Eelmises saates rääkisime koos Valter Lutsuga sellest, kuidas Estonia teater müüridest kerkima hakkas ja see oli tema teatrisse tulemise aeg, tema mälestused sellest aga igal mehel on loomulikult omad mälestused, omad ajad, komad, kokkupuuted ja nii ka Kirill Raudsepal on teil meeles, millal astus teie jalg esimest korda kas ümber Estonia teatri või üle Estonia teatri läve? Päeva ma nüüd küll ei mäleta, aga see oli 43. aasta. Kui Priit veebel oli tulla korral balletidirigent balletipianist elas siin minu lähedal nõmmel. Ja ma olles tüdinenud mängimast kerge muusika vallas palusin teda, et x direktoriga pasaks Estoniasse kontsertmeistrikoha või õieti muidugi kontsert meeste. See, see nimi tuli hiljem, mõned leiavad, et see ei olegi õige nimega tus pianistile, kes teatrist saadab kas siis balletiproovides ooperi proovitš, operetti proovides, aga kuna see nimi on siiamaani jäänud, siis hea küll. Ja juhtuski niimoodi, et järgmisel päeval tuli Priit veebel siit minu juurest läbi. Ütles, et astu homme teadvust läbi. Tol ajal oli Särevi oli rekt. Särevi juurde kohe ja asi läheb ikka selles suunas, et sa sahtmeilejaid Ta ütles, et aga me pole proovi kallabidki. Sõnaga muidugi proovit. Mind taheti või tähendab üldse taheti tol korral pianisti või see kontsert mõistet balletile. Siis viidi mind balletisaali tol ajal peaballettmeister oli Rachel Olbri. Ja näidati siis seda noort poissi jätvat prooviks, mida ma olen suuteline. Rachel Olbri pani mulle kohe ette klaveri peal. Tuldi peale luikede järved laviiri. Ja valis sealt kõige raskema numbri viimasest vaatusest. Kuidas ma sellega hakkama saan? Mängisin? Ja kui ma olin lõpetanud, siis Rahel halb ütles, et no see oli nüüd küll udu. Nii see oli teater üldse, elas tollel ajal, millised etendused olid, mida mängiti kes tantsisid, kes laulsid, kes dirigeerisid, kuidas inimesed käisid, teatris oli sõda. Aga 43 oli Tallinnas vist üks päris rahulik aeg veel. Tallinnas oli võrdlemisi rahulik. Kuni muidugi märtsi rünnakule. Sellest natuke hiljem. Peadirigendiks oli värgnerneret. Kui mina läksin peades ja lauljate koosseis on teada olid tol ajal veel Milvi Laid, Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Martin Taras. Kuidas üks noor poiss, kui ma nii võin öelda uustulnuk tunnetas nende vanade tugevate teatri seinte vahel neid tugevaid isiksusi, oli niisugust rivaalitsemist, oli primat annatsemist. Või oli inspireeriv loominguline õhkkond. Kindlasti kõike seda? Ei üldiselt ma nagu mäletan, oli siiski väga tugev loominguline. Niisugust teatri rivaalitsemine minu mälus küll ei ole tollest ajast mina alguses olin balletti kontsertmeister ja seal nagu balletis on noomiku, nende harjutuste jaoks tuli improviseerida. See see külg kolimused, kaunis tugev. No ja siis muidugi varvastavad ballett. Balletitantsijatest, eks ole, kõige rohkem on meeles Maldutis kes hiljuti suutis Kalju püksi. Koit jah, jah, just. Need olid kirik põhiselt, eks ole. Ja siis samana. Esimene prints Koit oih, aitäh. Artur ja arg Veera leever tol ajal tuntud nimed, aga siis oli niisugune asi, juhtus, et Värnal Meretil. Tekkis väikesed arusaamatused tol ajal ooperi kontsertmeistri. Ühel ilusal päeval teatab, kutsus mind välja, teatab, et nüüd me otsustasime sind balletist ära tuua. Eakad ooperis mäki. Esimene asi, mida sa hakkad läbi viima, oli mad, hambad. Aga ta on pataljoni, oli siis nii-öelda minu esimene ooper. Mäletan tollest ajast, kui ta, kuidas suhtuti minusse kui noormehes pean ütlema, et väga hästi, isegi nii kummaline. Üks üks vahejuhtum oli, kus ida Aav-Loo Tol ajal Me hakkasime Rigolettot õppima. Tol ajal ütled sina, Kirill, hakkad mind õpetama kus ma sind olen süles hoidnud, kui sa väike poiss oli. Muidugi nii huumoriga väga suure huumori ja. Aga proovid ja kõik läksid nende vanemate tegelastega väga toredasti ja jõuame siis nüüd kõika vaatajate juurde, rahvast oli palju või kuidas rahvas käis, rahvas käis, käis majad hästi. Sõjale kõigele vaatamata täismajad Estonia teatris. Vaatamata sellele, et sõjaaeg oli kui tihti nädalas, kui võtta nädala lõikes. Etendused olid, kas igal päeval oli või kaugeltki mitte ikka kuus päev. Kõik kuus päeva ja kõik peavad täis, kõik peavad. No võib-olla draama, truck, agendid, draama, truck. Kui kallid olid piletid nii keskmise inimese rahakotti silmas pidades kahjuks seda ma ei oska ütelda. Mina kui teatrikoolipoiss me saime ilma rahata sisse, eks ole, teatri, selle kooli tõendiga. Aga nii palju, kui ma tean, omano sugulastest siin onu ja onu tütrepoeg ja kõik, kes käisid suhteliselt, olid pääsmed vastuvõetavad, odavad ei olnud kallid. Aga rahvast olid saalid täis, seda ma mäletan, et nii, et teatrikoolipoisid ja tüdrukud mehitasime treppide pealgi mõnikord olnud kohta. Aga trepi peal võis istuda Allen Tiit Kuusiku kahistunud rõdul trepi peal. Käisin. Kuus oja käis meil siin, Soomest tuli esimesena solistina Soomest ja niivõrd välja müüdud, olisime kuusikuga, istusime, teisi, istus ka, kuusik istus trepi peal, täna polnud sellest midagi pahaks. Kas te seda mäletate, kas rahvas eelistas võib olla kas seal ooperit või balletti või hoopiski sõnalavastusi, et kas oli märgata mingisugust eelistust millegagi? No see on nüüd küll aastate traditsioon. Operett oli ikka kõige kõige külastatavam ja mida siis ikkagi mängiti, vaatame sinodid, oopereid ja ballett, operette stange, väljusin koos, võtame, vaatamine. Operettides oli linnuga. Nagu ma mäletan, Krahv Luxemburg, lõbus lesk, onupoeg bataariast, Arudna Artna tütarlaps, kodu, maator, nii mitmed lehaar ja ja siis vaatame neid ooperit ka ikkagi üle. Et mis siis ikkagi mängukavas olid seal mängukava tõesti rikkalik. Oli oopleritest, haava Vice ellased, tolm vääri madalik. Wagneri tan öösel. Putšiini mad hambad, lai Rossini Sevilla habemeajaja. Lea Leonka vallu pajatsid ja masskanni, talupoja ja balleti tsis balletiga Adami shell, Tšaikovski luikede järv ja Tubina kratt klassika missugune Eesti, Eesti muusika ja klassika, kõik koos väga suur repertuaar. Ja selle osagoogigriller ampsab, ütles rahvastelt alati This majad. Külast osaleja. No. Ö. Paljudest lauljatest ja tantsijatest jah, me teame midagi paljudest ei tea ja mõnest ei tea kohe üldse midagi. Näiteks jah, Christian, seni tahaks lähemalt teada saada, kuidas tema välja nägi ja kuidas tema laulis. Sest kiidusõnu on öeldud. Ta oli üks huvitavamaid lauljaid mitte üksi lauljaid, vaid ka näitleja. Kuigi ta kaasas astus esimesi samme nii-öelda Cooperi vallas teatrilaval. Temast on mul meeles üks väga huvitav juhtum, mida, mida on harva. Oli nimelt seljaproov. Ja üks koht tal ei klappinud. See oli proov, mis oli orkestriga koos. Ja teadlane Meret ütleb, et võtame tagasi, katkestas võtame tagasi. Ja see koht ikkagi talle ei tulnud, siis ta tuli krampi. Kummardas, paluks vabandust ja ütlesin, ma õpin homseks selle koha selgeks. Mees Me teater kooli õpilastena, imetlesime teda Talon sarmikus Salane, mida publikule läks meeniuse noortele teatise õpilastele. Tammi kohutavalt meeldis talle ilusat kasvu. Väga huvitav, nagu Kirill Raudsepp ütles, et ka tegi esimese samme, aga tal oli jumala armust antud näitleja Anne. Ta oli väga liikuv, väga liikuv ja meeldiva häälega ilusat häält reid, ilusa kujuga, ilus kuju. Kas oli veel ilusa kujuga ilusa häälega inimesi, keda me vähemalt No eks ikka leidus Milvi Laid, Els Vaarman tegi lõbusat leske ja tol ajal ju niin ja armastatud näitlejad ja lauljad. Rahvas subprojektidest oli Riina Reinik ja kes oli ja hästi sarmikas naine. Idaloo suurepärane dramaatiline koloratuur, suurepärane valdas nii võis teda kasutada ka dramaatilistes osades kui ka kergites, kus koda koloratuur oli vaja. Ja nüüd ma küsiksin niimoodi, et noh, noore inimese väljaminekud ühtepidi ei pruugi olla suured, aga teistpidi võivad olla jällegi väga suured, et saite normaalselt ära elatud sellest klaverisaatja palgast, mis teil Estonia teatris tol ajal maksti? Mis tööd teie abikaasa tegi? Sotsiaali, ökonomist oli? Ühes tehases. Jah, aga kerel ma tahaksin tuletada nii ja mõttega ja mälestustega. Kirilli abikaasa oli nagu meie teatriperesse kuulus. Sellest, kui mina tulin Estoniasse, siis tema oli täpselt nii, nagu oleks, olekski seal töötakse oleks meiega koos. See oli tore näha, kuidas kõne. Ühine tunnetus diaatrisele vastu, mida nüüd mees, tegija naine tuli sinnasamasse juust, nafta, ta nagu oleks töötanud. Ta armastas käia ka proovides ja rääkimata muidugi etendust. Ma kuulen teilt mõlemalt korduvalt seda ühise peretunnetust ja juttu mitte ainult oma perega seoses, vaid teatri kui terviku diaatrikuid perega seoses. Et tõepoolest ilmsesti elasite koos oli see niisugune eriline tunne, eriline tõmme, öeldakse, kui, et annad ühe sõrmeteatrile, ta võtab ära kohe terve käe ja vähe sellest kogu hinge. Nii et kuulusite kokku. Ja see tunnetus tuli muidu üle juba enne sõda. Huvitaval kombel vaatamata, et raske sõda ja nii edasi. Ja tingimuseks. Aga see peretunne, see ei kadunud, see tuli isegi üle pärast pärast. Kas te üksteisega niimoodi tihedasti läbisite käisite kodudes, kuidas te aitasite või, või, või kuidas toimis? Oo jaa, sai läbi käidud. Mis mul meeles on, sai väga palju anekdoote. Palun, mõni? Ei, kahjuks ei, mina ka ei ole. Aga ma tean, et, et proovivaheaegadel või päeval või, või kui kellegi juures kodus käisid külas. Igaühel oli ikka mingisugune uus anekdoot. Aga etendas ajal ikka enne aaria laulmist ei tohtinud rääkida ei, seda õhtupoole muidugi mitte. Kuidas teatrimajas oli korraldatud Se seltsieluline külg ja pool, kas seal oli kohvikuid ja ja nurgakesi, kus istuda teatrivaheajal. Kuidas see maja välja nägi? Ei, seal ei olnud midagi muud kui üks ruum, kus vaheajal tähendab võis olla, kes soojus mängis, toominud karona Ma ma malet ja nii edasi. Aga siis. Ma mäletan, et peale etendust sai väga sageli istutud. Natuke sööma ja ja ma natukene ja, ja siis sai muljeid vahetatud, kuidas etendusse läks, sai vastastikku kriitikat tehtud ja huvitaval kombel see kriitika ei keegi ei tundnud ennast haavatuna. Ja ma ei mäleta, et keegi oleks Ihastandi, see täpselt jätkus pärast sedasama. Ja ma tahaksin linaad juurde seda, et kui suur osa Estonia kollektiivist nii rit, ooperit ka, kas me suur kõva koosseis läks ära üle lahe minema siit? Jaa, lüüdik taastas nagu peaaegu täiesti operetitrupi uuesti ja uuli samuti ooperist tulid, inimesed tulid juurde, aga otse pered, tunnetus jätkus edasi. See eetrisse uued, kes tulid, need sulasid nagu kokku ja nagu keril raudselt ütles. See oli enne sõda või sõjaaeg oli seal selline väike, noh siis kui me kolisime Estoniasse või olime veel veel seal praeguses kloorias olime, siis seal oli see praegune restoran, seal oli siis vahepeal oli, kus me käisime söömas ja pärast etendust ka töötas see seal ja pärast jätkusse seal ja vot seal vestelt nooremat kuulasid kõrvad kikkis, mis vanemad rääkisid. Aga Me austasime vanemaid ja vanemad võtsid meid kui laps oma lapsi ja vot sealt tekkis ka üks peretunnetus tervik, tervik ja see jätkus kaua aastaid veel edasi, kaua aastaid hädas ja mina mäletan oma, kui viiner võttis mind, olin assistendiks deemoni juures, Makartsin viiner, kes Leningradis tuli tagasi, mäletad, üks võitlusmomentsuks mägestikus on ja siis tuli gril raudselt koos, tulid saali vaatama. Et kui ta tuleb tagasi, siis peab mul olema see ära seatud, kellega manssidega ei olnud. Balletipoisid olid nõus tegema kaasa täispunkti eest, nad said pool punkti, muidu täispunktid, lähen rajalaid rajale. Kuule rajal andis loa täispunktiga ja poisid tegid niukse lahingus seinisel. Et viiner ja raudsepaatustasid. Päris tore oli, seal hüppasid kaljude pata alla, lasid kukerpalle kõike, kõik kogu. Aga vaat, ma tahaksin ütelda, et need noore noor näitejuht algav näit juurde hakkab Tiit Kuusiku taolise mehega seal. Teema neid oli neli teemana, neli Tamaarat oli seal. Kuusik respekteerin, ma, ma mäletan, hiljem ta rääkis mulle mitu korda, et meiega ilusti, ma ei tea, ettevaatlikud, ettevaatlikud ma mäletan, et õpetajast lahkuma, tere Kalmet, et individuaalsed Igalühel sabad muidu mõne nähe kiidaldasin, tore, teisel kriitikat teistmoodi, sa pead iga inimesel eraldi suhtuma. Aga kõige toredam oli Tamara hulgast Elsa Maasik, haruldane inimene kes aitas noori meta Lutsuga suured sõbrannad. Sellest ta aitas ja, ja, ja kriitika nagu Kirill ütles. Mina ei tea, et keegi oleks solvunud, kui kellelegi kriitikat tehti, eks ole, head. Seda võib küll nii mälu järgi ütelda. Ei tõesti, mäletas solvumisi. Oleneb, kuidas öeldakse, mina olen ka lõpmata tänulik olnud. Nii mõnelegi inimesele, kes on öelnud asja Eesti asja pärast ja selgelt ja oma seal ütlemisega avanud hoopis teise lehekülje mõtlemises, nagu praegusel hetkel ma olen täiesti õnnelik, et tuli üks inimene uksest sisse, luges ühe hetkega teatud kirjakohti ja, ja ja ütles kahe lausega seda, mida ma võisin pool aastat mõelda ja mitte välja mõelda ja mitte leida ja mitte näha olla lõpmata tänulik ja no muidugi tuli individuaalselt ka suhtuda, näiteks. Kuusik võttis kriitikat küll vastu, aga mitte terve kollektiivi. Seansil hääletad. Aga kui sa temaga nelja silma all rääkida, ega mis, missugused soovid miks sa nii teed ja nii edasi, seda ta võttis kohe vastu. Nii et ta on nii-öelda. Martin Taras oli sellest kohast huvitav. Et kui temale tegid kriitikat kas või proovis siis ta tema vastu sõjaadi, ma tean, ma tean. Ja ma tean, ma tean. Tuli siis ka jah. Aga ta ei pahandanud. Ei pahal, ma tean, ma tean, jah, jah, õigus, õigus. See oli väga tore ja huvitav. Nii, kuidas ma siis need kesin, ajas tagasi sinnamaale, et millal te tundsite, et seda nüüd tõepoolest ikka hakkab jälle taas lähenema ja ja tulema ühed minema ja teised tulema. No muidugi, kõigepealt ei saa ära unustada seda märtsirünnakut milles nüüd hiljuti oli palju juttu ajakirjanduses ja nii edasi. Mina isiklikult istusin märtsirünnaku ajal fuajees. Kõik tormasid keldrisse varjendisse, mina, Kaarel Karm ja Jüri roosser otsustasime jääda lavakorrusel fuajeesse. Ma mäletan. Ja siis, kui oli pommitus siis esimene pomm Estoniasse tuli kontsertsaali. Teine pomm tuli riiete ladus. Ja siis Kaarel Karm ütles nüüd, Kirill, kolmas on meie peale. No nali naljaks, kolmandat pommi enam Estoniasse tulnud Estonia läks siis põlema ja siis oli see kohutav põlemine. Päästsime veel riiete, mis meil olid? Seal need nii-öelda teatris tassi ära ja läksime kah Estoniast ära ja siis on meeles, kui me ära hakkasime minema, siis oli kohutav tuul ja torm, torm ja leegid olid seal, kus vanasti turg oli. Sel õhtul mängisime krati, kratis oli, tegeleme kurat, kes oli riietatud punasesse linov. Ja siis oli, kui see torm oli ja leegid, rahvas põgenes seal üle turuplatsi turuklassi. Ja kurat oli ka nende seas. Varsti tungitakse juba mitte õhu kaudu, vaid maa kaudu. Juba sinimägedes oli rinne juba. Ja tungitakse, tullakse siia Eestisse uuesti. No kas te siis olite, kui olid need septembri päevad, teame, et laevad läksid veel septembri teisel poolel veel need viimased ja missugune õhkkond oli siis, kas te üldse enam puutusid kokku, teater oli maatasa ja, ja elud olid laiali. Mis teatris seimis teist sai? Mina olin kodus, tol ajal. Teatud niisugused asjad ei töötanud. Tolleaegne luuletaja, kirjanik ja tema helistas mulle, kuidas sa istud kodus ja sind siin ei ole. Ruttu paki asjad kokku ja siia meile, laeva hakkab arenema. Meie abikaasaga arutasime selle küsimuses, ütlesime, me siiski ei lahkunud. Nõmmel elasime kuidagi kuidagi ei, ei tahtnud lahkuda. Ja kuidas te siis nüüd taas kokku saite? Millal Estonia inimesed kogunesid? Tunnetasitet olete ju elus ja olemas ja ja vaatame, kuidas edasi saab. Nojah, õnneks oli saatus niimoodi, et me jäime siiski ellu. Nüüd tagasitulek oli niisugune, et esimene kokkupuude tagasi tulnukatega teatri alal oli Mustpeade klubis, oli seal ühes saalis kus siis saime kui pinna ja kõik lautoriagi kõik, kes siis Venemaalt tagasi tulid, lugesite ennast, ei ole, palju teid on ja, ja kes te olete ja mida teha saate, ja seal me arutasime ka, mis edasised teated on põlenud ja nii edasi. Ja vot mina ma ei mäleta seda, kes, kes selle idee peale tulijat kloor ja niimoodi ümber ehitada, et seal saab hakata teatritega. Aga see üks hea ja, ja hädavariant olija saite seal ikkagi oma Jevgeni Oniekiniga, ühel novell. Ei, kõigiga ooperis ja balletis ja ja kuigi see oli laua väiksem ja orkestriruum oli väike, vaatamata sellele ikka sai töötada. Ja siiski entusiasmiga, et teated uuesti rahastada. Läksimegi kõik koristama sinna varemetesse vabal ajal käidi varemeid koristamas oma 10 10 sõrmega, nii noored kui vanad, kõik olid, sealjuures taheti ruttu välja maja valmis ehitada. Nii et igal ajal igas olukorras ei ole mitte kõik inimesed küsinud, et mis ma saan, ei suuda, siis on seda saanud. See oli nalja ütelus küll, aga aga seal koristuste juures mäletan, seal on ühes operetisõnad, vana, seal kaks-kolm senaatoriga räägivad, et las maksavad, need, kes, kes valitsevad, siis tol ajal olid, et las maksavad, need, kes hävitasid selle maja taastamisega. Aga seda aastaid ja rutt. Ja 48 avat. Isegi sakslased, sõjavangid olid sealjuures taastas. Mäletan üks sõjavangidest oli maalikunstnik tonaalise ühe maali Estoniast. Ja kinkis teatrile. See vist on praegugi veel teatrimajast. Teate, ma ei ole näinud. Ei ole. Ja see oli, oli, aga ma minema ma ei tea, kus seal kadunukese nüüd ära viidud või asi oli, jah, seal Estonia esimesest osast oli sedasi maal. A vaat una. Äge. Kirill Raudsepp Viljandisse, Kirill Raudsepast, dirigent sai, millal nii tõsteti ja dirigendi pihkanti kõige kummalisem lugu see sellega, et kui lautor koostus Estonia trupi koosseisus Ja esimene käskkiri oli seina peal. Korraga leidsin oma nime ja minu nime taha oli kirjutatud kontsertmeistrit tiri kliendiülesannet? Ei. Huvitav. Mina tutvusin kohe uuli juurde ja lautori juure ütlen, et ma ei ole ju dirigent Ma olen pianist. Põdra, midagi elep on ära käinud. Olav Roots on ära läinud, kõik on ära läinud, ainult Nigula on veel alasega nagu õlgade peale kõik ei saa panna. Sul tuleb hakata. Vette hüppamine. Huvitav, mille järgi nad välja valisid? Ainuke meesterahvas klaveri taga? Ei, mitte just selle sellest, aga ju nad siis juba nii-öelda proovide järgi tunnetasid, et kuule, kuidas ma ooperiproovid läbisin ja minu arvates oli uulisin väga palju laudtee, nagu muusikast ei tajunud. Aga uuli oli nagu hoidleme, ooperi juht oli ja lüüdik ja need kindlasti noh, oli nende soovitusel kindlust. Need kahepeale kolme pele nelja peale löömine oli selge ja justkui nii võtta kui nii võtta, minu esimene pere oli kohe mad hambatrioslai, mida ma ise oli kontsertmeistrina. See tuli jaanuar 1945 ja muna ärkad üles ja, ja järgmine tuli sulle pähe. Bassist Sarri purskab ja see tuli kohe detsembri stel. Siis tuli mu maanteekannike lüütiku kooperet Need raudselt poliballetis ooperis operetis ja igal pool lõiga raudne käsi. No niimoodi, kuidas te meenutaksite lavastajaid kooli lüüdik? Lavastajate koha pealt on mul oma seisukoht. Nimelt ma leian, et ausalt öeldes kõige ideaalsem on, kui muusikateatris oleks lavastajad muusikalise haridusega. Kõige ideaalsem Niisuguseid leidus ant, uulil, hiljem tulid. Mägi, nägi, oli muusidel ja mägi oli ka nii-öelda osa osaliselt muusikalise hariduse. Aga muidugi see haridus üksibeni ühendaga, tähendab lavastaja andekus. Järgmisena on niisugused lavastajad, kes intuitiivselt tajuvad mis muusika räägib, mis muusika nõuab. Ja nemad koos kollektiiviga. Kas siis ooperi opereti kollektiga operetis on muidugi ka veel teksti rääkimine tähtis. Nemad siis on saavutanud küllaltki häid tagajärgi. See on nüüd järgmine, aga oli ka niisuguseid juhuseid, kus hakkasid korraga ooperit tema, kellel ei olnud üldsegi muusikalist haridust. Üks näide on sellest, Aleksander viiner Taali draamanäitejuht praeguses Peterburis tol ajal Leningradi teatrikoolis ja õppejõud. Esile tõsta on see, et ta oli väga osav selles mõttes et ta nagu tajus, kui ooperilaulja laulis või teksti muidugi talle tõlgiti, tajus, kuidas vastav ooperilaulja oma osa ette kannad. Ja sealt ta noppis nii-öelda selle tunnetusliku momendi, mis on vajalik. Ja, ja omakorda siis viis läbi, nii et ta oli väga osav selles mõttes kindlasti rääkis Stanislavski meetodist juurde ja no see arusaadav selle selleta ei saanud läbi muidugi. Kuid kahjuks muidugi nii nagu mitte üksi, ainult selle meie meie teatri alal vaid üldse kui pikemat aega töötab juht Ja oli niisugune huvitav moment, kus mul seal räägiti. Et Moskvas väga kuulus lavastaja Virovitš Tantženko kui ta oli juba vanaks saanud ja juba. Ma ei tea, mitukümmend aastat teatris töötanud, kui ta oma juubelikõnet pidas, siis ta ütles niimoodi. Kallid sõbrad. Kallid kolleegid. Ma tean, et paljud teist mind enam jahust. Aga vaatamata sellele ma armastan teatrit. Viiner oli jah, väga huvitav inimene ja ma ütleksin, et et ta oli draama mees, aga ta tunnetas muusikat endas väga palju. Ja ta tegi Jumil poriskodanov vürst Igor Travjaata. Ja me läksime siis ta viis meid, tema sättis viis meid Moskvasse. Ja kuidas Estonia teatri 150. aastal. Kuidas Estonia teatri võeti Moskvas vastu meid õitsengu välismaalased, mis, mis raha teil seal on ja kuidas riides käib teiega ja keegi ei saanud, et me olime ka Nõukogude Eesti. Me olime välismaalased seal ja ma mäletan etenduste järele, kuidas seal suure ooperi filiaalis operetiteater, kuidas ukse taga oli rahvamass ja pilv, kes võttis vastu seal kuusikud ja maasikud, otsad ja keril raudsepad, kes elasid Moskva hotellis. Nojaa, aga see, see, kust me näitlejad, mina väljusime, oli huvitav, et oli nous sugu. Ja all oli täiesti huvitav niukseid, 20 19 kaheksateistaastased neiud ja noormehed korraga võtavad neid tänapäeval peavad vastu. Selgus, et need olid Moskva konservatooriumi õpilased. Ja osa nendest õpilastest näiteks kes olid Traviaat austajad, need käisid kõik Travjaatedelse Travjaata. Etenduse olid Ravjaatad, tol korral Elsa Maasik ja Veera neljas. Ja siis need noored osa noorima mäletan küsivad. Miks te täna seda kohta niimoodi juhatasid? Miks niisuke tempusi? Siis tuli mul seletada, et ei saa olla automaat, et iga etendus täpselt metronoom järgi. Etenduse nisuke meeldivus ühes etenduses näitleja tunnetab natukene kiirem Teises aeglasemalt. Teine näitleja laulab hoopiski oma tempodega. Seal see vahe muidugi ei ole, suur, aga et, et nüüd konservatooriumi õpilane seda märkasid, see oli mulle üllatuseks. Nojah, aga kas siis aitasid dirigendi meeleoludele kaasa ka näiteks aleta meeleolud, veoletad erisused? Ei no see tuli kõik koostöös dirigendi tuli koostöös sellega. Vastastikku pidi tunnetama vastastikku muidu isand üldsegi. Kas sina juhatasid Moskvas seda vabalaks, laulikud? Jah, seda ma tuletan episoodi nüüd huumorimeelselt meelte meie operetis nagu olime kalju, aga olime ka manssidena kaasas. Oli vaja inimesi ja seal oli see suur suur trepp, mis nüüd Vabaduse väljakult läheb Toompeale, see oli nüüd meil laval lõpu, seal treppide peal oli koor, kõik seal oli täis, lõpus tuli suur Stalini pilt ülesse ja me olime seal kaljuvahaga taga. Ja siis women, öeldi. Nüüd loe loe takte rand, Randval meil inspitsient, see näitas käega ära ja siis me lükkasime siin üles selle pildi ja siis kalja vaha ütles kõige surma, aplaus tuleb meile. Ja ja saal tõusis püsti saalis aplaus, piilusime sealt tagant ise ära ja ühel etendusel oli ju terve poliitbürool Molotovi Stalinit, kõik olid seal etendusel ja enne etendus, aga Kalju Vaha jalutas seal kusagil ja tulid, ühed mehed võtsid paha ja valitsetav vastu seina. Paha ütles, et mul oli rohkem püksis kui mujal. No me olime armunud, teadsime seda olukorda, aga sealt nüüd juba kontrolliti seda lava kõrval loosi ja seda kõike ja siis seal oli nii, vaat niukene, pärast etendust siis kutsuti, Kirill oli seal ja Maasik ja kuusik ja oli vastuvõtt selle vali, uuri piduna, olen koos ja ma mäletan niipaljugi, sina mäletad, seal tema oli tugevam. Aga Martin, Tarase kuusik, nemad vist ei teadnudki, kuidas nad Moskva hotelli viidi. Sest seal, nagu ütles kuusik, et istuti tema vastas, et nüüd on sõpruse, rahvuse terviseks ja põhjani. Aga kuusike, Taras polnud harjunud, me pole harjunud niiviisi puhtalt peale. Nendel meestel oli vist mingid tabletid sees, aga meie meestel ei olnud. Sa mäletad seda pidu nendes. Seda pidu muidugi ei saa unustada, üks episood oli muidugi niisugune, seal nõuti nii-öelda iga Dosti, kuidas nõuti ka väikene kõne pidada. Ja kui järjekord minuni jõudis, siis ma mõtlesin, et mis asja, räägi? Nojah, kuid siis jõudis minu kätte see sõnavõtt. Siis mul tekkis üks niisugune mõtet. Nimelt ütlesin oma mitte heas vene keeles. Muidugi. Et vot minu eelkäija kõneles, kuidas ta suure huviga viis läbi Ernesaksa ooperis hoosi esinaise osa. Siis mul tärkas mõte. Teate, ma teen ettepaneku, kui me Tallinna tagasi jõuame. Võib-olla paneksime Olga Lundi päris kolhoosi esinaiseks? Ütlesid seal nende juures suurte nii hästi, sa võid juba huumori vastu. Muidugi huvitaval kombel nad said aru siiski, et nii, et see oli pilamine.