Eetrisse lähevad selle aasta viimased teatrilood. Joome aasta lõpu kohvi Kirill Raudsepa kodus, nagu ikka, oleme seda teinud, et tal külas käinud. Ja kohvi on siis joomas Kirill Raudsepp, Jüri Kruus, Valter Luts, Voldemar Kuslap ja Ene Pilliroog. Ja nii nagu varemgi, arutasime ka seekord kõigepealt maailma asju seoses kriitikaga ooperi kriitikaga. Kriitika, võib-olla toetav kriitika, võib-olla lammutav. Aga sooviks on, et see kriitika, mis jääb ajalukku ja seda jääb, ajalehtedes ilmuvad artiklid jäävad meid saatma mitmeteks-mitmeteks aegadeks, põlved, eks. Ja et need järeldused, mida me selle kriitika põhjal tulevikus mitmekümne aasta pärast teha võiksime, oleksid objektiivsed võimalikkuse piires. Seega siis missugune võiks olla kriitika? Missugune peaks olema toetav, nõuandev, aitav, innustav, inspireeriv. Näiteks Postimees kirjutab Evi Arujärv selliselt, et küsimus ei ole üldse enam kriitikas, me ei saa laskuda sõna kriitika poole, see on nagu esimesest hetkest Tüga panna nagu kahtluse alla kogu teatri saavutus teab, et mul tekib alati niisugune küsimus. Need kriitikud, nad peaksid olema ju kahtlemata nähtavasti lõpetanud konservatooriumis aga mulje jääb niisugune tunne, et see kõige tähtsam just nimelt see see tunnetus, see vaat see maailmatunnetuse lati tunnetus. Ja et, et ma tunnetan seda, et kriitika väga palju näinud patsaator mulje jääb, nendest juttudest kuidagi jääb väga niukse kahe otsaga. Niisugune tunne peab inimene, inimene selleks, et üldse midagi kritiseerida, tabab ise olema hästi palju kursis maailma muusikaga traditsioonidega ja omandama endale mingisuguse tohutu suure pagasi. Vot sellel Ladilt saab kirjutada ja siis ei teki sellised vead, nagu on meil kogu aeg kriitikut lugude kritiseerimiseks olnud. Kallis Jüri, saabasid niisuguse teema, kus me võiksime istuda, ma ei tea, üks, kolm, neli, viis, viis korda, see on nii lai teema. Vaevalt me sellesse saatesse kõigist saame rääkida, ainult nii palju mainiksin et mind paneb. Et kriitik tuleb etendusele esietendusele ja kirjutab arvustus juba esietenduse järgi kus minu arvamine ta peaks selle tööprotsessi kaasa tegema mõningatel perioodidel, kuidas lavastaja töötas, kuidas dirigent töötas, kuidas kunstnikuga töö kulges ja nii edasi ja siis alles süvenema, sellesse teosesse. Võit alles kirjutada, tõelise alus, aga ainult esietenduse järgi. Nüüd arvustust kirjutada, seal on kogu eluaeg üks küsimuse märkond ja tehakse nii tähtsaks veel. Jah nii et kriitikast on, võiks väga palju rääkida, ma tahaks tulla tagasi, kallid sõbrad. Lauljate suhtes, kulge, Wagneri lauljad on olemas, Mozarti lauljad on olemas, veristide lauljad olemas. Ei saa niimoodi ütelda, et, et Wagneri laula või Mozarti trastile. Ei, ta on ta loodud pank. Niisamuti Mozarti laule, mis pärast Jorhile istus sellepärast, et kui me nüüd auga kritiseerime, kas viorsi siis Mozarti soli, ta suurepärane, aga minu arvates kolletos ja teistes ta tahtis kangesti laulda neid dramaatilisi Osiga jäibajakaks isegi näiteks võtame näiteks selline selline partii nagu jaagu, mis oli minu meelest otsas niivõrd hästi näitlejameisterlikkus, aga ära töödeldud. Kuid samas võtame näiteks see, mida nõudis tõeliselt selle partii vokaalne külg. No seal kohati võis tõesti mõelda seda, et jah, et nagu nagu vajaks nagu elamut, seda enam, et kõrval oli selline laulja nagu Tiit Kuusik. Ja ma võin öelda, et näiteks kui ma isegi mõtlen tagasi Tiit Kuusik Jaagule ega see polnud sugugi näitleja meisterlikult kehvalt tehtud. Ta oli küllaltki läbimõeldud ja, aga samas ta oli vokaalselt ära aktsepteeritud. Härra Raudsepp ütles väga, õieti tegelikult kogu maailmas on just nimelt need on laagrilauljat, Need on Verdi laulja, need on moodsate lauljate lood võivad muidugi kord laulda midagi muud. Näiteks võtame Birgit Nilsson on laulud samuti, eks ole, Toscark. Kuid põhiliselt on just nimelt Nilsson selline laule, kes laulab vaatnerit. Samuti samuti näiteks Durandoti mikspärast, sest just need partiid sobivad tema häälele mikspärast põhiliselt Kaballeel halvab Normat, sest see sobib tema meelest hoones on, kahjuks on selline teater mis paneb lauljat esinema väga paljus repertuaaris. Ka peab tegema nii opereti, nii ooperit ja samal ajal Ta peab laulma, kõike ju tabab laulma. Nii Vergit meil pole, maaklerit ei ole kui ka samal ajal küllaltki küllaltki kaasaegseid teoseid. Kuidas ühele või teisele lauljale sobib, meie ei tea seda. Aga me võime näiteks öelda kasvõi näiteks Kalju karaski kohta taas niivõrd hästi, näiteks kui karaskile sobisotello niivõrd hästi kui karaskile sobis näiteks Putšiini. See oli suurepärane, kuidas ta neid laulis. Näiteks samal ajal näiteks niisugune partii nagu hertsog, kus karas tahtis, pidi laulma hertsogit. Ta lihtsalt ei jõudnud rambivalgusesse, sest seal jõudsid küsimuse alla alla jumal, tehnilised probleemid. See nõudis hoopis teist lauljat. Nii et ma teen alati. Vaat väga tähtis on see, et laulja ise saaks aru, mis rollid talle sobivad, seda enam teatri juhtkond saaks aru, mis rollid sobivad ühele või teisele lauljale. Ja ta ei paneks laulja piinlikku olukorda, sest tegelikult laulja peab alluma ju juhtkonnale selles suhtes ja laulma seda, mis talle öeldakse, aga tihti tulevadki need hetked, eks ole, et laulu läheb laulma ja pärast selgub, et talle see partiid ei sobi mitte ta teeb seda halvasti vaid just nimelt sellepärast, et seda ei sobi. Jaago monoloog Giuseppe Verdi ooperis totella laulab Georg Ots. Alatust ostmas. Mees. Kooni ju Escits. Vaat siin on et. Nii ja nüüd oleme jõudnud 1964. aasta suursündmuse juurde Verdi ei, ta on välja tulnud. Ja Voldemar Kuslap nüüd millised mälestused sinul hakkavad keerlema selle ooperi, selle lavastuse, osatäitjate kõige selle ümber, mis aida Estoniasse kaasa tõi? See oli järjekordne väga hiilgav koostööl Paul Mägil ja Eldar Rentrilt ja kindlasti muidugi Neeme ja Vallo Järvi. Nii et selle monumentaalse ooperi lavastamiseks olid kaasatud nii, nagu ma juba eespool ütlesin, teatritöötajad keldrist toiminguni. Ja see oli, see oli tõeline suursündmus ja ma arvan, et see oli 64. aasta muusikalise teatri hooaja üks teoseid ja tippsündmusi testi kõik hiilgasid väga-väga toredasti. Harr esinev juhus on, kus peaaegu iga etenduse puhul publik aplausiga tänas kunstniku tööd. Peaaegu alati, eriti muidugi võrratu Niiluse pilt. Kui eesriie avanes, oli päris pikk-pikk. Aplaus kunstnik renteri tööle. Ta siin muidugi vokaalselt. Väga toredasti mõjus Aino Külvand aga Kadina jaksu Aidana ammerisena, väga toredasti oli edasi arenenud. Urve Tauts, Livia Panova Amonostrana hiilgasid juba tuntud headuses tandem Georg Ots, Tiit Kuusik. Radame siin osas muidugi, püügil tekkisid juba probleemid seal nende kõrgemate nootidega karask väga toredasti tegid erry. Väga toredasti õnnestus temal see hauakambri, et mulle tundus, et ta ta tundis sellest esinemisest alati rõõmu ja, ja eriti kui juhtus veel dirigendipuldis olema Neeme Järvi, sisuliselt tõeline niisugune musitseerimine ja muusikaline pidupäev. Noh, muidugi need hiigelsuured kooristseenid oli väga toredasti lavale seatud üldse. Paul Mägi lavastusele oli omane väga põhjalik, läbi kaalutud tegevus ei olnud mõttetud Kaperdamist laval ja, ja selles mõttes oli ta ikka väga suurepärane lavastaja, kes oskas ka algajaid väga toredasti juhendada, abistada, suunata. Nii et üldkokkuvõttes oli see tõeline muusikaline pidu, kes töötas kooriga kooriga, töötas sellel ajal Uno Järvela. Ja muidugi, nagu ma eespool ütlesin, põhikoorile oli abiks võetud ka üsna suur abikoor. Ja ma usun, et teatril läks kole palju vaja värvi, sellepärast et ikka see sadakond inimest laval grimeerida, kusjuures peaaegu poolest röstsaadik ka selle jubeda värviga kokku määrida. Ja väga sageli oli niisugune lugu. Ma ei tea, kas tollel ajal oli teatri oma keskküte igal juhul väga sageli oli niimoodi, et etenduse lõpuks lõppes soe vesi otsa ja üsna õudne oli seda jääkülma duši alla minna, et oma perre sellest pruunist värvist puhtaks pesta. Keda sa mäletad koori koosseisust, kes on välja kasvanud solistiks, nagu sa isegi? Nojah, see oli nüüd natukene ootamatu küsimus, kes seal tookord töökas. Ja Eino Tiina oli juba ammu enne seda, aga sellel ajal Evenemm arti männik mina, Anu Kaal ja võib-olla seal tuleb isegi veel mõni. Ma tahtsin lisada natuke laida etendusest, ma võin öelda, et see oli tõeliselt eksootiline keelised, niisugune hästi värvikas etendus. Ja kui ma vaatan, nüüd ma hiljuti vaatasin seda klaviiri, kus Paul Mägi oli pannud märkmed selle etenduse kohta. Ja siis ma võin ainult imestada, kuivõrd täpselt see inimene tunnetas muusikat, eritise triumfi, pilt kui palju seal oli erinevaid liikumisi, kõik oli nüansseeritud, õieti nüansseeritud, iga selle nüansi eval, iga märkme peal läksid lavale tegelased ja kokku see andis mingisuguse hästi veenva terviku. Aga nagu ma kogu aeg toonitanud just nimelt koostöö just nimelt näiteks nende kunstnikute koostöörent Nad, nagu teenisid nagu ühtset tervikut, mille nimel loodi ooper ja mille nimel kutsuti publik saali. Tähendab kunstnik arvestas täielikult lavastajat, lavastaja, kunstniku ja seda oli tunda igast nüansist laval. Muidugi nagu Voldemar Kuslap ütles, eriti Niiluse pilk, mis oli nagu muinasjutumaailm avanes ja täitsa viis meid nagu Niiluse kaldale. Ei saanud ju publik jätta üldse Apodeerimata pärast niisukest pilt. See oli ju, see oli täitsa sündmus omaette. Ja lauljatest me teame seda, mis tähendab Iida roll muidugi sellisena nagu külvanud, laulistada, see oli tema küllaltki tippsaavutus. Ma mäletan, kunagist August Sepp ütles Aino külmandi kohta niimoodi, et jahet Aino külvad on laulja, kes on. Sõja ajal on sireen, aga rahuajal on ta laulja. Aga ma võin öelda, et tegelikult nii, ta on laulda üle trumpi pildist lauda sellisena, et saal täitsa vat punkt. See näitab seda, milline vokaalne tehnika ja milline hääl oli külmandil, eriti tema ülemised noodid. Muidugi võib öelda kindlasti, et aidas jättis väga toreda mulje Mare Jõgeva. Sest et Mare Jõgeva diplomitöö oli jälle vot niisuguseks etapiks Estonias, mida võis panna nagu kuldtähtedega kuhugi Estonia teatri ajalugu. Sest niivõrd plastiline, niivõrd meeldiva tämbriga nooruke Jõgeva täitsa üllatas kõiki. Ja kui me nüüd mõtleme kõigi nende Mare Jõgeva rollide peale, siis võib öelda, et Mare Jõgeva oli väga-väga hea vahetus nendele lauljatele, kes lõpetasid 60.-te aastatel oma lavatöö ning kui seda lauljat poleks olnud, kui palju kaunist oleks meil olnud nägemata? Muidugi kahtlemata kindlasti Urve Tauts ja Tiina Jaakson. Mõlemat metsosopranit lõid suurepärase Ameerise kuju. Üks oli võib-olla ühest küljest veenvam teineteisest küljest, kui nad mõlemad olid väga kõrgel tasemel ja mida ei tohi kindlasti unustada, on Hendrik Krumm, kes laulis esietendusel radamisi. Hendrik muidugi väga ootas seda, radame partiid, kuid samal ajal ta küllaltki kahtles, kas see partiis sobib tema häälele või ei sobi. Hendrik valmistas partii ette, esietendused toimusid ära, siis sõitis Krumm Itaaliasse ning kuskil mõni aja pärast tuli mulle Itaaliast kirikus. Hendrik ütles, tead, Jüri, nüüd on niimodi radamesine toima ainult mõelda järelvaatest parakeelas mul kategooriliselt selle partii laulmist. Ja tegelikult võib-olla õige niimoodi. Sest kui õige laulja teaks, mida teha, ega siis ei juhtuks ka mingisuguseid väärnähtusi tulevikus. Tihti on alati selline asi, et inimene forsseerib ennast üle, laulab partiisid, mis tal ei sobi. Aga hääl on üks. Rädamisi aaria Seppe Verdi ooperist Aida laulab Hendrik Krumm. No kallis sõbrad, me oleme nüüd rääkinud kaunis palju oma oma kallist Estonia teatrist ja, ja, ja oleme kiitnud mõnda asja taevani. No väga kena muidugi me oleme suured entusiastid ja patrioodid, patrioodid ja nii edasi. Aga no kuni vaadata, kui erapooletu kuulaja kuuleb, siis, siis ta küll te ikka kiidate oma teatajat, muud ei ole, kui kõik on nii hea ja nii edasi. Aga näiteks mina, kas mul nüüd vanaduse tõttu või, või, või, või mille tõttu aegade jooksul on silmad palju lahti läinud ja ma kõiki ei näe nii heast küljest kui, kui vahest isegi räägin. Näiteks Ma olen vaadanud televisioonis maailmakuulsaid teatrit Metropolitan laskaalajatele näinud. Mulle ei istu, ma tahan ooperis saadaga draamat. Nii mängulises küljest, nii. Kuidas ütelda, et kui laulja mitte ainult ei laula vokaalselt ilusti ja tal on looduslikud nisu seal, aga ma tunnen, et ta laulab seda südamest, et tema see tekst, mis ta laulab, et see tuleb edasi mikspärast mormaarjulansamil. Ma olen neid kõrvutanud. Kui sa kuuled napakaks kas või plaatidega sa tunnetad tema, laulab seda, mitte üksi seda vokaali, vaid tekstiga. Sama küsimus on Estonias teine asja külg, mis minule ei istu. See on, kui ooperilauljad hakkavad hirmsasti kätega, lõhub, Selle üle võiks ka väga palju rääkida. Kumb see nüüd oli, kas Nemilovitš või? Tantženko omal ajal lavastas Rigolettot. Ja siis ta ütles niimoodi oma lauljatele, kellega ta töötas, teate, kallid sõbrad, pange käed taskusse. Jätkese kätega mängimine. Ja umbes mul on samasugune tunne väga. Muidugi nii nagu Maarja Lance laulis, see on muidugi täiesti ületamatu sellest, et kõik see oli nagu kogu südameveri oli antud edasi nendesse, kes teda kuulasid ja kes teda jäid kuulama. Aga mis siis tegelikult on ooper? Me tihti mõtleme selle peale isegi pärast etendust, kõige rohkem. Ühest küljest on ja ta peab olema näitemäng. Teisest küljest ta peab olema laulmine. Aga minu meelest ta peab olema koos. Ta peab olema see väljenduma seda, mida inimesed sisuliselt tunnetavalt läbi. Ma mäletan seda, kui ma olin laskala etendustel. Kuulsin sellist lauljat nagu Carlo Bergunzi Nitro batuuris kulutšeedi lammermaris. Ja kas te teate, see, mida see laulja esitas, ta jooksnud laval, ta ei teinud tarbetuid liigutusi, ta ei, ta ei otsinud nagu endale tegevust. See, mida ta tegi, ma võisin silmad kinni panna. Ja ma sain kõik aru, mida ta ütelda tahtis, mida ta tahtis selle hetkel välja tuua. See on seesama asi, näiteks kui me räägime, me istume, siin, me räägime. Me ei vehi kätega, püüame kõik anda selle häälega hääle nüanssidega. Ja samuti on ka laulmine. Siia tuleb lisada vokaal, õigemini läbi vokaali, läbi häälte hääle, värvide, kujundada inimestes publikus seesama haistid selle elamuse kohta, mida meie tahame endast välja anda ja mida nemad tahavad vastu võtta. Ja kui see õnnestub ja kui see on seotud veel lavastaja suurepärase tööga siis ei juhtu tarbetuid kätega vehkimist, mis on täitsa nagu parasiit tegevus sel alal. Kõik see, kui inimene väljendab sisuga oma südames seda asja siis kõik see läheb publikule. Ja ma ütlen, tsioon, kordan, see on koostöö lavastajaga. Siin ei saa olla kahtepidi mõtlemist, lavastavad tundman, nii hästi peab tunnetama ära oma näitlejat, oma lauljat. Laulja, lavastaja kallis oli, segan sind, vahel nägin ükskord ühte saadet, kus üks Hollandi naisrežissöör lavastas Carmelid Pariisi noortega. See oli väga huvitav Saaria vaadata. Kuidas ta neid juhendas, kuidas ta neile seletas iga rolli kohta. Ja siis näidati, kuidas tegelikult välja. Ja et mis on teil kahjuks ütlema, ta väga vähe saavutas. Väga vähe saavutas. Aga mina sain temast küll aru, mis tähendab, mis ta tahtis, aga nende noorte käest ei saanud kätt sõidamist tahtis. Ja selle tõttu ei saa ütelda, et lavastaja kõigi käest ei saagi, et kellele on antud anne, kellele ei ole antud anne, kellel selles rollis sobib tema sisemus ja, ja vaated ja kõik nii edasi ja kellel mitte, ei sobi. Minu kogemuste järgi on väga paljudega koos töötades ma näen kohe ta ei saa sellest lollist aru, seepärast tal ei ole siis muuseas omal niisukest sisemust, et seda rolli sajaprotsendiliselt täita, nii nagu ta on mõeldud autoril. Kui see on muidugi üks külg, kuid põhiline on see, et inimene valdab jube valdama seda tehnikat kuini tähendab, inimene läheb lavale. Tähendab, ma mäletan, ühes meil proovis oli, hiljuti oli üks proov ja üks laulja ütleb niimoodi, et Kontsert mesi püsib, aga kuule, sisu, sisu ma võtan pärast juurde. Ei saa olla neid kaks erinevat, need eraldi, need peavad olema koos, tähendab, et kui inimesel on niivõrd käpas vokaaltehnika, kui ta suudab kõik lahendada vot täpselt nii nagu meie räägime suudab kujundada kulminatsiooni, siis siis ta suudab ka luua vokaalse ja näitlejameisterlikkuse terviklikkuse. Aga kui seda ei ole, siis hakkab, siis ta laulab, siis ta laulab ja ta mõtleb kogu aeg laulule ja see, mis tal on, see liikumine, see on kõik parasiit, liikumine ei tule mitte orgaanikast, ei tule, vaid see on lihtsalt niisugune masin liikumale, kord sinna, kord sinna. Näide sellest, kui meisterlikult inimene oma hääles võib väljendada kõike seda, mida näiteks Wolfgang Amadeus Mozart oma öökuninganna aariasse kirja pani ooperis, võluflööt, kuulemegi nüüd Paula Padriku esituses. Nii meil on nüüd lõppemas kaheteistkümnendad teatrilood. Lõppemas on aasta 1996, see on selle aasta viimane saade ja me joome siin Kirill Raudsepa kodus aastalõpukohvi. Oleme kõik need korrad käinud sisi tänaval, Kirill Raudsepal külas, ma arvan, et meist on tal palju rõõmu olnud. Aga et see aasta 64 millest me tänases saates räägime, ka nüüd räägitud saaks, me oleme väga kriitiliselt selles saates olnud soovinud. Meil kõigil omal kombel südamel olnud ja ikka teatriarmastuse pärast ikka teatrilugude pärast. Me kõik oleme need täna omal viisil välja öelnud, aga oleme rääkinud aastast 64 vaid mõne etenduse läbi. Ometigi tulid sellel aastal teatrisse veel mõned etendused ja Valter Luts, mis nüüd siis olid? Nagu Kuslap ütles, et need olid tähtsad sündmused ja ma ütleksin, et järgimised nüüd teised seal ei olnud enam spaania tund. Raudsepp oli dirigent, seal ei läinud oma trupile omale muusikaliselt, oli huvitav, oli muusikaliselt väga huvitav teha, seda lavastust omanikule ei läinud, aga millegipärast see oli nagu seegi muusikaline keel ja oli uudne ka publiku jaoks. Eks ole, Ravellija ja samuti lava selle lavastuse ilusti lavastas, olid teateid välja otsal ja, ja, ja noh, see kärpimisdeklaratsioonid teate tihti on tihti väga naljakas, tähendab, et kunagi nagu ei oska ette aimata näiteks mõni tükk, mida on niivõrd tehakse tohutu suure huviga ja mis on tõesti väärt. Järsku see nagu millegipärast ei leia publiku poolt nagu mingit niisugust erilist vastuvõtmist. Ma mäletan, ma olen natuke ette, aga ma mäletan selline tükk nagu verine pulm. Mulle see tükk šokolaadiooper, mulle see niivõrd tohutult meeldis, see oli minu meelest, no see oli niivõrd sügava sisuga ja niisugune muusikaliselt väga terviklik teos. Palun, ei läinud publikule, ei läinud publikule imeti siin samuti Leningradis ei läinud publikule miks video? Siis oli lootuste rand päri, lavastus ka ei läinud, sebrat? Ei läinud. Ebaõnnestus ma ütleksin ausalt, olime ta ometi ballett, toob rahvast meile teatrisse vahetada ei läinud. Siis oli suur võlur, võlur, armastus, Raudsep, sinu, sina dirigeerisid siis see hooaeg oli selles suhtes huvitav, et tippudel sel hooajal suured tippudel ja jõuamegi siis opereti juurde, siis oli tsirkusprintsess midagi orgaks, lavastas, kunagi olivad filmis mänginud mister yksi. Ja, ja kahjuks me ütlesime ausalt, et see oli sündmus ei kujunenud, sest me ta võttis Vene opereti libreto. Ta ei läinud Kaalmanni libreto, mis ka ilma neile oli originaal, see oli ümber tehtud. Ja see ei olnud enam see kaal, manni tsirkusprintsess, mis oleks pidanud olema ja säilinud. Ta ei läinud läbi, aga Kuslap rääkis ennem sind, siis oli pessaid vetsaid, vaat see oli meil tõesti üks tore asi oli seal ja seal sallu hiilgas, sellest vasar oli ja see oli selle hooaja lavastused. Aga muidugi ei tohi unustada ära neid külalisi, kes siin käis. Kui palju, kes külalisi. Näiteks alustame operetist kõigepealt Jaan Talts ja ma usun, et paljud paljud mäletavad, see oli väga huvitav laulja. Ta õppis isegi partii osaliselt ära eesti keeles ja ja, ja, ja niisugune väga, väga niisugune lustakas ja tore etendus oli see lõbusale etendus Maria Eskola esines, madan pater flais samuti hotellos võlub löödis. Siis harrazursti käis laulmas aidas ma mäletan, kui esimest korda kuskil 50.-te aastate lõpul Arsursti esines Tallinnas kontsertsaalis siis tema esinemine oli tõesti suursündmuseks. Aga nüüd, kui ta esines, kuna meil oli juba tulnud nii Krumm karas kui ta tüvi, meil oli juba see, et meie tase oli juba niivõrd kerkinud ja kuigi Hursti laulnud üldse halvemini. Aga ta kuidagi mingipärast kahvatuks, jah samuti väga tore oli Erna sporenbergi laulmine, võluflöödi mäletate, kõik eks ole, ja Hollandi lauljaks ole aidas laulis, eks ole ju. Ja muidugi Richan Perno anden, eks ole, nii poleemis, eks ole, kui Traviatas. See oli niivõrd kultuurne laulja, no ma võisin täitsa võrrelda mingipärast nagu Carlo Berkondsi laulmisega. Haruldaselt suurepärane laulja. Ja muidugi unustamatu oli kahtlemata omast küljest oli koharkas Parian. See oli tegelikult esimene kohtumine, me vaatasime spordihallis, nägime temaga Travjaate etendust, selle esimene kohtumine tegud Gazporjaniga ja küll oli tore laul Armeeniat ja Armeenia tega. Vot sa mainisid bürood ja temaga oli mul niisugune huvitav asi, et kui lõppes etendus ära, siis ta ütles niimoodi, et Ta rääkis muide ainult prantsuse keelt. Ma olin kunagi õppinud küll prantsuse lütseumis algkoolis prantsuse keelt, aga no ma siiski ei saanud nii-öelda ei saanud rääkida, kuidagi kätega rääkisime ja nii edasi. Ja etenduse lõppedes ta ütles nutitulete kahekesi direktoriga minu juurde. Võtsime kutse ilusti vastu, lähme hotelli, vaatame, laud on kaetud musta kaalialiga ja eesti valge viinaga. Minu prantsuskeel läks lahti ja me võisime isegi kalapüügist vä? Ja nüüd kõlab Maria laul Leonard Bernsteini muusikalist Vestsaid stoori. Helgi Sallo. Kaheteistkümnenda teatrilood ongi otsa saanud. Kirill Raudsepal olid külas Valter Luts, Voldemar Kuslap, Jüri Kruus ja Ene Pilliroog. Ja selle lõppenud saatega. Me soovime oma teatrisõpradele ilusat aasta lõppu ja me kohtume uuel aastal. Psüütiga number 13.