õdedega. Ja äkki tuleb, tuleb kummalise vana jagara männijuur, et üks üks mees, üks brünett, kõhn mees nagu tsaariohvitseri moodi riides Califeed jalas. Vaata kummaline mees, istub mitu päeva, joonistab Nanti joonistab ja joonistab, siis kadus ära. Kesse mees, kel oli Yales koolipoisina ma tundsin ta teiselt fotolt, et see oli kütter, Reinhold. Ja kui ma tahan selle loo paras hiljem rääkisin, tanaaris kõveras, võttis kaeras kinni. Tõesti, oli üks niisugune elamus, ta nägi, ta nägi põhjarannikut põhjarannikumändi, nii nagu teda Vainukal näha võib, eks ole. Ja see vaena päeva mänd on muidugi üsna suur haruldus, praegu andast küll vähe järele jäänud, aga ta on veel olemas ja see piki maad väänd läbi. Ja missugune ürgne elujõud on selle männibunud kuidagiviisi nendest okstest. Ja muidugi see vaenopoli Jutaks ainult päevale. Ta oli huvitav, huvitav, tal on teine pool kalaranda. Tähendab, lääne pool on tal ilus liivarand, tohutu suur liivarand. Ja tänu sellele ehitati tsaariajal kaugemalt tulnud Peterburist mujalt tulnud jõukamad inimesed ehitasid vaenuke metsa terve hulga suvilaid vähemalt kümmekond suvilat vähemalt pida pidadalata oma poisipõlves hiljem, et suur, suur suurem osa neist osteti, viidi mujale kuskil üle ja kasutati ehitusmaterjalina. Ma ei tea, kas praegu ongi üldse mõnda neist vanadest suvilatest veel vaenukal järgi jäänud? Ma ei tea, ainult sinna metsa võiksu mõned suvilad uuesti üles ehitada ühe hea arhitekti projekti järgi mitte mingisugusele tavalisele poparhitektil, vaid tõesti valitud hea sega ja kes asja uurinud mehele niisuguse ülesanne kätte anda ja leida peremees, kes ja neid leida, see kindlasti peremehi, kes sinna võiks mõned suvilad uuesti üles ehitada. On ju minu arust niisugune ilus võrdust näide üks konkureeriv nähtus Lahemaa kõrval. Võtame Saaremaa. Võtame Saaremaa, võtame kasvõi Kuressaare, linn, hoitakse vanas laadis ja kui uusi päris moodsaid jooni tuleb sisse, viiakse eemale kaugemale ja see vanad vana südamik püsib endisena ja seal on tema väärtus, sinna tunglevad praegu ehtsad turistid, eks ole. Nii et siin on võimalus eestimaal viia mitmel pool täitsa erilaadsed. Piirkonnad. Ma tean, Saaremaa, võtame haapsalu piirkond Noarootsi ja see koos Vormsi saarega. Isegi Vormsi saar on praegu kultuuripotentsiaal Taali pooles praegu isegi tugevam kui, kui mõni suur suur maakond tänu sellele, et seal on taastatud nii mõndagi kultuuripärandist, eks ole, paari üksiku mehe paari paari inimese abiga tegelikult ja pärast tuleb siis appi suurem hulk inimesi nii omalt maalt kui, kui välismaalt. Ja vaatan. Kui me tahame mõista lahemaad, siis see on ju päris normaalne, et me tunneksime hästi Soomet. Mitte sellepärast ainult, et, et Lõnrud oli, oli soomlane, kes tegi Kalevala ja Kreutzwald, kes tõi Kalevipoja, oli kah Virumaalt. Nii et need on juhuslikult leitud leitud näited. Aga selle taga on midagi seda, eks ole. See on midagi ja me peame seda ära kasutama. See on varandus ja see, ärge muretsege raha pärast. Ma olen veendunud, kus hästi korrastatud Lahemaa toob rohkem raha kui midagi muud. Nii et see silmaelu ei ole. Ei ole nii, nii, päris lihted muudkui kutsub pärismaalane kohale. Pane kapital käima ja hakka tegema siin. Ma ei tea, mida, kui me seda silmas ei pea, siis varsti Lahemaa tänav ei ole midagi muud, aga meie kultuuriminevik sellega on küll minu arust läinud minevikku valda.