Ma. Kummalt teda aga. Jaa. Oo-oo. Ju? Aasta O. 56 57 on selline aeg, kus inimesed hakkasid Siberist tagasi tulema. Kas teatrisse ka keegi tagasi? Tuli Vassiljev oli, meeldib, oli vist Siberist tuli tagasi, balletist kani rohkem nagu ei tea. Aga 57 oli minul jälle oma tore moment, sest ma tegin siis iseseisvalt esimest korda paja teeri. Mäletad, Kirill, selle 50 57. aastal märtsikuus tuli pajaderi esietendus ja siis, kui seal kunstinõukogus võeti repertuaari. Aga siis juhtus sarnane asi, et Georg Ots, kes pidi Prince ratsiaamit mängima, läks neeruoperatsioonile. Kes teeb nüüd seda osa? Aasma, ärge nüüd Aasmat enam puutuge, Aasma kogu aeg otsa tegi, siis oli, tahtis ise teha seal Kulnuraide aga kaalsed ei, ei, ei ja siis kaljukarask mängis tol ajal draamateates kevadet ja mulle meeldis nendega tore koomik. Arnold Vaino oli vanasti Estonias umbes samasugune, natukene ümmargune ja tore koomik ja ma ütlesin kaljule ukse taha tulla operetti proovima. Hugo Malmsteni kõrvalt teeksid seda rolli ja taeva juba liikus tantsutegija kõiki ja nüüd olime küsimuses, mis, kes, mismoodi, kus me saame selle ratsaprintsi. Kazimierz üpris me kontsertmeister ütleb, muuseas ma olen üleval muuseas, täna õhtul mul on sulle pakkuda midagi, tule, kuula, mina lähen siis õhtusena töökodade korruselise neljast proovisaal, meil näen ülesse, kuulen, kui üks laulab, seal see väike lill, mis mulle kallis, ilus tenor, koorist kuulnud kedagi, kes on tema, tegi väga palju isetegevuslaste kasinaks üpris igal pool. Teen ukse lahti karask. Ja üpris vaatab mulle otsa. Muuseas, mina ütlen midagi, ütleb muuseas muuseas kalju. Me mõtlesime Walteriga, et saada hakkama prints ratsiaamitega karassakaga suure häälega naerma. Nalja teete? Ma ütlesin, aga tead mis midagi parata. Saaled, lõpetanud Kitisse suure teatrikooli Moskvas ja sul peab olema kehastus, võime. Täna mängid sa, Sibid, homme oled sa kuningas, sa pead ennu, las ma mõtlen järele. No ja juhtide koosolek järgmisel hommikul, mina ütlen seal, oi jumal hoidku, Tiiu targama ja mahlu Järvi muusikajuht ja Cyrillus, et hulluks läinud kuule, nõustesse üpris ebamuuseas me usume ja viiner ütles, et aga mikspärast mitte. Proovime. Ja hakkaski laulma ja vahepalaks ütlen ühe asja sinna juurde. Tegelikult oli ju niimoodi, et Felix Moor, ma ei tea, kuidas sinule. Aga Felix Moor juhtis tähelepanu, et Moskvas õpib Kitises üks ilusäärega ilusa häälega poiss, et te peate teda proovima. Ja jäävad sellest, võib-olla saigi see, et ma kutsun teda koomilist osa tegema sinna. Tali Moskvas juba laulu õppinud, ta tuli siia tagasi Aleks sardelli juurde. Õppi sarder juures. Aga ma erinevusele meelest ära, mis suure vea ma tegin sellega, et esietendusel hommikul mees üpris Vallo Järvi, mina Kaljo karask tegime Kopüüri Se ratsaami laulule. Et salm, refrään, salm, refrään oli meil kogu aeg harjutatud, mõtlesime, mis pärast. Teeme kupüüri, kaks salm ja refrään. Jumal, ma istun saalis viimases reas. Ja tema kogemusi vähe hakkas, nii nagu ta oli harjunud, kuigi tal oli selgeks tehtud. Majoksin saalist välja. Ma ütlesin nüüd, mis nüüd saab, jah. Aga Vallo Järvi oli löönud orkestri maha näidanud Kalju karaskile üks sall, teine seal ja siis refrään. Cars noogutas peaga ja hakkas uuesti peale. Publik andestas, mina läksin puhvetis, mõtlesin, et andke närvide raugastunud värisema. Pileti olid, tuled, ütleb alter, tule, kuulamski, aplaus, tead kaljuga raskele publik andestab, ta oli populaarne, oli kevades, eks ole, ja publik andestab niuksed eksimused, see oli omade eksimus. Aga siis järgmine kord juba juba Kirill panid juhatoscata tegema kas hakkas karask minema? Ja kui vaadata neid lindistusi, mis talle hiljem kõigi ja raadios olemas nad kõik nii edasi. Need on ju suurepärased meie oludes suurepäraselt. Seepärast, et siiski tema hääl, materjal oli niisugune mis, mis nii paljuski andis nii-öelda silmad ette teisele, pluss näitlejameisterlikkus. Ja seda muidugi, kui draamanäitleja. On ju hea, kui ooperilauljad omaksid ka, nii-öelda draamanäitleja kogemused selles suhtes mulle meenub, oli suurepärane, oli Els Vaarman kes laulis ja ühtlasi oli näitleja. Mängis muidugi natukene oli raskusi muusikalises osas tekkis vaheteval rütmilisuse niiskusel aga neid sai ilusti dirigent ära peita, nii. No vot niimoodi siis jõudsime kuni Figaro Bulmani. Ja ka siia juurde võiks näiteks mõelda edasi siiski ka seda laulja ja näitleja kooslust ooperis, et saab, tõepoolest ei pea olema üksainus seismine ja laulmine nagu kontsertettekanne, vaid, vaid ikkagi mängimine, laulmine, nii nagu nagu elus ooper võiks olla. Aga samas me ju teame siitsamast lähiminevikust dki, need draamalavastust, et kes on meil lavastatud oopereid. See on tekitanud jällegi teistviisi, niisuguseid vastureaktsioone. Nii et kuidas siis ikkagi leida seda kuldset keskteed, kuidas panna ooperilaulja näitlema, kas seda peaks tegema siis eelkõige ikkagi muusikat, nägev, lavastaja või eelkõige muusikat tundev näitlemist, nägev lavastaja, kuidas leida see õige tee? Jah lugu hakkab ju peale tegelikult konservatooriumist laulja õppides laulma, õpetaks seda, kuidas, kuidas tekitada häält kus, kus, kus asub seal hingamist ja nii edasi. Keel ka muidugi sinna juurde. Ja sellepärast ongi probleem suur probleem noorte lauljate, kes tulevad ooperiteatrisse. Nad on veel väga kinni selles, kuidas tekitada häält. Ja mitte üksi nii-öelda alguses, vaid mõnel ei jätka see edaspidi terveks eluks ajaks. Selle tõttu mina jahutasin lauljaid nii-öelda kaheks. Need, kes ei mõtle selle peale, kuidas häält tekitada kaid laulavad seda, mida nad parajasti sõnad nõuavad ja muusika nõuab. Ja ei mõtle, kuidas häält tekitada. See on üks suur probleem, vaadake, kui te käite vaatamas ooperi kohe tunneta laval ära, kas ta nüüd mõtleb seda, mida ta laulab või laudatas? Sellega, mõtleb, kuidas seda vokaali tekitada. See on suur probleem. Sellepärast on ideaalne, kui see Kaali tekitamise moment kaob ära, tähendab nii nagu pianistid ja ja, ja ütleme, viiulikunstnikul kui ta mängib klaverit või mängib viiulit, kontserti ega ta ei mõtle selle peale, kus ma nüüd nüüd sõrmekane. Ja kuidas ta juba elab sellises sisse kogu oma olemusega. Niisamuti on tähtis teatrilaval, sellepärast on ju väga kuulus Kareli ütelus. Ma ei või kannatada kostümeeritud kontserdilaval. Mis see tähendab, see tähendab, et lauljon kostüümis laulad nii nagu laulaks kontserdil. Kuigi mina leian ka kontserdil, peab lauljal unustama oma vokaali ära ja peab laulma seda, mida ta parajasti see teos nõuab. Niisamuti ooperilaval, samuti suhtlemine, omavaheline, vaadake mida mind näiteks ei häiri mitte üksi meie ooperis, vaid maadelt, televisioonis, jälgides metropoliit hääli. Ma olen järginud, las skaalat. Kaakus, kust tullakse ja tehakse suurt häält. Kostüümis absoluutselt teineteisega ei suhelda, lauldakse, toitlikus, peaks laulma teisele nii-öelda visa vii lauldakse mööda saali, näidates oma suurepärast vokaal. Tõeline ooper on siis tõeline ja üldse lavateos muusikaline lavateos. Kui kõik need komponendid ära kaovad ja jääb. Kunst. Laulev näitleja, laulja näite. Georg Ots oli see suure Georg Ots, oli see, kes esines, olid, nad on saalis või olid Figaro pulmas. Ta ei mõtelnud, vaid ta laulis rolli, osa sisu ja kuskohal. Kui me vaatame otsa meisterlikkus näitlejameisterlikkust siis nii nagu kalja, garaaži, lohuste sa rääkisid. Georg Ots tegi filmides mitmes filmis, tegi kaasa. Puht nagu näitlejana, eks ole. Tal oli jumala armust antud see vaat temalise laulev näitleja, nii vähe neid on vähe, aga eeskujuks võtta kahtlematult paljudel võiks peaks olema. Ma olen ooperis stuudios, kus ma ka õppejõuna olin. Tõin alati just Georg otsa eeskujuks, selles suhtes. Katsuge jõuda nii kaugele, te unustate ära. Ja veel üks asi on, et huvitaval kombel konservatooriumis lauluõpetajad õpetavad hingamist ja selle tõttu käed pannakse risti rinnale. Ütlevad nii laulge ja see maneer kui aastaid õppinud konservatooriumis, eks ole, see jääb külge. Ja siis see ei sobi teatrilaval ei sobi. Aga kui paljudel näitlejatel lauljatel on see maneer külge jäänud? No ju Saab? See on hästi ja nii Putja äsja tiibias sõnaga. Avaras. Oma osa. Ka need nagu ees, aga Harry siis on, kas ta. On ja. See. Kui ikkagi võtaksime nüüd härjal sarvist selles mõttes kinni, et kui viimastel aastatel on Estonia teatris ja ka, ütleme Pärnu päris mõned aastad tagasi teinud draamalavastaja ühte ooperitükk ja tõepoolest Figaro pulmas löönud lauljad maast lahti, nüüd olen Pärnust, Nüganen Pärnust ja ja tulemus on hoopis enneolematu seniolematu siis ometigi ühtviisi on leidnud ta preemiatena äramärkimist, teistviisi on leidnud ka kriitikat ja mitte ainult Nüganen. No Nüganen minu arvates on küllalt musikaalne, musikaalne inimene. Kui me ka Ugalas oli, vaadakem, kuidas nad tegid seal omaette ansamblid, laulsid kõik, tähendab, ta tunnetab muusikat enesest läbi. Ja Aga Traevale, režissöör, kes ei tunneta seda ja ise kakafon ei tule mitte midagi välja. Aga siiski, draamalavastaja mulle näiteks ma ei ole kahjuks näinud, aga Mikiver kui draamalavastaja olevat. Mis see nüüd oli? Direndade ratas seal ta olevat päris häid saavutusi. Mina kummardan väga sügavalt selle ooperilavastuse ees. Tambergi siranud, päris ränk mulle väga meeldis. No siin ta ise tunnistas televisioonis intervjuust, kuulsite, ise tunnistas, et ta näiteks seal annus pool Mägiga väga koos töötas dirigendina. Ja see koostöö tulemusena saavutas kompromissid nii-öelda. Kuigi näiteks omal ajal viiner oli ju ka draamalavastaja. Aga ta oli nii osav, et ta vaatas, mis sellel näitel isikupäraselt olid positiivsed ja oskas seda positiivset nii-öelda haarata ja omakorda enda nagu enda auto lina peale suruda. Sest mis see lavastaja muutaks, tegime, kusid, dirigent juhib muusikat, hoiab orkestrite soliste oma näppude vahele siis kui parasjagu etendus käib. Lavastaja on ju see mees, kes peaks juhtima kogu deliini ooperi algusest lõpuni ja hoidma seda mõtteliini käes. Nii et kui ta siin on abiks oma suunamistega lauljale ühes või teises lavastuse ettevalmistuse etapis, siis minu meelest, kas ta on nüüd draamalavastaja või on ta muusikalavast, kui ta hoiab seda mõtteliin ja ta suudab lauljat juhendada. See on tema kõige vajalikum omadus. Ja see on aga minu arvates ja nii elukogemused on näidanud. Kui ikka need dirigent ja lavastaja mõistavad teineteist ja ühise asja eest väljas, siis tuleb tore, lavastuskunstniku peab olema kunstnik. No muidugi, unustame, unustame ära. See kolmik on just ühinenud. Näiteks Paul Mägi abistas kunstnikuna rändväga-väga palju ja kuna nad leidsid ühise keele, siis pool Mägija renteri koos koostööna ilmusid visuaalselt. Toredas lavastus ja ma tahtsin tagasi tulles selle juurde, et vaadake, minu arvates peab dirigent algusest peale ka olema juures on kombeks saanud eriti mõnel juhul, kus dirigent tuleb alles viimastes orkestriproovid ja ei, see on täiesti vale. Tegelikult on ideaalne, kuid päris algusest peale muusikalises proovinud, no muidugi, kontsertmeister õpetab noodid kätte ja nii edasi, aga kohe juba, kui hakatakse asja sisusse tungima, on juba dirigent juures, kui hakkavad seade, proovid peaks ka dirigent juures, aga see on ju lõppude lõpuks koost ühis Ühiste ja ja selle tulemusena siis peabki harmooniline lavastus, ilm, õiglust. Ma tahtsingi ütelda sulle selle juures, et, et see siis sel hooajal vot Figaro pulm tuli ja siis oli. Sinul oli Paul Mägiga deegolmik mägi, Raudsep Renter oli Wagneri Lendav Hollandlane. See oli üks huvitav ooper. Ekskavaatorid üldse me väga vähe ei ole, aga see läks rahvale väga hästi ja see oli teie ühistöö. Ja no see oli meie ühistöö tõesti algusest peale. See oli omaette julgust. Nimelt nojaa, Wagner, Wagner, esiteks Hitleri lemmikhelilooja ja Hitleri lemmikooper 58. aastal ja lennuLendav Hollandlane. Ja meie suutsime me hägiga, mis tähendab suutsime, ma arvan, et siin on lihtsalt teadmatus meie kõrgema kihi poolt. Et nad ei teadnud neid. Ja suutsime läbi viia selle selle lavastuse ja saavutasime toreda tulemuse sikule vägedest. Ja siis külvandiga tegid siis enda ja sent, ta oli väga raske roll sopranit üldse paatnerit, laul meil Wagner laulda ei ole, seal nõuab kohutavat hingamist, kohutavat suurt häält. Ja. Et meie fonoteegis ei olegi Olga lund laulmas Richard Wagneri ooperis Lendav Hollandlane lihtsalt ei ole, see arhilis on jäänud, siis kuulame nende juttude juurde tšakama Putšiini ooperist Tosca Tosca palvet ja seda on Olga lund helisalve laulnud aastal 1957. Ma küll täpselt ei tea, kuidas protsessioon nüüd lauljal käib ooperi valmimise juures, kas koos kontsertmeistriga saatjaga õpitakse partiid selgeks või ma mõtlen sedaviisi, et kui sa tõesti niivõrd vokaali valda, et sa võtad noodi ja sa loed nooditeksti nagu nagu tekstiga teist teksti, et sa valdad seda vabalt, et keegi teine oma näppudega klaveri peale ei pea sulle selle partii mitte selgeks tonksima vaid sa loed seda teksti ja, ja sa võid vabalt siis tunnetada liikumist Lea-le vajaliku mängu siia juurde. See tuleb siis, kui sa muusikaga vabad suhted, aga kui sa seda ei ole. Kui keegi teine peab klaverisaatjana sulle õpetama need noodid ilmselt selgeks, siis sa tegeled kõige muuga. Ja oled niivõrd tehniliselt kammitsas, et sa ei saagi näitlemise peale mõelda, vist on see nii. Ei, no tegelikult ütleme, kuidas hakkab õppimine, õppimine hakkab ju tegelikult neid noot noote kätte õppima, mis partituuris kirjutatud on? Siin ei maksa seda alguse momenti maha salata, on on lauljaid. Ma pean jällegi tagasi tulema, Georg Otsal ots oli võimeline lugema klaviirist otsekohe, seda ma mõtlengi. See on elementaarne, loetakse. Aga muidu suurem osa lauljatega tuleb noodid kätte õpetada ja siis juba kontsertmeister omamoodi oma omakorda juhib tähelepanu sellele, mida ta parajasti laulab ja mis, mis vokaal nõuab. Aga muidugi peamiselt hakkab see töö peale, siis kui seade krohvitud siis tuleb juba lavastaja koos dirigendiga tulevad juurde. Ja need omakorda tirivad väljal lauljalt seda, mida on vajalik, on teha hea laulja-näitlejana Georg Ots pakukazis lavastajale, seal ühistöö, tekib dirigent, lavastaja, näitleja ja mitte üksi Georg Otsaga, ka teiste näitlejatega tekib energiavahetus, mõtete vahetus ja kuni lavastus siis lõpuks küpseb. No siin on samad probleemid, tekivad mingis draamas, mõni näitleja ei tunneta, ei tunneta seda, mida parajasti on vajalik. Siis tuleb seda tunnet dirigendi, lavastaja ja selle poolt nii-öelda sisse lülitada. Ütleme, kui laulja tuleb. Ja tema osa hakkab peale lava. Siis peab ta juba enne seda sellesse rolli sisse. Elame näiteks võtame ooperilauljaid ja näitlejaid, kes tulevad teatrisse viimasel hetkel ja teevad omale mingi viimasel hetkel ja kostüümi selga. Aga On niisuguseid, nagu, nagu ma mäletan, isegi Ott Raukas, kes tuli paar tundi enne etendust selleks teades, et selle õhkkonnaga, mis ta nüüd ees seisab juba sisse elada ja mingi tegemise juures garderoobis istudes juba mõtleb selle rolli peale. Ja kui ta tuleb lavale, siis on tal juba nii-öelda pagas on olemas, mismoodi ta peab, Amorollisin, vaatamata seda, et Need kontsert peab tegema. Aga on ka niisuguseid lauljaid, kes näiteks kulisside taga enne oma aariat, vabandage väga. Nii-öelda köhib ja katsub oma hääles puhtaks sülitada ja siis tuleb lavale ja kukub. Noh, see ei ole enam ooperile. Minu viimase minuti käsk, laviir. Klaviirun seal laeval aga on käes ja siis ta tuleb parajasti, peab nüüd lavale tulema ja hakkame laulma ma neid mitmeid Estonias nägin seal ise seal lava tagant jätab klaveri sinna kõrvale ja läheb ja laulab päris tuntud lauljat midagi. Et kõiges on vaja pühendumust, professionaalsust. Jah, aga kuigi jooni juhuseid sa, Valter Luts mäletad kus Georg Ots, mis rolli ta pidi tegema ekspromt kellelegi haigestumise puhul. Ja killutas üles teksti? Manseti peale. Tuli ekspromt teha, ta ei olnud ennem seda rolli noh kuulnud oli, aga ise teinud ei olnud. Siis kirjutas kulisside peale, kus ta parajasti pidi käima, kirjutas teksti ülesse. Ja ta nii osavalt käis laval, et keegi seda jälle laulis selle rolli ära. Nii et keegi sellest publik aru ei saanud. Otsaga oli ju ka toda juhus, kui ta Narva läks ja pidi laulma ja oodati Georg Otsa kontserdil laulja oodatidega. Ja otsi haiseks hääl kadus üldse ära. Mis teha. Ainuke pääseja nuia enam ei saa rahvast petta, lindid toodi ringhäälingust, lindid, mis talis sisse laulnud. Ja siis ta läks nii osavalt kontsertlavale, nii osavalt suuga miteeris imiteeris, nagu temal laulaks ja samal ajal palju hääldate kaudu lint mängis, tegelikult vastupidi, 10 ja vastuvõtt oli äge, via publik ei saanud aru mõningatest publikust, kes pärast seda kontserti said teada. Et niisugune eksperiment said, oli omamoodi pettunud, kuidas nii? Otse ei laulnudki ise lindi pealt. Aga kuidas selle laulmisega veel on laulja tegelikult peaks ikkagi oma häält saama, töökorras hoida. Sagedasti mitte niimoodi, et talle õnnistatakse, võib-olla paar etendust ei tea, kui, kui pika aja peale, nii et see mängu graafikega peaks olema küll niisugune, mis laseb lauljal laulda ja pillimehel mängida. Seda nüüd küll, aga kätte ooperilaulja peaks tegelikult olema, ühtlasin natukene sportlane. Näiteks Tiit Kuusik, tema karastas iga hommiku ennast külma dušiga, tulemus oli see, et kas kuusik koli kunagi haigi ei kuulda küll ei mäleta, ei mäleta, et oleks ära samuti ja kes karastasid ennast. Siin peab juba laulja ise nii-öelda ka selle eest hoolitsema, et teisele lausele iga väike tuuletõmme väike tuuletõmme ja juba hääl ära. No selles mõttes oli suureks toeks nõndanimetatud neljandas haiglas, praegune Magdaleena haiglas oli doktor Loik kes muutus meie teatrilauljate nii-öelda personaalseks arstiks, arstiks, pindselt ajaks ja pintsel rajaks. Tänu temale mitmedki etendusest said päästetud, sellega muidugi. Aga no ega see loomulik ei ole. Hea, kui laulja on ikka ise terve juba. Ja ise hoolitseb selle eest, et mingisugune etendus seal aia kuigi juhtub, väga palju ei olnud. Jäid ära just laulja hääle tõkkedelt. Jah, mul enne milliste Padaemand Viktor Gurjev etendus jäi ära, laulis enne enda hääl ära enne etendust. Krimm oli peal, kõik oli pealegi, läks klaveri juurde ja hakkas esimene vaatus ja kuri hääl puhtaks läinud ja jäigi poolelietendus. Ja Gurjev ise kannatas selle all, need ta nuttis nagu laps. Ja, ja siis ma mäletan küll nimesid, mitte siia juurde ka seda, et esimeses vaatuses on laulnud üks mees ja, ja pärast pikka vaheaega teises vaatuses teine mees. Seda on juhtunud mitmed korrad, näiteks näide suures ooperis oli väga tihti. Meil on vähe niux kohti, aga Moskvas suure saabas tavaline. Nüüd tulles selle teema juurde tagasi. Lavastaja ja kunstnik. Siin saavutasid toredat tulemusi tänu sellele, et mägi töötas koos Clintoniga nii, nii läbi selle teose, mis nad lavastasid. Et siin oli kohe tunda lavastaja ja kunstniku suurepärast koos. Omamoodi said need lavastused kuulsaks just tänu selle. Mägi ei olnud tugev kui näitejuht. Selle koha pealt ta ei olnud, aga ta nii loogiliselt koos renteriga tegid selle lavastuse et ja koostöös näitlejatega koostöös näitlejatega proovide jooksul saavutas head tulemus. Me peame siinjuures, mul tuligi hetkel meelde noorematele kuulajatele ütlema seda, et Estonia teatris töötab juba teine Paul Mägi, et kui me siin oleme juba õige, mitu saadet rääkinud Paul Mägi, Paul Mägi ja tuli ja laulis ja lavastas ja mida kõike veel, siis see Paul Mägi, kes praegusel hetkel Estonia teatris dirigeerib, siis alles sündis. Aga Estonia teatris töötas siis juba. Paul Mägi ja mina sellest dirigent mägist väga pean lugu, taan, ma olen temaga vestelnud, ma tean, kui ta Moskvas ennast täiendas, taan südamega ja hingega muusikamees. Ma vaatan nii nagu orkestris seal. Kauaaegne oli, Tiidu ütleb, et et mehed peavad temast, see on tore. Seda teeb niisugust detailset tööd. Kui ta ikka ühe poeemi läbi kamminud on siis tulevad sealt hoopis teised ja kaunimad liinid välja, kui niisama lasta kasvada asjadel. Sellest oleme rääkinud ennem. Kuidas tuli metropoliit Tanist tuli? Teil ei ole jõudnud, oleme vilksamisi nimetanud, aga veel ei ole jõudnud, meil on 158 praegu kana ja, ja ma ütleksin ära, et mis seal veel siis oli seal. No Figaro pulm ja Lendav Hollandlane me rääkisime ja siis tuli meile Crywitzkas oli Leedu peaballettmeister, tõi meile Kaasa leedu lenitsusse, kuidas see oli see, see autor selle mere kaldal balletti? Ta oli Külskem, muinasjutuline ja klassikaline, aga ei läinud. Huvitav, mina ei teagi, mis ta ei oska ütelda, võib-olla balletirahvasse oskad seda ütelda, aga ta ei läinud, kunstnik oli ka Leedust. Leedulaste töö oli ja ta ei läinud meie publikule. Ei läinud meil publikule. Vaat siin ongi küsimus, et mispärast mõni asi läheb ja miks mõni ei lähe ja mispärast inimene mõnikord tuleb ja mõnikord ei tule kontserdile, nii et ega need asjad ei olegi nii väga üheselt ära otsustada. Teate, et tal läks Don Quijote Se minkuse ballett oli päri, tegi selleks hästi suure menuga, mitu hooaega. Klassikaline ballett, see oli pärile oli ainuke Vigalise takk kuhjas rahvast lavale kohutavalt palju koorida, kõik nõudis sinna. See ilus joonis jäi nagu välja tulemata, aga see läks suure menuga sel hooajal siis oli Michelle operettides, tuli siis seal Ungaris, kusagil lõunas tuli veel välja ja siis tuli Normeti teine operektorid, tuled kodusadamas, sihuke väike operektori. No jälle ütled, et missugune laul see Arro maha oli niiskuse Normet jama. Aga ta sihuke väike opereid ringles, kaks heliloojad nagu olid kokku elanud ja neil olid ühised mõtted ja ja kuigi see käekiri võis olla erinev, aga eriti kõrva ei riiva, see oli Süvalepa, Kulno Süvalepa betooriantseva Lepise lavastas Kasele tükis päikene, aga ringluse jaoks oli meelselisel. Vot see oligi see 58. hooaeg meile ja. Alla onu. Ma tahtsin siin vahepeal seda mainida, kui meil oli üldse sellest printsiibist rääkimine, kuidas valmib ja kuidas toimub. Minul kui dirigendile oli üks huvitav kogemus. Nimelt olles seljaga publiku poole mu selg, tunnetas missugune publik parajasti saalis olla. Ja vastavalt sellele ma hakkasin nüüd. Kas siis emotsionaalsemalt juhatama või emotsionaalsemalt lavaga koos nii-öelda etendust kiiremate tempodega läbi viima, isegi nihukest asja tuli ette võtta, kuni sai kütta publiku soojaks. Vähemalt esimese vaatuse lõpuks, kui mitte nii. Huvitav oli, see tõesti oli niisugust vahet. Korraga istub saalis nii, nagu istuks keegi, nii külm puksik. Ja ma nimetasin neid osa publikut, kes istusid oma käte peas. Kuigi ma seda Klaus ei salli väga jäiga aaria peale, nii nagu see maailmas kombeks on, kus iga aaria etalon, traditsioon kas siis aplodeerida ja nii edasi vilistada, aga no vähemalt vaatuse lõpus ja, ja nii edasi, siiski tunnetad kohe ära, kas parajasti see, mida sa teed nii laval kui orkestris, kui orkestri ees, et see kandub edasi. Et kas jõuab või ei jõua seda jõul, aga vot näiteks on ju mõnikord etendusele siir vaikne publik. Ja publik, ma ei ütleks, et ta niheleb, sest aevastamine ja nuuskamine ja köhimine, see võib ikka peale tulla, aga on ju vaikne publik, jaan, köhib publik. Nii nad õieti räägid, aga teate, missugust etendust kõige paremaks pean, kus etendus, ütleme mõni traagiline ooper. Camiteetraaginutel kus etendus lõpeb ära, kus korra kants, hiirvaikus saalis pärast etendust, mitu minutit? Minutid on muidugi teatris pikka-pikka ja alles siis tuleb tormiline aplaus. Minu arvates oli kõige suurem austus nii-öelda Traviatega, juhtus seda väga tihti. Kus ta ära suri, lõpuks viimased akordid. Ja vaikus aga oli etenduse, kus hakatakse, kohe. Muidugi mängib rolli ka publiku nii-öelda. Kuidas seda nimetada iseloom või, või lahuris või eirahvus ja võsa ja näiteks venelastel on niuke kombel ei kaarja peale ja ei etenduse lõpus braavohüüded ja nii edasi. Meie publik ei ole nii lähedal. Jaa, aga katsuksime täna jõuda niisuguse ilusa aasta numbrini nagu 1959. Ei tea, kas jõuame tänases saates veel ära rääkida ka selle aasta? See oli kaunis suur aasta. 59, suure aastane, me jäädane võib-olla poole peale ja siis järgmine kord räägime 59.-st aastast veel edasi, ma arvan nii. Aga 59. aastal tuli Reimanni kauged rannad. Kauged Rannap, raudsed, dirigeeris Linzbach tekki, dekoratsioonid Tammur, lavastas Lints Bachi, ta tõi kaasa ja teksti autor muia veega. Mulje veedan ja ka see ooper läks ikka päris keskpäraselt. Selle ooperiga oli ka niisugune asi, et muidugi see oli Reimani esimene ooper, mis ta üldse kirjutas? Soli Muia Veetamm. Esimene katse. Ja siin ei jäänud meil midagi muud üle lavastajaga, kui panime, nii nagu Walther suts rääkis. Kus sa, käärid panid sisse? Rummu Jüri, Rummu Julis, nii tuli siin tugevad käärid sisse panna. Me tammudiga, lõikasime armud tult, klappisime kokku, musike, kutsusime sisak Reimanni, Muia Veetamm, ütlesime. See ooper peab nii minema. Niimoodi ei saa, kuidas, kuidas said, nad ei vajanud. Et toidaks, hoiaks seda tempot ja rütmiliikumist, et ta läheks laiali. Ta läks selleni ja siis tuli meil tsaari mõrsja. Rimski Corsokovi, Paul Mägi, laulise ilus lavastus läks päris toredasti. Ja neerus oli seal ja. Ja siis samal aastal tuli Väljaots tei. Manoni meil välja. Järviga roosa oli siis ja siis seal ballettidest tuli seal tuli välja päri, lavastas. Ja siis oli Burmester tuli meile sinna, tegi kolm lühiballetti, mäletad, sina olid dirigent? Polera Straussi ana sopinjana, kaldneed kolm balletti ja Kirill Raudsepale dirigente Burnesteralis, lavastaja, need läksid päris suure suure menuga ja need jäid vist kauaks, mina mäletan ja need jäid meile ikka mitu hooaega, mängisime neid. No unustamata, on ju polerus külje olla. Seda oma nii-öelda kogemuste järgi esimest korda lavastas polevat Burmestel meil Estonia teatri ja ja siis ta lavastuse, kus oli keskseks kujuks, oli selle teema, see pole teemakeskis teema, läbiviijaks oli üle olla. Ja siis mees tropp ümberringi ja jättis unustamatu mulje. Väga hea, oli ju. Helmi puur jah. Nägin see oli väga huvitav tehtud, Renter jälle renterigasoni terve tükel, mäletad, kandiku peal oli nagu kandiku peal olev taldrik, kandik oli ja ta oli väga ilusti laven lahendatud. Aga näida nii suurelt nagu vaata, kui lõbusad või seda nii hästi läinud, aga päris nii enam-vähem korralik Maaritsev tuli, meil, see läks nüüd kõvasti ja siis tuli, kui Aadama puhkuseks niuke lühike operett seda tegi. Vello Viisimaa. Ja see oli selline lühikene, ei olnud tal suurt koorega midagi, seal aga, aga ringluse jaoks me tegime need omal tuli päris palju lavastusi välja ja ma vaatan, et nimestik on siin kohe päris suur. Hästi palju ka, eks ole. Ja eelmiste hooaegade etendused olid ka ju repertuaaris, ega siis ei olnud, et üks hooaeg on läbi ja siis võeti maha, mõtlesin, vot nii nagu Nikita versin, läks maha. Aga enamus lavastustega, mitu, mitu hooaega? Nüüd etteruttavalt uude aastakümnesse minnes ja uut teatrilugude saadet ootama jäädes. Kuidas need kuumad kuuekümnendad siis ikkagi Estonia ooperis nagu olid, et mida me võiksime nagu järgmises saates oodata. Nagu inimese isiklikus elus on tõusud-mõõnad, nii on ka teatrielus omad tõusud ja mõõnad ja võivad olla ka seisakud, võivad seisakut, jääme ootama uut saadet, kuni tulevad uued jõud. Näiteks kui need ruttame. Neeme Järvi tulek ja see hakkab tulema, on ju niisugune vanarahva üteldes uus luud, pühib. Paremini.