Äravoolu aadressi. Missugune oli Estonia teater ajal mil mängiti Rumbergi operetti, kõrbe, laul või Miljutini operetis, rahutu õnn mille laulsid Georg Ots ja meta Kodanipork ning lavastas Paul Mägi. Mis siis kavas ikkagi olid? Siis oli Kremli Roos Marii Paul Mägi lava ja Kodanipork ja Georg Ots olid jälle kohus. See algas rahutu õnnega, kus oli jälle Kodanipork ots, mina olin seal, rahuldus õnnesele natuke negatiivne vahele nendele, aga Roosma riisad olid jälle koos. Ja nad järjest olid koos lõbusas leses selle kõik oli, kus kodanikku Erkki Ots pidevalt kõikides baar meeldis hirmsasti, publik käis nende pärast ja küsiti kassas, kes mängib kaskot otsa Kodanipork või Aasma, Millie Rebane. Ja suur vahe oli kohe. No Georg Ots hakkaski sealt kus algas peale kõrvelaul, mis oli 46. aastal veel kloorias, mis uuli lavastas ja kus ta pani teda punavarju tegema. Taali kaunis kohmakas poiss, aga sinna ta sobis ja sealt algas Georg Otsa kuulsus kõrbel laulust. Oleme siis 50.-te aastate alguses ja vaatame, mis sündis Estonia teatri repertuaaripoliitikas kus hakkasid tulema mu meelest sundlavastused 51 pärast Moskvat, vürst Igor tuli viinerilavastus. See oli muidugi klassika. Parodenise vürst Igor oli ja läks, minu arvates läks keskmiselt ütleme nii, rahva rahva hulgas, seal kuusik Tales lõikalt tegid seal mõlemat HEAD jõudev Kodanipork, kõlvanud noortest tuli juba Sis külvanud, tuli sinna juurde ja samal aastal tuli, samal ajal tuli lakmee Ott Raukase lavastuses, kus tegi kaasa siis? See oli vist ainukene Ott Raukase lavastus, jah, rohkem ta teinudki. Lakmee seda enam roosard ei olnud ja siis ma ei tea, kuidas oli, aga siis fot võib olla kirju, oskad ütelda, kuidas? Raukas, aga Raukas lavastas seda, ta oli väga petantne näitleja ja laulja kõik kokku ja seal tegid siis neelusse tiidus, tegid lakmeed. Eesmaa, Otto ja siis oli veel puder, kui laulatest rääkida, venekeelne koosseis oli puder, advokaat Põder tegi seal kaasa. Siis tuli vabaduse laulik, eks ole, uuesti siin ja noor kaardivägi, vaat huvitav noor kaardi juhtimisviinerilavastus oli. Ja kui me vaatasime kuidagi muidu meie rahvas veel vaatasin nõukogu ja nõukogudevaenulikud või midagi siis see lavastus täismajadega läks grill, võib-olla lisab juurde viineri oli vägev lavastus, Kirill oli siis dirigent seal. Ja see koosseis seal kuidagi otsa kurjetegi oledki, ma mäletan seal. Eesmaa tegi seal seal ja siis Kodanipork tegi seal seal kaasa. See oli, ta oli hästi lavastatud ja rahvas võttis seda vastu imeväärselt, me ei oleks uskunud ideeline oleni ja me ise muidugi ei uskunud tõesti selle lavastuse nii-öelda käekäigu üle. Aga nii nagu Valter Luts märkis tõesti imelikul kombel rahvas käis selle sellele, et mina leian, et see on vast sellepärast, et mängisid kõik niuksed, noored tähendab Gurjev tiidus too ees ees ma kõik tolleaegsed noored ja lihtsalt nende noote peale oli viiner kaunis osavalt üles ehitanud selle, selle ooperi. Nii et see oli üks üks nendest ooperist, mis, mis läks nii-öelda Kuidas lakmee läks, ma tean, et hiljemgi on nii mõnigi lauljanna igatsenud lakmeed. ACME läheks keskmiselt, ma ütleksin ja keskmiselt. Aga siis seal hiilgasid Yokoloratoosid ja. Aga mis on selle ooperi niisugune raskus või, või, või miks pole seda hiljem kavasse võetud? Ilus muusika, ilus muusid selle ooperis, tenori osa. On on kohutavalt raske Coloultuuridel samuti tänuril seal. No aga kui öeldakse lauljatel hingamisprobleemiga, pikad fraasid ja nii edasi ja nii edasi. Kas need, see on põhjuseks või lihtsalt pole selle peale tuldud? Ta on küllalt staatiline ooper näitlejale, lauljale Tal ei ole palju, ütleme, tegevuslikust liikumist ei ole ja sellepärast ta on suurem rõhk on lakk meeldust muusika peal. Ja nii nagu Kirill ütles, seal peavad olema tõesti väga head koloratuurid ja väga head tenorit. Samuti passides Pärn, Tedi, Alo Pärn, tegija Raukas ise tegid seal kaasa, aga Raukas seal seal lavastust minu arust oli niisugune korrektselt ilusti korrektselt tehtud. Ja, aga lauljatele ja see on pähkel, nagu Kirill ütles, väga õigesti. Jah, aga aastakümneid on meie teatris olnud ju kaks väga tugevat koloratuurimile peale ju. Nii mitmedki maailmateatrid ei saa just uhked olla. Aga kas te mäletate, miks tookord Raukas just nimelt selle ooperiga tegeleda soovis? Tal oli omal seal ja selle osa tegemisel nii-öelda süvenes mõte, et võiks lavastada ja ta pakkus siis enda lavastust ja ja me olime nõus sellega. Las proovib. Ja kuidas need aastad siis edasi pakkusid neid sund lavastuslike asju, mida ma siin juba ennistki Sama samal samal hooajal Prokofjevi Romeo Julia tuli kussenta, ots lavastas, noh, see oli keskpärane lavastus. Järvi jälle mängis, oli seal, tähendab dirigent. Mai oli siis kunstnikkolini kostüümide dekoratsiooni juures. Koit oli siis ja piirk ja Vernon Hagustegi droomiad geeni Raudsep jutte, arg. Tegid siis Juulia no see on küll muidugi väga tugev töö, Prokofjevi Romeo ja Julia ja. Ta palus muusika ja samal ajal tuli välja, mis ma nüüd positiivses, ma ütlen ka kohe negatiivsed tuli välja Mil Esmeralda Burmister raudselt paga. Samal hooajal. Vaat see oli pomm, selle hooajapomm oli, mina, ütleksin selle terviseoja ei ooperi- ja opereti Eievee ballett, vaid ballett tegi niukseid maitseks tõesti pommipuurmeistri Esmeralda lavastus Kirill Raudsepa muusika juhtimine, aas Klaus olid siis kunstnikud ja, ja siis Eike joasoo, pisikene joasoo. Ja kes seal veel. Kirik ainetel tehtud. Ainuke viga, mida mina seisin oli selle muusika kirjutanud, tõlkinud puni Kleer Vassilenko. Kolm autojaht. Ja ma ei mäleta, kas võib-olla ma eksin, aga mul vist tuli ise ka ühe asja ära, kes see oli meie esimene tutvus Burmessiga ja sealt kas siis arenes edaspidiseks kuulu kuulsus, Luikede järv filmipuuriga ja nii edasi, tulisepärasem olla. Aga samal ajal ma ütleksin negatiivsest nähtustest. Samal hooajal oli Vare Vahemerikohi kohiseb Feltzmann, kes seda pressis Vediaatrisse, no see oli üks igavene jamps oli ja keegi ei tahtnud lavastada enam ei olnud, meil siis uulit ei olnud siis? Kalüütikud Paul Mägi ka ei olnud ja Hugo maanteele siis määriti sassi kaela ja mina jäin Wellu viisime kooli, mis Hugo Malmsten assistendid, Malmsten oli vahepeal eneses nii väljas, et et jäi haigeks ja me pidime siis seal seal tuli suur vedur tuli lavale, oh jummal jummal, mis oli, see Vahemeri kohiseb, aga ma ei tea, kas oli see viiner või kes seda Beltsmanid teisesse autor sai honorari. Seda me vist mõned üksikud korrad mängisime, aga, aga see oli kohutav töö ja missugused auruga vedureid sinna lavale toodi ja see oli jube. Aga selle nagu tasakaaluks oli samal hooajal tõi Paul Mägi jälle välja toreda vallu Järviga muusikajuhtimisega. Straussi öö Veneetsias Vat see läks meil jälle toreda, toreda huumoriga ja ilus muusika oli ja ma mäletan siiamaani, me saame kokku, vanad veteranid, saame kokku, on kuidagi rahva või näitlejad. Rahvahulk on jäänud üks ütelus oli kolm senaatorid Hugo Malmsten, Alfred Mering, Kalju Vaha, ja seal oli üks ütelus, las maksavad need, kes valitsevad. Siiamaani teatrirahvas räägib sellest. Ma arvan, et selles perioodis nii jällegi positiivse poole poolt ei maksaks ära unustada siiski Georg Otsa esimest on vahele. Ja see, ma leian, et see on viineri nii-öelda teine lavastus, mis tal õnnestus suurepäraselt. Travjaathali esimene don Don Huang, teine seal ta saavutas meie solistidega niuksed. Väga haruldase ansambli. Just osa osalisi täitjate poolt eesotsas Donhaniga selle toonhaniga muidugi ette rutates natukene praegusest momendist, kui me olime Donhaniga Kiievis kastrolli etendustele siis pärast Don Juani tuldi meie juurde kohalike nii-öelda nii lauljate kui dirigentide, kui lavastajate poolt imestasid, kuidas teil oskavad lauljad laulda niimoodi laval, et nad ei vaata üldse dirigenti sellesse lihtsalt ära. Muusikaliselt oli nii kätteõpitud osad, mänguliselt oli nii vabad näitlejad, kõik ooperilaulja ja see oli tõeliselt nii, nagu Kaarel Ird omal ajal armastas ütelda. Et ma ei salli kostümeeritud kontserti kavas. Selles on oma toreda tagapõhja ja ma lisaksin Kirilli juurde seda sama ütelus, et olid ka Moskvas, kui me käisime arvustustes. Et eestlased ei vaata otseselt dirigenti, vaid kuidagi silmanurgast vaatavad, et seda ei ole, ei ole märgatav, et see ei ole märgatav, et kuidas on, kontakt on olemas, aga ma ütleksin, vastsed on saanud ja ma ütleksin veel kord, Mozart. Nagu ütles Elsa Maasik, jääb mulle meelde ja Tiit Kuusik Mozartit laulda, see on lauljale suureks kooliks. Üks nii öelda jäävam. Osatäitja oli veel Donhanis Meie Artur Linnamägi pass kes oli kaks meetrit pikk, suur mees, ta sobis hirmsasti sele Don Juani isa vaimuks. Ja siis, kui ta lõpuks tuli Tähendab ooperi lõpus tuli ja ähvardas siis Don Juani kõigi oma pattude eest. Surustage, et kus siis tõusis, tuli üles ja suitsu tulid, oli lava täis. Ja ta oli kuldsete kätega mees vist ka veel. Ja muu elu ja töö mõttes ja minul isiklikult oli ta selles mõttes kult kätega, et kui ma ise omale auto ostsin esimest korda siis Taavi, minu õpetaja auto asjanduse alal algusest peale, kuni lõpuni. Kõik parandused, kõik temaga koos viisime läbi ja pärast oli mul auto nii-öelda parandamine oli nagu lukusseppade. Aga ma lisaksin juurde, et Artur linnamägi oli tore inimene, väga tore inimene. Ta oli tema vend, oli ju suurt tsempion, poksimeister oli, linnamägi oli su isa oli pangandustegelane Estonia seltsi ja juhatuse esimees oli enne sõda linnamägi, nii et ta oli selle ikka selle agavat esines. Jah, aga siis nüüd rääkides Arturist selles, et mitte üksi Cyrillide õpetada õpetajast Tiit Kuusiku, Georg Otsa, Paul Mägi ta õpetas kõike Ennu Eesvad kõigile õpetas autoasjandust, nii et see oli tallegi suurem eluga. Laulja oli talle hobi. Aga kõik käisid tema käe alt läbi ja kui keegi ikka me olime reisil, olime, mäletan, pisikesed väiksed bussid olid ja kui Artur oli kaasas, siis nüüd on midagi, jäi buss kusagil seisma, siis linnamägi läks ja pani selle bussi käima, autojuht ei teadnud, aga Artur oskas seda teha. Vahel kestis, kestis meie autoparandus hommiku kella neljani välja. Peatset korda sai, peaasi, et korda sai. Kuulame nüüd siia juurde natukene ka muusikat, kus õige mitu meest koos laulmas. Georg Ots, Ants Aasma, Heino Otto, Artur Linnamägi ja kogu see kaunis, tõmba Jüri lugu, on ju Edgar Arro ja Leo Normeti operetist Rumoiori. Meie mäng oli Öeldud ka, et kiita jäta ta, jah, ta üsna lõunakoodis käivat mahvi jäära, siis läks lahti, võtsid napsi selga sirutada ei saanud mahti juba laual ootas lõuna, muudkui pane jälle. Viis, kaks samal aastal tuli koristada, noh. See oli jälle viineri, üks suur lavastus oli ja Tiit Kuusiku ikka suur roll. Boriss Kodonofiibüanssimi külalisdirigendina Roman nats lavastas muidugi viiner. Ja seal oli peaosa Boriss oli antud kuusikule. Ja no muidugi meie oludes kuusik tõesti elas selles osas väga tugevasti sisse väga tugevasti sisse Naras Naras suitski, Taras, Martin, Taras, Suiskina ja nii edasi, nii edasi. Mis nii-öelda leidis positiivse vastuvõtu ka meil meil Tallinnas? Kuusikuga oli ainult niisugune, niisugune asjaolu, et seda osa muidu olid harjunud harjutud kuulama. Ja vot see nii-öelda natukene šokeeris, kuigi vaatamata kuusikute suurepärasele mängule ja laulmisele šokeeris Vene publikut, kes oli harjunud Borissi kuulama, ma olen, nagu ütlesin, passi osatäitjana. Üks asi veel juhtus selle Boriss kodunofiga nimelt Matsus otsustas loobuda Rimski Kossakovi alg õhkestratsiooni variandist. Ja valis selle. Olge sanktsiooni ja organisatsiooni Šostakovitši. Tänapäeva värvis, kuigi ta püüdis küll aga muuseas selle läheneda. Ja mitte üksi, ainult koosi, vaid seal oli kirju. Mõni pilt oli ka isegi veel korsakovi käest osali Šostakovitši osa oli isegi matsu vist ise natukene seal teinud midagi ümber. Ja kui nüüd tulevikus tähendab tuli meil sellega Moskvasse sõita. Siis käidi siin, muidugi käis siin poris haikin saadik suure teatri dirigent peadirigent, kes tuli siia kuulama. Ta oli nii šokeeritud, et niisuguse rosolje oli korkestratsiooni osas kokku aetud. Ta ütles jumala pärast, ärge sellega tulge. Moskvas. Ja siis juhatas juba Nigula noh, tema oli nii nagu Priit Nigulast mälestustes tagantjärele mõeldes, temal üks väga Antsukene, vana vene intelligents. Väga segane, ta arvab. Ja vene klassikat tundis väga Coheni, aga ma ütlesin juba varem, ütlesin, et klaveri taga oli Priit, teine Mystallik dirigendipuldis. Sellest me rääkisime. Kas te mäletate võib-olla, millest tal oli niisugune lähema huvi vene klassika vastu? Kuris valski teatis ja samal ajal tuli meil ka sulaki noorus, benster lavastus välja, paar korda käis või ja ta ei löönud läbi, kuigi ma tean, lavastaja oli väga hea ja me nägime seda noorust, kui me läksime 50. aastal Moskvasse, kas trolli siis Leningradi väike ooperiteater lõpetas oma etendused ja Me veel viimast etendust nendel viimane etendusel samas majas, kus meiegi olime seal suure ooperi filiaalis oli jusse noorus ja benster tuli siis lavastas ka, meil meile meeldis, aga tähendab jah, kunstiliselt, aga rahvale ta ei läinud suurt läbi. Ja siis tuli meelde. Balletijuhiks tuli ja see oli üks üks omapärane inimene ja et ja siis see tegi selle. Loola tuli meil välja siis ta oli seher saade tema poolt. Seal oli Vallo Järvi õlidel siis dirigent, direktor oli Lembit rajale meil sel ajal nii tore, tore sõber meile Cyrilliga kõigile meelde kokku ja siis särama Ramonova kusagil ta oli nii temperamentne naine, ta mingisugust väänas oma jala vist välja ja siis Lembit rajale, direktor viis teda süles neljanda korruse proovisaalis, siiamaani räägitakse, kuidas Romonomas klaveri peal oli ja siis kontsertmeister oli siis. Aga siis ta lõi seal loolase seent kokku, see oli, seal on oma teed tore aeg sellest ajast oli ja samuti tuli siis pähklipureja operettides rohkem jalg tõusis, Aleksandr või sinu kõrval tuli meil välja sel hooajal aga 53. järgmisel aastal, vot siis tuli deemon Rigolettot ja uuesti kalevpoeg taastati siis uuesti Tohvelmani Kalevipoeg. Paul Mägi pidi orjatari lavastama. Ega ta kõigemalt ei tahtnud, aga Paul oli sarnane aus töömees. Kui tal oli see antud, siis ta tegi seda nii palju. Võib-olla ma mõtlen, praegusel momendil tuli meelde, et võib-olla Marta rongi oli see, sest ta oli peaosatäitja ja seal ja Aino külvanud, dubleerisime Marta rongid, kas sellest mitte ei tulnud see see meie repertuaari keril vist ka ei mäleta, kuidas ta tuli repertuaari. Sellise õnnetu moment oli meiega, me palju seda ei mänginud rahvast, rahvale ta ei meeldinud. Felis Juhanti tegi ka seal suurt rolli vilja aga siis tuli samal aastal märtsis tuligi too koti kandelaki tuigi lavastama, vot see lavastus läks suurenenud selleks suure menuga, seal järvi oli seal dirigent ja seal oli seal Kalju Vaha ja, ja Eino Otto tegid seal väga toredad osad. See läks ta ja aasta lõpus, vot siis tuli Paul Mägi, mida ta hingega südamega tegi. Tegi nahkhiirt, mis tulid detsembris meil välja, Vallo Järvi koos ja, ja ma mõtlesin, et kas renteriga algas seal tema? Ei, nad, see oli mai, Natalie Mei tegi dekoratsioonid, kostüümid, nahkhiir. Natuke tagasi tulles getoogo tõe juurde. Meenus mul praegu niisugune situatsioon. Getuugotees tegi suurepäraselt ema osa Marta Rumgi. Ja kui publik minu käest nõudis, nagu ma eelmisest korralisest juba rääkisin nõudis kuulge, koristage oma vanadekodud vabalt ära. See käis muide ka tema kohta. Siis ma getooko tõe tõin talle näiteks kutsusin ta enda juures, kallis Martakenet, sa suurepäraselt tegi tema osagi, tookord ei püüa enam teha, sildasid ja oletasid ja ja noorim tütarlasteosi, et sa võid veel kaua teadis töötada ema osa pealt emadeosadega. Ja tagajärg oli kohutav, vihavaen minust lõpuni lõpuni. Küsimust arutati parteiorganisatsioonis, nagu me kuulsime. No eks meil ka mõned sõbrad ütlesid, mis seal seal kujugi öeldi, et kinnised arutelud on. Aga Kirill jäi sellest ajast peale Marta rongile. Väga halvaks. Kes ei saa aru, et tuleb vanu artiste austada, lasta nendel teha veel nii nagu suures ooperis tol ajal tehti ka samasugused täidlased naised tegid sealt noort tütarlast ja sellepärast läks Kirill nendega vastuollu, läks Georg Ots julges samuti ütelda, et kuule, et heatahtlikult, eks ole. Et seda, mida sulle sobib. Ja vot see oligi see getoogotee juures oli üks väga õige näide oli Kirillil seal. Ja nad teevad mitu korda näited. Ikad miks Kodanipork, miks Kodanipork? Kurungi, miks tema võib teha aga Kodanipork Talifiguur, Dali, Talifiguurija, ta sobis ja rahvas armastas teda koos Georg Otsaga. Ja siis ma vaatan, et on tulemas Glinka, Ruslan ja Ludmilla teil siin laval, et teatavasti selle ooperiga kunagi revolutsiooni pealinnas karistati sõdureid, et öieti sunniviisil tama. Räägitakse anekdoote ühiselt. Nojah, see oli viineri kangesti soov, ta nii-öelda mulle usaldus, et see on tema niukene. Pikemaajaline soov on, kui unistus oli Ruslan ja Ludmilla lavastada. No peab ütlema, et omast kohast muidugi oli huvitav lahendada ka selle vene komponist Glinka aju poolde poole. Kuid need võimatult pikkade võimatud pikad duetid. Ja need sõid publiku saalist. Wagneri oopereid on ju veel pikemalt. Huvitaval kombel Wagneri meil nüüd küll pealelendava hollandlase ei ole olnud viimasel ajal Lendav Hollandlane siiski võib ütelda, et läks võrdlemisi keskkeskmisel ja võrdlemisi keskmisel Ruslan vaja särale vajus küll ära. Ja ja mina ütleksin seda, et see enam ei hulka viineri oskanud, ise ka enam leida lähenemist. Ja jaa, jaa. Publiks ei tulnud seda vaatama. Alguses tulid mõned etendused ja tükk kohutav töö, mis tehti, ära koorid, suured koorid, kohutav, suur suur klassika, vene klassikaline ooper. Ja tulemus oli ikka kaunis kesine. Samal aastal oli siis meil viineri poolt pajatasid Järviga see läks päris keskpäraselt ei läinud ka suured, kuigi head lauljad olid seal kõik kuusikute Taraseda, kõik tegid kaasa. Aga ta millegipärast kuigi peab, vajadus peaks olema, aga ei ta ei õnnestunud kuidagi vist Liinerile või midagi seal olineta mitmendat korda tädi. Ja siis tuli see sapparroson toona tagant see viiner, mille pärast ta seda tahtis, aga tal ebaõnnestusid need kõik sel aastal. Nii pajatasid Ruslan, kui sappar rootslane Läks alla järjest allapoole, kõik alla pidi, aga muidugi sel hooajal oli siis üks tore tore asi oli nagu grill enne maid mainis juba kus Kurmester tõimele Luikede järve, mis on vist siiamaani jäänud meile Luikede järv etaloniks. Luikede järvega oli niisugune lugu. Ma pärastes meraldat. Mida lavastus Burgess? Küsisin läbi telefoni Moskust Burmesse käest, kas tema ei tahaks neil Estonias Luikede järve lavastada. Selle peale vastas ta. Aga teil ei ole ju luik? Jäin muidugi mõttesse, aga tuli kohe meelde, et üks noor luik õpib meil Leningradis. Ja ütlen talle vastuseks, et Vladimir Paulus sõike korra Leningradi ja vaadake selle meie noore filmipuuri baleriin baleriini üle. Ta õpib praegu seal, lõpetab just. Ja seda Burmesse muide tegi ja kui ta oli seal ära käinud teil on siiski luik, ma teendast teile Luige. Kui ta siis tuli Tallinnasse lavastama tõlkidega kuidas ta töötas selle riik selle Helmi puuriga algusest peale. Mõlemad abikaasaga olid tal kukil. Ja tuli niisugune luik tõesti välja, mis leidis meie Eesti rahva seas. Legendaarse võiks ütelda ise ka vene teatri arvustate poolt. Muidugi pärast, kui ta esines veel Moskvas ka ja nii edasi. Lavastus oli aga tehtud huvitaval kombel Burmessil täiesti uus mitte petipa, muidu kõik teatrid Venemaal, kõik teadsid ju, püüdsid võimalikult jääda selle klassikalise variandi juurde. Puurmeister võttis omale oma printsiibi balletis tarvitusele. See printsiip oli muide huvitaval kombel Venemaalt tol korral nii Burmessil kui kui Fensleril mis läks vastuollu paljude paljude vene ballettmeistrite. Kes olid traditsiooni küljes kinni, kes ei tahtnud? No võib-olla väikeste muudatustega ei tahtnud muuta seda klassikalist stiili ja seda Burmesse ju põhimõte oli. Ballett peab väljendama oma liigutustes ka tundeid. Ja neid meeleolusid, mis parajasti nõuab see muusika. Ja huvitaval kombel tähendab, kuidas Moskvasse esietendus välja tuli. Siis tuldi Pariisist vaatama. Venemaal Luikede järvest tahtsid Pariisis lavastada, omal lasta lavastada. Ja kõikide suure üllatusega suure teatri ballett, meistrit Kiirovi teatri ballettmeistrid ja kõigi teiste teatrite imestuseks valisid Pariisid just selle Burblesti lavastuse. Ja kutsusid Burmessil lavastama Pariisi. Ja vot sedasama lavastuse tegid aga meil Tallinnas Helmi puuriga. See esietendus. Aa no on üks üks meeldejäävamaid esietendusi mul minu elus küll. Kui etendus ära lõppes, oli tükk aega vaikus. Kinni läks ja siis hakkas maruline aplaus. Ja siis mida Burmest väga imestas, et kui teda kutsuti lavale, siis mina tõstsin orkestri ülesse püsti seisma. Esietenduse puhul avamiseks Burns ots, seda ei ole meil Venemaal juhtunud. Orkestri tõuseb püsti, tuli lambi häältega aplodeerida orkestrile. Ja tõesti, orkester mängis kate, tol korral tõesti selgub juba see koostöö Burmessega meeldis, lavastus meeldis ja tõesti nii hästi kokku, et üks meeldejäävamaid Ma vaatan, nende aastate balletinimekirja on tulnud ka Tšulaki ebapeig näiteks ja ja, ja Schumanni järgi tehtud karneval. Kuidas need läksid? Ja no ei, nad seega on keskpäraselt, Artur, Koit tegi karnevali ja. Ja aga ma hüppan tagasi selle Kirilli juurde, Helmi puurist on jäänud sarnane meil balletis täiesti ütleme külastajate hulgas kui oma kolleegide hulgas sarnane. Eriline, et Burmistes avastas tema selle ja tema lüürika, mis temal ka elus on elevil. Mina mäletan, kui ma teatrikoolis käisin, olid väike tüdruk olisel sitsi trammis sõitsime seal koos, siis temal ei vaadanud see puisked teatrikoolis kes tema, kes balleti õppimas. Tema lüürika on jäänud siiamaani. Ja inimesena ja vot see hõngu saal ja puurmeister Roskas seda nii ilusasti tuua, tema näitlejameisterlikkust tehnikat, baleriinitehnikate saali tuua. Selle aja sisse ju 54 tulemas saparooslusest juba rääkisime, aga Ernesaksa käsikäes kõrvuti Bizee Karmeliga. Oi, selle käsi käega mul küll üks episood. Nimelt kui viiner meil pealavastaja lahkus, nagu ma eelmisel korral rääkisin. Meilt oli pealavastaja koht vakantne ja kandideeris selle koha peale panemusest kaardilt. Aga enne kui see asi veel otsustatud oli, lavastas ta käsikäes. Ja seal oli üks stseen, kus oli Putka müügiputkaga eriti nagu tema suu on võrdlemisi vaba ja rokk isegi ütleb korraga Olgale hundile. Nüüd vaata alga, sina lähed siit üle lava, sinna meta Kodanipork putka ette ja teed sinna, suuresid towni. Kohutav vaikus. Meie ei olnud meie näitlejad niisuguse kõne käänuga, kuigi Vanemuises oldi harjunud sellega väga tarvitas igasuguseid sõnu. Lõppes, aga see asi sellega, et kas siis järgmisel päeval seal aja jooksul Olga lund läks? Keskkomiteesse rääkis, et kas te tahate tõesti meile niisuguse lavastaja saata, kes tarvitab niukseid sõnu meiega laval. Ja sellega mängis Ird omale peanäite kokkama. Mina lisaksin juurde sulle see käsikäes lavastusest, me olime kõik kaunis huvitatud sellest kuidas hiir töötab ja ükskord me pagul Mägiga pahatame sealt lava kõrvalt algab vaheaeg. Aga Ott Raukas jäi Kaarel Irdiga sinna lavale. Ott Raukas, nähes et no Irdist, võib-olla tuleb meile tulevik peanäitejuht või mille pärast hakkasid siis kaheksi arutama, kuidas üks kivid olid laval, kuhu seda kivi tõsta ja eks see oli nii, et see vaheaeg kujunes mitte 15 minutit või üks üle kolmveerand tunniks. Kui nemad Raukastestes kivisiiapale ja siis ird ütles, et aga, aga kui, kui seltsimees Raukas, kui prooviksime, sedapsi ta respekteerib, Ott Raukas, Raukas oli kahjuskonna pass ja rahulik ja niukene. Ja Paul Mägi õitse tõi ta kumb nüüd peanäite, üks saabas, Rankas või ird. Aga, aga see, et Olga lund parteiorganisatsioonis arutati, et niukseid kõne allagi, et tema tuleb meile pea näiteks keskkomitee muidugi siis kõrvalt ta selle säärases oligi lahtine. Kuidas samal ajal ta Karmel läks väga pahast. See oli õnnestunud lavastus, viidel viin, aga tüvi tol korral laulis seal päris meeldivalt toredasti hüviste rääkida, siis Kirillov ennem mainis seda, et tal oli ilus häälematerjal, ilus materjal oli. Ma ütlesin, et kui nemad laulsid kaheksi selle kuusikuga, siis olis orkester võis mängida nii kõvasti kui tahes, aga nad mõlemad tulid saali kaks võimsat häält. Kui nüüd juba pühi peale jutt läks, siis peab siiski tunnistama, et Püvil oli looduse poolt antud sarnane häälematerjal, millega ta oleks võinud maailmakuulsus saada. Minu seisukoht on küll. Seeläbi ja räägi Jaanega, aga.