Oleme mõtetes 50.-te aastate Estonia teatri juures ja esialgu võtame kaasa siia märksõnadeks Glinka ja Rubin, Stein, Ivan Susani ja deemon Elsa Maasik ja Tiit Kuusik ning Aleksander viiner, lavastaja ning kuulame siia juurde ka restaureeritud helilinte aastast 1954. Siis aga läheme oma juttudega edasi. Seda rada mööda, nagu oleme käinud koos Kirill Raudsepa ja Valter Lutsuga. Aga enne veel laulab meile deemon kuuendast pildist selle aaria, mis algab sõnadega. Madu, kes ilmub sinu juurde unes. Elsa Maasik ja Tiit Kuusik olid nende aastate kauased armastatud partnerid laval ning kandsid väga olulisi rolle ooperites Miss Estonia teatri mängukavasse. Tollel ajal kuulus nii, et Tiit Kuusik jätkab meie saadet. Rubina Steni ooperid eeman tõi Estonia teatris lavale Aleksander viiner. Kuidas ta teatris töötas, kuidas ta sai hakkama keeleprobleemide kantsest, kahtlematult, need olid. Sellest nüüd, oma vestlust alustame EKI Kirill Raudsepp ja Valter lutsema mälestusteteedel. Oskasid vene keelt kõik üks vähem, teine rohkem ja need tal mingist tõlki kõrval ei olnud spetsiaalselt ühegi ainuke asi, et vaat-vaat lavastaja assistenti kasutas, mina olin tal mitmetüki juures, olin seal ja ta hea koori sain selles suhtes tal vaat just nagu Kirill ütles, et et ta tunnetas tal ju osa osamees piss välja. Kõik see oli väga huvitav inimene, väga huvitav. Paul Mägi oli nagu muusikaharidusega ja nüüd ma vaatan, kui nüüd keegi läheb ja teeb nüüd ooperit puhtdraama, mees. Ma olen mitu korda siin vaadanud ja kahelnud. Euroik ei ole õige. Ei oskagi läbi elada seda muusikatunnetust, mis seal vaja. Ma räägiksin veel viineri lahkumisest. Vot ma vist ennem juba ütlesin, et teatav kollektiivis nagu ikka elus jahtus, väsimus, tüdimus ja viiner tuli minu juurde. Ja ütleb kyll. Ei austata ja nii edasi. Ja ma ütlesin talle väga, lihtsalt tuleb ära. Ja ta võttis seda soovitust. Me läksime terve, oi, see oli väga palju rahvast, läksime balti jaama teda saatma, see oli südamlik ja olid, jätame ka kurblik. Rahvas sai aru, et noh, aeg oli läbi nagu miineril seal. Aga tema kontakt meediaatriga kestis kaua kaua edasi. Kui meil tuli uus tükk välja, siis ta tuli ise ja me kutsusime Estoniaga, eks ole, vaatama süüa. Ja ma tean, kui ma Paul Mägi hakkas ooperit tegema, seda kutsus mitmed-mitmed korrad kutsus viinerit siia, sest ta oli vana hea silmaga teatrimees. Ja ta Me võtsime teda vastu. Ta oli nagu üle saanud ka sellest Adam mõjusse. Aga ta oli, küllatasime peaga mees, et ta võttis selles Kirilli sõnast kinni ja nüüd, kui ta läks ära ja ka tema ajal, kas ta oli ainuke lavastaja kestlevaste seltsis. Ju siis oli. Vot minu esimene ooper oli teistkordselt, tähendab kui patriarh Estonias välja tuli. Kolmas. Lavastusi Üliioosser eelmisega ja. Muuli üks teatav aeg, kuid muidugi kahjuks peab ütlema, et uuri läks niisugusele teele mis teda viis, isegi kuni haigestumiseni halvatus ja ta ei saanud enam Estonias töötada, siis lavastas ka Väljaots. Sa ütlesid tuga Essova, aga ma ei mäleta muidugi seda üldse Estoniasse tõi, mina ei tea, aga ta tegi mitmeid lavastusi teha, aga ta ei leid, tutt oli rahvaga. Aga ta ise oli niisugune oma olemisega tüübittoniangu professor tahtis ole talle vägev naine oli kes praegu veel elab, ta pole ammu mullas akestada Estonias ja tõiglasse olnud mingisugused sidemed seal lautoriga, sellest sealt tagalast või kui oli see Eesti kunstiansamblid. Sellest oli aga ta lavastas draamatükke, ta lavastas Carmeni vaikset onni, lavastas mulle, märkasin just üles seda. Nii et ta tegi mitu tükki, aga ta ei leidnud absoluutselt neid draamatrupiga iga selle muusikateatrirahvaga üldse kontakti. Mis tähendas vahepeal siinse lauset. Eino uuli läks sellele teele, mis? Ta hakkas tarvitama alkoholi, ma mäletan, et see vajadus oli tal niisugune, isegi, et näiteks kui nagu proobumi kooli esimene vaheaeg. Ta läks tänava peal, tol ajal müüdi tänava peal igas putkas. Ja siis, kui ta tuli tagasi proovi, siis ma juba tundsin, et ta läheb juures ja lõhnad juures ja ja vot selle ohvriks ta läks. Ja mis seal putkas siis tänava peal müüdi, algkuhu Sakkumalteini? Ei, kallis viin, asunikud ja pooleliitrised ja. Nii Jaan roosa ega tema elusaatusest ei olegi midagi teha, tema isiksus, sest tema saatus oli väga kummaline, ta ei tea, mis pähe või tal löödi tänava peal koju minnes koju minnes peksti surnuks. Aga lavastaja on ja kuidas ta töötas? Muidugi kui õiglane olla, ega ta nii-öelda kuulitaset ei saanud, saavutanud aga ta korrektselt. Ma küsiksin ka niimoodi, nüüd vahepeal natukene ajas tagasi veidi need aastad 47 48 49 50. No missugune õhkkond teatris oli, kui te tahate sellest selles mõttes rääkida, et teame ju lähimineviku nii välja. Kuidas on olnud liigsed kõrvad ja, ja liigsed keeled ja, ja niimoodi. Kas te tunnetasite seda, et teatris on inimesi, kes mõtlevad üldriiklikult üks teadlus nagu igal pool tundub olevat igasuguse rõõmustega inimesi kaasa kohtu ja nii edasi. Aga üldiselt ma ei tea, kuidas meil Estonias seda, seda niisugust tunnet ma ei tundnud. Kuidagi, meid huvitas ainult meie Estonia ja meie meie oma töö. No vot, siin oli üks niisugune asi ka, et näiteks me olime esimest korda Estoniaga, kas troll, Mascus, seanss, ka väga palju teatrile hiljem muidugi Soomes ja, ja siis oli teist korda olime Lenin Leningradis ja nii edasi. Vot need külalisetendused väljaspool Estoniat. Need kaht püssid. Ja ja kollektiiv oli selles osas tõesti ühine, pere oli. Mäletan palju parte organisatsioon oli sarnane, kus mõnda kutsuti, mõned ise tahtsid ja pressisid sinna, sest et ausalt öelda, siis meie suurem osa vaatasime selle peale, kes sinna läksid ja presside kõik läksidki karjääri pärast sinna. Suurem osa sinna aga rahvas ja siis, kui juba ametiühingukomitee valimised olid küll valmistate korralikult Teie parteiorganisatsioonis arutati läbi, mis järgmist ametil komiteed, rahvas hääleks, see ta midagi tahtis ja sellepärast meil olid kanged mehed seal orkestrist Arnold plees ja sisulise Nikolai Koltsmitsee muusikameelse jää kurjeffeanskad ametiühingule oma kes võitlesid Estonias inimeste korterite küsimuste eest ära. Aga nihukesed, vaata, löömingud ühine pere tundma, jälle toonitan seda. Vaat südamed tundsime kogu aeg kaasa ja mina tean selle kõikivat, need mõni päev tagasi rääkisime, palju meid järele on jäänud sellest ajast, neid on vähe käputäis siin. Et kuidas keegi ril raudselt paika ikka sellest välja vingerdada sellest, et sinna kaarti leivakaart endale võtma mõtlesin ikka. Oleme Asjon järgmine. Ega minul kui peadirigendile kerge. Tol ajal kutsuti mind välja nädalas kord nädalas paar korda kõrgemad ministeeriumi või isegi keskkomitees kordasid niisuke kaebus, kord oli vaja lahendada niisugune küsimus ja mul tuli jalutada seda vahet ja. Ma pean tunnistama, see mulle absoluutselt ei meeldinud näiteks üks lihtne kontserdi kava oli vaja koostada mingisugusena tähtpäeva puhul siis tol tol korral pidi selle kavaga minema ministeeriumi ja veel edasi keskkomitees. Ja siis need mitteasjatundjad üldse siis võtsid sõna ja et kas, kas, kas ikka ei saa siiani niisuguse loob panna või nii niisuguse laul ja panna või niisugust niisugust asja. Ja see mind hirmsasti häiris siis kaebused igasugust oli, oli. Oma huvides tähendab, neid tuli lahendada. Üks suurem konflikt oli Olga Lundi ja Georg Otsa vahel. Nad nad kuidagi ei sobinud. Need olid küll, kes olid omavahel tülis ja nii edasi. Ja asi läks ükskord kuni kohtuni välja. Ja siis ma mäletan Toompealt kutsus mind välja, kes tegeles kohtutega. Kutsuti, kutsus mind välja küsism, mis asja me teeme? Volga ja Giorgiga? See läheb ju avalikult kohtu rahvas tuleb sinna kokku ja kõik on seda musta pesu vaja seal pest mis teie soovitud. Vastus väga lihtne. Rääkige. Seltsimehed maitset aitab ja niimoodi siis selle minu soovituse järgi saigi tehtud, koos ei ela. Niisugune negatiivne üks pisi episood, aga kuidas te suutsite jääda iseneseks? Kui ikka konkreetselt pöörduti teie poole Chrisi Raudsepp, kuidas siis on kommunistid, no on ikka palju parem dirigendikäsi kui, kui mitte ja kohe muusikas on ju palju hoopis teistsuguse nägemine ja haare ja ei, ma sain ühe väga huvitava asjaga hakkama. Tulin üks hommikuproovi valve laudel siseruumides ja lauas rulli keeratud üks paber. Paberid täita homse hommikuks. Minu arvates teie organisatsiooni astumiseks peaks ikka kõnelema. Kas ma olen valmis ja kuidas ja nii edasi. Aga niimoodi valvelaua kaudu antakse mulle paberkäte, kirjutan selle valmis ja nii edasi. Ma leian, et see on ebaõige aasta ots, tol korral hirmsasti vihastas. Aga kas te niimoodi mõelnud? Jah, peadirigendina tõesti onju, ääretult raske jääda iseendaks ja au selle eest, aga kas te niimoodi mõelnud, et noh ja siis lähen ja tee ja võib-olla rohkem ja veel sirge selgemalt oma tegusid, sest ma küsin seda niimoodi, et vaat kui nüüd taasärkamine oli ja, ja me vabariigiks saime siis Meie esimesed riigikogu valimised ja niimoodi olid väga paljud inimesed selle üle väga uhked, et nende põll on nii puhas olnud. Ja ma olen ikka korduvalt öelnud seda, et tegelikult tööinimese põll, kui ta valgeks jääb, see on ime, sest TÖÖ inglise põll läheb alati mustaks. Ja nüüd need valge põllemehed on ennast üht ja teistviisi eesti rahvale seal riigikogus kätte näidanud, et mina ei ole isiklikult kunagi pannud pahaks seda seda küsimust. Aga ma olen alati vaadanud sellele isikuti ses mõttes, et miks ta tegi, kuidas ta tegi ja kuidas ta oma elu elasema tegemisi tegi. No see on muidugi oma omas kohast õige vaade. Mis nüüd puutub minu endasse, siis ma muidugi imestan üldse, kuidas mul saatus on mind läbi viinud. Aegade jooksul. Olin ma ju veel täitsa noor poiss, kui ma töötasin hoopis muu alal aianduse alal. Pätsu juures. Nii mõnigi aasta pärast raamatupidaja pärast sekretäri. Siis kui tuli nõukogude aeg siis muutus meie minu töökoht, riigiparkide valitsus muutus sotsiaalministeeriumiks. Seal pandi mind sotsiaalkindlustusele ülditeks. Läks saksa aeg mööda, tuli nõukogude aeg siis pandi mind isegi peadirigendiks. Kas see on iseloom või, või, või kuidas, ma sain kõikidega hästi läbi kuni nii-öelda oma töö lõpuni Estonias. Ja ma mäletan ka ja sinule tuli juurde. Nonii, kool oli vana dirigente Badeli, eks ole. Taali ma olen mitu korda tooni tantaali klaveri taga tugevam kui dirigendipuldis. Ta oli dirigendipuldis kuidagi, ta oli nagu krampis kinni. Aga klaveri taga tali elas seal. Aga siis tuli Vallo Järvi siin. Ja valva järve hakkas sinu kõrval juba seal. Ju siis oli vallu Tõi Veneetsia avamängu lase oma vennal juhatada, ma mäletan seda. Veneetsia avamängu tegi Vallo noorem vend Neeme ja see oli nüüd vot nüüd järele, kas Kirillile seal tulid juurde seal aga seda, mida, kellel raudseb ütlusesse peadirigent teil oli väga raske ikka see nõukogude aeg oli väga raske. Et käia, anda seal aru ja lahendada küsimusi, aga selles suhtes ma ütlesin, et me anname tagantjärele, mõtlen et Kirill tuli välja igalt poolt. Ase, eks ole nüüd ühe loomingulise inimesele, see on kurnav tegevus, eks ole. Rahulik töö on midagi muud. Noorem mees, võib-olla oli jõudu rohkem, eks ole. Nojah, sellest episoodist võiks veel seda rääkida. Kuidas me viisime Paul Mägi läbi seesamane ooperit Don Iseli avastamis? Kui oleks meie ülemuskond teadnud, et Stan oli Hitleri lemmikkoopast siis oleks kriips peale tõmmatud jõudma. Ja ju nad ei teadnud ja siiski Mägika teinud. Mis oli aga niisugune? Seda ela poolmägiga. Paul Mägi tegi mulle niisuguse ettepaneku, kuna seda oli kohutavalt pikk kaks klaviil nii-öelda. Et teeme oma redaktsiooni. Paul Mägi tegi omad ettepanekud, mina siis kasvasid muusikat niimoodi lahendada. Aga ministeeriumis oli üks ametnik, kes sai kuulda seda, et me teeme ümber Kofioopil sõda ja rahu. Aga poolvägisi oli väga huvitav Radovi riideid, no ühe väikse näite tuua. Ta tahtis üldse seda ooperit alustada palliga palliga, kus pealegi keset sõda. Järgmine pilt oleks juba, kus Moskval leekides. Vaat niisuguseid ümbe tegemised. No vot ja see kaebas. Nägi loobus, mägi oleks pidanud ka tulema, oskus haigi loobusin, ma pidin üksipäini. Ja siis ma mäletan rida nii-öelda tegelasi seal ministeeriumis klaveri peal mängisin ette. Rääkisin, kus asjad redaktsiooni ja see, kui reaktsiooni teeme. Ja kui ma olin lõpetanud, siis üks, üks ülemusi seltsimees raudselt, kuidas julgesite Prokofjevi kallale minna. Seda ooperit ei välja ei tule. Ja siis ma sain isegi käskiv ja kultuuriministri käskkirjad Mägiga. Me julgesime niiskusesammast, noomitus, jah, mäletan seda, et seal noomitus ja meil seda, kuidas seda libreto, värgatsiooni, mida nad Kirilloviga olid teinud. Ja ma mäletan, kunstinõukogus arutati ja kõik olid väga vaimustatud sellest. Ja üks sähale ministeerimisel, olgu ta rahus, üks naisterahvas võtab kätte, et ja keerab niukse hunniku, kui see oli, see oli lubamatu ja kui oleks näiteks ta ei oleks seda teinud siis me oleks toonud selle tüki välja. Ja uskuge veel, Me hiljem mitu korda ja oleks tulnud tama ja me oleks saanud kiita vastu bitteks, kuidas te julgete Prokofjevi juurde veel, aga siis siis oleks, ta valmistas väljas olnud. Ja siis oleks kiitust saanud, aga kahjuks rikuti ääres oli arutusel Torres kohuda pik koopalt neli tundi. Nemad tegelikult grilliga. Paul Mägi tegid ilusti, vot kahe dirigent ja lavastaja koostööga tehtud, eks ole. Nii nagu Vallo Järvi, Paul Mägi kedagi rahuta õnnelisel Paul Mägi esimene lavastusele. Ja ta tegi selle libreto ümber. Ja seal valludege veel see suur Siberimaa seal viimane lõpufinaal vallu orkestreerinud selle laulu veel sinna ja kui see mind, juuti tuli vaatama siia täita, ütles, et pärast oli metskonna viisakas vastuvõtt oli minu kultuurselt, käib ta tuli nuttes lavale miljootil toreda vene Tussaa südamega. Kas ma ei tunne oma seda rahuta Tõnni ära? Te olete nii ilusasti selle teinud, Ta oli vaimustatud, ta oli vaimustunud, oleks Moskvas siis igal pool selleks kohuda, suure menuga läks, meil tuli täismaja, läks, ma tahtsin näidata, kuidas tähendab, tekivad ära ja kui oleks, hakkad nüüd küsima, võib täpselt nii, keegi oleks selle sõrmega, vaatame siis nad teevad meid juhtinud tuntud helilooja tahaks teada, kes lubas, kes lubas, sole. Tähendab vaat, kaks nihukest näidet. Ma arvan, et eks neid näiteid ole pika aja jooksul ikka teisigi. Kes võib laulda, kus võib laulda, mida võib lavastada, aga ma usun, et eks taolisi näiteid ole ka küll. Kus te olete väga pidulikku kontserti kas alustanud või lõpetanud Igoriaariga paradiisiooperist, vürst Igor ja uhke ja pidulik ja? Kuulajateni küll, aga otsustajatele, kas on jõudnud see, millesse Igor seal ikkagi laulab? Selle riigikogul, Joalaga oli ju niisugune juhus. Kui see sai kavasse võetud, kuusk pidi laulma siis kutsuti ka välja ja, ja öeldi millesti laulatuse, aga see kutse ei olnud see muusika. Ja kuusik, siis laulis ta saba. Misasja, mis vabadust teil tarvis? Ei maha tõmmata? Kavast? Niisugune juhus oli. Ja, ja neid ei olnud mitte üks kord nendele mitu ja otsustavad mehed olid need, kes nagu Kirill ütles elusast ja vabadust. Riigivastane iha. Igori aariat, mis siia juurde tänases saates ei kuula, küll aga Ülo aariat Evald Aava ooperist Vikerlased ja lauljaks Jaan Haabjärv. No üks tõsisemaid nii-öelda juhuseid või kuidas nimetada olim minu praksises pärast sõda. Meil oli suurepärane tenor tol korral Jaan Haabjärv Ilusa häälega aga suure tulevikuga. Ja ta laulis Toskas kaveradossid parajasti. Mina läksin õhtu enne viimast vaatust teatrist läbi, seda dirigeeris Priit Nigula teatrist läbi, vaheaeg oli parajasti ja Jaan Haaberduda koridoris astujate mõttes mõtlesin, mis seal nii mõttes oled? Tead, kyll ma laulan täna laulan nüüd oma viimase aaria. Aga ooperis ongi kaverodosiaalia viimane aaria pääseda. Laulab oma viimase aaria ja kõik järgmine hommiku heliseb telefon, teatatakse mulle. Jaan haabjalt poos ennast üles. Vannituppa. Ta armukadedus ja aga ta oli nii tundeline ja kuidas surm tuli, siis näidati mulle tema luuletusi. Need olid kõik niisugused minu juuksed, nii et tal oli üliniisugune. Hingeline tasand. See oli üks juurseid, see vapustas tervet teatri kollektiivi, see oli kuidagi mõistmatu ja ja, ja mõned süüdistasid Jutargi selles väga palju ja aga ei, ta oli tore, lõbus baleriin, tore kolleeg oli, aga nii nagu kadunud Jaan ja nüüd ka Ahto, tema vend ütles, et Jaanil oli see niisugune lüüriline haiglane kahjuks. Ja me kaotasime toreda suure ande nagu kirillitsa ilusasse tali oma põrandale. Kena välimusega ilus hääl oli. Näitlejavõimed olid, kõik olid olemas. Sellest korrast. Aga nüüd natuke võiks selle tõsisema kusjuures rääkida, paremad lõbusamad helistiku vahetada helistiga. Jaa, jaa. Kirill rääkis väga ilusat juttu. Kui ta Rigolettot juhatas seal. Ja Tales laulis Rigolettot, vaat nüüd jätka Kirill seda kes sellest. Ja oli niisugune asi, et ma olin saanud aastat 70 ja siis tuldi ajalehes sirp ja vasarast, üks daam tuli ja tahtis mu käest intervjuud. Küsib mu käest, et no mis, mis on kõige meeldejäävam? Ma võin teile jutustada ühe loo. Kivirähki väga huvitav, no ja ma siis rääkisin, ütles, et suvi ooperi Göttu, mida ma juhatasin teises vaatusest nagu libreto järgi Rigolettot otsib oma tütart, keda kõrgema seltskonna ära röövis, tuleb lavale kepiga ja küür seljas. Punane habe, niukene otse ette ja rull habemeotsas ja tuled laulab ära. Kus on mu tütar, küsib selliseid, terve seltskond on seal kõrgem seltskond, kõik kihtsa. Tore laulja omakorda ja Ants Aasma kes need olid? Kahjuks tema endale. Jäi ikka teiseks. See on iseasi. Ja rikuletu, tähendab, oli kõrk Tales ja ta nii laseb põlvili selle Ants Aasma juure. Ja võtab ümbert kinni. Tõuseb üles ja vaatan Apeod kleepunud. Siis Aasma võttis selle habeme niimoodi pihku ja andis talle shelli tagasi ja Tales keeras publiku poole selja ja hakkas seda habet tagasi kleepima lõua peale veel suurem naer. Nojah, see oli eriaeg ja kõik, aga sa rääkisidki ril ka sellest, kui Carmen etendus oli, Irina Kask tegi Carmenit. Kõikidel etendustel oli palved, olid näitleja assistendid, koormeistrid käisid valves ja siis järgmine kord juhtide koosolek hommikul oli seal, pidid ette, mis etendusel juhtus seal midagi, mis juhtus, etendusel, tuli ette kanda. No ja viimane vaatus, Carmen läheb ennem kui tapmine tuleb. Ja tead, äkki rabas hakkab kõhise mina, vaat mis on. Temal langesid seelikud või püksid kõik alla ütelda raputab ühte jalga ja raputab teist jalga. Ja siis lõpus, kuidas lahti saab, siis jalaga vihaga viskab need sinna kulisside külje peal ära. No mis, mis lõpu saad seal enam karminis olla, rahvas röögib naerda saalis ja mitte midagi, kui ta seal on üks asi ja siis teine, mis mul tuli meelde Tormide rand, Kirilli vaatas seda seal kõrtsis, seen seal, vanasti kui maailm loodi leegi Hiiumaa, Saaremaa ja ei hiidlane, Hei, Tanel. Ava Carlots laulis sisse Eino tupeeristada. Mõlemad tegid ühel etendusel, Heino Otto teeb seal ja proteesid tuled suust ära. Nüüd kukuvad maha. Vaata, tuleb tagasi panna, mis ta teeb siis ja tema käpuli maas läheb? Orkestrile juba naera, rahvas naerab saalis. Orkester naerab, ütleb Hugo, sa ütlesid, et ma ei saanud enam viiulit mängida, tead, et vaata. Et tuleb, tuleb püksid, et juba niiviisi. No mismoodi seal on laval korro koorirahvas, laulab, lõpuks saab sellised hambad kätte, lükkab tagasi ja no siis läks etenduseks sedasi, aga vot taolisi asju on juhtunud palju, eks ole, grill. Ja no näiteks võtame niisugune juhus. Kalevipoja etendusel Ferdinand väike oli Kalevipoeg. Ja üks episood oli Kalevipojas, kus ta vehkles mõõkadega ja mõõk läks lahti ja lendas orkestris. Ja just selle tooli sisse, kes puudus sel korral? Männi just sinna toodi sisse. Vot niisugune huvitav juhus, see oleks väga kurvalt lõppeda, see kalevipoja etendas, aga kui sa kalevipojast rääkisid nüüd? Huumorist, huumor? Suurte, see oli omaette tore sündmus oli, sea juhatas seda Kalev põrgamis, Tohvelmani lavastas. See oli väga minu, ma ütleksin, vot see oli tõesti Tohvelmani tehtud eesti rahvuseepose järele, see rahvas võttis selle hästi vastu. Kahjuks meie läksime Moskvasse siis Moskva publikule, see ütleb midagi siis nemad olid harjunud klassikalise balletiga. Ja nüüd hiljem, võib-olla kümmekond aastat hiljem nad juba oleks, hakkasid juba sellest nagu hindama seda. Aga meil kordus kalevipoja lavastused, Nurbel Jaan Väljaots tegi ta enamjaolt stseenist, ohvelmann olivad kardinal, päike, kalevipoega tegija. Ma tahtsin ütelda seda, et kirillitsa mäletad, kuidas me terve teater, kes ei teinud kaasa, kes tegid kaasa seal kalevipoja etenduses, kui me läksime uuesti tagasi oma vanasse Estoniasse värvi lõhna, oli veel maja täisproovid, tehti seal juba veel pintslitega, käidi seal lava ümberringi igalt poolt ja ajaline jahe ja külm oli aga kõik suurt entusiasmi täis ja siis kalevipoja avati Estonia vat Kirill Raudsepp oli sisse see, kes vedas seda lavaorkestrit kokku, seda mäletab Valter, kui oli mingisugune aastapäev oli. Ja siis Ferdinand väike oli nii nagu ta laval oli alasti auto peal ja kui Vabaduse platsi pealt tuli läbi sõita mingisugune, mis piss soodes ja külm oli. Ja väike oli seal veoauto peale poolalasti, ma ei tea, kas tal oli midagi käes ka. See oligi vist 48. aastal, kui ma ei eksi, jah, täpselt. Ja meine skandaali sinine, seal külm. Vaat siis ütled, et Tuuli läks, iga putkad olid siis me kogunesime kõik Tõnismäele demonstratsiooniks ja siis neid putka seal igal pool igal pool olid pisikesed asunikud, külm hakkas, siis me saime sealt sooja rohtu. Aga vaene värdja oli üleval seal auto peal, solid Paat ja Kalevipoega, mis teistel olid ka riided selga, temani peatud, paljasse. Sinine oli, noh kui tulime tagasi, aga siis oli meil alb söökla ootas seal, siis oli meil seal kohe seapraadi hapukapsad ja siis saime ära. Vot see on selline peretunnetus, aga see kalevipoja jutt on oma varane. Minule lõppes Kalevipoja üks etendus. Sellega, et viimases vaatuses korraga ma tundsin kõhupiirkonnas kohutavat valu. Aga ma siiski juhatasin kuni lõpuni ja, ja muidugi kui etendus oli lõppenud, vahepeal juba kutsuti esmaabi välja. Ise ütlesid mulle kohutav valu. Ja ma läksin kohe etenduselt, viidi mind siis oma abikaasa Tõnismäe haiglasse ja kohe operatsioonilaua peale. Ja seal seal, kus said mulle pime, soolikas lõhkes, etenduse aeg oli lõhkenud, oli lõhkenud ja juhatasid veel edasi ja. No ja siis ma mäletan, et pandi mind lõikuslaua peale. Tee narkoos siia, suur lamp, mis on, kes seda lõigati seda ainult haava sisse või, või kuskohast siukseid pimesi olikus oli lõhkenud, no siis tuli kogu sisikond välja võtta. Ja kujutage ette, ma ärkasin üles operatsiooni ajal sel ajal kummut. Puhastati ja siis lõppes see asi sellega, et kui oli kõik tagasi siis anti esimest korda eksperimendina. Seda, kuidas süstid. Meie tänast saadet jäävad lõpetama katkendid Eugen Kapi balletist Kalevipoeg ja ütleme siinjuures ka tänu külalistele Kirill Raudsepale ja Valter Lutsule. Me jätkame teatrilugude sarja maikuu teisel poolel, 23. mail on järgmine saade ja niipalju veel tänase saate juurde. Et muusika, mida me oleme kuulnud, on kõik 50.-te aastate restaureeritud helilintidelt ja nii ka katkendid balletist Kalevipoeg jäävad sellesse aega.