Meie tänane saade sündis eile õhtul grill Raudsepa kodus Tallinnas Sihi tänaval. Lõpmata palju tõsiseid mõtteid oli see sügis, mis see kaasa toonud, mis kõik eile õhtul omal viisil väljaütlemist ja väljamõtlemist ja teiepoolset kaasamõtlemist oleksid justkui soovinud. Seepärast on need tänased teatrilood väheke teistsugused kui varasemad. Ja see teistsugusus avaldub ka selles, et küsimusi olin harjunud esitama, mina aga seekord kohe saate hakul esitas ühe väga tõsise küsimuse. Kirill Raudsep minule. Minul oleks ene pilliroole küsimus kohe alguses. Kas on andmeid või vastukajasid meie nendele saadetele olnud ka väljaspool? Ja on väga mitmesuguseid olnud inimesed, kes annavad märku, et nad on kuulanud ja ta on väga tänulikud ja on kurvad, et need saated on õhtusel ajal kella üheksa ühteviisi siis, kui on teatritöö ja väga paljud inimesed on teatris, nad kuulavad neid saateid juhuslikult, kui on etendusest vaba aeg või on lasknud seda saadet salvestada. Aga On öeldud loomulikult ka seda, et miks nii vähe inimesi siin parasjagu koos on ja meenutamas, et kas seda ringi laiendada ei saa. Ja see on üks kõige raskem küsimus, millele ma ei ole osanud ka küsijale täpselt vastata. Sest reporterina tean ma seda, et mida rohkem inimesi parasjagu mikrofoni juures koos on, seda vähem igaüks neist rääkida aega saab ja seda vähem ka räägivad, sest kahtlematult võib juhtuda niimoodi, et tugevam natuur räägib rohkem ja, ja nõrgemad tuur võib vähem rääkida. See on üks küsimus niisugust ringi kus oleksid tõepoolest võib-olla kõik koos, kes nendel aegadel töötasid. Me oleksime võinud, kui me sellel teemal juba räägime, võib-olla mingisuguse hoopiski suurema kokkusaamise ringi ka teha, et see on kriitiline. Nojaa, aga lugu on ju järgmine, need, kes tol ajal nii-öelda elasid, kui me saated tolmuga. Neid on ju väga vähe järgi jäänud. Väga vähe järgi jäänud, üldiselt siiski aeg on nii kaugele edasi läinud ja paljud on lahkunud meist. Aga noorsugu praegu, kas noorsugu huvitab üldse sõja ajast? Minul on tekkinud küsimus ja kellega maga noortega rääkinud olen, neid ei huvitagi see. Kahjuks on see niimoodi. Kas see on noor inimene, kui noor inimene või noor teatriinimene? Noor inimene kui noor inimene. Ma toon anekdoodi tegelikus elus. Konservatooriumi rektor Eugen Kapp kunagi tegi niisuguse katse siin Janseni peatuses tema oma kooli õpilased. Konservatooriumi õpilased olid seal ja ta küsis, et need ei teretanud teda. Ja ta küsis nende käest, et kuulge, kas te tunnete. Ja nad vastased ei tunne. Aga kes on teie konservatooriumi rektor või me ei tea? See jõle anekdoot, see on üks näide. Missugune suhtumine on noorte seas vanades. See on üks kummaline asi, tegelikult need jutud viivad meie tänasest teemast nüüd natukene eemale millest keegi huvitatud on ja millest ta mitte ei ole. Juhuslikult just praegusel nädalal sellel nädalal käivad Jõgevamaa muusikapäevad ja ma eile külastasin kontserti Palamuse kirikus. Ja mitmetes eelmistes saadetes sky, mitte teatrilugudes, ainult, vaid ka mujal olen ma öelnud, et mul on kohutavalt valus käia Tallinna vanalinnas, rääkimata sellest, missugust pilti me läbi aegade viimastel aastatel oleme näinud Tallinna raekoja platsil ette see on ju haige noorsugu, kes sulle vaatab vastu tänavapildist. Aga millest ta on väärastunud ja haige, see kultuur, mida erootika ja ärimaailm raha läbi peale surub, neile linnalastele. Ja niiviisi maal käies Jõgevamaal, kuhu kontserdid viimastel aastatel on väga harva sattunud. Teada on see, et Torma, Laiuse ja Palamuse olid iidsed eesti kultuurikeskused, kus sündisid esimesed laulukooride ja puhkpilliorkestrid mille kohta tänane noor võib-olla muiata jah, et need olid mingid laulukoorid ja mingid puhkpilliorkestrid, aga see maa kandis meiega tuuriseal sündisid rahvalaulud ja nii edasi. Ja seda tervet rahvast nähes on minul täiesti eluterve suhtumine asjadesse. Jah, siin pealinna kultuurituses elades tekivad sellised troostitud mõtted, sest rahvas võtab vastu seda, mida neile siiski võtaks. Ärgem unustagem seda, et vikerraadios on pakutud nii sümfooniat kui sonaati kui ooperit, kui opereti ja mitte keegi pole minestanud selle peale. See, mis toimub meie ajakirjanduses ja kelle tööriist ajakirjandus on nii kahju kui mul siinjuures seda ütelda ka ei ole, on katastroofiline. Ja siin peab midagi kohe sündima. Tekib küsimus, kes juhib seda kultuuritus, mis meie massimeediavahenditest tundide viisi päevade viisi ikka õõtsub, lõõtsub, iitsub, lobiseb ja see kasvatab meil kedagi. Vaadakem eneste ümber. Keda kasvatab seda pilti, seda vilja on meil näha igal pool. See oli hetk, kus ma võin öelda seda alati, me peame teadma seda, kus me seisame ja mis on meie allilma selleta me ei saa kuhugi edasi minna. Ja kui me räägime kunstist, kui me räägime tänapäevast, siis on kõigepealt see. Me peame endale tuvastame oma mõttesügavusse. Mis on see, mis tegi Estonia teatrist niivõrd tuntud ooperiteatri niivõrd tuntud ooperiteatri, kellele aplodeerib nii Pariis kui ka Rootsi kui Moskva, kui Leningrad? See ei sündi ühe päevaga. Senine imidž On tekkinud aegade jooksul? Me ei saa rääkida tänapäevast, kui me ei mõtle just nimelt sellele alusele, mis oligi võib-olla see, mis pärast Estonia teater on täna sellise imidži. Kirill Raudsepp, ma tahaksin siiski saate alguse pessimistliku küsimuse juurde tagasi tulla. Kust teil sündis selline pessimistlik vaade? Vaadates tänapäeva? Kuulates raadiot vaadates televiisorit tervislikel põhjustel ma ei saa liikuda oma jalgade pärast. Ja, ja no vanaduses nagunii tekib nii-öelda tagasivaade ja siis hakkad võrdlema oma noorust praeguse noorusega ja nii edasi ja nii edasi. Ma olin ju noorest peast veel jalgu liburis. Ja meie kuulus habe särgava toonitas väga oma nii sõnavõttudes. Suhtumist kunstis. Tähendab, juba koolis õpetati meid vaatama, kuidas, kuidas või mis kunsti pooldade ja mida mitte pooldada. Tähendab, küsimus oli sees, kust minul on niisugune või niisugune pessimistlik ja ega sa ei ole pessimistlik, see on minu arvates. Kellega ma ka ei räägi muidugi vanema põlve inimestega, kõik on niisugusel arvamisel, et mis see siis nüüd lahti on, miks siis hommikust õhtuni nagu teie ütlesite viis seitse raadiot, hommikust õhtuni saadavad seda tümpsu, muusikat, mille kohta ütles Gustav Ernesaks omal ajal, kui tema käest küsiti, mis te arvate sellest? Mis mul arvata, see on nagu kaks? Vabandage väga väljenduse eest. Reformmadratsi peal toimetavad oma igapäevaseid tegusid. Nii ütles Ernesaks. Kui muusikat on veel võimalik mõningat muusikat kuulata, siis igal juhul mitte seda ma ei oska nimetada neid häälitsusi ja seda teksti, mis erinevate Tiitseide poolt eetrisse paisatakse ja seda tooni, kuidas noorte lastega räägitakse, kuidas neid helistama meelitatakse. Kuidas mingisuguseid kohtamisi ja helistamisi ja pidupanemisi pidevalt õhtute viisi kokku lepitakse. Trikanalite vahendusel Eesti vabariigis. No nüüd meist levist kaldusime palju kõrvale küll, aga see kuulub ka selle juurde, kuidas meie suhtumine ooperisse ja me peaksime nüüd vist üle minema uuesti meie teatri minevikku. Jaa, aga seda suhtumist ooperis me võime siinjuures märkida ka näiteks sedaviisi, et Nabucco on välja müüdud ja seda on kirjutatud ühele poole kassaluuk ja teisele poole kassa luuki ja inimesele, kes just süütult läheb ooperisse piletit ostma, operisse, kus ju keegi ei pidanud käima ja kus üldse ei pidanud rahvast olema, loeb, et Nabucco välja müüdud. Nii et ka see on reaalsus, näitamaks seda, kellega me siiski sind koos elama. Mina olen vaikselt istunud ja, ja sellepärast, et maal on nende saadete jooksul mitmed-mitmed korrad mõelnud mitte nii pessimistlikult kui Kirill, aga peaaegu samasse läheduses, ma olen olnud need aastate töö, mis me oleme olnud koos muusikateatriga kõigiga kokku ja kuidas rasketel aegadel Oli muusikas ja teatris olid kaasas, mis on juhtunud siis nüüd? Meil olid vanemad kolleegid, kes meid, noorik, mina olin kaunis noor, teatrikoolist tulles meid õpetasid, olid need uuli lüüdik kõik sarnased. Me kuulasime neid isade poolt meile õpetust anda. Antsijad meile ja me võtsime selle omaks ja me tahtsime nüüd järgmistel põlvkondadel ka ise, ma püüdsin jätkata seda, mida Lüdig mulle õpetas. Aga mis on nüüd juhtunud? Ma ei tea, see on väga õige koolist, koolist, koolist, koolist on see algab peale, aga ka perekondades peaks mõtlema noorsoo kasvatus küsimusega ei tegele, tähendab kultuuriministeerium ja ka haridusministeeriumi vähe, väga vähe. Sel raskel ajal ma ütlen, kus olid meil vigased äraviimised ja küüditamised, kõiki, kus meil teatrisaalid olid, hirmunud, tühjad, aga rahvas tuli teatrisse, siis me andsime selle laulupidudega ja teatriga. Me andsime rahvale tuge aastakümneid. See oli meie poolt antud Leho männiksoo raadiost digivarjatud kujul noorte poisteklubi. Pluss Ta kasvatas neid, noor, need praegusel momendil needsamad noored on juba nendel pojad on juba suured ja praegult, kui vaatab tagasi, miks, mis on juhtunud kasvõi sellel samal Estonia juubelil olin. Hästi juubeldame kõiki, mina tean, ma olen enne mitmesugused juubelid läbi pidanud Kastoone, kuldses teatri juubelid, kõik on pidanud läbi. Me alati läksime tagasi ja rääkisime ka sellest, kes on olnud, kes olid Altermanni pinnasel Estonial ava loomisel üldse teatri loomisel. Nüüd me vaikime sellest. Benno, Hansen ja, ja nii edasi. Isegi Elisemad essee ei mainitud sellest. Ja üldse jättis mulle see viimane juubelietendus. Akadeemiliselt oli mõeldud ta teha, aga juubel on alati, ma olen vaadanud Soomes kui, kui soojalt oma näitlejaid, oma lauljaid. Jaa, jaa, see juubilari vastu võetakse kui kasvõi see, et need mehed, ma ütlen, Renee Hammer, direktor hulga aasta tulite rektor Estonias, Jaak Miller, Nad olid seal, kas oleks siis all, polnud, sealsamas saalis on tulnud üks noor Estonlane ja viinud nendele lilled kätte. Öeldakse, et niimoodi, et kellel puudub minevik, meenutus ja austus mineviku suhtes. Sellele on väga raske olla ka tulevikus. Ma vaatan näiteks nisukesi hetki, kui me räägime inimeste viimastest hetkedest. Tuntud lauljad lahkuvad ja kuivõrd vähe tähelepanu nendele, kes on olnud meediaatrid, tõelised aarded. Ma mäletan, et kui ma tulin 1000 970. aastal tulin teatrisse siis seal olid sellised lauljad nagu Hendrik Krumm, Urve Tauts, Mati pall ja paljud-paljud-paljud teised. Kas te teate, kogunenud olemus oli niivõrd kunstisuunaline. Nad kuulasid nii vanu lauljaid, nad kuulasid maailmalauljaid, Nad olid kõigega kursis. Mitte ainult nemad, ma vaatan, kui palju ka koori inimesi olid just nimelt huvitatud kõigist sellest, mis on olnud ja mis on. Ja teate, kui soe tunne see oli mis kogu aeg haaras ja mis oli kogu aeg nagu nende ümber. Mul on väga raske rääkida. Tähendab, jääb niisugune mulje nagu minevikus oleks alati nagu taevas helgem ja kõik oleks parem ja kõik oleks ilusam. Ei, mitte seda. Vaadakem väga reaalse pilguga olevikku. Kas siin on palju toredat, aga ei saa elada minevikuta ei saa elada selleta nende teadmisteta. See on juba intelligentsi küsimus. Kuidas me saame töötada diaatris, kuidas me saame käia ooperis, olla ooperi publik, kui me niivõrd vähe teame sellest, mis on kuskil olnud? See pole kellelegi etteheide, kuid igaüks, kes kuuleb meid, igaüks lihtsalt pangu käsi südamele ja mõelgu selle peale, kui palju on selles õigus. Kui me läheme nüüd tagasi, Nende saadeti juurde, kui me läheme tagasi 60.-tesse aastatesse et mitte kõlada lihtsalt utoopilise na, siis ma lihtsalt nimetan, mõelgem, tuletagem meelde oma mälus. Mõelgem, kes olid need inimesed, kellele Estonia teater tol ajal rajas oma repertuaari. Kes olid need inimesed, kellele niivõrd tormiliselt aplodeeriti nii Moskvas, Leningradis, Riias ja edasi ja edasi. Kes olid need inimesed, kes pälvisid selle nimetuse, mis tähendab Estonia teatri kuldaeg? Mõelgem 62. aastal. Võtame kas või need lauljat, kes tol ajal olid sopranit Elsa Maasik, Aino Külvand, meta Kodanipork, Gerda murre, Galina Kulkina ester lepp, Veera neelus, Klaudia tiidus, Silvia Urb, Tiina Jaaksoo, Olga lund, Lenena Solovjovi, Paula Padrik. Tenoritest hiilgasid Hendrik Krumm, Kalju karask, Aleksander Divi, Viktor Gurjev, Enn Eesmaa metsosopranite Urve Tauts, Ivika vasar ka Olga lund, Liidia Panova Aaro Pärn passidest, Artur Linnamägi, Art August Sepp. Tuletage meelde paritonidest Tiit Kuusik, Georg Ots, Hillar Orav, Georg Tales, Vootele veikad, Ants Aasma. Operetis võtsid oma kindla koha Endel Pärn, sobi soe rasta vihandi Hugo Malmsten, Uno Kark, Kalju Vaha, Alfred Mering. Mõelgem ka balletipeale Tiiu Randviir, Aime Leis, Inge Põder, Tamara Soone, Juta Lehiste Väino Aren, Uno Puusaag, Jüri Lass, David J ja paljud-paljud-paljud teised. Need olid kõik isiksused. Need olid kõik need tähe ega asjatult kohe Estonia teater ei võtnud kavasse hotello Iida, trubaduuriks, Yokonda ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See oli baas, mille peale võis kindlalt rajada. Pärast seda tulid kõik need ülejäänud, keda samuti jätkus väga paljudeks rollideks, kuid need olid tipud. Need olid nii nagu need mägede tipud, keda me kaugelt näeme. Aga need kõlasid. Ja kui me nüüd räägime 62.-st aastast, meenutagem, mis siis toimus Estonia laval. Vaadakem Estonia repertuaari. Wagneri Lendav Hollandlane, Rumisjoni, deemon, Verdi Trabjaata, Shevalini Tõrksa taltsutus, Verdi maskiball, kapi, Lembitu Rimski kortsakovi, Mozart, Salierige, Yolante. Rambivalgusse jõudis meituse varastada Tõnn. Udo Väljaotsa, Lembit roosa ja Vallo Järvi tööna Putšiini ooper poeem. Paul Mägi renteri Giroud sepatööna. Operett säras nagu ennegi. Laval olid sellised teosed nagu Edgar Arro, Leo Normeti tuled kodusadamas. Jumala üle. Mitmesaja korra etendus Imre Kalmani paja Deer selleri linnukaupleja Kalmani naaritsa samuti Lehari lõbus lesk Leo Normeti, Stella Polaris, Dunaevski valge akaatsia ja paljud-paljud, teised. Samas teie operett kavasse sellise teose nagu Aarne Oidi muulaste imelikud juhtumised Sulev Nõmmiku ja Lembit roosatööna. Ning samuti Kiievi satiirilise opereti roomio, minu naaber Udo väljaotsa ja Elmut Orissaare tööna. Balletile oli ka võimalus tuua väga huvitavaid teoseid tol ajal lavale ning rambivalgusse jõudis Tšaikovski uinuv kaunitar Victor päri lavastuses, kus kunstnikuks oli Lembit roosa ning dirigent Kirill Raudsep ning samuti karakarajevi balleti kõuerada Victor päri renteri ja Vallo Järvi tööna. Samas näitas veel balletirepertuaar liidi austeritinak kolme lühiballetti, samuti daami balletiselli Kapi Kalevipoega. Ning kõik need, mida ma nimetasid, kujundasid Estonia teatri 60 teist aastat. Kui me räägime publikust Estonia teatris. Me oleme publikuste tänase saate hakatuses mitmeti rääkinud. Kuidas oli tollane pilt, kuidas jagus inimesi teatrisaali? Minu arvates publik armastas oma teatrit. See on kõige tähtsam. Seda tunneb näitleja lavalt ja ja lavastaja näeb, kuidas tema tükid jooksevad ja Jüri Kruus rääkis repertuaarist. Rahvast käis teatris ja rahvas armastas oma näitlejaid. Ja publiku hulgas ma ütleksin, et ei oleks mitte sugugi olema vanemad, vaid publikul oli noori, oli vanu, publik oli väga tore. Tore rahvas. Kirill Raudsepp, millised mälestused meenuvad seoses pohhimiga? No kõige sügavam mälestus poeemis mul Tereesist Ratase esinemine metropolis nii ooperist New Yorgist mitte üksi minule. Ta andis kaks etendust. Kusjuures tal oli ehk nii-öelda partneriks ühel etendusel Hendrik Krumm, teisel Kaljo karask. Mulle meenub proov Therese Ratasega. Kalju karaski nii tagasihoidlikkuse ja nii-öelda niisuguse suure kunstniku ees oli nii sügav Teresest ratas võttis talt ümbert kinni ja ütles. Kuulge, kaljukarask, ma olen ju ka inimene. Võtke minu ümbert kinni, armastage mind. Etendused läksid niimoodi, et saalid olid nii täis, et inimesed istusid treppidel. Need olid tõesti meeldejäävad, etendused temaga koos. Ja see haaras ka ühtlasi meie inimesi, kõlki tähendab lagellava inimesi viis kaasa ja selle tõttu ka etenduse nii-öelda tase oli võrreldamata eelmistega. Vot, see on poeemist, minul niisugune mälestus? Jah, see oli väga tore etendus, ma võin öelda, et tol ajal üldse käis Estonia teatris küllaltki palju külalisi. Ma mäletan, et kui jõudis poeem rambivalgusesse siis esimene külaline oli Gustav papp Tšehhoslovakkiast. Kuna meil oli olemas kaks sellist suurepärast lauljat nagu Krumm ja karask muidugi pakkus väga suurt huvi, mida pakub Gustav papp. Ja te võite ette kujutada, hakkas ootel peale. Gustav papp laulis ja laulis niisukese häälega, et mul oli ausalt öeldes niisugune tunne, et see on tõesti nimi ja tegelikkus on väga sarnased. Sest see kvaliteet, mis sealt tuli, käisev ragiseb hääl. No mul oli väga naljakas kuulata, et üldse nisugune laulja võis tulla. Ja kui ta muidugi kuulis neid partnereid, kes tal tol hetkel olid seal nagu Georg Ots, Paula Padrik, teate, ma kujutan ette ka lauljal või endal võis jääda kuidagi mingisugune eriliselt naljakas tunne. Tihti on, vaat selline hetk Estonias oli, et lauljad tulid siia. Ja nad mõtlesid, nad tulevad kuskil nagu perifeeriasse tulevad noh kuidagi niisuguse nõrka teatri. Aga järsku nad olid silmitsi selle tasemega, mis tol hetkel oli. Ja teate, küll oli naljakas vaadata, kuidas nad siis võtsid kokku kui me räägime just nimest, ratas etendusest kahtlemata võib öelda, et see oli üldse meie Estonia külalisajaloo üks kõige eredamaid näiteid üldse. Ma pean öödast, Ratase näol oli väga huvitav isiksus. Tegelikult nooruke laulja, et ta tegi oma esimesi kastrolle üldse. Taivo alles debüteeris Metropolitan Opera as ja siis tuli kastrollile meile endise nõukogude liitu, kus ta esines Tallinnas Pohhimis, Riias ma tahan pater Klais ja Moskvas ja Leningradis Jevgenia niiginis, kusjuures tema partneriks oli Georg Ots. Mul õnnestus nende etendustel viibida mikspärast, sellepärast must ratas niivõrd kohutavalt meeldisid. Ma võtsin kätte, sõitsin talle kohe järgi igale poole, kus ta esines. Ja ka see moskva esinemine, Jevgenia niigi, mis oli suurepärane. Ja kui ma tegin Georg Otsa plaati hiljuti, siis ma panin just nimelt selle lõigu, kus Ots laulab stratlasega viimast otti. Vot ma panin selle õiguga sinna plaadi peale ja ma usun, et see pakub paljudele väga suurt huvi. See oli suurepärane etendus poeeemmil ja mikspärast sellepärast et mitte ennustatas. Meil oli võimalus mõlemad koosseisud panna sellised välja. Et keegi ei saanud tunda häbi, et see on Estonia teater ja see on direisestavates. Kuidas laulis tol hetkel Hendrik Krumm, kuidas laulis Kalju karask? Kuidas laulsid Georg Ots, Jaak York Stahlis, kuidas laulis Veera neelus. Isegi neljas sulavjova? Meenutagem kõiki neid etendusi, need, kes viibisid seal. Ja teil tuleb kindlasti mingisugune eriline hea tunne kui ma räägin praegu neid sõnu, sest need olid hetked, mis ei unune niipea. Ma mäletan, kuidas publik võttis vastu teisest ratast, kuidas ta plodeeris, kuidas ta tõusis püsti. No see oli tõeline skandeerimine mitte ainult tereisest Ratasele, vaid kogu selle tasemele, mida tol hetkel andis Estonia teater, dirigent Kirill Raudsepa juhatusel. Kahjuks see on kõik möödunut ja nagu me räägime, et meile juba tegelikult see, mida me täna nägime juba homme ta natukene udus, ülehomme on kaetud rohkem mööduvad aastad. Ja me räägime ainult sellest, mis meil on meeles see, mis oli meile kallis. Ja vaevalt me suudame seda teistel inimestel niivõrd selgelt tõestada seda tunnet, mis oli meile püha Ratas laulis niivõrd musikaalselt, mitte ainult üksi, laulis, nii nagu Jüri Kruus märkis, ka näitas. Aga minul kui dirigendile ei olnud üldse temaga probleeme, kui huvitav, tähendab, see oli kõik nii loogiline. Muusikaliselt loogiliseta, laulis, et seal ei tekkinud probleeme. Kas, kas tekib orkestri ja laulja vahel hõõrumine või lahkumine? Ma märgiksin ühe veel ühe väikese episoodid, mitte üksi, ainult kaljukaraski ja siis südant Hendrik kromiga. Mina küsisin tema käest pärast teist etendust. Kump. Parts endale kõige rohkem meeldis kas Georg Ots või Georg Tales. Ja ma olin täitsa veendunud, et ta vastab, et see on Georg Ots. Kuid vastuseks oli hoopiski Georg, ta. Ma küsisin, miks kast Georg tahes, aga sellepärast, et etendusel mina tahtsin näha Georg Otsa silmi, aga ma neid silmi ei näinud, aga Talesis filmima siin ma ei ole Estonia teatrist taolist pilti näinud. Terve teater, rahvas, kes etenduselt kaasa ei teinud, olid saalis, kes oli lava kõrvale, kes oli saalis ja et saal tõusis püsti ja eestlane, see tuim eestlane karjub braavo, braavo seal saalis. See oli ennekuulmatu. Tervisest ratast koos ess taanlastega helisalve jäänud ei ole. Aga siia juurde kuuleme nüüd, kuidas toitina koos laulavad Gerda murre ja Kaljukarask. Imre Kalmani operetis pajadeier. Palavalt armastatud vanalinn ei suuda Odetarri morn. Aga kohe oled seal eluka aia küll.