Selle sarja saateid on olnud õige mitu ja mitu, aga kuna iga kord on kuu aega vahet, siis ma tahaksin ikkagi kahe sõnaga need mängureeglid veelkord keda asi on selles, et me ei tee siin mingisugused loetelusid, me püüame neid vältida ja püüame leida siis nendes aastates, mida me seekord käsitleme just seda kõige tähtsamat iva. Ja meil on plaanis rääkida siis seekord ka 1978.-st 79.-st aastast. Ja siis on meil üks veel üks niisugune uudis. Meil on üllatusesineja, meil on üllatusesineja ja see on Sirje Puura. Sirje Puura puhul on see lugu tema häält kõik tunnevad nii, et ta ei pea praegu häält tegema, küll ta jõuab ka selle tegemiseni välja. Ja eks me siis püüame neid aastaid siin nüüd läbi läbi häkkida ja peab üldse ütlema seda, ma vaatasin muidugi vastavat kirjandust. Et mitte ainult Estonia teatri, aga ka Vanemuisel ja siis draamateatri teistel teatritel need aastad omadused ja väga tuumakad, väga tuumakad, seal on väga palju ilusaid lavastusi, õnnestunud lavastusi. Estonial on see üks niisugune periood, eelmises saates me rääkisime või üle-eelmises hunt tuli suur kapitaalremont, majas on, see natuke, lükkas töö segamine, aga peab ütlema, et üllatavalt ruttu leiti siis tasakaal jälle nii-öelda, et juba eelmises saates eks ole. 1976 77, seal oli väga palju ilusat, väga palju ilusat, meeldejäävat ja, ja nüüd edasi. Nagu ma arvan, peaks meie jutust, ma ei taha kedagi mõjutada, muidugi võib-olla keegi paneb väga tugeva vastu lause. Aga siis. Mulle tundub, et see on üks ilus, stabiilne periood. Omamoodi põnev, eks me jõuame nende põnevusteni vast ka. Ja siis, kui mõtlesin Sirje Puura üllatuse ajal, siis on meil veel teinegi tegelikult selles saatesarjas uus naise Soningi Arro keda me olemad staalset laval näinud jo tantsimiseks ole eelkõige ja nüüd tantsivad tema õpilased ja väga hästi. Sest meil on nüüd niisugune plaan ka edaspidi, et me vahetame hääli, tähendab, mida selles mõttes, et mina halduse sain passi pärast Emmgoloratuuri. Aga, aga selles mõttes, et, et ütleme, kui meie Jüri Kruusiga jääma nagu kogu aeg selle asja sees olnud seotud. Ja siis aga teisi hääl ja muidugi Voldemar Kuslap ka, kes kahjuks. Leppima sellega, mis ma olen varem lindistama praeguse lindistamise juures ta ei ole. Järgmine kord tuleb kindlasti. No mis on nendel aastatel üks väga ilus asi on see, et Estonia töötab väga palju eesti heliloojatega. Väga palju on koguni repertuaaris sellel aastal, see on siis 70 80 helilooja teosed, 10 helilooja teose, meie omad pärast võib-olla isegi natukene nimetame mõnda teost. Aga siis see aasta 78 alb algabki Lepo Sumera, Ansel Miloog. Aga? Hinge palun jää heli 78. säält malevast. Balletti andsime illoo jaa. Minu jaoks oli niisugune huvitav töö selles mõttes, et ma varem selliseid osi ei olnud tantsinud, nagu oli see Veronica. Ja algul oli päris suur probleem, kuidas leida nagu Zooza lahendus. Ka. Töö käigus kuidagi meil tekkis niisugune hea kontakt kõigepealt maiga ja teiseks mul oli väga ja partneralis laava maimusse kellega me olime eelnevalt juba töötanud palju koos, kui ma käisin konkursil, kui ta oli mul partneriks. Ja siis nagu unisuse ühistööna ikkagi leidsime need õiged. Õiged pidepunktid, et osaleb kokku, valmis teha. Me peame ühe väikse seletuse tegema. Ansermi lukku on tohutult kaasaegne lugu. Võib-olla oleks ta praegu veel kaasaegsem, sest seal on jutt sellest, kuidas väikekodanlus või keskklass tahab ära neelata kunstniku hinge. Ja sa häbematu kodanluse tütar oligi siis hinge arva. Veronika. Ja sellest perioodist ma tahaksin natuke rääkida pikemalt, mitte ainult peatuda nagu Antslemelool. Aga ma tahaks öelda, et 78. aastal oli teatris väga suur balletirepertuaar ja tuli veel mitmeid uuslavastusi. Aga ma mõtlen, et see repertuaar härra oli väga, väga huvitav. Ja ütlesid, no meil oli siis mäda, vali soliste. Ja trupp oli peaaegu poole suurem, kui praegu on meil Estonias siis oli ka võimalik sellist suurt Laari hoida hoida nagu töös kogu aeg. Siis mulle meenub, on seal melooga veel Tamara Soone? Kes tantsis, see serpentiine isas jälimisele? Teine naispeaosa täitsa selles balletis lahingus ja helguse kihast eeldused, jäätis Jaanise ütleksin lüüriline partii, nagu oli siis Tamara ja tavaliselt mina siiski olin ka nagu rohkem lüüriliste osade tantsija, kas seekord May otsustes? Mulle täiesti kardinaalselt vastupidises osaleda. Ja selles mõttes see oli väga huvitav, mulle siis oli veel peaosatäitjatest Oliver geenimees, kes oli Slava maimusse viga, Ansel osa peal dubleerib. Ja seinal oli muidugi see ka niisugune huvitav partii, sest nii nagu minagi oli temaga alles noor algaja tantsija. Ja ta kasvas selle osaga väga ja hiljem hakatigi talle nagu Maiakas usaldama talle ka väga palju juhtivaid mees osi. Siis vast veel tuleb meelde mulle Kikas troll, kui me käisime Minskis. Ja on selline lugu, oli meil nagu seal kaasas. Ja ma pean ütlema, et Minski publik muidugi meie taotlesime püüdlusi üldsegi ei mõistnud nendeni see kuidagi nagu ei jõudnud nende jaoks midagi. Midagi väga ebaballetiliku. Nemad ilmselt ikka olid veel nagu nendes vanades traditsioonides väga kinni. Aga ma mõtlen, et see siiski nagu oli nende jaoks ka huvitav kogemus, vaatamata sellele, et nad nagu ei, ei võtnud seda nagu väga hästi vastu. Valgevenes viimasel ajal on hakatud tegema kogunisti moderntantsu, festivale ja konkursse meetmetega. Seal oli asi natuke edasi edasi läinud kah. Aga üldiselt seal on too tol ajal ja, ja praegu seal on ikka väga heal tasemel balletikollektiiv ja ja kool on väga tugev ja nii et see on tore, kui praegu nad on natukene ka laiemalt hakanud nagu arendama tantsukunsti. Nagu Heino Aassalu mainis ja andis mõista, on igal aastal Estonia teatris üldsegi aktides muusikateatrites. Rõhk erinev kord on žanriline, rõhk balletikord, ooperil, kork, balleti 78. aasta oli tõepoolest nagu öelda balletiaasta kuid ka OP pakkus midagi sellist, mis pakkus rõõmu nii solistide kui ka meie arvukale ooperisõprade perele. Nimelt jõudis mängukavva tuntud ooperiduett Ruth järele on ka valla aiatsid ja Askanni talupoja au. On teosed, mis annavad au igale ooperiteatritele. Sellepärast et nende repertuaaris olek näitab selgelt diaatri loominguliste jõudude suurt potentsiaali. Et pajatsid on tegelikult ju etendanud Estonia teatris üheksa korda. Ja Mascani talupoja au, neljas kord. Ning kui tuletada meelde, siis kunagi teatri algaastail laulis aiatsid Estoniat isegi selline kunstnik nagu Paul Pinna. Kuidas ta seda tegi, seda me ei tea. Aga ärgem alustagem mineviku ju oli ka tema laulmises ja tema tegemises midagi sellist, mis kindlasti paelus suurt tähelepanu. Sest tegemist oli tõeliselt suure kunstnikuga. Ja võib öelda, et seekordne lavastus Boriss Tõnismäelt oli tõesti huvitav. Peaosades laulsid ju sellised korüfeed nagu Tiit Kuusik, Kalju karas pajatsites võib öelda kuusikule viiekordne trumpiaalne etteaste sellises. Pärases partiis, mis tõestas meie geniaalse laulja pidi haljastust Kaljukarask, kes oli tuntud Putšiini interpreet näitas taas oma lummavalt kaunist ja imepärast häält. Kuivõrd põnevalt lõid rolle Sirje Puura Maarja Haamer, Hillar Tora, Väino Puura Tõesti väga tore etendus ning samuti talupoja au kus peaosas esinesid Urve Tauts, Mare Jõgeva, Hendrik Krumm, kuusk Alfie osas Arvolaid Enno Mikelsaar. Ja kindlasti ma tahaks rääkida sellisest lauljast. Nagu Eve, nii kelle loometee tervislikel põhjusel katkes väga ootamatult ja teenimatult vara. See oli tõeliselt suurepärane Santutsa. Paljud mediaatri külastajad mäletavad teda Asutseenana samuti ebalina. See on meie tõeline aare ja meie tõelise Suure tasemega metsosopran. Nii et kokkuvõttes oli väga ilus ooperiõhtu, mis jäi. Paljudele kauaks-kauaks meelde. Kui te lubate, siis paari sõnaga elupõletaja tähelennust? See on Stravinski ainus täit õhtut täitevooper kus aluseks ei ole mitte maailmakirjandusest libreto üldse spetsiaalset ooperi libreto Sid on just väga vähe kirjutatud, ikka nad põhinevad maailmakirjanduse tippteostele. Aga see ooper tugineb kuulsa 18. sajandi inglise graafiku William ogarti vaselõigetele. Ja nimelt kui Stravinski oli Chicago kunstimuuseumis näinud Hogarti vaselõikeid siis talle oli tekkinud ooperis kirjutamise ideed, sellepärast et seal oli väga põnevaid stseene ja niigi, nii ongi ta kirjutanud selle klassikalise ooperi põhimõtetel või printsiipidel kus aariad, ansamblid vahelduvad muusikaliste eritsetatiividega sümbol. Ja tõesti võib öelda, et see on ääretult huvitav, samas väga raske, väga suuri muusikalisi nõudmisi ja kohustusi esitav tükk. Ma mäletan, esimestes klaveriproovides olime kohe lausa masendatud, et kas me üldse rütmiliselt suudame sellega hakkama saada. Aga tal on oma raudne loogika. Kui see asi on selge, siis hiljem eksimise võimalused on palju väiksemad kui paljudel teistel märksa kergema rütmiga lugudel. Ja tõesti, see oli väga tore. Tore töö. Huvitav nähtus oli niisugune lavastaja nagu puristanisme. Ta oli saanud päris korraliku koolituse vist Leningradi muusikainstituudis või? Ma isegi ei tea täpset kooli nimetust, mille ta lõpetas. Ta tuli väga huvitavate ideedega, aga paraku ta tuli proovidele kogu oma teadmiste kapitaliga nädalaga ta oli oma teadmised ammendanud ja siis oli see lihtsalt proov, kus vaadati kella teemial. Võtame, proovime jälle, aga miks, miks vaat see jäi kogu aeg õhku rippuma, nii et lõpuks meie Ivo Kuusega nagu omasseinid lavastasime ise. Ja paraku see lugu eriti kaua ei läinud. Aga ma ei mäleta, kas vahepeal oli mingi mingi paus või olid teatriremont, nii et ta hiljem oli üsna palju selle loo peale mõelnud ja, ja hilisem lavastus oli märksa sümpaatsem. Mul isiklikult oli seal seniste roosamanna like armastajate rollide. Kõrval nüüd täis niisugune negatiivne roll, saatana roll, midagi Mehhistondliku, midagi niisugust. Tarretavat, nii, et isegi nälja mul kodus ütles, et ma ei uskunudki, et sinus on nii palju pahelisust. Ja aga see pakkus väga suurt mängimis rõõmu ja, ja see oli sümpaatne, väga sümpaatne teos ja selle võiks tõesti ka nüüd lõngu kappa võt kuna on juba hulga aastaid ja tookord jäi see lugu praktiliselt ekspluateerinud, ta väga toredad osatäitmised olid Ivo kuusel ja Rostislav kurjevil Tom Raiku Ellinja siis annena väga toredasti. Mõjusid nii Maarja Haamer kui Helvi Raamat. Ja üleüldse, see oli ääretult, ääretult tore ja huvitav kokkupuude. Muidugi, millest kindlasti tahaks veel rääkida, on kapellmeister ja inimhääl. See oli nagu solisti mana ooper. Kaasa tegid siis Voldemar Kuslap ja Ants Miilberg kapellmeistrist. See oli jälle väga omaette põnev etendus. Sellepärast, et mõlemad kunstnikud suutsid luua Eredalt individuaalseid kujundeid. Vastavalt nende oma nägemusele kooskõlas muidugi lavastaja vaadetega. Ja samuti väga tore oli ka inimhääl, kus Sirje Puura lõi väga omapäraselt huvitava rolli. 1079, õigemini 78 79. Võib tõesti öelda, et minu jaoks on olnud fantastilised aastad. Hooaeg tähendab fantastiline, sellepärast et noore lauljana oli mul võimalus väga mitut väga suurt ja meeldejäävad, et eriti endale etendust laulda. Ja muidugi pajatasid ja, ja ega ei tulnudki nii päris lihtsalt, et lihtsalt pandi rolli pere. Vaat seekord olles juba noorsolist küll, aga meil tehti isegi konkurss. Nii et seal oli nii ooperikoorist kui oli ka soliste. Ja oli Masso klass oli konkursi komisjonis ja seal veel mõned dirigendid ja siis valiti mind välja, nii et ma ei tulnudki kohe esietenduse järgselt välja, ma tulin umbes kuu aega hiljem minuga tööd. Aga see oli väga huvitav töö, selline jõuline, samas särtsakas ja naiselik mustlastüdruk. Üldiselt sobis küll mulle mu hingele vähemalt. Jaa, vokaalpartii oli väga raske partii. Aga põnev oli seda laulda. Ja seal oli noor lavastaja Boriss Tõnismäe ja muidugi, mis veel eriti jäi meelde sellest TÖÖD tsüklist, et noore lauljana oli võimalus Ki tulla selliste meistrite kõrvale, nagu oli Tiit Kuusik, pajatsites minu kõrval kaljukarask. Kui poeemist 77. aastal rääkida, siis maestro Krummiga me olime juba kõrvuti käsikäes laulnud esietendust. Aga nüüd oli nii nagu öelda teine tiir. Ja see oli ka päris krõbe tiir nendega kõrvuti olla. Sirje taolise tõepoolest väga põnev periood, sest ka inimhääl on ju 78. aastal repertuaarist kaks kevadpäeva. No kaks kevadpäeva ja inimhääl, need on nii erinevad ja täiesti fantastilised tööd. Kaks kevadpäeva kõigepealt sellise meistri lavastaja käe all, nagu seda oli Georgansyyma. Kui ma nüüd veel tagantjärgi mõtlen seda ikkagi kuidasmoodi, tema töötas inimestega ka vanemate kolleegidega. Näiteks Seeni tehti üks-kaks-kolm korda. Stipendiaat, ja siis ta hakkas otsast peale ütlema, mis oli, see oli vale, see oli vale, see oli vale. Kodus tagantjärgi mõtlesid selgus, et ega sealt eriti ei olnudki nüüd midagi hästi. Aga ta töötas, kuid tõeline psühholoog ja tõeline pedagoog. Et ta ei viinud sind kunagi rivist välja, vaid vastupidi, sellega ta ütles, et sa olid nii fantastiline. Ta andis sulle tuult tiibadesse ja ta tõesti saavutas lõpuks selle enam-vähem, mida tema tahtis. See oli sellise meistriga töötades ja muuseas veel selline roll, kus sa pidid mängima ühel hetkel kahte inimest meeletu kiirusega vahetada riided, murdsekundiga, peaaegu seal juba omaette tehnoloogia tehnika, see oli peaga oma etteetapp, millest rääkida, kas pärast seda hommikut telekas kodus ka kergemaks? Ma ütleksin, et kodus läks kergemaks, isegi tänase päeva seisuga võib öelda, et kui ma ütlen oma lastele kiirustage aeglaselt ja sellel on tõetera sees. No ja siis siia perioodi veel inimhääl minu jaoks sama lavastaja nagu Vaiatsiteski Boriss Tõnismäe. Kuid hoopis eripalgeline töö üksinda oma 45 minutit olla laval ja ta muidugi sel aastal võttis veel kätt, tegi veel sellise ülesande, et ta pani sind oma seitse minutit veel enne, kui publik saali tuli. Dekoratsioonide vahele lamama sineli alla, et sa ei tohtinud liigutada ega millegagi märku anda, et sa seal oled ja siis läks lugu äkki lahti. No oli üks töötsükkel ja omaette teatud mõttes kannatuste rada, selles mõttes, et ta oli ikka väga krõbe pähkel. Me tegime seda kahekesi teises variandis, lavastuse variandis tegi seda Urve Tauts, ühes variandis tegin mina täiesti erinevad. Olime, töötasime nii, kui proov hakkas õhtul kell seitse, siis meil lõppes veerand 12 ja Jaanus võttis limonaadi ja saia meil vahetevahel ka, siis me sõime proovisaalis teises proovis ja ega me vahepeal alla ei läinud. Tore aeg oli. Sirje rääkis nendest kiiretest ümber riietumistest. Kas mõnikord äpardus gaase riietamine, sest ma tean, et muidugi ansiima oli niivõrd geniaalselt selle lahendanud. Ma tean, et ühe riietumise ajal läks Liia Laats üle ja tal oli tore fraas. Ilma korgitõmbaja jätta ei saa üleüldse timmida. See lahklõbidi Sirje ümber riietuma, hüppama teisest uksest välja teise isikuna. Kas läks alati ladusalt? Tähendab riietumine läks juba üldiselt enam-vähem küll ma ei mäleta, et minul oleks väga midagi olulist apsu juhtunud. Seda nüüd juhtus küll kleiti jõudnud tagant kinni korralikult, aga küll siis seda siis kolleegil laua peal panid ja nii mängu käigus. No kuskil teisel minu etendusel juhtus sama asi, et me pidime lava erinevad lava all oli nagu karkass, lava koosnenud kukerkassist ja erinevatest ustest pidi välja minema. Ühele poole jõudsid ühe tegelase tuppa ka teisele poole teiste riietega jõudsid teise tegelase tuppa, aga siis oli teisi vaatuse lõpupoole juba see koht, kui on vene keeles. Äärele naera eesti keeles muidugi milleks, ja, ja me pidime Hansmilbergiga pääsema lavalt välja ja te kujutate ette, me ei pääse ühestki uksest välja. Ja siis lõppude lõpuks me julmad, lõime seina maha pääseda seda laulu laulma ja selgus, et me olime peaaegu otse saalis aga, aga kuidagi vahelduva eduga inspitsient lükkas selle lava lihtsalt nii palju keeras pöördlava külje peale, et me siis me ikka oma sihtpunkti, nii et selle etendusega juhtus ausalt öeldes ikka päris kõike. Sirje sa oled töötanud väga-väga paljude lavastajatega ja nii ooperis kui ka operetis. Ütle, mis tunne on sul Kui sa tead ja näed ja tunnetad, et ees on tõeline lavasta inimene, kes teadis Absoluutselt kõike, mida on vaja, kes ei otsi? Etenduse käigus lihtsalt tühje sõnu, vaid, kes lihtsalt loob esimesest hetkest peale. No selline lavastaja on ainult suur õnn ühele artistile lauljale. Tähendab, see kohustab sind palve paljuks paljuks, ta tõmbab sulle nii-öelda selgroo heas mõttes sirgeks ja siis hakkad isegi palju rohkem mõtlema, peale selle on ta sulle suureks abiks ja enamikel juhtudel ei lähe see töö vastu taevast. Mida sa võid öelda näiteks sõna kohta hea partner, orgaaniline partner, sellepärast partnerist oleneb ju tegelikult kõik. Kas ta nüüd niimoodi päris annet, Jüri maa päris 100 protsenti ei ole nõus, et ta kõik temast oleneb. Kui sa ikka ise ei laula, siis vaevalt ta silost kõiki ära jõuab laulda. Aga tõesti, partnereid on olnud palju ja, ja on ka juhtunud nii, et mõned on väga mugav olla. Ta abistab sind ja, või vähemalt on ta väga orgaaniline su kõrval. Ma võiksin öelda ühe kummalise partneri enda kõrval, mida sa iialgi ei oota, et ma seda ütleksin. Mida mina peaksin enda, mida ma olen märkinud enda lavategevuse ajal see, kas sa kujutad ette, Helgi Sallo, minule? Mitte tavaliselt räägime mees partnerist veel, aga, ja, ja ma seda tajusin siis, kui ma tegin oma elu esimeste lugu. See oli rosmariin. Ja ausalt öeldes ta on ka väga hea partner, kui tal hea tuju muidugi on ka Vinteri või vabandust Winter Eradiku boksis. Nii et tegelikult hea partner on see, kes elab tõelist lavaelu. Kui ta on sellest kaugel väljas, vaatab kuskilt kaugele saali nurka, ega ta ei kuule, näe, tabel toimub, siis on see kohutavalt raske partner ja annaks jumal, et neid ei ole. Ma mäletan, Hendrik Krumm rääkis oma esinemisest parmas ja ja ütles niimoodi, et temal oli partneriks inimene kes absoluutselt ei teadnud, mida ta laulab. Ja Indrek ütles, et mina lõin kuju, ma lõin. Ja ma tunnen, et see inimene absoluutselt ei vasta. Tähendab, see kõik läks tühja, Hendrik, ütlesin ma lõpuks üritasin niimoodi, et ma kaotasin peaaegu hääle. Vaat sellepärast ma Sirje, küsisin seda. Sa oled esinenud palju ooperilaval, sa oled esinenud väga palju operetis. Kuivõrd palju sa oled esinenud kontserdilaval? Kuidas on sinu tunne esinemistel nendel niivõrd erinevates žanrites ja ma tahaks küsida, kuidas kujuneb sinu suhe publikuga, mida sa pead heaks publikuks? Milline on hea publik? Loomulikult, hea publik on see, et kui sa oled ise heas vormis ja annad, maksime. Hea publik on see, kes sind kuulab ja vait vaikselt kuulab ja hästi aplodeerib. Hea publik on see, kes sind mõistab. Võib-olla veel kõige enam on hea publik, see, kes sind näeb su silmi ja, ja vaatab sind. Ja tal ei ole tuima nägu, kui sina teda vaatad, seda on eriti kontsertsaalis. Kontserti lavale. Ma mäletan ühte Travjaata etendust kus laulis Anu Kaal. See etendus oli niivõrd pingeline ja niivõrd huvitav ja te võite ette kujutada lõpes etenduse ära ja aplaus ei olnud. Ja läks tüki-tüki-tüki aega ja siis hakkas tulema aplaus. See tähendab on publiku reaktsiooni väga mitmesuguseid, üks on niisugune tormine reaktsioon ja teine on see, kui publik tunnetab, et ta on saanud midagi ka nii sihukest sisulist. Vaat siis tuleb ennem mingisugune niisugune mõtlemine läbi iseenda. Ja vot siis tuleb alles reakse Ansireni. Ja on seda ei saagi üheselt võtta. Publik on ainult sellisena ja publik võib väga erinevat moodi olla. Kõige parem publik. Nüüd võib kuulaja küsida, et miks siis sellel aastal see on siis 78 ooperi esietendus oli suhteliselt vähe olnud aga seal on väga selge, sest kahel eelmisel aastal tuli neid nii hulgi ja kõik täistabamusega. Me oleme sellest eelnevalt rääkinud ja selle tõttu siis on siin ülekaalus praegu muusikalis suur, seda võib nimetada ka minust Aleksei sulastatunajevski kaks kevadpäeva. Siis ta tuleb seal veel üks väikene, niisugune nioosikale üllatus, aga ka rõhkul ikkagi balletil. Kuigi teine etendus, teine esietendus oli balletikooli. Talliki koolil nagu tavaliselt ikka, meil oli kevadel need aruande kontserdid ja sellel aastal oli helita Erki oli väga hea lend koolis ja tema klassi lõpetasid Neeme Järvi, Tatjana Kilgas, Anu Ruusmaa ja Mare Tommingas. Ja nende nende diplomietendus, nagu oli siis Supinjonaali Jäben nõnda alba maja. Ja need olid ka niisugust huvitavat tööd selles mõttes sobinjana kardinaalselt erinevad. Ja sobinialan, selline klassikaline teos on see lüüriline. Väga ilusa vormiga peab seda tantsima ja väga hingestatud ja. Aga Peranda Alba Mul on niisugune kirgede peal väga dramaatiline ja selles mõttes noh. Kooli lõpetanutele on vas Fernando halba küllaltki suur pähkel tantsida sellepärast, et nad ei ole veel küpsed inimesed. Selleks, et sellist tehast teha. Aga. Üldiselt see valik õigustas ennast. Ja vaat kui huvitav sa nimetasid nüüd Nende noorte tants, linnade nimed ja tore, et nendest kõikidest midagi saanud, eks ole, Mare Tommingas on Vanemuise balletijuht ja nii edasi ja nii edasi, sellest saab lihtsalt rõõmu tunda. Ma eespool juba ütlesin, et, et oli ka muusikali niisugune nagu Musica taastaja tuli välja selline lugu nagu röövimine keskajal. Kui estonia on üldiselt ikkagi tasemel asju teinud, siis no see oli niisugune augu koht, aga ta oligi tehtud ringrisu etenduseks, ta oligi tehtud. Niisugune kerge, kerge Lugusadalisi bodylski muusikaga muusikalinn nagu ta oli. Akassis Meil oli minu meelest nii palju minust, madin, lollust või jampsi. Seda Tallinnas ei mänginud, suurel laval üldse mitte. Aga no läbivaatus oli Tallinnas seal Tondil, trammi lõpp-peatuse juures on üks suur tehas tollel ajal suud peas, kus oli siis klubiruum või, või niisugused spordisaal, kus seda röövimist siis tehti ja me oleme, anna ekstadega, kaks huligaani võiks meie läksime ka vaatama seda niimoodi. Ja me lihtsalt ei saanud, me pidime valju hobuse häälega hirmatama, eriti Tatrates kohtades, Tigmad kriks olid vaatamas, pöörasid pead, et kes need kaks hullu seal on ja me ootasime kogu aeg, milla, meid sealt välja visatakse, aga no siiski õnneks õnneks siiski ei visatud ja olemine keskele rändas. Kusjuures artistid Vead rändas tehasest mööda maalsedamisi. Kui vaadata Estonia mängukava siis võib öelda. Kõrvuti sepavärgiga on Itaalia repertuaarist kahtlemata just nimelt see tulid sätti. Tolitseti Berliini Rossini koolkond, see on väga tähtis koolkond ja mul on kahju siiski seda, et Estonia teatrilaval on seda suhteliselt vähe mängitud. Kuigi tšehhid muidugi rohkem näiteks Beliinit ja Rosiinit on ikka väga-väga vähe Rosiinittoni ainult, kui nii võtta, siis Sevilla habeme ja tegelikult see on ju kõik seda mitmed-mitmed, lavastused, aga kui palju on, kui palju rassiljaliku sädewisustan on selle andeka meie sulest ilmunud, mis kõik tegelikult võiks ju ajastada. Meie lauljat esitataks samuti Beliinit, kuivõrd vähe seda on olnud, diaku praktiliselt polegi? Toni tšekid on muidugi rohkem. Näiteks võtame kas või vedelam härma Donbass kohale. Armo jook. Kui me räägime igemete tütrest, Sis rügement, tütar on tegelikult jõudnud peale viimase lavastuse veerimiskord lavale ja nii naljakas, kui see on seal just 16. aastal tähendab, praktiliselt peaaegu ei poetada Estonia teatri täitsa algperioodil. Kuidas teda etendati, seda ei tea, kuidas lauldi, seda keegi ei tea, eks ole. Aga see, et ta oli, see oli. Ja ma iialgi ei usu seda, et ta ütleks madalal tasemel juhusest mingi väärtusel oli mille poolest isegi kriitika kirjutab, et see oli väga-väga huvitav etendus. Ja tõepoolest, kui me üldse hakkame rügement Hitlerit tütart vaatama niisuguse poolest kui ka üldse teie tegevuse arenduse poolest, siis on kahtlemata väga huvitav. Huvitav teos lavastajale, kui on hea lavastaja on andekas lavastaja, siis ta suudab sellest tükist välja pigistada väga-väga palju. Mis muidugi teeb tonitseti üldse väga raskeks. See on kahtlemata lauljate partiid nimelt nõuekedonistati ideaalse Belkanta valdamist. Kui näiteks võtame näiteks rutsiaadi lammer, Morris on just eriti see Belkantoliin siis nii ka rügemendi tütrest, kuid lisaks on rügemendi tütress kahtlemata lauljatel väga-väga rasket ülemine, väga raske ülemine esituur, eriti tenorid. Ja võib-olla see on üks põhjus, miks pärast seda ooperid on praktiliselt suhteliselt vähe mängitud eriti just toonia partii ja kui me räägime üldse sellest etendusest, siis kahtlemata võeti rügemendi tütar mängu kaba. Just sellepärast, et meil oli selline tenor nagu Hendrik Krumm. Kuigi ka näiteks Ivo Kuusk tegi seda partiid suurepäraselt. Hästi. Hendrik laulis seda siiski minu meelest tasemel millega oleks võinud minna täielikult maailma areenile. Kui me räägime sellest kuulsast toonius Tretast, mis nagu on selle ooperinaelaks siis tavaliselt kogu maailmas see tükk ju läheb ja mitte sugugi vähe. Aga väga tihti just nimelt see samast toonias Treta transponeeritakse alla või hoopis jäetakse ära. Aga Endrik laulis seda täielikult, kõik need Wood laulis Hendrik perfektselt ja kui isegi võtame näiteks selline laulja nagu Pavarotti oma tavalise rea etendusel laulis tooniat transpordis, siis Hendrik laulis kõik etendused täis mopiga ja nii nagu helilooja kirjutas. Ja mäletan, kui me käisime Moskvas, kus etendus läks, no see oli lihtsalt suurepärane etendus. Ma mäletan, kuidas Krummi võeti vastu ja karjuti saalis ja nähtavasti tunnetati, et mis tähendab niisuguse teose selline esitus. Ja muidugi peale Hendrikut võib kahtlemata nimetada Anu Kaalu, kellel oli samuti väga suurepärane osatäitmine, samuti Margarita Voites ja üldse kogu töö selle tükiga oli väga orgaaniline ja ma mäletan näiteks niimoodi, kuidas Hendrik janu pärast proovi jäid lavale, veli ja kogu aeg mõtlesid oma missal stseenide järgi töötasid neid uuesti välja, andsid, andsid nendele omas omasid värve kätte, see oli väga vahva töö. Muidugi lisaks Teo Maiste ja, ja Mati Palm ja nii edasi, nii edasi. Nii et kokkuvõttes see oli minu meelest üks täistabamus meie ooperilaval keisrile vastu. Lavastaja Arne Mikk. Ja muidugi väga tähtis ja oluline oli selle õnnestumise juures kaeldurrentärid Eldur renteri töö sellepärast et see oli nii õhuline, see oli nii fantaasiarikas ja see oli nii kohati kaheksale koomiline seal, kus, kus, kus oli tarvis, niiet atrientega on niisugune kunstnikesse, alati tabab selle õige meeleolu nii helilooja kui ka lavastaja taotlused. Mina ta siia lisada niisugust huvitavat asja ja minu arvamus on näiteks kunagi maestro Neeme Järvi alati ütles niisuguse lause et selleks, et oleks tõeline kunst, näiteks peab alati olema õiged vahekorrad näiteks alati dirigent peab olema. Kreem, kui on orkester, dirigent peab olema üle orkestri ja samuti peab olema lavastaja üle solistide. Ma võtan näiteks niimoodi, et väga tihti on olnud olukordi, kus on mõnikord lugu selline, et meie Kuulus solistjaskond ületab mõnikord lavastaja ande. Ja saad aru, vot siis tekib mingisugune niisugune. Niisugune omaette vaakumseis tähendab, et solistid nagu tahaksid midagi anda, aga lavastaja raam on jälle hoopis teine ja vot siis peavad nagu meened lauljat ujuma, vot selles sfääris, mida neile ette määritakse. Ja kahtlemata see minu meelest takistab küllaltki palju seda kunstiliikumist kui anud, kui on teistpidi näiteks kasvõi näiteks nii nagu Sire tekkiski Orleans Siim of või nagu meil oli Pokrovski omal ajal Paul Mägi ja paljud-paljud teised, kui näiteks dirigendipuldis oli Neeme Järvi, Eri Klass nüüd Paul Mägi Pedelile, kas te saate aru, siis sünnib midagi, siis on tunda, et, et mingi orgaanika orgaanika nagu viib seal edasi. Aga kui dekoratsioonid valmivad sellise meistri poolt nagu Heldur Renter, tuletage meelde tema iidad, tuletage meelde tema Viini verd siis ja nüüd see omaette juba nagu riie läheb lahti Tseloppildi. Renter selles mõttes fantastiline kunstnik, et ka tema kostüümikujundus on saanud aplausi. See juhtus linnu kauplejas, kus seadelaiid, see meestemaias vanapiiga tuleb musta riietatult, ta nägi välja nagu liikuv altar ja ta sai otsemaid aplausi, see tähendab muidugi seal sai selle aplaus. Nyyd rügemendi tütar ja naisevõtt oli ka veel sellel sellel aastal, aga see oli, ma ütleksin nagu rohkem paleti aasta. See 79. sellepärast balletikolmik siis Joanna Dentaator tuli uuendatult ja Tuhkatriinu. See balletikolmik jäigi nagu natukene ebaühtlaseks. Seepärast, et see pandraazini hukkamine tõusis nii tugevasti teiste seas esile sellepärast et see oli nii huvitavalt lahendatud, seal oli Tiit Härm ja Mati Palm koostöös ja niisugune väga omapärane žanr, eks ole. Ja, ja tulemus oli ka lihtsalt lihtsalt rabav. Igatahes yonoshovi ja Tiit Härmi töö oli ikka väga sügavaid jälgi jätab vaatajale ja hinge sa nimetasid Slava maimu sovi. Ta oli ikka üks üks väga huvitav, väga sisukas, väga rikas, väga mitmekülgne kunstnik, sellepärast et noh, klassikaline repertuaar oli tal niivõrd käes kui üleüldse, võib-olla ta oli ju väga elegantne ja ja kõik kahju muidugi, et ta teatrist ka igasugustel põhjustel liiga vara ära läks. Aga siis Sheinanefist, kellest sa räägid oma partnerist, tema saju hiljem Maria teatri esitantsi. Nii et, et meie, meie, meie oleme toitud nii suurt teatrit, kus on Aleksandr Pugatarjov oldud esitantsija. Meil Mesi hobused ei hakanud Londonisse ja kuhu need kõik jätkunud on? Ja mul tuleb meelde praegu ots ja siis selle seeni, aga et me tantsisime maailma loomises, tantsisime Aadamat ja Eevat. Ja siis oli võimalus, tantsid seda etendust Kirovi teatris. Mordoc jah, Maria Teatris praegu jahmarenskis ja see oli nagu seeni alla niisugune võimalus nagu ennast näidata, sest ta tahtis, kandideeris, nagu sinna teadis, ta tahtis minna sinna tööle. Ja see oli siis selline etendus, mis nagu siis andis talle võimaluse, teete pärast selles teatris. Ja mina siis nagu aitasin teda. Et ma olin nagu partnerina seal. Ja miljon Ženjat sai juhti tantsijaga ta ei olnud mitte niivõrd palju klassikalise repertuaari tantsija Kirovi teadis, kui ta oli rohkem ikenest karakteersite ja kaasaegsema repertuaaritantsija. Aga tema puhul võib ennast laulda, teater ei osanud kinni meie Estonia teatri osanud kinni hoida ööde Annet, nagu me, kui me loetleme vaatame tagasi, siis neid juhuseid on ikka mitu ja mitu ja on lihtsalt lihtsalt kahju annat. On lastud minema, sest alguses oli hulk aega lihtsalt rühma tantsima ja tegi, tegi siis rühmatantsijana ikkagi soolo-osasid. Aga kui me praegu siin juba balleti juures olema, siis, siis on balletikoolil. Kahjuks enam balletikool ei saa teha niisuguseid õhtult täitvaid asja, sest lihtsalt ei ole lava, kus esineda. Aga tookord oli siis Tuhkatriinu Et selle balletilavastus, Enso või ja see oli niisugune tore lasteetendus ja mis mille poolest oli tähelepanu väärne, oli see, et Tuhkatriinu osas oli Kaie Kõrb. Ja printsi osas oli ju riigi Egimov, nemad lõpetasid nagu ühes klassis. On, nad ei olnud veel lõpuklassi õpilased minu messil? Meil oli võimalik tantsinud seda nii, et see oli nagu nende esimene niisugune debüüt. Millest siis sai pärast alguse nagu ja karjääri ja kogu see niisugune tähelend võib öelda. Hooaja lõpul tuli välja häkaraki. No ütleme, muusikal, tõotused, tõotused, see on selle tuntud filmikorter põhjal tehtud ja ta oli isegi mõtelnud nii draamaniku, muusikali meil ei ole vist tulnud sirje külje teinud kaasa, aga mis mälestused? Noh, kui sa ise vaatad, olles artist ja ta põhimõtteliselt ei kütkestav, tähendab mina olen alati seda meelt, et võib erinevaid artiste kasutada ka draamanäitlejad ja ja miks mitte balletitantsijad laulma panna, näiteks kui nad seda väga edukalt teevad. Aga kui, kui, kui nagu jääb domineerima, nii et selline vahekord, et muusika ei olegi võib-olla niivõrd oluline, ma ei ütle konkreetselt kellelegi osatäitja peal, ma räägin tervikuna. Ta ei jäänud kõlama, justkui see etendus ei jäänud kõlama ja ometi oli seal väga palju inimesi kolleege, tuntud soliste, kes seal laulsid, mängisid noh, ta ei läinud hinge. Aga minul on seal etenduses meeles ainult üks seik. Ma juhuslikult sattusin selle etenduse peale ja avastasin täielikult enda jaoks Katrin karisma arvalaidi. Sest minu meelest nii nagu need kaks inimest seda rolli vedasid, kogu tüki vedasid, see oli täitsa minu meelest draamanäitleja tasemel tehtud. Ja see oli minu meelest täielikult haruldane saavutus, nende poolt ma pole Arvot tegeleb niivõrd sügavana, isegi näinud, kui ta seda rulli. See oli niisugune palju võimalusi andev näitlejatöö, sest et külalisantigi Tõnu Tamm sama osa ja ma ütleksin, et see on Tõnu Tamme üleüldse kõige parem on oma töö, mis iialgi Auna teinud. Aga kui me nüüd nendest aastatest räägime, siis on see üks niisugune periood, kus toimub sujuv juhtkonna vahetus. Kunstilise juhtkonna vahetus eri klass oli juba saanud peadirigendiks mõni aasta varem, aga ikkagi ikkagi noor peadirigent ja Aarne Mikk seal nüüd Aarnemiku esimesena aastat, kus tema on peanäitejuht. Aga see läks kuidagi kõik nii väga sujuvalt, ilma draamadeta, sellepärast et näiteks välja otse, et kas ta oli eelnev peanäitejuht, ta jätkas teatrisse väga sõbralikult, tehti koostööd ja muidugi eriklassist rääkides teda kõik tunnevad ja teavad, temast on palju kirjutatud, ta ise räägib kuidas oma saatesarja, ma ütleksin tema kohta seda, mis on tähtis tamp teatri dirigent. Sest võib olla aju, väga hea kontsert, dirigent. Jah. Aga ta läheb teatrisse ja ta jääb natukene abituks, sest ta ei tunne Ta teatrit, teatis tuleb lava ja orkester viia kooskõlla, nad on võrdväärsed. Aga iiri Ma ütlen familiaarsed, vabandust, aga noh, me oleme nii ammused tuttavad, kuidagi lipsab, lipsab. Ta tunnetas teatrit, sellepärast ta ise ju noore mehena oli laulnud kvartettides ja vokaalansamblites ja ta oli juba alates Vessaidis, mis või minu meelest tema üks esimesi töid dirigendina. Sellest peale ta kuidagi sulas teatrisse sisse ja ta muretses selle teatri muresid ja ja tundis ennast teatris peremehena. Ta oli veel muuseas väga balletidirigent. Mina võin öelda, niipalju siis mina olen tantsinud queerijandivigeerinud. Ta oli väga hea tõesti. Minu meelest eri eriklassi juures on veel üks kõige tähtsam omadus siiski, et ta on niivõrd suure orgaanikaga ja niivõrd suure auraga dirigent, et ta suudab oma kunstiga haarata. Tema kunst nagu jätkub orkestrisse, kui lavale, keda suudab haarata kogu etenduse enda kätte ja vot siis sünnib ka tulemus. Ja minu meelest see on eri kõikides etendustes ükstaskõik, mida teinud, kas balleti, sega, operetti, operetiõhtuid kui ka oopereid ja ma mäletan isegi eriti meediaatri kastrollidel Põhjamaades, kus eri esinemine oli, mitte ainult tema nimi oli tõeline suure auraga dirigent, kes vedas Estonia teatrit. Ja ma ütlen, et muidugi see taarnemik, sa ei pea neid tohiks. See oli väga õige ilus samm, sellepärast et väljaks oli ikkagi vana mees juba sellel ajal. Ja sealt pillikeel ei saa olla igavesti pingul. Vedur seal olid oma tööd. Ta käis muide, sellel perioodil väga palju mujal lavastama Sverdlovski, seda tõi välja ja ta käis siis Armeenias lavastama, seal kaugel Siberis ta seal oli küllaltki kuuluse arvestatav lavastajat, Talle isegi pakuti muide tookordse Leningradi väikeses ooperis Katariina Mailavad lavastada. Vot niukesed Nove omamoodi loosung ta muidugi endastmõistetavalt keeldustatasid vene ooperit peab ikka lavastama Venemaal venelane ja Aarne pikk. No tal ka teatriinimene läbinisti, eks ole, sellepärast et ta oli aste-astmelt niimoodi sinna lavastaja postini jõudnud. Ja mulle tundub sedapsi, et, et tema ei seganud kunagi lauljaid. Jüri, oled sa nõus minuga? Allanit võib-olla paistis eriti selle pärast välja, et ta ise oli laulja kunagi olnud ja ta väga hästi teadis. Tähendab, lauljale õige suhtumine ei vaata niimoodi, ta püüdis jälgida oma etendustes, mida ta tegi. Sellepärast et kui lauljale panna näiteks temal näiteks retsitatiivi v eriti Aareaal sellised käigud sellise liikumise, mis on absoluutselt vastunäidustatud ja ainult segab teda siis mida see rikub seeliku Pilmusitseerimist ju. Ja tulemused on muidugi sandid, aga Aarne püüdis seda muidugi väga, Annelikud andis muidugi lauludel täitsa vabad võimalused, ma vaatan eriti niuks tükis nagu näiteks rügemendi tütar, eks ole. No seal ikka täitsa nii nagu Hendrik ja Anu ja ritta tahtsid, eks ole, niikuinii julmad, avaldasin oma soovi alla, tulevad järgi ja minu meelest täitsa tore, võib-olla sellepärast sellepärast sündis midagi. Tähendab, see on niisugune stabiilne periood, need aastad, see on siis 70-l oleme aastate lõpposa, sest järgmine kord me oleme juba 80.-st aastast ja ta on niisugune küllaltki stabiilne ja ühtse tasemega ja väga kõrge tasemega. Ja, ja kui me neid sõnu siin räägime, siis mitte sellest aspektist, et vanasti oli kõik hea üleüldse mitte üleüldse mitte. Aga lihtsalt, mis on hea, no kuidas sa ütled tema kohtadesse halba? Ma tuletaks veel meelde, et 79. aastal meil oli suur teatri, kas troll Moskvasse mäletate? See oli väga suurejooneline selles mõttes, et väga palju etendusi oli kaasas meil asi seal ja, ja väga suur repertuaar oli, mida me näitasime seal. Ja ma tahtsin ütelda veel paar sõna, näiteks sellele jutule. Nüüd, kus meil on rahvusooper Mõelgem nende sõnadele. Esinesime Moskvas, meil oli tohutu suured, esines Estonia teater, väike Estonia teater linnas mis on tohutu palju näinud, kus on olnud väga paljude kuulsate diaatidekas trollid ja ühtegi inimest ise sundida aplodeerima, kui ta ei taha ühtegi inimest ise sundida tunnustama seda, mida ta ei taha. Aga see, mis toimus Estonia etendustel Moskvast nii Moskvas kui Leningradis, kui Põhjamaades seisiski näitab, millise tasemega oli Estonia teater. Ja siin rääkida seda, et, et võib-olla midagi hakkame kiitma jah, igal ajastul on olemas omad, head momendid igal aastal on olemas, on võib-olla omad hetked, mida võib-olla ei tahaks nimetada, aga üldkokkuvõttes olgem alati rõõmsad selle üle, mis meil siis oli ja ka selle üle, mis meil nüüd on. Ja nüüd ma räägin iseendale vastu, ma alguses ütlesin, et me püüame vältida loetelusid, ma lõpetaksin selle, saate loetelud. Orjab korra vihjasin, et kavas olid 10 Eesti heliloojate Joosep, ma lihtsalt loen siin praegu, et saate lõpuks Winter ja lahutame Pipi Pikksukk. Eugen Kapp Kullaketrajad, Eino Tamberg, sõnanodobersonak. Raimond Valgre ja raudmäe muinaslugu muusikas. Eugen Kapp tasuleegid. Ülo Vinter suvitajad. Lepo Sumera Ansermi lugu. Serenaadi Bodelski röövimine keskööl.