Aastad 1980 81. Olude sunnil on meil teile täna pakkuda vaid kahe mehe jutud, Jüri kruusilt ja Voldemar Kuslap pilt. Pigem siis. Kõigepealt 1980. aasta veebruar Morris jõudis Estonia teatri lavale Heraldi ballett, asjatu ettevaatusOleg Vinogradov lavastuses dirigent Kirill Raudsepp. Märtsis sai lavaküpseks konservatooriumi ja Estonia teatri ühistööna Mozarti ooper Cosi fan tutte Ivo Kuuse lavastus, dirigent Kirill Raudsepp aprillis-Aga modest, Muzzaskooper, Toriscodonov. Iga aasta toob kavva midagit sellist, mida annab meenutada hea sõnaga, kui ka kurvastusega öelda kaheksakümnendad aastad olid aastad mis teid Estonia väga palju huvitavat. Üheks selleks oli kahtlemata Boriss Kodune poriskadolofon olud Estonia repertuaaris juba varematel aastatel. Ja me mäletame seda eelkõige just nimelt Tiit Kuusiku suurepärase osatäitmisega. See variant oli eriline, sest mängukavva võtt võeti algvariant, Assafieri jalami redaktsioon. Ning Estonia teater esitas seda väga huvitaval tasemel. Lavastajaks oli Aarne Mikk, kunstnikuks Valerilemental ja Marina Sakkolava, dirigeeris Eri Klas. See oli väga vaadeldes tükk terve lavapilt oli väga oskuslikult kokku pandud ja moodustas täielikult ühtse terviku. Need pildid nagu liikusid lavatöölised, liigutasid neid pilte ja nii iga pilt moodustas nagu mingisuguse blokilise süsteemi. Aga ta oli põnev ja Estonia on ju väike. Lava. Estonial on väike lava aga tänu kunstniku ja lavastaja väga oskuslikule. Koos mõtlemisele sündis täielik tervik mida oli uhke näidata nii meil nii Moskvas kui ka Pariisis. Ja võib öelda, et isegi näiteks Moskvas Moskvas oli võimalik dekoratsiooni isegi laiale panna Moskvas, kus ollakse harjutud suurte massimassidega suurte suurte deklaratsioonidega suure uhkusega kõike. Aga me viisime oma etenduse ja oleksite kuulnud, kuidas see näidend vastu võeti. Mul on hea sellest rääkida, sest ma ise olla osaline. Ma pole sellest lugenud, vaid ma ise olin osaline sellest selles etenduses, mis seal toimus ja ma mäletan, kuidas publik võttis seda last. Ja mida kirjutas musi ohvriteta. Ning eriti Pariisis Pariisi kast roll näitas tõesti, et Estonia võib uhkusega välja panna ükstaskõik, mis teose algul võtsid Pariisi vastuvõtjad meid kuidagi natuke ebalevalt vastu. Ikkagi veidi Eesti. Ja pärast seda ma mäletan, kui meil oli esimene Borissi proof kuidas muutus nende suhtumine meisse kõigisse. Kohe pakuti meile väga huvitavaid ekskursioone. Me isegi käisime väga suures varietees Liidoos mis oli hästi kallis. Aga kuna meie teatel pakkus niivõrd palju põnevat ja niivõrd palju pinget, siis kahtlemata Need pariislased said aru, millega tegemist on ja ooperi direktsioon siis nagu tegi meile suure kingituse ja kahtlemata Estonia teater näitas ennast väga toreda väga toredalt vene Peri esitajana. Muidugi võib öelda, et sellised lauljad nagu Teo Maiste Mati Palm, Tiit Kuusik, Borissi osas näitasid, milliste jõududega meil on tegemist. Igaüks lõi omapärase, peene psühholoogilise karakteri, omapärase kujunduse nii sisemise kui Kavokaalse koguvokaalse peensuse ning kõik see kandus saali. Pida sekundeeris nii Suiski kui paljud teised näitlejad. Suisk osas kahtlemata Hendrik Krumm, Kalju karask ning Tiit Tralla. Igaüks jälle nendele omase peene näitlejaoskuse ning stiilitaluga ning muidugi piment. Mati Palm. Savitski. Kolm suurepärast lauljat mille osatähtsus ei ole sugugi väiksem kui Borissil nii lokaalne kui ta sisuline ning samuti Varla Teo Maiste Savitski esituses. See oli suurepärane etendus ja mul on väga hea meel. Estonia teatris oli selline. Kui me räägime Boris kodanofist sellise heameele ning naudinguga siis kuidas tahaks rääkida eebeniooperist, nõidkütt, mida oli väga oodatud ja mis tegelikult oleks aux igale muusika diaatrile sest ta pakub ju on niivõrd palju lauljatele mitte ainult lauljatele kui ka teatrikülastajatele. Sest et tegemist on saksa ooperiga. Meil ei ole ju saksa ooperid üldse kuigi palju mängitud, põhiliselt on Itaalia ooper ei saksa ega prantsuse ooperit. Aga nüüd oli teos, mis on maailmas väga mängitav ja seda me kõik ootasime. Ja mis oli tulemus. Tulemus oli lihtsalt küündimatus, andetus ja isegi naljategemine. Ja seda mitte solistide poolt ega muusikalise kollektiivi poolt, vaid lihtsalt lavastaja kunstniku tõelise küündimatuse pärast. Kui võib öelda, et Peeter Lilje ja meie orkester ning solisteskond lõid tõeliselt nauditava muusikalise kujund. Meenutagem Mare Jõgeva agade Anu Kaalu Äncheni ning samuti Helgi Sallolt, kes pole tegelikult ju laule õppinud, aga kuivõrd peenelt ja kuivõrd täpselt ta esitas sellist rasket partiid nagu hänheni partii. Ning Kalju karask ja Ivo Kuusk ning paljud-paljud-paljud teised meie Estonia teatri koor. Kui võtame, oleks seda teost lindistatud ja nüüd me kuuleksime seda muusikalist materjali. Küll on veetlev, aga see, mis laval toimus, see oli lausa hirmus. Kunstnik lõi lavale tõelise, mingisuguse ebamääraseid, kosmodroomi, mingisuguse püramiidi, ta paigutas keskele plekist püramiidi. Ja mida ta lavale tõi? Ta lausa mõnitas meie inimestele. Ta käskis rekvisiitoritel minna apteeki ja iga osta lõpmatult palju preservatiivi, mida anti siis koori naiste kätte, kes pidid panema need tõrvikute otsa ja käima niimoodi laval ringi. Ja kogu see lavastus, kunstnik kujutas ette, et, et see, et ta paneb suured veetorud üles lavale ja laseb vihma alla langeda tähendab nii, et ta mõjuks vihmana. Et seal efektne tegeles, oli täielik möödalask, sest kunagi ei mõju vesi saali sellisena, nagu ta peaks tegelikult olema. Ainult ta võib madaldada Estonia teatrit ära. Ja nii oligi kogu see lavastus. Ta läks lühikest aega ja ta on lihtsalt üheks häbiplekiks ja kurvaks mälestuseks üldse. Kuivõrd kaugele võib langeda asjaolu, kui Estonia teatril ei ole panna muusikalise kollektiiviga võrdväärset lavastajat või kunstnik? 1980. aasta juunikuus esietendus aasta ainuke muusikal Boris kõrveri Jaardi Liivese kusagil mond Barnassil. Varile peegeeveeemm veeru taas laava tuule ja särav reklaama susse. Sa oled nii aku abil kursor yhe Iraabiks seda Nad ei loo, nagu ka Viitina. Päeva ja nende abi ka Taani jõel Ivo Viivi Voorõõmu ja. Ari nivoo aari viivu Seda me. Täna armastan. Homme enam. Nii nagu nimigi ütleb, toimub tegevus Pariisis Molfarmasin kunstnike linnaosas, kus sajandi alul raskeid majandusi Olusid trotsides noored õpihimulised eesti kunstnikud käisid ennast täiendamas. Aga milline linn saab veel enam noortele kunstnikele anda, kui läbi aegade kunstimetropolis peetud Pariis? Ja sellest toredast perioodist on väga palju kirjalikke mälestusi mitmetelt tolleaegsetelt kunstnikelt nagu vennad Tassad Anton Starkopf, Konrad Mägi, nende kirjade ja muude dokumente piltide ja eelkõige muidugi Friedebert Tuglase mälestuste põhjal Ardi Liives, siis koostas stsenaariumit aga toredalt ja tõetruult andnud nende pohimlaste noorte kunstnike elu, kolu ja õpingute tingimusi. Pariisis. Toomi võib olla. Seal nällivretos on kasutatud liialt palju tähelepanu lühikestele kaaritsemisesseinidele ja ega see pidu või elu nüüd lausa niisugune lust ja laulupidu ka ei olnud. Nii et oleks võinud nagu sellist kunstnike. Elu nagu rohkem kajastada Boris Kõrver ise praktilise muusikuna orienteerumis väga hästi. Nii jazz kui meeleolu žanris tunnetas väga hästi erinevaid stiile, erinevaid rütme. Ja ta on selles muusikalis kasutanud ka erinevate rahvaste Clintonit. See hoone, nagu näiteks seal Parisid ärava tänavat piltides on aimatavad mitmed prantsuse meloodiad ja samuti ameerika rütme ja meloodiaid on sees just selle kujur Deodori osas, kelle algkujuks olevat olnud meie kuulus skulptor Anton Starkopf. Ja siis Vene linna laulufolkloor ja mustlas. Romansi intonatsioone on Barbara rollis, mida ei ole väga toredasti. Helgi Sallo ja Marika Eensalu esitasid külalislavastajana oli Gunnar Kilgas kes muusikat tundva esimesena oli väga toreda sümpaatse lavastuse teinud. Meil sujus temaga toredasti. Kunstniku töö oli Eldon renterilt. Ja haaratud oli praktiliselt kogu opereti kollektiiv. Ja isegi mõningad pisirollid oli, oli ka koori inimestele usaldatud, nii et meil oli päris niisugune tore oma muusikal repertuaaris päris mitu-mitu hooaega. 27. juulil jõudis esmakordselt publiku ette täiesti erakordne teatriõhtu tantsijate, lauljate, koori ja orkestriga Veljo Tormise Eesti ballaadid, milles kuna laul leidis väljenduse professionaalsete muusikute esituses ja tantsus. Ballaadide käsikirja koostas Lea Tormis, tekstid seadis Ülo Teder ja nii lavastus kui koreograafia pärines Mai Murdmaalt. Dirigeeris Tõnu Kaljuste. Murde jaoks oli kokkupuude eesti eheda regivärsi ja rahvamuusikaga esmakordne ning runo laulul põhineva tantsulavastuse loomine. Täiesti avastuslik. Tsiteeriksin Valdek Pütsep arvustust ajalehest Edasi. Regivärss ja balletiliites pidi murdma tema vastuolu ühelt poolt 1000 aastane rahvalooming, teiselt poolt koreograafi, üldsegi mitte rahvatantsuelementidele toetuv tantsuline nägemus ballaalitides sisemine dramatis nõudis meistrilt sellist kontsentreeritud tantsulist üldistust, mille puhul pole mõeldav tugineda rahvapärimuslikke tantsuvõtetele. Murdmaa koreograafia on omaette väärtus, kuusk kvaliteet, tema loometöös, lavastuslikul kompositsioonilised sisepinged on balletis esile toodud jõuliselt ja mõtestatult tantsijat. Tal on emotsionaalsust ning meisterlikkust Estonia kauaaegsete silmapaistvate meistrite Olga Zahharova, Juta Lehiste, Tatjana Laidi-Jaanis, Ants ise ja teiste kõrval on lavastaja ballettmeister usaldanud kandvad osad ka andekatele noortele Tatjana Voronina-le ja Kaie Kõrbile. Teatrijuht aitas ilusaks tervikuks luua Mari-Liis külakunstnikuna. Nii kirjutas lavastusest Valdek Pütsep. Etenduse alusmaterjaliks on kuus regi värsilist jutustavat rahvalaulu karske neiu eksinud neiu mehetapja, naise tapja, kuldnaine ja kalmuneiu. Muusikaliselt ühendab neid kahest helist koosnev saatuse motiiv. Ballaadid seob tervikuks naise saatuse teema. Keskne tegelane on ema kelle lavastus Ta seadis nii koori kui balleti suhtes ikka keskmesse ning ema on etenduses tajutav, kuid tõeline ürgema sümbol. Ema kuju on kahtlemata leili. Tammeli üks õnnestunud lavarolle. Muidugi 80 aasta üheks toredaks sündmuseks kogu kollektiivile oli meie teatri esinemine Soomes kus näidati Verdi ooperit Attila Donizzieti rügemendi tütar ja Tambergi serenaadi perseraki. Ja see oli jälle üks tore aeg, kus Soome ajakirjandus laulis meile ülistuslaule ja võib-olla nähtavasti täitsa õigustatult, sest minu meelest tol aja solistid garantii, veerist, ükstaskõik, kus gastrollinud ikka Estonia teatrile jätkuvat au ja kuulsust ja see oli minu meelest väga tore. Näiteks Soomes oli taas laulis kõrgtasemel oda Bellat leni Anvelt, ma mäletan, et artikkel, ilmused, võidukas Arabella ja see oli tõesti Anvelti üks jälle üks trumbiaalne etendus, samuti Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, üldse Attila koju, praktiliselt soomlased puutusin esimest korda kokku. Seda ooperit ju ei lähe nii Soomes ja samuti esineb esitakse seda küllaltki harva. Ja see oli nendele väga uudseks seal omapäraks, huvitavaks kohtumiseks ja muidugi kui tase on kogu ansambli teine tase on väga ühtlane ja põnev ja haarav ja samuti ääred, eks ole, on niisugust, mis nagu pretendeerivad täitsa maailmalauljatele, noh, miks siis mitte aplodeerida ja nii oligi pärast etendust, nii, nii Soomes kui üldse alati igal pool väga suure aplausitorm. Ning samuti rügemendi tütar. Ma mäletan eriti just Anu Kaalu esinemine ja samuti Hendrik Krumm esinemine pälvis erakordsest suurt vaimustust. Ja muidugi soomlastel on kahtlemata niisugune. Minu meelest Tenuritesse nagu kogu maailmas ja kui Hendrik turi ela, tulija laulis maa üheksa toodika järjest ära, noh see kahtlemata oli suursündmus, samuti Anu Kaalu väga plastiline ja väga veetlev olek laval. Anu oli väga naiselik ja niisugune väga-väga-väga südamlik ja samuti laulis väga ilusti ja ja kahtlemata jättis väga unustamatu mulje. Muidugi Meie dirigendid Eri Klas ja Peetrile mõlemad näitasid oma niisugust suurt kollektiivi üles haaramist, tähendab, et ma mäletan, kui eri on ikka orkestri ees oli, siis oli täitsa niisugune tunne, et no et kollektiiv andis oma kogu tähistab on muide samuti kam Peder. Ning Syranoodi persed hakkavad sellest, las voli räägite. Kaasajaam üldiselt noh ütleme nii soodsat vastukaja soome kriitikutelt nagu ei julenud tõesti loota. Ja seda enam, et võib-olla tol ajal ja võib-olla läbi aegade Soome kõige mürgisem muusikakriitik Sepo Heiki Reimo kirjutas taga soodsa tunnustava retsensiooni nii siranu kui Attila kohta ja noh, muidugi võib-olla oli ka tõsi taga, sellepärast et Need kolm olid väga eripalgelist mitu tükki, aga samas ka nendele peaaegu tundmatud. Ja seal, kus kõikidele töid ja tegemisi ja nii et see oli hästi-hästi, tore, tore, sümpaatne kastroll. Lisaks esinemistele Soomes isakese esinemistele Tallinnas kui palju käisid meie lauljat igal pool esinemas nii Venemaal kui ka paljudes paljudes välisriikides eriti selliseid lauljaid nagu näiteks Mati Palmi, Anu Kaal, Hendrik Krumm, Tiit Kuusik ja paljud-paljud-paljud, teised, kuigi palju teo mõiste ja Teo Maiste samuti. Ja, ja ma tean, et see on, see, on väga tore, et neid inimesi kutsuti ja inimesi taheti, sest alati öeldakse niimoodi, et üks asi on see, et me võime siin vahutada, võime siin kirjutada, lugusid lehte lasta panna. Ja on kõik see, mis siin on. Aga siiski, kui inimest kutsutakse ja pidevalt kutsutakse esinema teatritesse see näitab seda, et tegemist on tõesti tõesti tasemel lauljatega tasemel kunstnikut, sest öeldakse, et just nimelt neid inimesi kutsutakse, kes midagit väärt on. Ja meil, ma ütlen nii nagu eelnimetatud lauljat need igal pool igal pool, kus nad esinesid alati, neid oodati tagasi ja taheti neid kuulda. Ja nad nagu avasid paljude välismaalaste silmis üldse nagu väikese Eesti. Madisti näiteks mõtlen selle peale et mis siis tegelikult olid need aastat ja mikspärast just neid aastaid tuletatakse meelde eriliselt. Nii need 80 70.-te kuuekümnete aastate alguses. Tehtud tegelikult tuleks isegi lahti mõtestada, mis tähendab staar minu meelest staarid, ega nemad ei kasva, nemad tegelikult sünnivad need inimesed, kes lavale tulevad ja kes suudavad oma andega saata paali sellise kiirguse, mis haarab publiku jäädavalt neid ei ole palju, aga kui neid on olemas, see näitab seda, et teater on erakordselt rikas. Tol aastal tolle aastatel just nimelt Estonia teatris olid, kui palju neid lauljaid kelle anne lõi sellise kujutelma etendusest, mis kauaks-kauaks-kauaks meelde ja kutsus publiku alati tagasi. Mõelgem kas või Alo kaalule, mõelgem. Margarita poitlusele, Hendrik Summile, Kalju karaskile Helgi Sallo, Voldemar Kuslap, pile ja paljudele paljudele teistele, Urve Tauts, Mati Palmile ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja vaadake, kui palju neid nimesid on, aga nad kõik olid sellised lauljad, kes kiirgasid saali. Ja vaata, Jüri, eks muidugi. Teatri näo määrab repertuaari, tookord oli õnneks lauljate võimeid arvestav ja ka arendav repertuaar. Ja võib-olla tõesti tänu sellele inimesed avasid kad endid. Kui ei oleks võib-olla taolist repertuaari olnud, oleks võib-olla paljud paljudki. Ja mikspärast ma ütlesin sellise lauset, et staariks sünnitakse, tähendab, ma olen jälginud seda, et ainult need kunstnikud kõlavad orgaanilised, see on juba täitsa nagu loomupärane, kes orgaaniliselt elad, elavad nagu pea peanahast varbani läbi kõike seda, mis laval toimub. Kui nende seal on sellise tasemega, mis kajastub tõesti vot seda, milline peab olema ooperistaari või operetistaari maine. Kui siia lisandub veel suurepärane mäng, aga tegelemise sisemine tunnetus, hääl ning see kõik ju moodustab ühtse, orgaanilise terviku. Ja kokkuvõttes sünnivadki sellised kunstimehed, see neid ei saa, neid ei saa võtta kätte ja lehtedes luua mingisuguseid suuri jutte, et vot tema on staar ja tema on staar ja tema on staar. Ei ole. Tähendab, star on ainult see, kes oma kunstiga on suutnud luua endale tõelise aura. 22. märtsil esietendus taas Luikede järv seekord Sergeevi redaktsioonis. Ja võib öelda, et see oli väga toredaks etenduseks, mis tänaseni püsib Estonia teatri mängukavas. Ja tol ajal oli väga põnev kohata niivõrd paljude andekate artistidega ADO Hilje osas Tatjana laid, Inge Arro Oledžitšerova ning Kaie Kõrbi ka. Hiljem veel lisandus siia Larissa, sind Soova ning printsideks oli Tiit Härm. Basin ja Jurjekimov. Järel tuli mängukava 14. juunil Kaczyński muusikal Casanova, mille lavastas Sulev Nõmmik ning dirigendipuldis oli Peeter Saul ning samuti Endel Nõgene. Kunstnikuks Uno Kärbis. Kuul, 27. juunil etendus Estonias Bergoleezi ooper teenija käskijanna. Dirigeeris Eri Klass, lavastajaks oli Ivo Kuusk. Ja kunstnikuks Vanemuises oli Sander. Aja pärast tuli mängukavva Mozarti ooper Bastiennebastienne mille lavastas Endrik Kerge, külalisena dirigeeris Tõnu Kaljuste ning kunstnikuks oli Riina Vanhanen. Ka septembrikuul täiendas Estonia Buduaar Mozarti loominguga. Mängukavva jõudis ooper teatri direktor, mille lavastas Hendrik Kerge ning dirigeeris Tõnu Kaljuste. Ka seal oli kunstnikuks Riina Vanhanen. Seejärel ballett näitas, ütleme õhtut Tiit Härmi loomingust kus oli kavas terve rida huvitavaid lugusid mida Tiit Härm esitas temale omase andekuse ning sisemise suure sarmiga. Ning aasta lõpuks jõudis mänguga kõigi Verdi Loomingu armastajatele. Teos Luisa Miller, Eri Klasi, Aarne Miku ning Eldar renteri koostööna. Raimo Kangro esimene täit õhtut täitevooper ohver on kirjutatud Aleksei Tolstoi jutustuse siug ainetel. See räägib üksiku traagilise saatusega peategelase Olga keerulistest elukäikudest kodusõja ränkades tingimustes, tõesti masendav ooper. Ja seal oli ääretult palju kõrvaltegelasi üldiselt Kang roll. Tundub, et istub niisugune groteskne stiil, seal oli palju huvitavaid kõrvaltegelasi aga no ütleme näiteks samas meesnukas nüüd positiivne kangelane komandör, sellega ei osanud midagi peale hakata, see oli niivõrd värvitu ja kiretu nii vokaalselt kui, kui üldse. Ja peaosa laulis ja mängis suurepärase sisendusjõuga Leili Tammel ja võin tõesti julgelt öelda, et see oli tema, võib-olla üldse üks parim osatäitmine Estonia teatris. Hulga muusikaline materjal oli võrdlemisi mitmekesine. Siiski natukene häiris nii nagu Kangro muusika puhul üldse polürütmika see tegi nagu laulmise natukene närviliselt. Noh, kuidas nüüd öelda matemaatiliseks jaa, jaa, kus ära nagu noh, niisugune meloodiline laulvuse ja see pikapeale natukene nagu väsitas ja häiris libreto kirjutasid Kulno Süvalepp ja Leelo Tungal Justuma sünge temaatika. Ja võib-olla eelpool loetletud puuduste tõttu ta meil üsna lühikest aega oligi repertuaaris. Rõõmud kiis Kaksega. Kast õues iial ei püüa neid roopa käest. Toreda rollile siin jälle Helgi Sallo lõbusa naisterahva osas, mis oli, tähendab, see lugu ei olnud numbriooper, see oli nagu stseeni ooper ja aga siin Sallo tähendab selles lõbusa naisterahva rollis oli see roll oli põhiliselt nagu. Ma ei tea, kas tallid Angola salule mõeldud, aga, aga see tema tuntud laulude tanko rütmis ja ta tõesti nii suure sisemise ekspressiivsuse ta seda tegi ja ja, ja isegi üllatas meid kõiki järjekordselt uue uue kandidaat. Dirigeeris. Igal juhul ta eriliseks sündmuseks ei kujunenud, nagu. Eesti oopereid üldse välja arvatud muidugi Tambergi Syranode ja siis muidugi mõlemad Tubini oopereid, nii Reigi õpetaja kui Barbara fold teisel kuusel. Ta oli siiski noh, niisugune vaadatav, vaadatav lugu, aga sellise kaasaegse helikeele õppimine on ju tegelikult lauljatele algperioodil tohutu raske. Ma mäletan seda, kunagi jõudis mängu kamašokolaadi verine pulm küll oli, küll oli raskem, vaatan lauljad lause piinasid, aga minu meelest see operali veelgi raskem on niisugune tolle ja vot just Insiin siukene konstruntud matemaatiline polüli ja see teeb närviliseks pärast kogu aeg vaatad, kuidas inimesed löövad sõltakti kaasa, aga samas võtame näiteks Prokov. Vabandust, Stravinski elupõletaja tähelend ka väga kaasaegses tingis, aga seal oli raudne loogika olemas, alul tundus võimatu seda rütmi omandada, aga pärast, kui oli selge, siis seal oli eksimise võimalust palju väiksem kui nendes teistes kaasaegse helikeelega lugudeks. Muusikal Casanova võib-olla jah, sellest ka põrsana võimet kasenurgast ei oska midagi head rääkida. Kui Naczynski oli ju tolleaegse Saksa demokraatliku vabariigi tunnustatuim, opereti-muusikali ja meeleolu helilooja. Tema paljud lavateosed jooksid tolleaegse Ida-Euroopa paljudes teatrites. Ja meilgi väga pikka aega oli repertuaaris tema muusikaline ilusa vel Sõverbanderi, mis pakkus suurt esinemisrõõmu ja lusti kogu opereti kollektiivile. Aga Casanova võiks öelda, et see oli kogu lavastusbrigaadi altminek, see oli ebaõnnestunud. Ma julgen arvata, et nii ebaõnnestunud lavastuses mul ei ole veel võimalus olnud osaleda, kui oli see. Ja samas võiks öelda, et tegelikult seal päris huvitavaid muusikalisi numbreid ja kui võtta Casanova, kes oli ju ääred tegelikult huvitav isiksus. See oli ju superseikleja aferist, aga samas ta oli, dub vaimsusega ja eruditsiooni ka inimene, kes suhtles tolle ajastu maailma võimu ja vaimusuurustega nagu seal Friedrich, Suur, Katariina, teine, ja nii edasi ja nii edasi. Ja ta ju kirjutas oma seiklusrikkast elust väga huvitava ütlemermaarid, mille põhjal see libreto koostati, võiks öelda isegi, et kaasaegne Jens Bond on lihtsalt hale valvuri kangelane ja poisike selle tegelikult eksisteerinud suure seikleja kõrval. Ja mis selle tüki nõrkus siiani. Ma ütlen, et lavastuslik, nõrkus ja ka kunstniku töö ja kõik see oli. Seal oli meeletult palju tegelasi, meeletult suurte kulutustega seotud, igal osatäitjal oli mitu-mitu komplekti kostüüme ja värke ja, ja juba väsisin ära nende ümber riietamistega. Aga lavastatud oli ta väga nõrgalt, jaga kunstniku töö ja üldse summa summarum. Sellest loost ei tahaks midagi eriti meenutada. Ta püsis ka meil repertuaaris opereti ja muusikalizhanri kohta ääretult vähe, kas ta oli kusagil kaks, 13 korda, nüüd rääkisime Casanovast natuke minaarses toonis võib-olla isegi palju minu ses toonis siis väga rõõmustas sellise ooperi nagu lühiooperi, nagu teenija käskijanna kavvavõtmine. See oli kahtlemata üks tore hetk, sest meil oli lauljat, kes täitsid seda õhtu suurepäraselt, see oli nagu õhtu kahele kus sopran ja bassleid. Täitsin Bufoliku karakteriga kogu selle meeleolu, rikkuse, mida suutis Bergoleezi kunagi kujundada. Ja Anu Kaal ning Teo Maiste, no see oli lihtsalt suurepärane paar. Nad esinesid sellega nii Estonia laval, kui käisid sellega väljaspool Estoniat, käisid isegi Venemaal ja paljudes mujal kohtades. Ja igal pool pälvis kahtlemata Anu suursaareni ja teo niisugune hästi Bufolik niukene Bufolik, niukene, põnev huumorimeel publiku tunnustuse ja samuti eriklass, kuivõrd puhtalt ja kuivalt. Kuivõrd graatsiliselt ta suutis anda selle muusika üldkarakteri luua ja tegeleda, ausalt öeldes seal oli kuigi ooper oli kirjutatud Kaher siiski Voldemar Kuslap tegi ka seal kaasa. Noh, sõna troll. Ja sellel 81. aastal osalesime Turu muusikafestivalil, mida sageli on nimetatud kammerooperite festivaliks. Ja seal oligi selle, selle festivali tarbeks saigi see lugupeetud kapa lisaks meil oli kaasas John Carlo minuti telefon, ooper kahele, kus osalesime siis kaaluga kahekesi siis eelpool nimetatud Bergulisi teenija käskijanna ja siis Chima roosa, väga vaimukas mono-ooper, kapellmeister. See on võib-olla tõesti pretsedenditu juhus või näide muusika litter tuuris, kus peategelane, peategelane, Aidu tegelane peale vähe selle eest, et ta laulab, ta peab ka orkestrit dirigeerinud, nii et niisugust jah, võimalust ei, ei või, niisugust näidet ei oskagi nagu tuua ja tõesti Soome avalikus kaasa arvatud ka just see eelnimetatud. Seppo Heikin Heima kirjutas väga ülistama ja, ja kohati isegi ülearu kiitva ja soosiga retsensiooni selle õhtu kohta. Muide tema oli ka see, kes andis meile lugeda sel ajal just ilmunud Šostakovitši memuaare. No ja eks me siis seda salaja hotellitoas peaaegu ei teki all taskulambi valgel neelasime paar ööd. Ääretult huvitav ja intrigeeriv materjal, ma ei tea, ega meil vist on raadiosaadetes paar korda. Raadio raadiosaadete sari ja Leesi hakkavad Se paaridest ja see see oli, jah, see oli muidugi ääretult tore ja huvitav, tegelikult need mõlemad ooperini teie teene käskijanna kui ka kapellmeister võiks olla kogu aeg repertuaaris. Sellepärast nendega võib alati väljas käia ja mitte ainult siin mängida, sellepärast et ta ei vaja suurt koosseisu. Solistide arv on väike ja samuti orkester on väike. Ja dekoratsioonid ja, ja, ja kui palju ta annab siiski lauljale võimalusi ennast ennast rakendada ja ta võib praktiliselt, see on niivõrd huvitav, et ta võib vastavalt isegi oma mehel olla iga etendus kujundada omapäraselt hoopis nagu teise värviga. Kui näiteks oli eelmine etendus, ma mäletan näiteks valju juures koolidega igal igati stabiilse andavat, mingisuguse täitsa omapärase karakterit, aga siis tuli kuidagi Miibetigi jälle täitsa omapäraselt, täitsa mõtlen, see on, see on mingisuguse, on niivõrd huvitav, et ma ütlen, et see peaks olema just meie oleks võinud olla meie nede baritoni repertuaaris muidugi kahtlemata see nõudis tohutuid jälle seda seda tervikut, terviku tunnet. Ja muidugi võib öelda kahtlemata Basti ennebast, jänese samuti teatri direktor oli kahtlemata muidugi Meysolistidele väga suureks suureks jälle etapiks, sest taas oli võimalus laulda, laulda Mozarti, igaüks laulis nii, nagu ta suutis, igaüks püüdis, kahtlemata ei saa kunagi öelda seda, et lavale lähevad inimesed ja sihilikult laulavad halvasti. Ei, selleks peab olema kahtlemata mingisugune eelasi, miks nad miks, miks nad ei saa näiteks laulda, kas nad, kas nad on laule vale partii peal või on lihtsalt võib-olla vokaalne vorm pole hetkeliselt selline või siis pole lihtsalt see muusikaline väljatöötlus selline, miks nad ei suuda ja kõik kammitsevad ühteteist. Aga vaatamata sellele muidugi sündisid väga toredad karakterid, eriti ma võin öelda kahtlemata teatri direktori kohta sellest, et no nii nii suurepärane, nagu oli siis me kaks sopranit nii Anu Kaal kui Margarita Voites. No see oli väga vahvad. Võib öelda, et nendel aastatel oma loomingulise Fantaasiatipuni oli Endrik Kerge täna järjepannu. Toredaid lavastusi tuli nagu küllusesarvest nii raadios, televisioonis, kinos, Vanemuise teatris kui ka Estonias Vanemuises ta, ma arvan, et tema kui muusika lavastaja läbilöögitükiks sai Rossini Sevilla habemeajaja, mida ta nii toredal liikumise ja niukse dünaamilise tegevusega lavale lavale tõi ja, või siis ka Käega menuloona repertuaaris. Nüüd see pastell ja Bastiendijat, teatri teatri direktor, moodustasid niukse väga toreda tervik, ehkki need on kirjutatud väga erinevatel aegadel. Bastiemm jamasti enne kirjutasin 12 aastane muusika imela Nonii siukse naiivse süžeega lamburi loo aga Hendrik oma nihukese fantaasiaküllase liikumise oli pandud, ütelnud kõigil või tähendab kolmele osatäitjale see tähendab soliidne kolakat ja siis armunud paari lohutada, lepitada õpetada. Ja iga muusikaline number nii laul laulu ümber kui retsitatiivi lõppes selliste väga kummaliste pooside ja isegi. Nov selliste žestidega, mis pani kergelt muigama ja, ja heatahtlikult jälgima seda lugu. Aga samas teatri direktor see oli nii nagu ütleme noh, eluteatrisse, kus näidatakse kahe rivaalitsevat primadonna omavahelisi suhteid. See nähtus on läbi aegade igast teatris olemas olnud, aga ta oli nii toreda, sooja mõnusa huumoriga edasi antud. Muidugi meie. Tutte koloratuur sopranite esituses see tükk kohe väga võitis. Aga samas oli ka väga toredaid rolle jälle järjekordselt Helgi Sallolt. Siis Kalju karas. Karl Kalkun tiiter alla ja mitmed-mitmed teised levinud oli üldse väga. Väga toredaid kujusid ja see teatri direktor sai aastapreemia muusikalavastuse preemia, kogu trupp plussis, Hendrik. Nii et see oli niisugune väga tore, omapärane pärl, mis püsis tükk aega repertuaaris ja kui mõelda välja Riina Vanhaneni väga fantaasiaküllaseid parukaid, mis nendel naistel oli sinna veel parukatesse, igasuguseid laene, kalakesed ja värgid topitud. Muidugi niuksed, muheda huumoriga teostatud lavapildid ja kunstnikutöö oli jah, niukse toreda toreda fantaasiaga teostatud, nii et see oli niisugune väga rõõmulaik meie repertuaaris. Ning muidugi aasta lõpp. Verdi armastajad ja Verdi loomingu austajad ootasid ammu-ammu midagi põnevat, sellepärast tegelikult meil ju lauljad olid selleks et midagi tuutelist esitada. Ka Estonia teater püüdis leida tuntud teoste kõrvale midagit sellist, mida varem pole olnud. Ja nii sündis aasta lõpul Estonia lavalaudadel. Oper Luisa Miller. See on viimastel aegadel maailmas küllaltki paljumängitav teos. Ta pakub lauljale ja lauljatele sama palju võimalusi nagu teised tuntud Verdi ooperit, nii nagu trubadootravjaataja teised. Ning Öelda, et Estonia teater tuli sellega väga uhkelt välja. Me käisime mitmeid mitmeid kordi esinemas väljaspool Eestit. Eriti suur menu oli meil sellega Moskvas. Ja, ja meie lauljad olid tõesti suurepärasel tasemel. Eriti võib öelda Tiit Kuusik. Võib öelda, et Tiit Kuusik tol hetkedel juba praktiliselt sellistes aastates. Kuid mis on, on tõesti imede ime, et niimoodi üldse laulda ja kuivet raske siis oli. Kui me räägime giid kuusikus, siis isegi kuni viimaste hetkede nagu Tiit Kuusik oli laval. Me kuidagi võtsime väga loomupäraselt seda, et ta, meil on tavaliselt inimene saabuval 50 aastat natuke üle 50, siis ma hakkan mõtlema, et nojah, et tal on nagu nüüd aastal, eks ole, varsti inimene hakkan sedasama tublisti tublisti 75 eks ole ja, ja kuidas, kuidas kuusik laulis muidugi ta jalad olid haiged, aga see, mis suust tuli Öeldakse, et alati, et laulja siis noor, kuid tema hääl on värvikas ja hääl kiirgab ja niidid kuusikul. Ja muidugi peale Tiit Kuusiku veel Anuga ja samuti Maarja Haamer ning hiljem Helvi Raamat, see on kahtlemata partiis, mida on kirjutatud müürilisele sopran Aile ja võib-olla isegi võib öelda, et esimesel hetkel on niisugune tunne, et Anule on ta natukene võib-olla madal. Sellepärast et et see just sobiks, vot selliste lauljatel rohkem vibra nagu Helvi Raamat või võib-olla isegi aga, aga Anu tuli sellega samuti väga uhkelt välja. Ja noh, kogu oma sarmi ja sisemise võruga ta oli väga köites ja moodustas Tiit Kuusiku ka väga kena tervikuna väga toreda paari. Ning muidugi Hendrik Krumm ning Ivo Kuusk. Ning ma ütlen, kui kaks sellist lauljat olid laval, siis oli ikka ikka tunne, et Estonia teater on ikka väga-väga kõrgel tasemel. Väga toredad oli Mati Palm ja, ja samuti Teo Maiste õuna kreemja. Martin vaatan seda, et aeg läheb, aeg läheb, kui me hakkame vaatama kuuekümnendaid aastaid, siis ma vaatan, et peaaegu mitte kedagi pole järgi jäänud. Ja nüüd seitsmendad seda aastat veel keegi kaheksandast otsiaalticon, tuletan Uno Kreeni meelde madistada, mõtleme Uno Kreeni peale näiteks. Et kuivõrd täiesti Tal olid omad teatud partiid, näiteks niisugune nagu poeem, näiteks. Mäletan, kuidas una laulis koleeni partiid. Ja neil pole olnudki nisukest lauljat, kes sellised laulab ja ma mäletan, eks ole, see on ju, see on ju täitsa traagiline hetk, nimi hakkab surema ja una laulab mantli ja teate, et publik saalis hakkab aplodeerima, see läheb nagu vastuollu läks mingisuguse inimese psüühika nihukese läbimisega, et sellisel hetkel aplodeerida, aga una laulis seda niivõrdtundega ja samuti tundeliselt. Ja samuti võib öelda, et tema pimen Oriskuda nabis. Kuivõrd hästi see sobi suunule? Väga-väga hästi. Aga ma ütlen, et ma vaatan, mul on nii kahju, et oletame, tänane etendus, homne etendus on juba homme, on seesama etendus juba kuskil nagu uduvines ja nii kõik Need toredad etendust, mis meil on, me praegu tuletame meelde neid, meenutame neid, eks ole, meiega koos, võib-olla meenutavad paljud paljud raadiokuulajad, kes nüüd kuulevad seda, meenutab neid hetki, sest ka nemad on ju kõik olnud osalised. Nemad on saanud ka terve rea seda kunstinaudingut, mida meie inimesed on pakkunud. Me oleme nagu koos, kõik tähendab, et meie inimesed ana anud, nemad on võtnud vastu ja koos on sündinud, nagu võtame Estonia teatrisaalis midagi sellist, mida annab meenutada.