Teatrilood on siin, grill, Raudsepa kodu, selle taasjärge ootamas. Kenast suvest on saanud normaalne jahe sügis, nii nagu sügis olemagi peab. Ja meiegi mõtlesime oma teatrilugusid väheke teistmoodi jätkata. Ühtviisi on see saade nagu millegi lõpp, sest selja taha jääb ikkagi oma 20 aastat, mida me oleme meenutanud ja teistviisi algus. Et ettepoole jääb ootama väga palju huvitavaid sündmusi, toredaid inimesi, jõulisi andekaid natuure, käis Estonia teatrisse, tulemas on meie vestlusringi kuuluvad nagu ikka, Kirill Raudsepp ja Valter Luts. Tänases saates On ühinenud meiega ka Jüri Kruus, kes samuti omal viisil peas sünnist peale on teatris elanud ja seda teatri õhku hinganud. Ma usun, et võib-olla mõnes järgmises saates liitub meiega veel keegi. Ma tean küll seda, et ega väga suureks me oma ringi ka ei saa ajada, sest õige on muidugi see, et igal inimesel on omad mälestused ja iga inimene seega toob kaasa oma mõttemaailma, aga iialgi ei saa see mälestuste ring olla. Ühes saates liiga suur sest ta oleks sellisel juhul liiga täiuslik. Võib-olla, aga Kirill Raudsepp, kas need teatriloo saated on midagi teile andnud kah või oleme siin niimoodi ainult teie aega käinud võtmas? Ei no muidugi andnud nendele on ka mulle seda, et ma ise siis ka meenutasin neid aegu kui ma tulin teatrisse ja ja kuidas siis oli. Ja eks ole kuidagi on elus niimoodi olnud, et need näitlejad ja lauljad jäävad kuidagi mikrofonile sagedamini ette kui dirigendid. Ja ega dirigentide memuaare nii sageli kuulda ei olegi. No see kahjuks vist on meil niimoodi sest välismaal kirutakse palju rohkem dirigentidest ka meil ooperite arvustustes on paar sõna, dirigeeris kindlakäeliselt võiduka lõpuni, võiduka oli ja minnakse üle juba teiste küsimuste peale. Jüri Kruus. Kindlasti arvab ka midagi sellest meie vestlusringiga. Kust ma võin öelda, et mul on väga meeldiv liituda sellesse kolmikusse siia sellepärast, et nende kahe inimesega on mul minu lapsepõlvest peale seotud väga palju huvitavat. Kõigepealt Valter Lutsuga, sest ma võin öelda, et pajaveer ja Maaritsaia Need olid esimesed minu väga, väga armsad mälestused lapsepõlvest. Ja ma mäletan, ma käisin vist Boyodeeri vaatamas tõesti üle 150 nagu mul üks daam juba ette heitis, nagu teadis, et te olete kogu aeg teatris ja vaatate neid etendusi. Tõesti, ma võin öelda seda teate väga hea on mõelda tagasi, see on nagu terve killuke nii minu lapsepõlvest kui ka samal ajal me nagu toome oma jutuga võib-olla paljudele paljudele inimestele südamesse midagi väga lähedast ja sooja. Sest kui palju on inimesi unustatud, kui palju on inimesed unustanud. Aga me püüame oma jutuga midagit elustada, nendes elustada nendes midagi värsket ja tuua nagu tagasi sellesse aega, mis oli ka nendel Estonia teatrist põlluks, samal ajal aga publikule väga meeldivaks kohtumisteks nende inimestega, kellest me räägime. Ja tõepoolest, samal ajal need 20 aastat, mis on meie teatrilugudes selja taha nüüd jäänud meenutuste rada pidi. Ega ei ole neid inimesi enam nii esikümnesse seada, kes oleksid meil olemas ja kes rõõmuga tuleksid rääkima, see vist kahjuks on nii. Et sarnane suur laulja, kelle õlgadel oli pärastsõjaaegne Estonia teatri kolorratuur nii vaikselt metsakalmistul ära saadeti, kus suur suur osa metal linna publikut ei teadnud ja me isegi teatris tema vanad kolleegid ei teadnud sellest. Minu meelest kõige tähtsam on nii tänasel põlvkonnal anda arvu endale. Mis oli see, mis tegi Estonia diaatri selliseks, nagu ta on selliseks, mida taheti igal pool näha, nii Moskvas, Leningradis, kastrollidel, välismaal see on ju tase. Ja need linnad, Nad olid ju väga ära hellitatud linnad. Seal käisid maailma tuntud interpreedid, tuntud kollektiivid ja mikspärast. Just see Estonia teater oli see, keda tol ajal võeti suure vaimustusega igal pool vastu. Me peame endale aru andma ja kindlasti mõtlema tagasi selle peale. Tähendab, seal oli kahtlemata mingisugune tagatis, tagatis oli kvaliteet, kvaliteet, mida iga inimene, kes tunneb kunstnikest, tunneb laulu, muusikat, tunnetab ära kogu oma hingega. Ja kui me läksime kastrolli selliste lauljatega nagu Veera neelus, Aino külvanud Elsa Maasik, Hendrik Krumm, Tiit Kuusik, Georg Ots, Kalju karas ja paljud-paljud, teised. Selliste etendustega, mis lõvid esimesest hetkest peale oma täiusliku terviklikkuse ka siis kahtlemata publik sai aru, mis teatriga oli tegemist. Kirill Raudsepp, tuletame meelde, teie olite see, kes Estonia teatrit Estonia teatri kollektiivi peadirigendina ikka tõusujoones üles viisite. Mis aastatel te nüüd olitegi Estonia Teatris dirigendipuldis? Astusin Estoniasse. Tegelikult sõja ajal okupatsiooni ajal. See oli 43. Sealt alates ma muidugi olnud dirigent vaid kontsertmeister. Ja kui Ja esimene niisugune üllatus oli mulle see, kui ma lugesin käskkirja, kus Ants Lauter moodustas Estonia teatri. Lugesin käskkirjast Kiline säutseti, dirigent kontsertmeistriülesanded oleksid Lauteri juure ja heina uuli juured, tol korral huuli, peanäitejuht läks nende juurde, ütlesin kuulge, ma ei ole ju tüliget. Mis tähendab, ei ole. Ja peadirigendina jõudsite juhatada, kui palju? Oi, seda ma ei mäleta. Ei, ma mõtlen, mis aastani 63. aastani. Ja kui nüüd sellel teel vaadata ta tagasi, siis teie nägemus ja me rääkisime eelmistes saadetes, et oli paremaid, oli halvemaid aegu, oli sundrepertuaari, mis kusagilt määrati kusagilt tulija hästi läinud ja ja, ja nii edasi, aga tegelikult see materjal, hääleline, vaimne materjal, mis puudutas inimesi, soliste oli teil ju olemas, te saite voolida seda selleks milleks kujunes Estonia teater. Nii et kuidas teie pilgu läbi just need kuuekümnendad aastad nüüd olid, kuhu me oleme tänases saates nagu jõudnud, sest möödunud saates lõpetasime ära oma mälestused aastaga 59. Et 60, Estonia teatri muusikaline valmisolek. No kõigepealt muidugi mina olin peadirigent väga õnnelikul ajal. Meil olid solistid, kes, kes ei lähe niipea meelest ära kuusikud, Maasik, Kodanipork ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Aga nii nagu inimese elus on omad mõõnad ja tõusud. Nii. Ja pärast seda õnnelikku perioodi, kus me tõime väga toredaid lavastusi välja, minu arvates tuli üks mõõnaperiood teattlile kas olime juba ammendanud või milles küsimus seisis, seda ma muidugi ei oska ütelda. Aga fakt on see, et nii nagu elu näitab, et räägitakse, et uus luud pühib paremini. Nii tuli ka minuga teha. Ja mind kutsuti ministeeriumi välja ja ministeeriumis tehti etteheiteid. VAT teater enam ei ole niisugusel tasemel, kui oli nii edasi, et me peame siia värsket vett tooma. Ja sellest momendist peale tuligi meile Neeme Järvi kes võttis minut. Ja temast me räägime nüüd hiljem rohkem. Ja tema võttis oma kätte. Aga ma olen siiski seda meelt, et teatrist teevad teatri repertuaar ja inimesed ja see sundrepertuaar, mis oli küllaltki tugevalt pandud 50.-te 60.-te aastate vahele räägib mu meelest ka väga selgesti ise enda eest. Aga lähemegi siis nüüd edasi 60, tuletame kohe meelde. Mis lavastused olid, Valter Luts, peame siin raamatut, ma pean raamatupidamist. 60. aasta esimene lavastus oli Eugen Kapi talvemuinasjutt. Järgnes rikkonda ballett, siis oli Rahmani Franz ka siis oli neljas, oli Tõrksa taltsutus, siis olid koreograafiline Valsrawell ja austri põhjamoone nagu ballett, et siis oli toona lavastusse sanson Londonist ja vabaõhulavastus. 21. juunil vabandasin laulik lauluväljakul. Nii väga mitmekesine nimistu ikka lastele, tantsu ja laulu ja vabaõhulavastust talle muinasjutu, kes tõid lavale, kes mängisid, kes laulsid, mis seal lavapildis uut oli ja kuidas talle muinasjutt läks. Kas noor kruus oli ka siis juba teatris vaatamas? Vaat seda etendust ma pole näinud, seda näinud, mina ütleks selle etenduse kohta, et see oli väga huvitav etendus. Selles mõttes tega etele võib-olla et minu enda õpetaja Leo Kalmet lavastas ooperi ja Lana pilt oli omapärane, mida meil teatri sealt kasutatud oli neoonvalguse erilised valgused muinasjutuliselt tervisel lavastuse ja see läks lastele väga hästi, gril Raudsep istmele, seda dirigeeris Priit Nigula. Ja kui nüüd autorist rääkida, siis oli see üldiselt kapil üks õnnestunud asi. Ja aga kui dirigentidest rääkida, siis kuidas dirigendid omavahel läbi said, gril raudselt. Priit Nigula. Ma leian, et me saime väga hästi kõik dirigendid ka edaspidi väga hästi läbi. Meil omavahelisi konflikte ei tekkinud. Tuletame meelde, kes sellel ajal dirigendid olid. Sel ajal oli Priit Nigula Vallo Järvi oli ja kolmekesi olime. Kas kuidagi tekkis jaotus ka, kes dirigeerib operette, kes balleti, kes ooperit? No see oli juba peadirigendi nii-öelda ülesannetes etendus teatamine, mina püüdsin jahutada ka vastavalt iseloomule mis sobib Vallo Järvile, mis sobib Nigulale. Muidugi võtsin endale kahe nii-öelda tähtsamad lavastused kui peadirigent. Huvitav huvitav, mis iseloom siis oli, mis sobis fallo järvelliamist sobis Britney külale? Priit Nigula sobisid väga bene klassik. Seepärast ta oli olnud kunagi kontsertmeistrilt vene ooperites ja need vene ooperis ta tundis põhjalikult. Selles mõttes katsusime temale anda vene klassikat. Vallo Järvi, see oli rohkem niisugune. Ja, ja mõnes mõttes mõni tema kohta isegi leidsid, et liiga pedantne. Et aga tema iseloomus oli niisugune täpsuse, temale sobisid hästi Mozart ja ja klassika, niisugune, kus, kus rütmiline muusika. No Vallo tuli alguses, siis ta oli meile opereti juures ja siis ta läks sinu poole suunatud vist juba balleti juurde, vaat balletis on kama vaja seda õigust pallulikult täpsuste petantsust. Aga siis oli veel, ma tuletan meelde, Tiiu targama. Ta ise ütles, et ega naine ei sobi ikka dirigendipulti. Aga ma ütlesin, aga sa ise tahtsid kah kangesti juhatada. No ma tahtsin proovida, mida ta juhatas, silmad, silmad ja parodeerida etendust ja ja, ja kui pedantne, siis Kirill Raudsepp oli. Tuli olla ei oska ütelda, kui pedantne seda peavad, teised ütleme, mina võin Kiri laps autsepa kohta öelda konkreetseid sõnu. Minu meelest Raudsepa kogu loometöös teatris oli kaks joont. Esiteks tohutu nõudlikkus orkestri vastu ja kogu diaatris olemise vastu. Tema ise austab ja austas väga neid inimesi, kes suhtusid tõsiselt Estonia teatrisse ja üldse kunsti, see oli kogu demanatuurile väga lähedane. Ja kõik see, mis häiris teda selles suhtes, kui ta nägi, et inimesed suhtuvad ükskõikselt, see nagu viis teda sageli endast välja. Ja seda tõelise õigusega. Sellepärast et minu meelest dirigendile on ikka täitsa juhtpositsioon. Ja tema nõudlikkusest ja kääste tahtest oleneb siiski kogu lugu, mis laval toimub ja üldse, mis teatris toimub. Teisest küljest, aga ma võin öelda Raudsepa kohta seda, et me käisime väga palju temaga esinemas, kastrollis ja kui inimene ta oli niisugune väga lustakas, väga rõõmus ja, ja vaatan tänaseni on säilitanud selle joone ja see pole kuskilt lahkunud. Ma lisaksin juurde Kirilli kohta seda. Et see, et ta tee keeris on üks asi, aga tema juures oli see, et ta terve selle repertuaari, ma ütlen, see kuuekümnaasia repertuaari nüüd seitse lavastust. Aga need pidi panema nüüd paiku ka nüüd selle kohta, Kirill Raudsepp tegi graafiku. Peaproovid, kontroll, lavaproovid, orkestri proovid koos kooriga koos balletiga, see oli kõik paika pandud. Täpselt. See oli kohutav, suur töö. Ma olin siis lavastaja assistent ja ja ma tean, me tihti me istusime koos poole ööni. Aga ma ei ole hiljem pärast seda ma ei tea, kas teised seda tegi töö teinud, aga temal oli terve graafika suur paber oli seal, kuid tahaks, ütleme siis, kus oli vaja näpistada meil mõnik muusikaproovid juurde, et etendus ära jätta, jätta, ei, seda ei tohtinud, ei tohtinud teha. Nüüd minnakse kergekäeliselt etenduse ärajätmise peale ja teate, mida ma tahan veel keri Raudsepa kohta öelda, kuigi öeldakse, et kui inimene on, vastasin väga raske temast rääkida, aga ma võin ikka öelda. Ma võin öelda, et alati kõige tähtsam inimese juures on see, et teda usaldatakse, usaldatakse tema tööd ja ollakse kindel selle inimese suhtes, tähendab et see inimene ei ole nagu tuulelipp, kes iga hetk muutub iga hetk nagu muudab ennast olenevalt vastavale tuulele, mis selle kuskilt tuleb. Avad Raudsepp oli selles suhtes väga kindlameelne. Kui ta oli endale mingi asja selgeks teinud ükstaskõik, mis etenduses, siis ta jäi endale kindlaks ja ta viis selle läbi ükstaskõik, kui keegi teine tuli teda õpetama või? No iga inimene, see on selge, et võtab kuulda, mis talle öeldakse. Kuid Ta ei olnud mõjutatav ja minu meelest see on väga tähtis, sellepärast dirigenditöös on see esmane asi meie teadlasest just see administratsioon, TÖÖ, proovide paikapanemine ja kõik see planeerimine ja kõik nii edasi ju oli minu õlgadel ja mul on selle koha pealt nagu oli muusikalise ande kõrval, see on ka olemas ja sellepärast mind hinnati. Hinnati niimoodi, et kui Neeme Järvi määrati peadirigendiks, siis tehti ettepanek kaks peadirigenti teha ja et ma oleks teiseks peadirigendiks. Aga mina tegin selgeks, et teate, see, see siiski minu arvates ei ole õige sest ütleme, mõnel solistil täiteks. Küsimus tekib, ta vaatab, kummaline on kasulikum minna, rääkige kas neeme Järvile või raudsepale ja, ja kui me hakkame niimoodi vastastikku otsuseid tegema kokku rääkimata, võivad tekkida igasugust konfliktid. Ja sellepärast ma sellest loobusin. Ja eks need lauljad oleksid mõelnud, et grill Raudsepp teeb graafikut, temaga on kasulikum rääkida just. Aga no te olete nii väga delikaatselt rääkinud, kõik need saated siin 20 aastat tagasi toimunust. Ma tahtsin küsida siia juurde, et kas sellel ajal, kui te juhatasite vägesid, niisuguseid ekstra tujukaid lauljaid kah oli tarvis juhatada vä? Neid leidub alati alati lõiduka jäigi lauljad, seal tuli väga huvitavalt ju läheneda. Näiteks toome niuke asi. Tiit Kuusik. Kui temal märkusi kogemata terve kollektiivi ees, siis Kuusik olid väga tõrges. Aga see ongi see diplomaatia, mida peab dirigent tunnetama ära ja kui ta seda tunnetab, siis on minu meelest probleemid lahendatud. Ma tahtsin Raudsepa käest ühte asja küsida. Alati räägitakse, et meie orkester kõlab nii, valjult katab lauljaid. Mina mäletan oma ühest esimestest etendustest just nimelt seda Traviata etendust, kus laulis Veera neelus Veera neeru. Seal oli väga hästi seatud hääl mis kostis tegelikult üle saali igale poole. Tal ei olnud suur hääl. Aga ometi, kui Kirill Raudsepp dirigeeris orkestrit ja mitte ainult raviata puhul kõik lauljad olid kuulda ükstaskõik, mis etendust ta dirigeeris. Vaat mind huvitab. Ta lihtsalt räägiks sellest, mida ta selleks tegi, sest see tegelikult on hetk, millest väga paljud inimesed ka tänapäeval räägivad, kuidas Raudsep koskas orkestrit hoida. Meie teatris on alaliselt, on küsimuse all akustiline küsimus. Ega seda ei maksa maha salata, et meie lava, akustika ja orkester nii-öelda ei ole päris ooperiteatrile kuigi hea. Mis puutub Travjaatas, siis ma suutsin seal tõesti orkestri viia niisugusel tasemel, et sellega, et ma omal ajal lasin ehitada orkestri ümber sellepärast et orkester, kes saadab solisti, kuuleks ka kui ta seal all augus olla. Ta ei kuulegi soliste laval. Ja niimoodi siis sai kaevalt orkester tõstetud, see ühest küljest mõjus hästi, teisest küljest aga mõjus ka halvasti, kes ei suutnud orkestrit nii-öelda viia vastavale vahekorrale lavaga. Muidugi tekkisid katmise probleemid. Travjaatas aga. Üldiselt tagas ta kandis nii nagu Jüri Kruus ütles hästi seatud hääl ja samuti ka teised. Ja ma tegin proovist prooviorkestrile selgeks, et Me oleme saatjad. Me oleme sahtleid ja saadame. Ja väga imeks pandi sedasamast olukorda. Kui me olime hiljem, kas trollis Kiievis, siis nad imestasid, et kuigi seal Niukest akustilist kruvi on, kuidas kestel piano pianistina saatis mõne koha peal solist Ja siia juurde käib kindlasti ka see, et kuidas dirigent peab doseerima prääniku ja piitsa meetodit mida orkestreerinud armastab head anekdooti või ranget nõudlikkust. Nojah, Valter Luts hüüdis siia vahele kõike, kuid minul oli üks printsiip, et proovimeeleolu tuleb luua kohe alguses. Ja võib olla see ei olnud ka õige, et ma vahetevahel kasutasin nagu inglise Parlamendis. Enne proovi läksin mõne anekdoodiorkestrile mis lõi vastava meeleolu. Ja siis, kui sa selles meeleolus nõudlik oled, kõik tuleb palju paremini, kui sa piitsaga ved vihastad. Ma mäletan oma algusperioodil. Ma isegi läksin enesest välja vahetevahel, eriti meie kooli peale ja pärast ma sain niukse bumerangi tagasi. Aga hiljem nagu elu näitas. Huumoriga, saab palju rohkem. Minu meelest mitte ainult huumor, vaid minu meelest, kui kõige tähtsam on siiski konkreetsus ja et kollektiiv tunnetab, mida temalt tahetakse. Sellepärast et kui asi on kuskil udune ja kui kollektiiv tunnetab ära, et kas lavastatud või dirigenditöö on kuskil veel nagu tema selle inimesel ise nagu selgeks veel tegemata. Vaat siis ta ise võtab ka mingi hoiaku kogu etenduse suhtes. Siin on veel ju meie töö juures niisugune probleem, lavastaja dirigent peavad ühtemoodi mõtle ühtemoodi analüüsima. Kui üks hakkab see joont ajama või teine, siis ei tule midagi välja. Selle mõttes on niisugune kuulus ütelus, et hea, kui lavastaja on dirigendi kõrvaga ja hea on, kui dirigent on lavastajaannetega. Ja järgmine etendus, mis see siis oli? 1960 rikkonda Järvi dirigeeris seda. Kolmas oli siis prantslasega theremini ja Rahmaninovi Paul Mägi lavastus. Sina olid seal dirigent. Novelli Traveli valis, oli muidugi orkestrile pähkel. Ravelli vist ei olnud varem teinud Hispaania tund hiljem. See oli pähkel, Franzeskada limiinist ma vähemeneta. Aga kes need lavastas, kes olid solistid, on teil meeles? Printsess, kas mäletad Kuusik ja purje üles olid juba siis seal ja seda ütlema, sest ma mäletan, mäletan lagessop. Kas padrik ei olnud Poola padrik, aga Tõrksa taltsutuses peaks Kirill Raudsepp, ma mäletan, see oli väga huvitav. Lavastas Paul Mägil. Tõrksa taltsutus oli. Meie tegime Paul nägiga julgeid kupüüre isegi väikseid ümbertõstmisi ja ja lähenesime sellele ooperile läinud niisuguse maneeriga, aga selle eskal. Me mõlemad saime Shepalini käest väga suure kriitika osaliseks. Iga helilooja on kahju kasvõi 10. taktist. Igal see on huvitav. Ma mäletan omal ajal, kui me tegime kapiga tema ooper siia Lääne-Saksa ooperis, küll tuli kaubelda. Me tahaksime lavastusega koos siia copy õlitehas siin natuke muuta ja nii edasi, nii edasi. Ja ots sepaliniga poolt. Me saime kriitikaaži, aga publikule ta läks. Seda tunti juba nii draamalavastus, Tõrksa taltsutus ja nüüd ooperi näoli selle tõttu, kas selle tõttu või, aga ta läks lavale, lavastus ja muusika oli huvitav ja neid ta üldiselt läks päris ilusasti. Mida vaataja kruus mäletab. Mulle väga meeldis, voolavad rikk hästi, Paula Padrik meeldis ja kui ma räägin üldse 60.-test aastatest ja kui ma mõtlen tegelikult need olid ju minu nagu ütleme, esimesed kunsti kompimised ja nagu esimesed hetked, kui ma sain siiski tõelise mulje sellest, mida kujutab Estonia teater. Ja ma võin öelda näiteks näiteks ka dirigentide suhtes ja lavastajate suhtes. See on kõige tähtsam, näiteks samuti, mis materjal on inimestel olemas, sellest oleneb ka repertuaar, mida nad saavad kavasse võtta. Ja kui näiteks on tegemist väga suure muusikuga ja kui tema on vastassolistid, kes on samuti väga võimelised lauljad ja kõvega võimelised muusikud. Ja kui samas on ka lavastaja hästi professionaalne, kes teab, mis ta teeb, vaat siis sünnib kunsti ime. Ja ma võin öelda neist kuuekümneaastased olid selles suhtes küllaltki produktiivsed. Selle pärast, nagu ma ennem juba ütlesin, mis lauljad meil tol ajal koliit igast hääleriigist lihtsalt üks viis, kuus võimekat lauljat kes igaüks oli suuteline teist dubleerima väärikal tasemel. Ja nii kandus ühest teise, siis oli seal sel korral liidi austri põhjamoone nägu oli ka, meil see suurt palju ei läinud, ei selleks nii väga vähe ja siis oli ka nagu operetsemusid. Muusikalis lavastust oli sensatsioon, Londonist oli n, toona tuli siis lavastama ja seal algas dirigenditööd. Ülo Raudne. Selle sensatsioon Londoni juures ja seal tegi oma esimese operetirolli Hendrik Krumm. Täpselt. Ja ma võin öelda, väga tore hetk on see, et Eesti Raadio fonoteegis on olemas ka terves operett jäädvustatud, kus Hendrik Krumm laulab. Ma tegin ise seal kaasa näitlejana. Et Hendrikule väga vaimustav teatud tahtis teha tal üldiselt väga tore poiss, kui teda tagantjärele mõtelda ja mäletan, mõtles ja mõtles. Ei saanud seda ütlemist kätega, mõtles ta, oli sündinud saarlane ja oma iseloomult ja kõigilt kokku. Siis sellel samal 60. hooajal oli üks suur lavastus, oli Estonia teatril lauluväljakul Vabaduse laulik. No ma ei ole peale selle enam nii suur, et vabaõhulavastust enam näinud, seal ja hiljem oli meil seal Pirita jõekäärus, järgmisel hooajal oli Lembit väiksemad. Aga seal oli, ma ei tea, see oli sõjavägi ja kõik selle välja, see oli Mägiliga võimas lavastus, see peaks olema isegi eesti krooniga filmis filmitud lõikusega sellest lavastusest pärast laulupeo lõppu, puu oli siis suur lavastusse tegemisega mitmed-mitmed, ö, proovid seal. Tulevärk, raketid, paugud, no nii nagu pidi olema, nagu see vabaduslaulik oli. Laval oli teine, aga see oli, see oli, see oli väga huvitav oli, see oli 21. juulil. Kui meie hooaja lõpp oli siis 60. aasta hooajal Vabaduse laulik oli nii-öelda oma sisult ja oma teemalt oli tolle ajale sobiv nõukogude ajale. See oli täis Nõukogude ooper, kusjuures Juhan Sütiste, kirjanik. Ümber oli tehtud. Ja kui nüüd tagantjärgi vaadata üldse nendesse teostesse, mis tol ajal tuli ümber teha vastavalt tolle aja mentaliteedile, no ei saa, ei saa tagantjärgi nõustuda sellega, aga me tegime siiski. Mis teie aasta 1961 võib-olla ehk tänases saates jõuame meenutada ka seda? Ma loeksin ette, kui raamatupidaja. Nii algas hooaeg 61 Verdi maskiball. Ma usun selles suhtes, et te kõik nii üriku, kruus kui grillsaatega palju rääkida sellest lavastusest. Siis oli Lembitu Väljaotsa lavastuses maskiballi lavastas Paul Mägi. Sisene, moodsad, seal jääri Rimski korsakov ja laante mägi lavastus raudsepaga koos ja siis oli laante külvanud Jaakson kivilill Prokofjevi Kalevipoeg, Burmeistri uuslavastus ja operetist oli Normeti Ralf Parve arve. Stella Polaris lavastas ka jälle jälle uuesti. Siis toona ja valge akaatsia Dunaevski, mida mina tegin. Kahjuks kõik minu meelest maski, palju on selline etendus, mida võib kuldtäis ja öelda, et see on Estonia üks paremaid etendusi nii muusikaliselt kui ka siiski lavastuslikult ja samuti ka solistide koosseis. Ma alati olen imestanud lavastaja Paul mäge, sellist ettenägelikkust ja sellist professionaalsust, kui ta üldse teeb oma tükke. Ta teadis kõike, ta teadis kõike ennem seda, kui ta hakkas inimestega tööle ja sellepärast oli iga tema jutt väga selge, väga konkreetne ja osatäitja nakatus hetkeliselt sellesse. Paul Mägi nägi ooperit, nägi seda oma lavastust ennem seda, kui see lavale proovidesse jõudis juba lõpuni ära. Seal erilisi otsinguid, erilisi parandusi tuli vähe, et see kõik kõneles sellest, kuivõrd professionaalne kunstnik oli Paul Mägi. Ma võin öelda, et terve see lavastus, kus oli väga huvitav ta oli tõeliselt Verdiliku joonega ja muidugi arvestades neid lauljaid, kes kõik tol ajal tegid seal kaasa võis öelda, et see oli tõeline šedööver. Ricardo osas meil Gustavi osas tegi kaasa noor Hendrik Krumm kellele kahtlemata see roll oli üheks kõige vastutusrikkamaks osa täitmiseks tema noores põlves ja võib öelda, et Krumm tuli selle rolliga niivõrd suurepäraselt hakkama et see, nagu jäi kogu tema elu üheks kandvaks osaks nii meil kui paljudel esinemistel ka välisriikides kellest me peaksime kindlasti rääkima, on ainukülvanud Ameile osas sest see oli tõepoolest suur kunst, oli tema parim roll Pariooli tema parim roll. Kahtlemata. Kuigi ma võin öelda, et ainukülvandi loomingus on niivõrd palju kaunist ja ülevat et Aino külvandist ainult maskiballist rääkida on kuidagi nagu vähe vähe, aga ma võin öelda, et see oli tõepoolest suur saavutus laulda niimoodi sellise tasemega niivõrd raskelt partiid nagu Aino külvantegi. Samal ajal lisada kogu rolli õrnust, naiselikkust, puhtust, siirust ja näha laval niivõrd kaunis välja nagu ainukülvad nägi maskiballist kõik selle igati usutava ja meeldejääva kuju. Selles rollis tegi edaspidi kaasa ka veel Elsa Maasik. Ja väga tore oli ka teda kohata, sest Elsa maasiku loometee oli sel hetkel juba jõudnud tegelikult nagu viimase piiri peale, aga väga huvitav oli taas kohtuda selle suurepärase laulja kunstiga. Peale seda tegi kaasa veel Viktor Gurjev, kes samuti demonstreeris head näitlejameisterlikkust. Hoopis tore oli kohata Renato osas Tiit Kuusiku ja Georg Otsa. Kas meie ooperi suurkuju, aga kumbki andis niivõrd erineva osa lahenduse ots kui suurepärane näitleja, kelles igav fraas oli läbi mõtestatud. Iga tema liikumine laval oli põhjendatud. Tiit Kuusik. Seetõttu aga andis iga fraasi oma häälega iga fraasi mõtte, kõlas tema hääles, tema hääle värvides. Ja kui Tiit Kuusik laulis, siis me võisime tõesti mõelda, et millised lauljad on Estonia teatris juba tema esimesest lavaletuleku hetkest kuni viimase Aarjeni välja. Ja võib öelda, et Kanedes Hurrika osas esines Olga lund ja paljud-paljud-paljud teised, nii et kokkuvõttes see maskiball oli terves ulatuses tõeliselt võimas nähtus Estonia laval. Kui mägis näiteks jutt on, siis ei tohi me siiski ära unustada. Kohutavalt tore. Koos kunstnik. Ja Eldur senterdasid muuseas ka niisugune kunstnik, kes ei süvenenud üks ütleme, selle teose või selle ooperiajastusse vaid ta isegi muusikat lasi endale ette mängida plaatide pealt. Ja selle muusika mõjutused nii-öelda oma kunstniku tööd viisid läbi. Kui me räägime koostöös siis kui ma vaatan ja tuletan meelde neid etendusi, kus tegutsesid Paul Mägi jäldorlenter, siis ma sain tõepoolest aru, mis tähendab lavastaja ja lavastusega koondkoostöö ja mikspärast just nimelt need etendused, kus lavastajaks oli mägi ja kunstnikuks Renter mikspärast need etendused jäid Me laval kõlama selliselt ja mikspärast. Just need läksid nagu meediaatri kul Fondi kõigepealt sellepärast et mõlema kunstniku koostöö oli niivõrd orgaaniline ja niivõrd selgepiiriline, et publik sai aru, mis on tõeline kunst. Ja kuna need mõlemad inimesed tunnetasid teineteist niivõrd hästi, siis sündis ka laval see tase, mida oli vaja, ei ole võimalik. See, et kunstnik loob oma kunstilavastaja, loob oma kunsti ja see kuidagi aetakse lava peal kokku suruda. Kõik peab sündima orgaanikas, nii dirigenditöö, lavastajatöö kui ka kunstniku töö. Ja vot siis sünnib tõeline kunstime. Pluss muidugi solistide võimas kaader. Kas teie arvates too kõnealune maskiballi lavastus oli 1961. Aasta parim lavastaja, ütleksin täitsa jagan seda minu arust parem ja ka vist väga suure üldsuse arvates oli meie hooaja kõige parem lavastus. Kuidas nüüd me kommenteeriksime vele teisi lavastusi, mis tolles hooajas kavas oli? Lembitu Väljaotsa lavastus, Kirill Raudsepp dirigeeris. See oli ka meil Pirita jõekäärus oli meil vabas õhus, tegime keda nüüd kohapeal nagu palju ei länkida rohkem vabasult mängisime nendega, eks ole. Jah, seda nüüd küll, aga tolle aja nii-öelda Eesti kommunistide seas oli Lembitu loomine Villem Kapi poolt minu arvates suuršahtis jällegi peab rääkima, et helikeelega tolle aja nii-öelda tolle ajastule Nüüd muidugi niisugust ooperis enam enam me meie uus generatsioon heliloojad ei kirjutaks, sellepärast helikeel on muutunud suhtumine teostes ja nii edasi, nii edasi. Lembitu oli võimas, koosseis oli, et osa said mõlemad meie pärlid, kuusikjaats ja see oli niisugune duett, tähendab Otsoli poeg Lembitu, poeg ja kuusik. Et vaevalt sinna kõrvale midagi leiame oma ajaloost. Mis ta puutub, nüüd publikusse ma seda nüüd, Valter Luts advaset vähe? Ühe läks, aga ma usun siiski. No mitte, ma mõtleksin enne, mitte nii, et oleks väga vähe läinud, ta läks nüüd küll keskmiselt läks. Mul on niisugune mõte olnud, et noh, et Lembitut oleks võinud ju hiljem ka võib-olla isegi tänapäeval ja nii ma ütelda tema lavastamist, aga mis on päris selge, et kuusikud otsa ei ole olemas. Praegu. Siis tuli Prokofjevi kivilill meil kalevipoeg Puur meestel uuslavastus. Vot see peab ütlema huvitava asja. Tähendab, Kalevipoeg sai Moskva dekaadil Helmi Tohvelmani lavastus suure kriitika osaliseks, kuna vene publik ei olnud harjunud et ballett ei ole varvastel. Ja nüüd tolleaegne minister asberg pistis selle idee turmeistrile nii-öelda kõrva. Et kas tema ei tahaks proovida lavastada uuesti kalevipoja varvastel. Aga minu arvates sellest ei tulnud midagi välja. Kui oleks see Tohvelmani lavastus 10 aastat hiljem Moskva publikule näidatud, siis olid nad harjunud, siis oleks seda lavastust kahtlematult võetavalt vastu hoopis teistsugused asja, nendel uudsus oli ainult saare piigale Mil varvastel. Teised ei olnud ja kahju. Kahju, et siis ei olnud meil tehnikad, et me oleks saanud selle terve lavastused filmida. See oleks järgmistel põlvkondadel. Tohvelmani tööst on, minu arvates oli Tohvelmani, kui, kui ballettmeistriks hiilgavamaid töid Burnestil ei õnnestunud, ei õnnestunud loonud suurepärase luikede järve. Ja samuti kolm lühiballetti meil. Kalevipoeg kahtlemata oli teine tase ja võib-olla sellepärast, et siiski tunnetada täielikult läbi seda, mida pakub Eesti tants ja eesti rahvakunst nähtavasti Pormeister siiski seda ei olnud läbi tunnetanud. Mida uut ja keda tõi juurde Stella Polaris? See oli Leo Normeti ja Ralf Parve ühiste toona lavastus selle ja Ülo Raudne dirigent ja Urb vihand, niimoodi on osatäitjatest Kaljo karask Harri vasar. Aga ta ei läinud kuigi nii võrreldes teiste sarnase muusikaliste lavastustega. Jüri, mäletad seda? Mäletan küll etendust ja ma käisin paar korda vaatamas mul meelest täitsa Silvia Urbi loodud kujusel, aga üldiselt muidugi võrreldes teiste klassikaliste operettidega, mis me laval samal ajal ikka suure eduga läksid veel Badeeria Maaritseja kusagil lõunas ja ega neid polnud ju kuhugi kadunud, ma võin öelda seda, et teel oleks 250 korda 250 korda mõelda vaid, kuidas läheb meil veel suure eduga, Sambutimaaritseb kusagil lõunas ooperipallid ja paljud-paljud teised ja muidugi, kuna publik oli väga nendega harjunud, siis kuskil sinna kõrvale. Ta ootas kahtlemata midagi analoogilist ja sama meeldivat. Nähtavasti see nii sisuliselt kui ka üldse see teostus, et võib-olla see tükk aega siis ei olnud, võib-olla siis nii, et publik oleks hakanud tundma erilist vaimustust selle teose järgi. Ja olemegi jõudnud aastasse 1962, aga need on ühe järgmise saate jutud. Meie tänane aeg on lihtsalt läbi.