Suve lõpus tähistas ümmargust tähtpäeva lauljanna Mare Jõgeva mille puhul vaatame koos tema enda ja teda hästi tundvate inimeste Urve Tauts Jüri Kruusiga tagasi käidud teele. Ma ei tahtnudki saada lauljaks, ma tahtsin saada õpetajaks. Pärast keskkooli lõpetamist ma käisin tööl ja sõbranna ükskord ütles, et Marie, et lähme Vanemuisesse, mõtlesin, et mis sa sinna otsid. Mina tahaksin minna teatri dekoraatori õpilaseks. Mõtlesin, et aga mida mina sina kaasale nuhid, küsi, võib-olla on koori vaja või midagi. No ja nii ma läksingi, läksime kahekesi. Ja ma ei tundnud seal mitte kedagi ja küsitlenud, mis te soovite ja mõtlesin, et ma tahaksin nagu ooperikoori tulla laulma. Kas te midagi laulda on ka meile ette? Siin ja tegelikult komisjon otsustab selle? Jaa. Jaa. Ma ei teadnud midagi, mul oli üks laule, üks purjon, sinisel lahe. Ilma saadet A capella laulsin selle maha ja siis. Nüüd valmistage üks teine korralik laul ikka saatega ja tulge siis mina, mul ei olnud kusagilt seda laulu võtta ja laulsin sellesama laulu häältkossatega. Kui vanade olite siis? 20 ei 19 ja enne seda ei olnud muusikaga kokku puutunud, kui olin, küll meil oli Tartu teises keskkoolis oli meil väga hea lauluõpetaja proua isata ja temaga tegelikult saingi nagu selle pisiku. Aga võib-olla varem olemas antima tegeles laulmisega. Kuna teised õpilased tunnis tegid matemaatikat või õpist mõnda teist ainet, siis mina olin see nõndanimetatud klassi tola, kes tõesti saadi käe püsti ja kutsuti klassi ette laulma. Ma olin suur tüdruk juba ja, ja ikka laulsin, ju mulle ikka meeldis esineda, aga et ma lauljaks tahaksin saada, seda mõtet mul küll ei andnud. No ja siis, kui masina kooriööl käisin ette laulma, siis otsustatigi mind võtta ainult kuna neil ei olnud kohta anda mulle siis ma olin ilma palgad. Ja seal tegin siis esimese etenduse Salimas kanni talupoja au mis oli niivõrd suurepärane lehte margi esituses. Väga ilus ooper ja, ja sellest siis saigi mulle see pisik sisse. Aga enne seda ooperit üldse näinud ei olnud enne üheksateistkümnendat eluaastat, kui olin ikka mul oli kasuisa, oli väga teadellembene ja muusikalembene. Me käisime ikka vaatamas Travjaatat, Haiidaat, nõidkütti, kõiki neid vaatasime, nii et tegelikult see ei olnud päris nii, et see oli puhas juhus. Ilmselt. Aga see oli nagu kujunes seespidiselt välja. Ja aga et ma just kas koori lauljaks või solistiks oli, selleks ma ei mõelnud. Mulle lihtsalt meeldis muusika ja kui ma näiteks panin peale plaadi alumiiniumplaate, siis siis mul hakkas judinad jooksma suurest varbast kuni juuste juureni välja ja vot ja see muusika mind niimoodi noh, raputab. Nii et tegelikult juhtus niimoodi, et saite enne lauljana tööd, kui te laulmist õppima hakkasite. Jah, nii see oli ja ja seal muidugi hääleseade õpetaja oli, minu kolib minu muusikakooli esimene õpetaja Alma Kurtna. Ja tema ütles, teate, teil on eeldusi, noor inimene, tulge minu tähele seadesse Vanemuises, ta hakkas siis individuaalse hääleseadet tegema ja ütles, et tulge sügisel, mis te sügisel teed, ma ütlesin, et ma tahan ülikooli minna inglise keelt õppima. Ja tulge siia, muusikakoolieksamid. No ja oligi muusikakooli, et eksamid ennem ära, ma sõin sinna sisse, siis ma ülikooli enam ei läinud üritama. Ja nii siis kujuneski. Alma Kurtna on kahtlemata üks Lõuna-Eesti üks silmapaistvamaid muusikaõpetajaid. Ja kahtlemata väga-väga vitaalne naine, tark naine, haritud, mitme kõrgharidusega ja oma alale täiesti pühendunud. Temalt on tulnud palju häid lauljaid Kaie, Konrad, Laine Mustasaar Voldemar Kuslap, Nadia Kurem. Ja, ja palju teisi seal. Kui ma lõpetasin muusika kolisi, muidugi taheti mind Vanemuise koori ja, ja koormeister ütles, et tulge ikka meile, mis te sinna Tallinnasse lähete, mõtlesin, ma ikka proovin ära, kui ma sisse ei saa, ma tulin tagasi ja, ja siis Hillar Dorav soovitas mul minna Linda Sauli juurde. Saingi sinna, kuna ta oli just oli kohti ja sain tema juurde, temal ka oli väga niisugune väga vitaalne naine. Ta oli jälle nagu teine ema, kuna ma olin Tallinnast eemal ja niuke võõras ümbrus ja kõik ja pealinn kohutust, natuke suur linn. Ja siis ta oli väga-väga emalik ja niisugune hea, aga samas niisugune nõudlik, range kui ikka lugu ja kolmandaks tunniks selge, siis pandi noodid kokku, saadeti uksest välja, mine tee lugu selgeks seal, ses mõttes ma sain sealt kõva kooli, et hästi kiiresti pidi õppima pähe siis ta muusikat tegema, nii et seal oli natuke teistmoodi kui Tartus. Kuidas nad üldse õpetasid, nad olid nad sarnase, tulid nad erinevad Tartus oli niimoodi, et suruti nagu rohkem hingamise peale. Ja kui, kui näiteks Linda Saul näitas väga palju ise oma häälega ette siis meie Tartus ei kuulnud kunagi Alma, lähed peale selle, kui ta oma karjääri lõpetas. Ta otsustas, et enam iial kunagi ei laula ja ühelegi õpilasele ette ei laula. Siis hakkavad õpilased nagu väiksed Aaviksoo kõik järgi tegema ka vahel oleks olnud nagu nagu mingit ettenäitamist vaja, seepärast mina olen niisugune intuitiivne, kes võtab nii nagu ette teaksime, kohe järgi. Et seletamine mulle on natuke raskem, sellepärast ma pean selle kõik endast nagu läbi laskma ja, ja mõtlema hästi palju, aga tegelikult oleks vaja olnud mõnikord ikka ette laulda, siis ma saan selle tunnetuse kätte, aha seletamisest ainult ei piisanud, aga tehnilisi, Ilusate saite juba Tartus kätte. Kui piss tähendab tehnika huitehnikat Ta praegugi kõike see, mis kõik, mis puutub kõik tehnika alla vokaaltehnika, see on kõik igasugused floorituurid, jooksud, kõik niisugused asjad seal, ma ei tea ühtegi lauljat, võib-olla Margarita Voites januga, et nendel võib öelda, et nad on tehniliselt tugevad. Aga ei ole. Laulmist õpitakse eluaeg. Just nii hea. Nii et ei ole mina valmis saanud laulja üldsegi mitte. See, mis on, on tulnud niimoodi iseõppimise teel ja Linda Saul väga oli selle poolt, et inimesed iseõppivad, otsivad, et ei saa kõiki ette Nõmmutada. Aga mis sai pärast seda, kui te lõpetasite Tallinna konservatooriumi Ja see oli nüüd niisugune asi et ma sain nagu koorisuunamise raadio koorile. Jaa, jaa, tähendab mitteametlikku suunamist vaid vaid küsiti, et kuhu te tahate minna. Ma ütlesin, et ma tahan minna raadiokoori nii, aga seal ei olnud mulle elamispinda anda ja ma ei olnud kohustatud seal olema kolme aastat, nii nagu tol korral oli kohustuslik. Ja siis kuna ma tegin oma diplomietendus edukalt, siis teatri solistid Urve Tauts eesotsas ja teised Hendrik Krumm ja ja käisid notari juures tollal René Hammer. Et kas Mare Jõgeva ei saaks tulla Estoniasse solistiks. Oli tükk tegu. Ja, ja siis otsustati, ma muidugi täpselt ei tea, mis seal oli. Kas natuke sahinaid ka oli, aga ma olin aasta otsa veel raadiokooris, peale lõpetamist. Aga see raadiokuuri minek oli täiesti teie enda vaba valik. Miks te raadiokoori just valisite, mis te kohe teatrisse ei tahtnud? Sellepärast, et esiteks raadio koer oli juba tuttav, kõik tuttavad inimesed olid ja ma tundsin nagu mingisugust kohustust, et Jüri varisti oli tol ajal peadirigent, tema oli veel muusikakooli riigieksamikomisjoni esimees ja mina ütlesin talled, et, et kui ma saan konsi sisse, et kas ma siis võiksin tulla teie koori, kas te võtaksite? Jah, võtan, tegin konkursi ära ja võetigi ja siis ma mõtlesin, et, et tema on mulle ikka nii palju võimaldanud. Ei olnud ju tollal võimalik õppida ka ilma rahata. Stipendium oli nii väike ja siis, kui ma läksin, sain raadio kooris, võeti kohe automaatselt skype ära. Ja, ja siis dirigent võimaldas ta kuul elamist. Jah, ja siis ma tundsin, et ma olen kohustatud ikka jääma raadio, koori kõik tuttavad ümberringi ja, ja ma ei tundnud nagu erilist kutsumust tollal veel teatrid, vei. Kas see teatrisse minek ja teatris pikka aega solistiks olemine, kas see oli siis jälle mingisugune juhuste kokkulangemine või oli siin ka teie enda südames? Ega ma ei ole niukene kes nii väga trügib või kuskile või tahab, ma olen väga palju niisugune juhustele sattu ja ja rajal momendil kuskil niimoodi potsatab, ega ma ei võitle enda eest ja see on võib-olla üks mu viga ka. Ja mitte võib-olla vaid päris kindlasti. Ja siis oli, kui ma raadio kooris laulsin, siis ma tegin veel sucoli ooperit, verine pulm. Paralleelselt käisin ka raadiokoolis tööl. Siis tuli rüütel sinihabe ja aga siis juba liikusid jutud, et võib olla saan ikkagi, et kui ma selle verise pulmaga ilusti teen, noh, see läks täkkesse niimoodi. Ja, ja Haida oli seen, noh, ta oli Kiplomeedendus tegelikult Dali hirmuga pooleks ja, ja niimoodi, et, et noh, läheb kuidas läheb mul midagi kaotada ei või ei ole. Mis puutub suur vormidesse, siis mulle väga meeldis laulda ja meeldib praeguseni laulda. Aga teate, siis on midagi muud seal suve publikuga. Otsene suhe suur vormis on, on distantsonisteks suurem. Nad nagu sisusse on ta ladinakeelne või saksakeelne või kõik. Aga teater on otsene suhtlemine publikuga. Ja vot see on nüüd see, kuidas, kuidas rahvas sind vastu võtab, kas sa meeldid rahvale või ei meeldi, meeldid. Ja vaat see on niisugune asi, mis mul nagu kripeldab siiamaani, et ma ikka ei ole saanud seda õiget suhet publikuga, selles on võib-olla seediga noh, et mulle ei antud seda jumalast seda alarmi. Ma olen juba nii nii vana, et ma võin seda öelda manel ennast küllalt analüüsinud ja niimoodi mida ei ole, seda ei ole, Saaremaa on inimesele antud. Seda ei õpi kuskilt, juust, kui ta on, siis ta on ja kui teda ei ole, siis teda ei ole. Aga ometi olid teatriosad paljud, mis, mis kindlasti on publikule meelde jäänud. Ja ma usun, et see on sellest, see oleneb häälest selleni inimese häälest, kas hääl on selline, mis paneb kuulama sind, paneb nutma või paneb nina Kiltsutama ja ei taha küll ennast kiita, aga ma ütlen, et võib-olla sellest no arvustustes ka lugeda olnud, et et hääletämber on see, mis nagu võlub kuulajad. Sina Jüri, oled tundnud Mare Jõgeva, et kogu selle aja, mis ta teatris tööl on olnud, oled näinud kõiki tema lavarolle sündimas ja lavaelu elamas. Mida sa ütleksid Mare kohta? Võib öelda, et on olemas lauljaid, kelle kunst paelub esimesest hetkest ja siis ka jäägitult. See oli ainult noore kunstniku püüdlik esinemine meie ees oli laulja, kelle kunst Omargaanilisuse vahetu ja kauni häälematerjaliga ning erakordse sisuga jättis kauaks unustamatuid muljeid. See oli uus kvaliteet Estonias tase. Pisandistiaatritele võimaluse võtta Mare Jõgeva jaoks temale isikupäraseid köitvaid lavarolle. Ma võin öelda, et ma väga armastan Mare Jõgeva kunsti mis oma sügava tundemaailma, kauni hääle ning erakordse muusikaalsusega lausa paelub. Teda võib jälgida, jälgida, jälgida ning jääb tunne, et tema loomingulistel võimalustel ei ole piire. Seda etendusest etendusse. Kui me räägime üldse Mare Jõgevast, siis võib öelda, et Mare Jõgeva on väga meeldiv inimene. Ta on siiras, otsene ja aus kunstnik tädistle kunagi. Ja alati toob oma mõtte selgepiiriliselt esile, et koos leida koos teistega võimalik lahendus. Samas ma võin öelda, et Mare Jõgeva on inimene, kes ta tunnetab siiski oma tõelist väärtust ja seda õigusega ning ta pole kunagi lasknud endale ausalt öeldes pähe istuda. Ta teab, mis ta väärt on ja nii ta on. Ma samas võin öelda seda, et ma tean, et Mare Jõgeva õpetab laulmist hetkel. Temal on õpilased ja kui ma mõtlen Mare loomingu peale siis ma ainult toodan ühte asja. Et tema õpilased on suutelised võtma oma õpetajat kas või osakese kogu selle loome värskusest ja sellest vokaalsest paindlikkusest, millega Mare võitis, köitis ja millega ta kunst köidab ka edasi. Aga Mare on saanud sellise asjaga hakkama, etega ta ainult ooperis ei ole laulnud, ta on kaasa teinud ka sellisest lõbusam žanris nagu operett. Selle kohta ma võin öelda seda, kui inimene on andekas, kui ta on olemas korralik häälekool. Kui ta on sarmikas, siis võib selline laulja esineda igal pool. Ja samuti ka Mare. Ja ma ütlen Mare juures, nagu ma juba varem ütlesin, Mare ei ütelnud ühestki rollist ära, ta tegi kõike ja igale rollile püüdis ta anda just seda, seda värskust, mis temal on olemas ja seda meisterlikkust, mida ta valdas ja ma leian, et see kandis ja sellepärast lavastajad kasutasidki teda. Kui ma jälgin Mare Jõgeva esinemist ükstas kõikus ooperis või operetis või suurvormist, siis ma võin ütelda, et Mare Jõgeva tunnetab tohutut hästi läbi oma partnerid, eriti seda Mis? Lõbutseda kõigest enam, aga ma soovin tantsida massi malts, mis. Meie tantsunimedeta neil Venaariumis tantsitakse kas või õnne kurbus. Kuulake kõrgust, tema tahab tantsida. Te mõtlete seda teineteise ümber kinni hoides veidi ringi ümber tantsides ja sooviksin teineteise ümbert kinni hoides ja veidi ringi ümber. Mina oma mälestustest võin öelda, no täiesti fantastiline oli, õde on seelik. Jah, see oli esiteks muusikali tohutult ilus ja kui me seda hakkasime õppima, siis ma ainult nutsin. Üks kolm nädalat läks küll ainult nutuga pooleks, Helju Tauk, saati siis veel meid teatris ja nii, et see läks väga hinge mulle ja küll on hea, tol ajal mu lapsi veel ei olnud, sellepärast seda oleks väga raske olnud ja siis, kui sul oleks lapsunud, ma kujutan ette, seda oli raske teha, muidugi, aga tuleb väljaspool seda olla ja siis mõjustada teistele palju rohkem, kui sa ise hakkad ka seal kaasanud. See oli väga-väga südamelähedane osa. Mis veel peale õde on seal ikka nagu rohkem meelde on jäänud. See oli Šostakovitši, Katerina Izmailova, see on ikka täiesti läbi dramaturgiline osa, seda võid teha nagu draamatüki. Ja eriti hästi läks mul Moskvas, kus ma tegin kolm etendust selle väga hea dirigent, väga head partnerid. Ja just eriti dirigent. See oli fantastiline, ta tegi nagu minu arust pool tööd ära, ma läksin ilma igasuguseid roobitav, ei mingit orkestri, proovi ainult klaveriga, Plymlim lim ruttu läbi. Ja, ja siis dirigent ütles suhet, ärge muretsege, vaadake minu poole, kõik teen teile ette ja kuna ta on väga mänguline ooper, siis ei saanud, ma ei seade proovi mitte midagi, kõik tuli välja, et nagu on kõike Estonia lavastusega võrreldes, kuidas öeldakse, mitte peegelpildis, vaid teisipidi. Et lavakujundusega peaaegu sama Antali teiselt voolu, kui kõik oli. Meil oli magamistuba, oli siin pool, see oli sealpool, aga muidu põhiliselt oli kõik sama. Aga siis just see dramaturgi ja see mulle meeldis ja muusika on muidugi väga tugev, aga külastele selline puhas klassika, meelib Terdi näiteks Putšiini putšiinist oli juba juttu, õde on seelika. Aga Verdi vertid ma olen kõige rohkem laulnud tegelikult. Ja veidi on väga-väga üheplaaniline. Putšiini on rohkem värve, rohkem erinevaid karaktereid, verti on ikka ükskõik kui traagiline ja ta on ikka punkt, punkt, punkt, punkt seal. Niimoodi ja siis ma just praegu vaatan, õpime muusikaga oli, söö õpilasega Verdi laule. No võtame ühe laulu, vaatame. No täpselt. Truba tuur Leonoraaria. Nii et ühesugune üheplaaniline, ta on väga laule väga meloodiline, aga mingit erilist vaimustust? Ei ma ei tunne. Aga on mõni lemmikheliloojaga, mis eriti hingelähedane ja Putšiini on, aga teda ma saangi kõige vähem laulda, ainult põhjem oli ja, ja ta on seal ikka kõik. Muidugi oleks tahtnud pater flööt laulda. Oskad eriti tuska? Lauljaamet juba kord on selline, et endast väga palju ei sõltugi. Kuidas te olete ennast isiksusena selles suutnud säilitada, selles pidevas enesejagamises? Tuleb jääda iseendaks. Ma arvan seda, et varem või hiljem ükskõik kes püüab ennast upitada, kas kellelegi najal kellelegi tootusel, kellelegi protiseerimisel, on neid juhtumeid väga palju, oli, on ja jääb niimoodi. Aga ma arvan, et raske öelda. Eelkõige muidugi dub iseendaks jääda, siis olla ikka tasemel professionaal võib-olla see ka midagi, kui näiteks on aeg juba nii kaugel, et vaja hakata teatrist ära minna, aga, aga nagu taha veel ja tunned, et sa oled võimeline või midagi niimoodi karakterrolle, andke karakterrolle. Ja sellepärast on ju neid oopereid ka, kus on vaja mutikesi mängida ja kõiki niisuguseid huvitavaid huvitavaid osi. Aga noh, ma ei oska öelda, ma arvan, et võib-olla siin on teatri juhtkonna teene ka. Praegu teatris tööd on ma nimetan kõigepealt hääleseadet ja hääleseade kohta naiskoorile ooperikooris. Juba 1000 aastat ju nad minuga rahul on. Ja siis on veel Viini veri vanadest etendustest siis on nukitsamees kaks osa, pisikesed, aga ikkagi osad ja siis on tulemas uus Raimo Kangro ooper süda. Ja seal on mul küll kaks, kaks suutäit laulda või 12 suutäit, õigemini. Aga noh, huvitav saab kuulata-vaadata, mismoodi teised teevad ja, ja muidugi kahju, et nii väikese osa pääle raisatakse inimese energiat lihtsalt et ta võiks midagi muud kopsakamad teha. Aga nojah, see on lavastaja nägemus. Aga peale suurvormides laulmise peale teatritööl peale õpetaja töö, te olete laulnud ka kindlasti väga palju kammerlaule ja eesti muusikat. Kammermuusika valdkonnas ma olen olnud laisk. Oleksin võinud palju rohkem kammermuusikat teha. Mispeale muusika ja oma kutsetööd ei ellu, veel mahub? Mulle meeldib tuhnida maamullas. Nii et maalane oma maakodu, kus siis meeldib kõiki kõiki asju teha, mis sellest talu puhast tehakse. Loomi meil muidugi ei ole, vanasti oli, tegime kõik tööd ära ja kuna ma olen Neitsi tähtkuju, siis mina saan jõudu maast. Ma sain jõudu maast, kui ma olen kätt käsipidi mullas ja kasvatan midagi või teen midagi. Kui me näiteks oleme kas või nädal aegagi Tallinnast väljas, siis ma tulen tagasi. Ma olen täis energiat. Teie kodus on väga palju raamatuid. Kas te loete ka? Loen küll, vanasti see natuke rohkem loetud, nüüd on pisut vähem, kuna tööd on lihtsalt nii palju, aga õhtuti loen ja suvel lugesin. Küllaltki palju see suvi, ilus suvi oli, midagi suurt ei tahtnud teha, nii et, et ainult lugesin. Mis teile meeldib kirjandusest? Kirjandusest mulle meeldivad ajaloolised, et asjad ajalooline romaan ja siis biograafiad, igasugused. Laulja elukutse on ka selle poolest keeruline ja raske. Raske on ennast jagada näiteks oma oma pere ja oma kutsetöö vahet, kuidas teil on õnnestunud neid kahte poolust niimoodi ühendada, et üks ei sega teist ja, ja keegi ei kannata. Eks ta oli raske küll, sellepärast et pereelu on niimoodi, nagu ta on, kellel on vanemad veel need lükkavad oma lapsed aeg-ajalt sinnani, nagu minagi sain. Mul oli maakodulapsed, läksid vanaema juurde ja siis siis oli mul hea. Aga, aga kui nad oleksid kogu aeg minu juures olnud, see oleks roppraske olnud nii suured ooperini Katerina Izmailova kus proovid kestsid vahel õhtul peale kella kümmet lõpetasime, ei saa sõna pealt jätta proovikatkeid, millel koivad ja ja, ja siis noh, ma ei kujuta ette, mis need lapsed oleks seal omapead teinud hoidjat võtta, noh, oli ka probleeme. Ei, lihtsalt nii palju raha ei ole, aga just see vanaema aitas igatepidi, siis tuli linna, kui mul oli raskem periood. Nii et tänu temale ma olen saanud niimoodi nad ära kasvatada. Et kuningad kooli läksid, siis oli juba okei. Me alustasime juttu Teie õpetajatest, kes te olete ka ise praegu õpetaja, see on väga keeruline amet minut teie oma õpilastelt, eelkõige ootate. Õpetamine väga raske. Laulmine ja see kõik on üks tohutult empiiriline kogemus. Tunnetuslik sa ei pääse õpilasele ligi, ei saag kätega aidata, ei mitte midagi kusagilt. Ja peab ikka rääkima, peab teadma, kuidas see tehniliselt käib. Laulmine ja muidugi väga hea kõrv peab olema. Et sa oskad teha vahet millal ta laulab valesti, mis sundima. Puudused, mis tema plussid, see on ikka väga-väga raske töö. Nii et kui ikka ma kujutan ette, kui ta on praegu null, neli õpilast. Et kui mulle üks, viies päev viis tundi niimoodi sisse võtab, viimane tund küll juba täiesti võhmale. Sellepärast on väga-väga tihe, väga raske töö, ma kujutan ette, kui keskkoolis näiteks anda või koolis viis tundi jutti näiteks geograaf, tarbijad või botaanikat või teed seal mõne kontrolltöö, aga, aga siin viis tundi, 45 minutit on tihkelt ühele õpilase pühendatud täispingega võib-olla veel ilma vähe aega, nii et see on väga raske tegelikult. Milline õpetaja te olete? Mina alguses ikka näitan ette ka, kui kui ma näen, et õpilane kuidagi ei saa hakkama, ta ei saa aru sellest asjast, siis ma siis ma teen. Aga üldiselt vähe. Ei, ma ei saa niimoodi, et täna teen ainult hingamisharjutusi 10 minutit, siis hakkame laulma. Ei, see peab kõik koos käima ja on mõningaid õpetajaid, kes teevad ennem kuivalt hingamisharjutusi. Aga ma arvan, neid saab seletada. Muusikaprotsessi käigus saab rääkida. Airi mitu aastat olete Mare Jõgeva õpilane olnud? Ma õpin praegu teist aastat, et üheaastane olnud. Ja mida ma oskan tema kohta öelda? Ta on väga armastust täis inimene ja, ja samas undas palju rangust ja selle armastuse peale ei saa liugu lasta. Ja et ta paneb inimese tööle ükskõik mis moel, mingit laiskust ei tohi olla. Ja, ja siis, et ta minu meelest oskab lihtsalt väga hästi seletada. Ja see on muidugi inimesest sõltub, et kui ruttu aru saab ja niimoodi nii meelest on ta nii, nii hea õpetaja kui ka tore inimene. Oja minu meelest küll, ma ei oska ühtegi halba sõna öelda. Teil on selja taga pikk laulja elu, tuleb teil meelde mõni selline lavastaja või kolleeg, kellega te olete eriti hea koostöö saavutanud ja kes on ka teid mingis mõttes mõjutanud või muutnud? Kõige esimene, kellega ma teatris nagu rohkem kokku puutusin, oli Tiit Kuusik maestro Tiit Kuusik ja Ta oli sel ajal ka konsis pedagoog. Ja siis ta nagu juhendas mind, et võiks mõne koha peal niimoodi laulda ja, ja ta aitas puht lavastuslikult ja, ja ses mõttes temaga tekkis nagu kontakt Talibki palju minust vanem ja ja ka Tallinna väga abivalmis kolleeg, väga mõistev ja ei kirtsudelevad kunagi nina ja nende noorte uutes suhtes, kes, kes ei osanud väga paljusid asju ei osanud vokaaltehniliselt mõnda kohta või midagi. Siis ta vaikselt tuli ja ütles, et selle koha peal võiks niimoodi, et see teeb asja kergemaks. Urve Tauts on väga lähedane, väga hingeline, väga, väga, väga abivalmis, väga siiras inimene. Siiamaani me saame hästi läbi, vaatan südamlik inimene ja selle südamlikkusega inimene väga palju kogub endale puru ja poolehoidjaid ja niisuguseid ja see on elus kõige tähtsam, et sa mõistad teist inimest suudad teda aidata, kui tal on, kui mingi probleem ja ja näiteks isegi aitad, kui, kui keegi tuleb paluma Mare, ütled kuidas, kuidas sa teeksid seda kohta, ma tingimata lähen aitan, mis sest, et et ta võib olla samalt hääleliigist, et noh, et, et mis, katsuge ise hakkama saada või küsiku teise käest või ei, milleks me teeme kõiki ühist üritust, me, kui me lähme lavale. Me oleme kõik üks pere, et anda publikule üks täisvat ilus etendus, see on kõik selle nimel, et asi tuleks väga ilus ja, ja võimalikult kõrgel tasemel. Minu esimesed kokkupuuted üldse, Marega on vist 70.-test aastatest, kui ta debüteeris Verdi ooperi Aida nimiosas. Ja no siis ta üllatas meid kõiki. Me köögilaid kõrvad kikkis, et ohoo, miline hääl, milline hääl. Ja tõesti siin ei olnud mitte mingisugune esimene üllatus, vaid isegi niimoodi laulab. Seal on ju esiteks väga ilusa tämbriga hääl, ta on niisugune omamoodi nagu pehme pehme, aga sealsamas ka jõuline dramaatika on tema hääles. Ta oskab nii hästi värvida oma häält ja ja veel, mis minule Mare juures väga meeldib, on see, et ta läheb sügavuti sügavust, teisele osa kallale ja sinna sisse mida tema eest parajasti õpib või laulab või proove teeb. Nii et kõik need proovid, mis me tegime nii aidas, mina laulsin amineerist. No mul oli juba üksjagu pagasi selja taga. Ja temaga nii hea nüüd vetid, mis me laulsime, nii hästi sobisid hääled ja kohe nauding oli laulda temaga koos. Mina mõtlen, tan Verdi, täielik Verdi hääl. Ma ei tohiks seda ainult Verdisse panna. Putšiini õde on seelikas väga hästi laulis õde seda Andželikat. Ja no kui nüüd rääkida meeliast Verdi ooperis maskiball Salomee nimiosa Riho Straussi ooperis, no neid ooperid on palju muidugi Šostakovitši. Katerina Izmailova. No neid võib lugeda palju, palju, palju palju. Ja igas osas on ta kodus. Tähendab, ta ei laamenda ei fraasiga ei vot nii, ma laulan seda kulminatsiooni nüüd ma laulan niiena. Tal tuleb see nii loomupäraselt ja nii nagu helilooja on seda mõelnud, jätad, töötab seda vist sisemiselt läbi võimeid sügava sisetunnetusega. Mare ise on väga soojalt rääkinud teie esinemisest koos Verdi reekviemi, siis? Jah, see oli ilus aeg, tõesti. Jälle ütlen ma, et meil hääled õudselt hästi sobivad. Agnus Dei, ma mäletan, see, sellest oli juttu õige õige palju kordi veel pärast mitmeid-mitmeid aastaid hiljem ja ja meil endilgi kõrvusse praegugi. Kas teil on jäänud veel midagi tegemata, mida te tunnete, et ma veel võiksin seda teha? Tähendab, Lätt on juba läinud nii kõrgele. Nii palju uusi häid lauljaid on tulnud juurde. Aeg on ümber ses mõttes. Ja nüüd ma näen asju hoopis teiselt tasandilt, ma oskan võrrelda ennast teistega ja ma tunnen, et ei, masina enam ei lähe. Ma teen oma tööd, mida ma praegu teen ja seda teha nii hästi, kui vähegi suudan. Aga kõrgemale ma enam ei lähe. No mis te arvate, et mis on teid siiski suutnud nii pikki aastaid selle ameti juures laulmise juures hoida? Ma arvan, et õpilased siiski muusikakool seal ma nagu praktiliselt jätkan seda ja ma olen tohutult iseõppinud selle õpetamisega, see on üks suur pluss. Ja, ja oleks ma seda varem teinud võib-olla. Ma läksin ise ka natuke paremini laulnud. Võib-olla ma, ma isegi arvan, et päris kindlasti. Aga noh, mida, mida ei olnud, seda ei olnud. Aga nüüd ma tunnen nimelt seal, kus ma ise omal ajal valesti tegin, midagi vahele jäi, et ma seda nende juures ei lase läbi. Kas teile ei tundu, et see see laulmisega tegelemine, muusika sees, elamine ja olemine, et see annab inimesele tohutult palju, see muudab inimese elu väga-väga huvitavaks. Kaks kahtlemata siin ei ole mingit mingit esipidi arvamist, nii see on ja kui ta juba tõmbab siin enda sisse, siis ta tõmbab jäägitult. Ma ei kujuta ette üldse, et ma peaksin elama ilmateatest. Ükskõik, kes ma seal olen või mida ma teen, aga ma tunnen, et ta on mulle nii palju andnud, et ma saan seda nüüd jätkata kuskil mujal ja need on õpilased, nendest tulevad ka tulevased solistid. Minu töö on ju ka seal. Ja ma näen oma tööd nende peal, mis suuremat rõõmu saab veel olla.