Mina olen Jüri-Karl Seim. Mina olen sündinud Rootsis Stockholmis. Minu vanemad tulid Rootsi noortena 1944. Nemad omakorda tulid oma vanematega koos. Minu esimene keel, emakeel on eesti keel. Ma olen käinud eesti koolis, eesti kool on Stockholmi eestlaskonna nii-öelda, praegu on üks kesksemaid. Kuum, kõik Eesti organisatsioonid ja ühingud, lehed koondunud, minu vanemad on olnud väga eestimeelsed, smann nutnud Eestis kauplus. Vanemad leidsid, et see oli tähtis, et ma käin Eestis. Esimene kord, kui ma siin käisin, oli 1973. Meeles pidama, et mu ema käis juba siin 1961. See oli kohe üks esimestest kelledele, anti luba nii-öelda siia tulla, ta käis külastamas oma vanaema. Mina ise tulin siia esimest korda täitsa üksi. Siis ma tahtsin tulla. Vaata Eesti rahvatantsupidu. Ja kui ma sadamast tulin, siis pidi tulema mulle sugulased vastu ja nad vaatasid mind ja mina vaatasin ka seal inimesi, aga me ei tundnud 11 ära. Vaid see selgus alles pärast seda, kui me jõudsime. Nii-öelda mina jõudsin Viru hotell ja seal nad leidsid mu toa üles ja siis me saime alles kokku. Nende sugulastega mul nüüd väga palju koostööd ja me kohtume kord, kui ma siin olen. 73 oli esimene kord 75 oli teinekord suurel laulupeol olin siin kolm nädalat, 79 olin siin kolm nädalat ja nii see käis üks iga teine-kolmas aasta käisin siin kuni 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa, kui ma hakkasin tihedamalt käima. Kuna koos sidemed Eestiga ja Eesti üldse oli nii-öelda minu enda keskmes, siis ma teadsin ju päris hästi, mis siin eestist toimus. Minu isa tiivustas väga jälgida Eesti tegevust. Ma ise olen olnud aktiivne metsaülikoolis ja üks meie pea sihtisid oli takti pidada Eestiga. Mina olin kaunis kursis sellega, mis siin hakkas toimuma. Minu poliitiline huvi ei ole mitte ainult olnud seotud Eestiga, vaid see on olnud üldsegi ja ma olen olnud Aktiivne parteipoliitiliselt, aga seisukohad on olnud nii-öelda poliitiliselt aktiivsed juba noorest peast, siis ma kuulun ka teatud määral Rootsi ühiskonnas selles generatsiooni, kes võttis seisukohta Vietnami sõja suhtes, kes võttis seisukohta tuumaenergia kohta. Ja kes üldsegi tunnis huvi nii-öelda Rootsi sisepoliitikas ja maailma poliitikas ka üks neid allikaid, mida ma jälgisin väga sügaval Mõni aasta aega, enne kui sa aru said seda, aga siis tuli see äratundmine ja oskusridade vahelt lugeda tähendas seda, et tekkisid kultuuriinimestega siin kontaktid. Niimoodi oli mul võimalus, näiteks 88. aastal 100 iga nädal lindi kultuuritunnist. Et ma arvan, kodus on olemas kõik kultuuritunnid, peaaegu arutati ju väga palju nii öelda laadseid teemasi mida veel väliseestlasel üldsegi teada ei olnud. Selle kaudu ja muude sidemete kaudu siis tekkisid isiklikud tutvused, taktid inimestega. Kui inimesed hakkasid sõitma välismaale, et tutvustada Eesti olukorda ja rääkida Eestist, siis neil oli vajaga kontakt Rootsi poliitiliste ringkondade tõlkimist ega, ja nii edasi. Kus ma siis leidsin endale teatud rakendust? See oli ka üks tee, kuidas ma siis nii-öelda jõudsin omadega siia Eestisse ja ma töötasin siin valitsuse juures talle 92. aasta nõunikuna ma olin kolmandas valitsuses, olin Savisaare juures, olin vähi juures, olin plaari valitsuse juures. Vaata siis seda väliseestlust, eestlust selle ajaga, mis on toimunud siis. Eesti taasiseseisvaks taasiseseisvumine tuli siis see tuli nii ootamatu väliseestlasele, et nad ei teadnud, et Eesti peaaegu on iseseisev. Nad ei saanud aru sisemiselt, et eesti järsku taasiseseisvunud sel moel, nagu ta seda tegid. Ei saa oma jututeemaks, valisid väliseestlase tunded Eesti vastu, milliseid siis on sinu tunded Eesti suhtes ja kas nad on päritud vanematelt ja kuidas need on seotud siis sellega, mida sa Eestis reaalselt oled näinud. Loomulikult naaberitud vanematelt mitte ainult vanematelt, vaid ka vanavanematelt. Minu vanavanemad, Nad elasid kaua ja ma olin täiskasvanud, kui nad alles manalasse läksid. Nemad andsid ju väga palju eestimeelsust ja eestiainet ja eest eestlust mulle edasi. Teine fakt on näiteks, et ma olen vanemate kaudu vanemate kaudu võtnud osa paljudest Eesti organisatsioonidest ja siis sealt selle kaudu olen saanud palju nii-öelda eesti vaimu endale. Ja lõpuks loomulikult Eestis käimine, et Eesti ei olnud mingisugune ebareaalsus, vaid et see oli konkreetne ja ma teadsin, mis siin oli. Vastu on ikkagi, see on üks osa minu isiksuses. Mina tunnen ennast eestlasena. Aga loomulikult ma tunnen ennast ka osaliselt rootslasena ja ma tunnen ennast kodus ka Stockholmis. Eestlasena tunda ja kui on näiteks Rootsis tegutsetud Eesti küsimustega ja rootslaste vahel eestlaste probleeme arutatud ja Eesti mingi kultuuriüritus on toimunud, siis selgelt tundnud ennast eestlasena. Aga kui sa küsisid, et kas ma oskan oma tundeid eesti keeles avaldada näiteks naispartneril Aga kui sa näed Eestis räpasest ja lagunemist kas sa tunned ennast siis eestlase Virootslasena? Et asi on lagunenud siin ja et siin on, paned sinna, ei ole nii-öelda hoolt kandnud asjade eest. Sa mulle arusaadav kuidagi ja ma ei ütleks, et see on müümis, on rahvuse küsimus. Ma ütleksin, et see on rohkem selle süsteemi küsimus siin. Ma arvan, et kui sa suhtled inimesega, siis on tähtis, et sa austad inimest. Otsekohene ja siiras ja kokkulepetest kinni pidanud. See on minu meelest tähtis. Ma olen mind situatsioone, kus ei lepita kokku ja loomulikult ei ole hea siin Eestis harjutud näiteks kirjalikke lepinguid tegema. Kui ärilised lepingud tehakse ka väga palju nii-öelda suusõnaliselt asju. Ma arvan, et tuleb harjuda, et tuleb ikkagi korralikud kirjalikud lepingud teha ja tuleb harjuda, sellega tuleb paberile panna ja, ja need asjad nii-öelda läbi mõelda, enne kui alla kirjutad. Ja sinnapoole küll ta läheb siin ka ja eks kui vastaspartneri ei ole alati läbi mõelnud, siis ja kus sa näitad selle lepingu talle ette, siis eks ta siis õpi, sellega natukene tähendabki kirjalik leping ja ja ütleme, sõnapidamine on minu meelest väga tähtis ja et vahel ei toimu, see on peamiselt ikkagi sellega endise süsteemi vili. Võib-olla räägiksin natuke oma lastest ja sellest keeleküsimus on siiski kakskeelsus ja et sul on kaks keelt. Tähendab masin, ütlesin enne, et ma teatud situatsioonis oskan ennast avaldada paremini ühes keeles ja teatud situatsioonis parem teises keeles. See on ka sama asi, mu. Tunded ja mu enda intiimgeel nende suhtes, seda ma katsun. Vähemalt siis, kui nad olid väiksed, siis oli väga loomulik, et seda ma tegin eesti keeles. Just sellepärast, et see on ka endasse toodud, see on nii-öelda minu ema on minuga rääkinud niimoodi. Nüüd, kui nad on suuremad teismelised, siis ma saan aru, et minu eesti keel alati ei aita ja mul on palju raskem. Minu enda elus oli ka väga rootsikeskne. See oli üks nii-öelda revolutsioon revolt, kuidas seda nimetada vanemate ja selle kasvatusega suhtes, et ma ei taha eestlane olla või minu eesti vaim nii kaugele taha kui võimalik, et ma tegelen rohkem Rootsi ühiskonnaga. Ja seda ma tunnetan ka nüüd, et kui ma olen oma lastega, räägin, et mul on teatud raskusi vahel. Aga ma arvan, sellest saab ka üle, nii et kuna ma olen siin Eestis nii palju ole lastele meeldib siin Eestis ka olla, siis ma arvan, ühiskond siin aitab ka kaasa nende eesti keele oskusele väga palju. On sul plaanis tulla pikemaks ajaks Eestisse elama? Seda küsimust küsivad väga paljud. Ja eks ole, nii et kui ma nüüd Stockholmis olema väga palju, siis ma tegelen ikka eesti küsimustega iga päev, kogu aeg. Muidugi, leivateenistus on Rootsi ühiskonnas, aga. Kuidagi väga sügavad ja et tulla Eestisse tööle, seda ma tahaksin, väga hea meelega. Ma katsun endale praegust korraldada elamise siin, nii et ma saaksin siin käia nii palju kui võimalik. Olen küll nüüd viimased seitse, kaheksa aastat käinud peaaegu kord kuus, aga et siis saaks nagu pikemaid aeg olla siin ja ei peaks kogu aeg nii-öelda kokku leppima inimestega, et kus elada ja nii edasi ja ma loodan, et see elamine mul imestasin suveks nii et siis sügise poole, siis nakata olemas pikemaid aegu ja hea meelega ka rohkem sukelduda nii-öelda Eesti tegevusse. Sinu korter Stockholmis on, on pilgeni täis eesti kirjandust ja sa oled ju kogunud Eesti ajakirjandusväljaandeid. See on niisugune äkiline koguja huvi või kuidas seda nimetada tuleb arvatavasti mõisast tegelikult mu emast ka mu ema raamatukoguhoidja, oma isa on ka piibli Phili huvidega ja ja side Eestiga, enne kui siin sai käia, oli ikkagi väga palju kirjanduse kaudu. Ja üks keskne koht seal, see on ju ka Eesti ajakirjandus. Mida tuleb säilitada nii palju kui võimalik ja ma leian, et üks tähtsamaid punkte, praegust on koguda kõik Gide ühingut ja matt, igasugust trükiste ja kõik, mis on vähegi võimalik nii-öelda väliseestluse ajaloost. Seda tuleks koguda ja kas teha mingisugune arhiiv Rootsis või teha seda Eestis on vähem tähtis, ma arvan, et saan. Taasiseseisvumine toimus siis väliseestlastel oli põhjus üksteisega koos käia. Nüüd see on vähenemas, nüüd ma ütleksin, et mõned ühingud ja seltsid ja nii edasi on alles, aga tegelikult inimesed panevad oma vaba aja panuse sellega, et nad saavad siia otse Eestisse tulla. See tähendab seda, et nende aeg vaheliseks kokkusaamiseks läbikäimiseks on vähenenud. Ja see omakorda tähendab seda, et kui Meeles pidama, et olid ju eesti seltsid peaaegu üle terve Rootsi, igas suuremas tööstuslinnas, kus oli vähegi eesti töölisi igas eluvaldkonnas olid omad ühingud, organisatsioon, Need. Need kõik on nüüd nii-öelda kadunud. Ja tähtis on nende materjal, see, mis on alles, et see ei kaoks. Ma arvan, et siin on Eestil ja ka väliseestlastel ja uurijatel üldsegi üks suur. Sattusid välismaale ja kuidas tegutsemine assimileerimine kohalikku ühiskonda toimus või nende kodumaa tagasi iseseisvaks sai, kuidas nad siis nüüd on sulanud kas Eesti ühiskonda, Rootsi ühiskonda ja nende nii-öelda omavaheline tegevus on kadunud? Et ainestiku ümber on siin üks ainulaadne alus seda uurida ja seda peaks nüüd kiirelt tegema selles mõttes, et kuumise mõttes, et on ja väga paljud inimesed siiski elavad ja on elujõulised ja tegutsevad, aga enam ei tegutse nii-öelda väliseesti grupis, seal oleks väliseestlastel ja kodueesti uurijatel palju teha. Ma arvan, et tähtis on näiteks ajalootudengitel ja et alati panna välja mõned teemad, kus oleks just võimalust nendel tudengitel teha mingisugune töö just väliseesti teemadel oleks väga tänuväärt. Põlim, mis on, on ka huvitav, on ju see põgenikud, kes said välismaale, 1944, need olid need, kel õnnestus põgeneda. Aga tegelikult oli ka palju inimesi, kes tahtsid põgeneda, aga ei saanud. Vaadates praegust, on veel vähe räägitud sellest, mis nendest inimestest sai ja kuidas inimesed mõtlesid, kuidas argini inimese situatsioon oli. See oleks üks suur ainestik, mille ümber võiks palju veel uurida. Oli niimoodi, et inimesed, kes põgenesid, olid paljud inimesed tulid tagasi 45 46. aastal, kel üldsegi istunud see olukord Rootsis, mis neil seal tekkis? Nad arvasid, et neil tuleb parem siin nad tulid tagasi, mis nendest inimestest on saanud, kuidas nende elu kujunes pärast sõda ja väliseestlaste oma mõtlemine, kui nad jõudsid Rootsi ja kui kaua nad mõtlesid siis seal Rootsis tegelikult olla? Paar kuud aasta või kuidas neil kujunes? Et Ameerika tuleb ja nii-öelda vabastab Eestit Nende psühholoogiline mõtlemisviis nii-öelda läks rohkem rohkem pessimismi peale või ka tallede arusaamisele, et nad ei saagi tagasi. Isegi jõudis nii kaugele, et oht läks veel suuremaks, et paljud läksid edasi Kanadasse, mida inimesed tegid 49. 50-l 51. aastal. Isegi veel paar aastat. Põgenemislaine tulid ju kaks teed, eks oli nii-öelda rindega Saksamaale, need, kes Saksamaale said, need sattusid nõndanimetatud distsipliinist, torsonite tyypi laagritesse, kus nad olid kaks-kolm aastat 48. aastal, siis alles saadi Ameerikasse või Austraaliasse või Inglismaale. Kanadasse läksid väga paljud üle Rootsi ja need, kes läksid, trotsisid edasi Kanadasse, olid just läksid edasi sellepärast et nad nägid ohtu, et asi läheb veel hullemaks. Mida inimesed arvasid ja see oleks üks suur. Kaal Eesti arengus väheneb ja see on iseenesest loomulik ja et seal, kus Eesti ühiskonnal on vaja väliseestlasi, see on erinevatel erialadel. Aga väliseestlus kui grupp, tema aeg on möödas ja seda minu meelest väga selgeltnägija presidendi vastuvõtmisel kus väliseestlased tegelikult olid ju väga vähe esinenud. Et Eesti riik on nagu saanud üle sellest vaimustusest või mitte vaimustusest, aga noh ütleme kuhu pöörduti kogu aeg alati väliseestlaste poole, vaid ta on jõudnud nii kaugele, et, Oma probleemid ja oma nii-öelda kuidas ta, mis tema vajadused on, enam ei ole tal. Kuna. Siis enam ei koondu kokku niisama palju kui vanasti siis oleks vaja Eesti riigil nii-öelda aidata ka väliseestlasi just omaenda probleemide lahendamisel mitte just lahendada laati neid, vähemalt tegeleda nende asjadega ja arutada neid küsimusi. Ma arvan, siin võiks Eesti riik peaks hakkama tegelema ainult omaenda probleemidega, vaid ka, et väliseesti on ka üks osa Eesti riigist ja et ta ei tohi unustada ära päris eestlasi kui grupp. Kui nähtus ja Eesti riik võib-olla praegust juba tegeleb, ütleme natukene Abhaasia eestlaste ja ütleme Venemaa eestlaste suhtes. Aga seesama ja probleem saab ka olema varsti Lääne väliseestlaste suhtes. Ja ma loodan siin paar aastat tagasi, siis Veljesto siis kuulutati välja, et Tartu Ülikoolis moodustatakse Välis-Eesti Instituut, Välis-Eesti osakond, ma loodan sellest tõesti tuleb midagi. Ja et Nemad näiteks Tartu Ülikooli kaudu just saaksid tegeleda välisküsimustega. Teine kanal võiks olla ka kultuuriministeerium ja näiteks kultuurikapital ja selle kaudu ka toetada Velisisti küsimusi. Tänavune vabariigi aastapäeva pühitsemine Stockholmis oli minu meelest väga kena. Esines proloogiga Kalju Lepik, kes on ju tegelikult väliseesti kirjanik, siis pea poliitilise ettekande tegi Toomas Ilves. Toomas Ilves on tegelikult alguses Stockholm lane. Ma isegi olen temaga kunagi mänginud väikse lapsena. Ja ajaloolise meenutuse tegi Jaan Kross. Mängis huvitavat muusikat nad tegid Eduard Tubina prelüüd. Heino Elleri Koit ja Arvo Pärdi esimene sümfoonia. Mis, ma arvan, oli väga Jaaneskine kombinatsioon eesti muusikast. Lõpuks loomulikult nagu ikka. Stockholmi siinsed koorid laulsid paar pala. See kõik ja kuna tänavu 80, siis oli ka erakordselt palju inimesi ja tundus niimoodi, et inimesed olid heas tujus. Samaaegselt võib ütelda, et selle Tuumik olid ikka inimesed, kes tulid Eestist tulnud ka üks märk sellest, et väliseestlus enam ise ei jaksa nii-öelda ühte niisugust suur rüütust sellel moel vähemalt läbi viia. Vaid Eesti roll väliseestluse jaoks on tõusnud ja on väga tähtis. Siin ma tulen tagasi jälle samale jutule, nagu ma enne rääkisin, et et Eesti peab nüüd tegelema ka väliseestlasega. Et see ei ole ainult nii, et väliseestlus nii-öelda tegeleb Eestiga vaid see on ka vastupidine. Ma ei tegele ainult eestlase kümmend, üks minu nii-öelda lemmikaladest on muusika ja ma ise laulan. 1000 kõigi suurimatest muusikutest või heliloojatest. Ja siis oli nii, et sinna tulid nagu värdi tulid Beethoven ja Mozart ja tuli püssi ja ja mis oli ka kaasas, aga kõik need hakkasid seal kusagil kolmandalt kohalt allapoole. Siis teist kohta ei olnud, vaid oli ainult üks esimene koht, see oli Johann Sebastian Bach. Ja Ma ise tunnetan ka, nii et minu meelest Bach on seda muusikat, mida ma kõige meelsamini kuulan. Kui korduvalt kuulata ja sel juhul Bachi muusikas mulle meeldivad mis saab, kus on palju koorimuusikat, siis mulle meeldivad kõige rohkem. Ja ma leian, et see sobib minule Polegi ka lindude tunnile ja see tehti väga hea sõber. Aga ma käin vähemalt kord aastas. Võib-olla kaks korda, kaks korda aastas käime metsas. Kas sõidame siin mööda Eestit ringi? Tema on näidanud mulle väga palju Eestit. Ka niisugusi kohti, nagu nii-öelda iga inimene võib-olla ei ole sõitnud. Ka välismaal sõitnud. Käisime sügisel Ölandil ja nüüd suvel saame sõita Põhja-Norrasse. Temaga saab ka palju arutada puht elu, filosoofilisi küsimusi mis on vägani stimuleerivad, tähendam stimuleeriv jutupart lahendama. Kas teil on ka jutuks? Kas linnulaule nuusika? Linnulaul on muidugi muusikaga, mitte konkreetselt, võib-olla ma olen, nüüd sain tema haue lendude plaadi. Ja kui ma koju saan, siis lähen kohe seda kuulama ja panen selle peale ja see on nagu muusika külla. Looduses olla ja lindule hääl on. See on niisugune taust, mis ei ole müra, vaid hoopis miskine. Rahustav.