Alati see, millest oleneb just nimelt jaatri nimi teatriaumiljonist, millest oleneb nagu tema ja käekäik, on minu meelest eelkõige see, kuidas hinnatakse hetkeolukorda, kuidas antakse lauljaid ja kuidas meie ennast teadvustame. Ma sirvisin 60.-te 70.-te aastate ja kaheksandate aastate teatri märkmikke. Sirvisin oma märkmeid, siis ma vaatasin aasta aastalt kogu aeg ikka rohkem ja rohkem. Meie lauljad annavad endast märku mitte ainult Estonia laval vaid ka kaugelt üle Eesti piire. Eriti 80.-te aastate keskpaik. Võib-olla tol ajal just tänu Moskva kosk kontserdile, samuti saiust kontserdile, samuti ka solistide vahelistele kokku. Telediaatritega käis hästi palju meie nimekaid lauljaid esinemas välismaal ja samuti Venemaa eri linnades. Kõigepealt kahtlemata solistidest oli esikohal sellised lauljad nagu Anu Kaal, Hendrik Krumm, Margarita Voites ja Mati Palm dirigentidest eriklass ja Peeter Lilje. Need inimesed oma etendustega oma kunstiga kujundasid paljudes inimestes, nendes, kes võib-olla üldse Eestit ei tea esimese pilgu esimese kujundi väikesest Eestist tema kunstimallist ja selle hetkeseisust. Ja võib öelda, et ma olen ise olnud mitmetel Anu kaalu kontsertitel Moskvas ja nii nagu võeti kaalu ja Hendrik rummi vastu. See näitab, et tegemist oli tõeliselt suure tundepuhanguga meie artistide suhtes. Sest panuna Hendrika laulsid tõesti väga hästi. Ja kõik need inimesed, keda ma nimetasin on alati teretulnud ja olid teretulnud ükstaskõik, kus ooperiteatri või kontserdisaali laval näiteks alukaalustajaid nimetada. Tema esinemised Moskva suures teatris Leningradi Kiirovi teatris Riia teatris, välisriikides, samuti esinemiste esinemised kontsertidega Venemaa erinevates erinevates linnadest igal pool järgnes kriitika, mis tegi au meie Estonia teatrile, samuti Hendrik Rummi, Mati Palmi, Margarita Voites ja paljude-paljude teiste inimestega ja, ja see kõik kujundas Estonia teatrimaja. Muidugi kahtlemata lisaks siia veel diaatri omad külalisesinemised aga eelkõige just nimelt meie omad solistid, kelle esinemised jõudsid küllaltki kaugele väikesest Eestist isegi Irkutskis ja veelgi veelgi kaugemale. Väga põnev oli 1900 86. aasta Estonia teatri repertuaar kuhu kuulus 29 erinevat teost, mida mängiti aasta jooksul kas vähem või rohkem kordi. 12 ooperit, 12 balletti ja viis operetti ja muusikali. Muidugi, esimesel kohal oli kahtlemata operett, kuigi ainult viis nimetust, aga siiski operett Marmaatli, Kannike, seene, Pipi Pikksukk ja nii edasi ja nii edasi. Ja võib öelda, et kahtlemata just nimelt see hooaeg oli just publiku jaoks väga produktiivne sest andis niivõrd palju inimestele võimalus tutvuda meie teatri repertuaari kõigi erinevate boonustega. Kui me räägime uuest repertuaarist, mida, mis jõudis mängukavva 1000 986. aastal, siis eelkõige nimetagem Tšaikovski ooperit Jevgeni Oneginit mis valmis Neeme Kuninga, Eldur renteri ja Vello Pähna ühistööna ning etendus 21. märtsil 1986. aastal. Mida selle tüki kohta võib öelda? Kõigepealt tegemist oli väga tuntud väga armastatud teosega, pida meie solistjaskond, kõik tahtsid laulda ja ootasid seda. Ja mida kahtlemata tundis ka kogu meie ooperi, armastate ladvik isegi minu meelest kooli õpilased. Aga kokkuvõttes minu arvates see ooper, selles ettekandes selles lavastuses ei löönud kõlama tasemega mis oleks olnud nagu Tšaikovski loomingu vääriline mulje, niisugune tunne, et see ooper ooperilavastus oli pigem kokku nagu klopsitud kiiruga. Ja seal puudus nagu erinevate juhtide vahel koostöö tervik. Isegi Eldur Renter, kelle looming on alati olnud kütkestav ja, ja loob ja, ja veenev. Isegi tema kujundus jättis selles lavastuses kuidagi sihukese kahtleva ja natuke nõutu mulje. Samuti Vello Pähn muusikalise kujundajana. Me teame, et Vello Pähn hetkel esineb suure eduga Prantsusmaal ja noor dirigent on küllaltki palju omandanud nende aastate jooksul. Aga tol ajal, kui Vello Pähn tegi praktiliselt Estonia oma esimesi dirigendi hetkel siiski see tase ei olnud selline, mis oleks võinud luua kogu lauljate seltskonnaga ühtse muusikalise terviku. Ja võib öelda, et minu meelest just nimelt lauljad nagu vedasid seda tükki, sest et need inimesed, kes olid rollide peal need olid küllaltki sobivad seal ja kui oleks olnud lavastus ja muusikaline külg ja ka lisaks kunstlikku külg veenev siis ma tunnetan, et oleks olnud väga tore etendus. No sealt ära Poja teiseks esietenduseks oli Eugen Kapi tuntud ballett Kalevipoeg, mis seekord läks nimetuse all kalevite kange poega. Lavastajaks Tiit Härm, muusikaliseks juhiks dirigendiks Paul Mägi ning lavakujundus ja kostüümid Tõnu Virve poolt. Ma võin omast kohast ütelda seda, et ma olin selle etenduse juures. Ja kahtlemata Tiit Härm püüdis selle etenduse kujundamisel haarata kogu oma kogemused, sest tegevus, tegemist ei ole ju siiski väga tuntud teosega meie rahva epasega mis nii mõnigi kord varem on Estonia laval olnud ja küllaltki suure eduga. Kuid mul jääb siiski niisugune tunne, et nii nagu neeginis ka selles etenduses puudus tervik nii võib-olla ka koreograafia küljest kui ka lavakujunduse poolest. Sest et see teos on ju niivõrd tuntud ja niivõrd armastatud, mida teavad ju kõik inimesed. Ja ja mäletavad ka eelmistest lavastustest. Minu meelest see etendus ei olnud sugugi nii veenev, nagu ta oleks tegelikult võib-olla pidanud olema. Ülimenukalt läks aga juba eelmisel aastal välja tulnud ballettmeister ja margarita muusika autor Lazarev süžee pulgaakovilt lavastaja Mai Murdmaa. See etendus oli inspireeritud hoopis teisest, tegelikult Nimpulsist siis oli noh, see oli just vahetult enne perestroika ja ilmselt ühiskonnas oli kogunenud mingisugune niisugune kohutav, kus kõik see asi uppi lüüa. Ja ilmselt vot niisugune sellest sellest vajadusest. Võib-olla oli rohkem see tingitud sellepärast et Bulgakovi lihtsalt teos andis selleks võimaluse. Muusika mind absoluutselt ei rahuldanud ja ega mul libreto ka eriti ei meeldinud. Ja väga ma võtsin selle teha põhiliselt sellepärast, et mul oli selle etendusega midagi öelda, mis mul tõesti nagu hinges pakitseb ja ma arvan, et see oli, sellepärast ta võib olla ei olnudki nii väga Bulgakov, sest et et Bulgakov vist oli võetud muidugi voolanud ja kõik need kujud ja süžee oli ka võetud, aga ma isegi arvan, et ta, tema, noh, on niisuga ka, kui palju on siiski põhiline, mis on selles etenduses on niisugune ütleme, grotesk, aga põhiliselt seal voolandi ja seekord ühiskondlik grotesk oli. Aga meil oli nagu rohkem Margarita Meister ja Margarita liin võib-olla oli väga Bulgakovi lähedane. Ja ütleme see, aga mis puutub nüüd ütleme niisuguse nõukogude massi, mida tegelikult ju tal nagu üldse ei olnudki, Bulgakovi on nagu eraldi niuksed grotesse kujud, siis meil oli võetud see niisugune Nõukogude niuke pärsitud psühholoogiaga alla surutatud tume tumeda nõme mass. No vot see oli see, mida meie nüüd väljendasin, mida tegema Bulgakovi ei olnud, aga mis oli muusikas ja mis? Teil on need kaks liin, ütleme see niisugune nõme nõmedus Nõukogude nõmedus ja sisse Bulgakovi eks kaks niisugusse intellektuaalsed inimesedki siis ekslevam ja piinlevad sellesse, ütleme sellest nõmedast sotsiaalses situatsioonis. Nii et see oli meie nagu põhiteema, mis nüüd voolandisse ja siis siis sellesse liini Bullups, ma arvan, et see siiski oli võrreldes Purgaakab küllaltki plakatlik ja primitiivne, nii et ma arvan, et see liin meil isegi nagu eriti välja ei tulnud juba, seda ei olnud muusikasse ja muidugi nad olid kõik meil olemas ja tegutsesid ja, ja võib-olla koreograafiliselt isegi midagi seal oli. Aga ta ei olnud Bulgakovi lähedane, nii et tegelikult see liin on nagu meil meil noh, nagu aga noh, niimoodi ma arvan, et ta oli siiski tinglikult võetud pulga. Niisugune, ta oli natukene teise teisena nagu teise teise tunnetusega tehtud Anssosheeliselt tahaks mugakkumiga. Muidugi, paragrahvid on see õigus ja loojal on õigus teha niisuguste etenduste võtta impulsi, ütleme teosest jama muidugi kirss algallikale lähedane olla, sellepärast et ega ma idee pulga hakkab võtma kunstiteost, millel on ballett ja mis on lavateos. Nii et põhiliselt see oli niisugune suur sotsiaalne, niisugune ma peaksin ütlema, et pärast seda ma nagu viskasin selle kivi oma õlgadelt ära, see oli nagu mingisugune niisugune raskus, mis nagu öeldakse, psühholoogias on, on niimoodi, et kui, kui, kui sa tahad millestki vabaneda, siis sa pead selle kindlasti lõpuni mõtlema ja välja ütlema. Ja vot siis see teos oli võib-olla minu, aga kas see, mida ma lõpuni mõtlesin ja lõpuni välja ütlesin ja ma nagu vabanesin tervest sellest peale seda etendust nagu tervest sellest Nõukogude psühholoogiast, ma isegi peaksin ütlema, et ma enam ei osanud vihata seda süsteemi, kuigi sest vihkamine on ikkagi niisugune negatiivne. Ja kui sa käid niisuguses vihkamise situatsioonis ja see nagu tekitab sul stressi ja sul nagu ikkagi see on ebaterve ka ka igasugune vihkamine, ka selle süsteemi vihkamine, kus sa elad, on tegelikult ebaterve. Nii et, et võib-olla selle etendusega ma nagu viskasin selle koorma enda õlgadelt ära, andsin nagu selle vihkamise lavale. No see võib olla halvasti öeldud, aga aga ma arvan, et publik, see oli väga edukas etenduse, ilmselt kõigil oli vaja seda välja öelda, sellepärast kõigil oli vaja seda läbi tunnetada ja ja, ja noh, selles mõttes ma arvan, et see etendus läks väga õigel ajal ja õigele õigele adressaadile. Muidugi see reaktsioon sellele etendusele lausa koomiline, sellepärast et noh, need lõpmatud komisjonid ja isegi see Kristuse rist kästi mul rooma ristiks ümber teha, tähendab, ta ei tohtinud olla kristlik praegu naljakas mõelda, et kristlik, rääkimata sellele, et kui vaat kes see kultuuriminister meil siis oli ja siis see ma mäletan, esietendusel ta jooksis piss. Kristlus on, kristlus on, te olete Kristus, on laval, ma ütlesin, et ei olegi, ei ole kristlus neto talle ju Labet sellepärast et habeme ära võtma, et see video mingisugune prohvet, aga ta ei tohtinud olla Kristus. Nii et praegu on seda muidugi ja, ja siis need, need KGB mütsid, Me pidime ära võtma ja kostüümid ei tohtinud tulla punased, need pidid olema mustad ja siis pidime nad mustaks värvima ja terve nali oli selle selle etenduse ümber. Muidugi nali oli sellest, et need samad inimesed, kes siis niimodi solgutasid, seal piisavalt läbi keskkomitees ei, ma ikka sain kõvasti sulgutada selle etendusega siis, et needsamad inimesed andsid umbes aasta pärast, see vist oli, kus see etendus sai preemia ja needsamad inimesed andsid mulle selle preemia üle, nii et see oli, see oli sellega koomilise situatsiooni nagu niuke lõpuent, ütleb. 19. juunil Tallinna raekojas, kus etendus Alo Põldmäe kammerooper, ooper mille libreto oli Jaan Krossi poolt, dirigendiks Vello Pähn, lavastajaks Aarne Mikk, lavakujundus Uno kärbise poolt. See tükk etendus küllaltki palju kordi raekojas tegelikult sinna tooli loodud sinna ta oli mõeldud ja ja publiku jätkus. Ja meie inimesed said väga huvitavat tööd. Ja nähtavasti tänu sellele oli seal mingi eriline loome õhkkond. Ma mäletan, kui inimesed läksid ju, kui inimesed tulid sealt raekojast, siis kuidagi jäi niisugune mulje, et on sündinud alati midagi väga omapärast, sest raekoja publik on ju siiski hoopis teine kui Estonia teatripublik. Ja ka kõla on raekojas hoopis teine, nii et lauljad peavad arvestama selle, seda selle kõlaga. Aga üldiselt jäi mulje, et see ooper meeldis meie inimestele Tallinna inimestele kui ka paljudele küla külastajatele, kes käsitlesid brid vaatamas. Järgmiseks etenduseks oli ballett 21. septembril etendus balletiõhtu, kuhu kuulusid lühiballett naine Luciano perio muusikale, mille lavastajaks oli Mai Murdmaa ning kunstnikuks jagu püümann. Seejärel Kuldar singi vokaaltsükli surma ja sünni laulud põhjal loodud lühiballett karje ja vaikus ning Gustav Mahleri. Kümnendasid. Sümfoonia põhjal loodud lühiballett hüvastijätt samuti Mai Murdmaa lavastuses. Ma võin öelda seda, et karje vaikus, Kuldar singi loometööna on minu meelest üks väga ere näide sellest andekas inimesest kelle elu lõppes küllaltki varakult ootamatult varakult, aga kes siiski suutis oma muusikaga niivõrd palju rikkust anda nii kuulajatele kui ka kõigile kes osalesid selles etenduses? Tema looming oli absoluutselt inimlik. Selles oli mingi eriline kunstitaju ja kunstitunnetus, mis haaras nii lauljat, tantsijat kui ka kuulajad esimesest hetkest peale. Ma mäletan, et me oleme selle balletiga käinud küllaltki palju väljas esinemas ja võib öelda, et selle balletile on ju tegelikult täitsa Hispaania niisugune maik juures. Ta on ju tegelikult tehtud Garcia Lorca tekstidele. Ja kuidas Kuldar Sink tajus, seda ta ju tegelikult polnud kunagi Hispaanias käinud, aga vot siis sisemine tunnetus, just see, see värin, vot see erine pinge, mis alati hispaania muusikas on, see oli kõik singi muusikas. Ja kahtlemata see haaras kuulajat, see ei mõjunud sugugi nagu kunstiteosena nagu kunstmuusikana millegi ainetel, aga see oli tõeliselt suur ja haarav. Loometöö. Tegelikult need olid nüüd niisugused minu ütleme, niuke süvasüvatööd ja minu meelest kunstiliselt üks õnnestunud maid asju, mis ma olen teinud, on olnud kõik kolm õhtut või kolm, kolm paletti. Karje ja vaikus oli nagu kultuuriga koostöö ja meie esimene niisugune koostöö. Ja siin lihtsalt mingil määral mind inspireeris siiski muusika ja ütleme, ma ütleksin isegi Kulberi mõttemaailm, nii et tegelikult see nagu ei olnud päris minu mõte, ma olin, mina lihtsalt elustasin. Noh, kuna me alles tutvusime ja minul oli see niisugune nagu tema mõttemaailm väga uudne ja, ja, ja väga huvi pakub. Tähendab ja siis selles mõttes mina nagu tõin lavale lihtsalt tema mõttemaailma. Nii et see oli nagu inspireeritud nii tema muusikast kui ka tema isiksusest, nii et tegelikult Kudema temale pühendatud, nagu see teos on ja noh, nagu tema seisukoht oli, et igas karjas on vaikus ja vaikuses on karje. Nii et tegelikult on see muidugi õige, et igas vaikuses on karja igas karjas on vaikus. Nii et see oli Ta on niisugune töö, mis olid täitsa noh, ütleme pühendatud konkreetsele inimesele ja konkreetsele heliloojale Ja mis puutub hüvastijätu, siis, siis see oli Mahleri viimane sümfoonia ja noh, see oli, võib-olla ma jätsin, see oli küll naljakas, nüüd ma olen 60, ma enam, ma ei nagu ei jäta oma kompo noorusega, aga siis ma olin, ma tegin ta, kui vana ma olin vist 45 või 46, aga siis mulle tundus, et ma olen nii kohutavalt vana. Nüüd mul on aeg hüvasti jätta noorusega. See natuke naljakas mõelda, et, et see oli niimoodi, aga tõepoolest see oli nagu niimoodi oli mõeldud nagu sügise või niisugune noh, ütleme hüvasti, oma naiseliku olemusega või omane noh, niisuguse naise algega või või tähendab niimoodi püüda minna täielikkusesse vaimsusesse või niimoodi oma üle saad oma noh ütleme naise impulsitest või niimoodi. Vot see oli, see oli niisugune, ma ütlen, et hiljem hiljem kui tuli välja, et hüvastijätud ei tulnud midagi välja, aga aga sel momendil muidugi inspireeritud sellest mõttest Ja see naine oli võib-olla võib-olla niisugune Seda selle ma pühendasin jutulehistele. Sellepärast et siin oli puhtalt muusika, mis mind inspireeris peerium muusika, sest minu meelest on haruldaselt huvitav oma oma sügavalt ökoloogiliste intonatsioonidega ja ja muidugi Juta Lehiste isiksus, kes niivõrd langes kukkusele muusikaga. Et seda, seda, seda etendust. Ma täitsa inspireerusin ta lähistele ja see on tehtud temale, see etendus ja teeb temast ja muusikast tulenevalt. No muidugi, eks elu on ka minul olnud küllaltki raske ja niimoodi kriisimomendid ja ütleme, niisugused sügavad kriisimomendid ja, ja võib-olla need ka väljendusid selles balletis. Ma just sellel ajal nagu tulin nagu teatud depressiivsest kriisist välja ja võib-olla mingil määral see kajastas seda. Aga ma arvan, et, et kõige enam on siiski siin nimelt pere juba, kes, kes nagu sellele etendusele. Ma siiamaani tahaksin seda veel teha, ma olen seda teinud nüüd juba neli korda. Tähendab, ma tegin seda Estonias pärast, ma tegin Erkina või siis ma tegin Novosibirskis ja siis ma tegin Moskvas pinnale. Nii et tegelikult ma olen seda neli korda lavastanud, aga ma mõtlen, et paar kordama vist veenduda veel maaklerit olema ka väga palju lavastanud Ma olen, ma olen teinud kuus korda. Ma olen, ma tegin Tallinnas, siis ma tegin Tartus siis ma tegin Novosibirskis, siis ma tegin seda Ameerikas. Siis ma tegin seda Kirovi teatris. Niiet üsna palju on mul neid ja, ja siiski, ma pean ütlema, et ma tahaksin teda üks kord veel teha. Võib-olla Kaie paari aasta pärast, kui on niisugune juhus. Praegu ta on noor ja, ja võib-olla ta nagu niisugust asja ei, ei tihka teha, aga aga ma mõtlen, et tema võiks seda väga hästi, sest ma päris õieti ma ei ole ühegi osatäitjaga rahul, Nad ikka mul midagi puudu jäänud nendest osatäitjatest, nad ei ole kuidagi suutnud olla päris seda, mida ma olen tahtnud, ma ei ole osatäitjate käest saanud, nii et. Võib-olla ma, ma võib-olla teen seda veel. Esimesel novembril etendus operett, tuntud operett nimed, Lehari, krahv, Luxemburg. Ütlemata mõeldud just nimelt selleks, et publik tuleb saali, saaks jälle taas endale klassikalise operetitunnetuse. Ja, ja nähtavasti see õigustas seda sellepärast, et Krahv Luxemburg läks Estonia teatris väga mitmeid mitmeid kordi mitmekümneid kordi ja erinevate koosseisudega. Seda operetti mäletavad väga paljud teatris viibijad, eriti vanema põlvkonnast näiteks 30.-te aastate etendustest, kus esines selline staar nagu Milvi laid. Seekord esines peaosas Anu Kaal, Margarita Voites, Helgi Sallo, Eve tasa ning Krahv Luxemburg osas esines Hendrik Krumm, Väino Puura ja Arvo Laid. Hendrik lumi oli kahtlemata krahv Luksemburgi osa väga huvitavaks taas kohtumiseks operetiga, sest võib öelda, et ta ju tegelikult tema loomedy algul ta esimest korda esines, operetis nimelt Cavani operetist sensatsioon Londonis. Operett on tegelikult alati olnud Hendriku loome loomingus niisuguseks omapäraseks kaasosaks nime eelkõige tema kontserditel, kuid täis operette. Ta pole peale nimetatu tegelikult ju kunagi teinud ning võib öelda, kahtlemata see oli tema jaoks väga, väga huvitavaks niukseks kohtumiseks selle žanriga. Muidugi. Inimene, kes on kogu aeg olnud ooperilaval ja nüüd, kes pidi teksti rääkima, kahtlemata see mõjus talle esimesel hetkel nähtavasti nagu nagu kuidagi ootamatuna. Aga pikapeale ma vaatasin proovide käigus, et Hendrik harjusin tekstiga ilusti ära ja ja kui vaadata kõigepealt tervikuna kogu seda rolli, siis see oli minu meelest tõeline suurepärane tenori roll. Meil on täna stuudios ka Estonia teatri ajaloos üks säravamaid operetitähti Helgi Sallo. Mida te mäletate selle lavateose küpsemisest küpsemisest, küpsemisest ma mäletan seda, et, et see oli muidugi jälle õudne piin, sest et kõik, kui ma vaatan oma märkmeid tagasi, siis hämmastusega avastan, et iga lavastuse juures on mul märkmed, see on kohutav, mitte midagi ei oska, see on täiesti katastroof, mitte midagi ei tule. Ja nii oli see Luksemburgi puhul täpselt samuti. Ja mis mulle näiteks üldse ei meeldinud, oli see ehmatusega, ma avastasin, et see ei olnud üldse see Luxemburg, mis tegelikult originaalis oli. Meil olid nimed muudetud, meil oli tegevus paika muudetud, meil olid tohutud suured kärped seal tekstis, nii et isegi mul oli probleeme, et aru saada, kust, kuhu see lugu käib. Sest et seal oli alguses päris niux paar huvitavat stseeni, mis andsid nagu noh, edaspidiseks sulle tõuke, aga meil olid need ära jäetud ja siis tekkis täiesti segadus. Mina ei saanudki aru, et kes, mida ta, mida ta tahab veni ja kuna ma olen eluaeg olnud selline, noh, ma olen draamanäitlejakoolitusega ja minule alati tähtis see, kes, miks, milleks, kuhu ja, ja siis ma olin, ma olin suures segaduses ja lavastajad nagu ka abi ei saanud, sest et ta oli päris segaduses lavastaja Sulev Nõmmik ja ta nägu. Tal oli mõeldud küll midagi, aga siis kui tegema hakkasime, siis tegevuse käigus, nagu ta ka avastas, et otsad ei klapi või niimoodi ja siis läks natuke närviliseks, aga Luksemburgi rolli Arvo Laid laulis väga vähe ja pis sisse Mati kõrts, kes, kes tegi krahv Luxemburgis väga-väga noh, oma operättidest ühe ilusama rolli solidele vokaalselt hästi paras ja ta oli väga sarmikas, väga võluv ja ühesõnaga mulle hästi meeldis. Aga siis mis puudutab Henryt Krummi, siis kuna tema on Saaremaa või tähendab, oli Saaremaa poiss ja mina olen jälle Lõvi tähtkujust, et ma ei, ma ei tea, kust ei tema ei ole tema kuskil talvel sündinud ja meil olid ma mäletan, et mul oli niisugune respekt tema suhtes vedega madega vaidlema eriti ei julgenud alguses hakata. Aga ma mõttes ma nii õudselt, aga ragistasin ja, ja minut, et noh, see vajas tohutut pingutust, et mitte hakata talle vastu, sest et Hendrik oli erakordselt suur jutumees tema, kes ta rääkis ja rääkis sellest, kuidas ta seda teeb ja mida ta mõtleb, aga nüüd oleks vaja teha seda asja ja proovida, et kas see tuleb välja nii. Aga sinna jäi veel väga vähe aega, põhiliselt läks selle rääkimise peale ja no muidugi Hendrikule oli see Ta on mulle tundub, et alguses võttis selle osa vastu ja hakkas tegema, et no mis see ära ei ole, taevas hoidku, suured ooperid lauldud, aga see, et see peaks nagu lõõgastus olema, laulda seda muusikat. Aga siis, kui ta tegema hakkas, siis ta äkki avastas püha taevas, see pole üldse nii, et muudkui varrukast tuleb. Et see vajab nagu teistsugust laulmist natukene ja, ja seda seda muusikat huvitavalt lauldega tegelikult seal oli väga raskeid, väga raskeid kohti. Ja siis jääd veel, et rääkida teksti, mis väsitab häält ja kui sa ei räägi õigest, eks ole, kuskilt kõri nagu tuleb sulle mängu liiga ja siis sealt laulma hakata ja jälle tagasi tekstidele tulles ma mäletan, et ma nägin tema juures palju niisugusi, imestunud silmi, et vaiksed imestus sees tohoo hullu, et see polegi nii, et ja mulle tundub, et pärast seda, kuidas suhtus kass operett teetegijatest inimestesse noh, palju suurema lugupidamise ja imetlusega, et kuidas meil nii, nii kergelt see tuleb. Jah, aga lõpuks muidugi ta oli, oli päevi, kus olid meil väga mustad ja väga masendavad etendused, aga oli ka kui Hendrikule oli ikka väga niisugune, ütleme, talini, puhanud ja tal oli hea vorm. No see oli, see oli ikka niisugune pilvedes uhke hõljumine etendust teha, et et noh, et minu jaoks on see nagu kaks suurt tenorit meile. Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, mõlemad oleme laval, koostanud opereti teha, et see on nagu niisugune ilus elu lõpuni kaasavat ilusad päevad. Kui nüüd rääkida natukene Sulev Nõmmikust, Suleviga te olete koos teinud ju mitmeid etendusi. Ja no Suleviga põhiliselt enamuse lugudest, kui hakata nüüd kaaluma neid, siis enamus olema teinud muidugi Suleviga ja sealt kerkivad ka esile sellised ilusad mälestused ja, ja väga-väga huvitavad ja ilusat tööd, aga noh, kõik me oleme inimesed ja kõigil meil on omad tõusud, langused ja samuti oli Sulevil oli, ta ise tunnistas seda, ta ütles, et ma ei tahaks teha klassikalist ooperit. Et see, see ei ole minu ala tale, talle sobisid kõik ma ütlen Pipi Pikksukk, muinaslugu muusikas kiri, nõudmiseni, kõik, mis nad ise olid kirjutanud, seda, see oli nagu läbi tema käinud juba seda oskas imeliselt lavale seada väga-väga loomulikult väga loogiliselt, nii et saalis istudes see tundus nii loomulik, kõike vaadata, aga operetis ta ütles kohe, et ta ei taha teda. Aga noh, olude sunnil me teatris vahel juhtub nii ja ta ja ta võttis selle koorma ja ta tegi seda. Aga ta, ta ei tundnud ennast selles selles hästi, sest et ta ütles, et muusikas ta ei ole klassikaline operett, tegelikult ka sinu tekstiosa, see sünnib siiski muusikast. Ja kui sa, aga kui sa muusikat ei, ei tunne või sa ei valda, sa tunned ennast ebamugavalt muusikas, siis muidugi on raske ka neid neid teksti tekstiosi teha, nii et igasuguseid mälestusi lastega peale jääb ikka see, et temaga oli lõpmata hea töötada, sest et ta, ta oli inimene ja ta võttis ka näitleja, et kui inimesi ja mitte kui lolle inimesi, vaid kõik olid nagu partnerid, talled koos, nagu sündis töö. 1986. aastal operettidest ja tuli välja krahv Luxemburg, aga repertuaaris oli operette nagu Jüri siin ütlesin ennist. Tervenisti viis. Kui te nüüd võrdlete teil oli, olid Savoy pallis kabaree Is. Käisid, et laval ütleme, kõigis nendes nendes operettides, kui neid omavahel võrrelda, mis mida nad teilt nõudsid ja mida nad teile andsid. Noh, ma niimoodi ei oska nüüd eraldi võtta, nad on kogu lavatööd, mis, mis, miks ma üldse lavale trüginud, et mul ei ole ju haridust selles mõttes? Rahvusooperis praeguses nüüd õnneks küll mitte enam laule lauljana, vaid viimane näide. Aga tollel ajal, et ooperi- ja balletiteater, Estonia ja mina, kellel ei ole muusikalist haridust, mul on kaks aastat konservatooriumis laulu ettevalmistusklassis õppimist ja siis noh, nagu õigel hetkel lõimul lamp üleval põlema ja ma tulin sealt ära, sest et kui sul on jumala poolt antud üks materjal, siis mida varem sa avastad selle, et mis sa sellega teha saad? Ja et mis on tähtis, kas on tähtis, kui sul on antud ühtlane hääl või kui sul on antud mingi ulatus, siis on mõttekam õppida ennast seest uurima, et oma hääle kaudu midagi väljendada, ega see mõni õpib, eks ole, üheksa aastat ja ta on oma hääle nii ära kaotanud. Ta laulab siiski tegelikult, aga tema oma seal on ära kadunud. Sest et meie oludes laulupedagoog, et seal muidugi hirmus usalduslik töö, keda sa usaldad hääle kallale, see intiimne asi ja kõik. Ja mina ei leidnud tollel ajal, kui ma õppisin ühtegi inimest, kelle, keda ma oleks usaldanud oma hääle kallale niimoodi ja kaks aastat, kui ma olin õppinud, oli mul selge, et et midagi juurde nüüd rohkem Maleksin muusikaliselt haridust saanud, tõesti, valeksin stiilidest midagi taibanud, ma läksin heliloojatest, kuidas need esitad, oleks sellest kõigest aimu saanud, selles ala, ma olen ikka täiesti noh, mul on väga piinlik ütelda seda, aga ma olen väga rumal. Ma ei ole, ma olen noh, alg algklassi haridusega ainult aga, aga puhthääleliselt ja kes oleks mulle, kui inimesele midagi. Juurde andnud ma ei leidnud sellel hetkel seal koolist ja tulin ära ja õnneks ma leidsin Estonia teatrist endale. Kuni tema elu lõpuni aitas ta mind väga hea juhendaja, kes alati oli laval ka, kuna ta töötas Estonia kooris ja kes, kellel olid väga konkreetsed, väga täpsed märkused ja kuna noh, ütleme ka selleni nimistu järginud kabaree Savoy ball, Krahv Luxemburg, krahv Luxemburgis tegema kahte osa tegin ja seda Ilona peaosa ja tegin su pretiseleti samamoodi kabaree ess, laulsin Sallyt ja Snyder, mulle on meeldinud teha mitut osatükist, siis saab nagu üks selge, et ma olen laisk, ma ei viitsi nii palju endaga tööd teha ja siis, kui ma tean mitut rolli, siis iseenesest suled üks, hakka selgemaks. Ja kui mõelda Ma olen ka laulnud, ütleme seal Raimo Kangro, siis on mul üks üks lemmikumaid asju, oli kange rootor ohver, kus ma laulsin lõbusad naisterahvas, kelle ulatustes väiksemad Ütleme Sollist kuskil kolmanda oktavi toosse välja, nii et ja kui ma olen kõik selle ära teinud ja mulle nagu praegu, ma olen nüüd, eks ole noh, mis ma nüüd häbenen kohe 57 ja et mul on hääl säilunud, et ma võin praegugi veel laulda, sellel on teine kvaliteet juba aastatega. Aga ma imestan, see tähendab need märkused, mida, mida Henno sein mulle tegi, kes juhendaja oli kuni oma elupäevade lõpuni. Et need on kõik väga õiged olnud, sest et ma olen oma hääle säilitanud, mul ei ole midagi nagu nüüd võivad, kõrgused on kadunud, see on aastatega. Aga et mul on hääl siiski veel värske värviga ja. Ma olen kõik need, mis mulle on antud, need osad kõik suutnud. Mis ma olen kuulnud, mida lindistatud ja need ei ole nii hullud olnud, kui ma olen kartnud, kui ma teen lavalise, et see, see ei ole tasemel või. Aga kui ma suudan ära unustada selle nootides on asi, siis, siis on kõik hästi, sest siis hakkab sees pidi midagi hingame, tuleb tingimata midagi sellist, mida mitte keegi teine ei saaks teha, sest seal on ainult noh, mina laulan niimoodi, me oleme kolm tükki osa peal, eks ole, aga kõik teevad selle rolli erinevad, sest kõik lasevad läbi enda, igaühel on oma häälevõimaluse, kuidas tema väljendab oma häälega. Minu õnnetus oli ka muidugi see, et ka kõik need operetid, mis ma või muusikali, mis ma tegin, et mul oli alati selline tahtmine, et need inimesed peavad olema kõik erineva häälega, et mitte selles pole asi, et nad on, ütleme, et EgonzoPronile kirjutatud või metsosoprani vaid lihtsalt ei saa olla võimalik, et Abrahami Savoy pallis, Marleen on sama häälega, mis näiteks Kalmanimaaritson või võlgi saame samal ajal, Lehari krahv Luxemburgis on seal, aga meil oli ta Ilona, et see on mõeldamatu. Noh, minu jaoks minu püüdlus oli see, et nad kõik oleksid natukene erineva häälega, see ei õnnestunud mul, aga mul vähemalt see taotlus oli, et ma püüdsin leida, missuguse häälega see inimene armastust väljendab viha või, või, või palvet või et nad Nad on kõik erinevad inimesed ja nendel peaks ka nagu hääles midagi teistmoodi olema. Ta ei tule välja, sest mul on jumal andnud väga väikese hääle ja niisuguse noh, oleks oleks tahtnud rohkem. Ma mäletan helgit tema esimestes esinemistest kuuekümnendatel aastatel, kuigi nüüd hetkel ütles, et tal on väike hääl. Ja kui ma tuletan meelde, kuidas helgi laulis trafinamaaritset kui selgi laulis näiteks nimiosa või peaosa ooperis müüdud mõrsja samuti tantsuvannis Liinat siis ma tahaks selgelt lihtsalt küsida, tähendab, et kas küsimus on alati väikses hääles või hääleulatuses või on alati siiski kõigi iseloomustamaks jooneks inimesele, kunstnikule hoopis midagi muud. Just nimelt Tseemidelgi nimetas, et just see sisemine löökse sisemine tunnetus, mida inimene tahab väljendada, sest ma vaatan seda telgi juures, on niimoodi, et Mul on tunne, et ta ei mõtle seda, mida, et just nimelt vokaali peale ta mõtleb eelkõige selle peale laval, mida ta tahab ütelda. Ja vot, kui ta ühendab selle sõna muusikaga, vot siis tuleb seesama hetk, mida saal tunnetab Helgi Sallo kunstina. Ma ei, ma ei oska siin kaasa rääkida, aga näiteks see sellega ma olen päri küll, et et ma ise eristan küll lauljaid selle järgi, et kes laulab mõtet. Tähendab, et ta mõtleb ja see mõte tekitab temas tunde ja see tunne tuleb nüüd hääle kaudu sõnadena välja. Et ma eristan küll või need lauljad siis, kes, kes ei mõtle, kes esitavad mulle lihtsalt noot ja ma ei saa midagi parata, kõik võivad kiita kooris, et see on jumalik, mis ta teeb ja see on väga heas on ülivõrdes ja ma jään üksinda selleks mustaks kanaks sinna saali, kes istub ja ma ei suuda teda, sest ma ei kuule seda, seda vaat seda protsessi, eks ole, mõte tunne ja siis tuleb häälega. Ja, ja see on tõesti väga perfektselt esitatud, aga need on ainult noodid nende taga ei ole midagi. Et selles mõttes ma olen haige, kuule ja niisugune, et mul on väga raske istuda selles mõttes, mulle meeldib palju rohkem balletti vaadata ja ma olen üks väga truu Estonia teatri noh niuke, ma võiks öelda juba balletomaal, et ma käin, ma tean kõiki etendusi vaatamas, nüüd võib-olla vähem. Aga mulle väga meeldib balleti just nimelt sellest, et keegi ei sega mind puhtalt, ma kuulen muusikat ja siis, kui tantsijal on see võimeta, tantsib mulle muusika nähtavaks. Issand, see on niisugune ülim elamus saalis istuda. Ja ma olen alati imestanud, mis asi see on, et mõnikord tekib see nagu sina ulatad oma käe ja publik ulatab oma käes on niuke piltlikult ja see saab seal orkestri kohal kokku ja ma olen aru saanud viimastel aastatel ja olen selle juures täiesti veendunud, sõltub dirigendist. Sest muusikateatri muusikaline teatrietendus algab dirigendist. Seal ei ole mitte midagi parata ja vaat kui seal allaugus on dirigent, kes, kui ta tuleb juba sinna ja nüüd ta teab, tänamisetendus tuleb, eks ole. Ükskõik, kuidas keegi teeb, kes paneb silmad kinni, kes langetab pea. Ja nüüd ta tõstab oma käed ja algab lugu peale ja see on esimestes taktides kuulda, kas tänase need peod sõlmuvad seal orkestri kohal või sõlmu. Ja küll on hea teha etendusi, vaat kui, kui, kui on niisugune hea tunnetav dirigent. Kui ma noor olin, ma mäletan, kui oli eriklass, oli seal Mam säilitussiis, kui me tegime ja rääkimata Vessaidis, vestlen, ma ei mäletagi, siis ma olin juba poolsegane igav etendus, peaaegu minestasin. Aga kuidas tema hoidis lava, et ta ta sama on Paul Mägi ka juhtunud meil Viini veres, nüüd viimased, ütleme, mis viimane etendus, mida temaga koos teinud või kui ma temaga plaati tegin. Et see on üks kummaline asi, et dirigent ei, ei pressi midagi peale, ta ei, ei tee ennast tähtsaks oma orkestriga. Et ta, et ta austab lava ja võtab neid kui partnerid ja aga ometi seal ta, ta teeb siiski nii, nagu tema tahab, arvestades lauljaid, hämmastav tunne, kui see, vaat see koosmusitseerimine hakkab, üks toetab teistele, dirigent tunnetab kohe, kuidas laulja täna on. Kõik, me oleme inimesed, iga päev on erinev, midagi on, mis on ju kõik sõltub kahest pisikesest hääle paelakesest, kuidas ta tuleb, eks ole. Ja sul võib palju häirivaid tegureid olla ja kui dirigent, kui ta hakkab ja hakkab seda etendust tegema, et need kõik need fraasid nagu sulle, sa ei saagi teisiti valesti laulda, sest et ta kõik fraasid sulle nagu kätega ette isegi teeb. See on, see on, vaat see on muusikateatri üks erakordne õnn ja. Ma ei tea ma kohe vahel kahju draamateatri näitlejatest, kes mitte kunagi ei saa tundma, vaat sellist õndsat pilvedel olemist, sind, sind, sind kantakse, see muusika iseenesest hakkab nii helisema, kui kõik on läbi. Ma ei tea, kas Jüri, mäletad, mis aastal tuli välja müüdud mõrsja me täna aga esietendus oli, ma ei mäleta, see oli kolmas etendus vist, kui me väljusime Ivoga. Ja hakkas talle pikk avamäng oli riiuli kinni ja ma istusin ja hakkasin nutma. Ma läksin täiesti paanikasse, sest mul ei tulnud ühtegi lehekülge ette, kust ma laulma pean. Ei esimest sõna, mitte ühtegi nooti. Ja siis, kui Jüri tuli jooksuga sinna ja võttis käe käte ja ütles, et te teate kõike, te teete isegi rohkem kui tarvis on teil on ju kõik olemas. Kas te mäletate ja hakkas rääkima ja siis muidugi rahunesin maha, riie läks lahti, ooper tulija tõesti, ma ei eksinud peaaegu kordagi kogu etenduse jooksul. Ja siis mul on meeles kaheksa, nagu see oli 86. aastal, muuseas 86. ma täna avastasin hommikul oma märkmikus ütles mulle Jüri Kruus helgi. Esiteks ta tuli alla, kui ta tuli, ta, ta kogus julgust, ta kogus jõudu ja siis ühe hingetõmbega kogu südamest helgid ei tohi mitte kunagi laulda klassikalise operetiprimadonna osasid. Teie hääle karakter on teine kui selle muusika karakter. Ma jään endale imestunud otsa vaatama ja siis ta jätkas, aga ei tohi ka Subretivasi laulda. Sest selle jaoks on teie musikaalsus liiga sügav, liiga liiga tõsine. Ma jään päris hämmingusse, mida ma pean siis tegema, muidugi ei julgenud midagi algul ütelda ka ja siis ütlesite Pealt ainult muusikaline pühendama. Te mõelge selle peale läänes mitte ükski muusikalitäht ei hakka mitte kunagi laulma klassikalist operetti. No ja siis muidugi noh, selgus kõikkima. Mul oli päris kahju kohe, et jumal kui naiivne inimene ta on, et kas ta tõesti ei ole Estonia repertuaari vaadanud. No kui ma jään muusikali ootama, siis ma sana üldse kõik kogu 30 aasta jooksul peab viis, kuus osa teha ja igal aastal oma iga viie aasta tagant ribad on üks muusikale ma ei saa ju laulda üldse mitte midagi, mis ma siin teatris muusikateatris siis olen. Dima, andsin talle mõttes kõik andeks, olgu peale ja ärge ütelge, ei läinud palju aastaid mööda 10 aastat mööda ja Jüri on harjunud sellega, et ma laulan klassikalist operetti ja tal mulle andeks andnud. Mulle tuleb praegu meelde see Krahv Luxemburg tähendab sinnamaani kassa voi pallis või nii publik ei olnud nagu mind omaks võtnud selles liinis, et ma olen operettides esimene paar ja eriti meie teatriveteranid, pensionärid, need olid täiesti oli välistatud, et noh, ma võisin ükskõik, mis laval teha, see ei ole see. Ja vaat sellesama krahv Luksemburgi k äkki oli barjäär murtud ja ma sain väga palju just nimelt meie teatriveteranidelt ja pensionäridelt suure tunnustuse osaliseks, nad nadolid äkki võtsid vastu ja siis ma mõtlesin ise ka, et mis see siis nüüd on? Tõenäoliselt hääleliselt ja inimesena ma olin kasvanud. No tähendab, mis ma räägin suure hääle asjus on just nimelt see kõlajõudu minu häälel, nagu jääb väheks. Tõenäoliselt olin ma inimesena arenenud, oli mu hääl läinud kandvamaks ja mis kõige tähtsam. Ma olen ise mõelnud, ei saa muidugi erakordselt häbematumate, aga mulle tundub, et ma nagu mingi teatud ajaks lõin Estonias uue lähenemise Est operetis. Et ka opereti on võimalik teha, et see esimene paar, nii et need on inimesed, et nad ei olevat nii, et ei, lahterdatas primadonna Subret vana koomik ja niimoodi väidet on võimalik operetis esimest paari mängides mitte olla primadonna. Aga sealjuures olla inimene. Ja mulle see kohutavalt läks hinge ja miks ma julgesin pärast teha nokaal mani? Ma ei ole eluilmas armastanud Kalmani muusikat ja ma ei, ma ei ole kunagi ennast pidanud kaalumanni lauljaks, andku ta mulle andeks, et ma olen tema osi laulnud. Aga miks ma seda julgesin teha, oli just nimelt sellepärast, et ma sain aru, et publik on mu võtnud omaks vaat selle lähenemisega, et ma teen neid opereti niinimetatud primadonna asi inimesena. Ja mis ma veel kord kordan, et ma üritasin otsida, kuidas, mis häälega laulab minu loodud, ütleme, grafina, naaritsa see on selge see, et see ei ole mitte mitte ilmaski Euroopasse esitamiseks või kuskile valeks välja vilistatud. See peab olema ikka korralik, täis suure sopranihäälega, kes laulab või metsad. Aga et meie Estonia oludes ja meie Eesti tingimustes mul on see noh, niisugune palsam hingele ja see on omamoodi, mis ma, ma pean võiduks üheks vähestest oma elu võitudest just nimelt see, et ma murdsin vaat selle niisukese trafaretne arusaamise primadonna test ja nendest, et on võimalik teha operetis sealjuures muidugi see peab olema võib-olla jah, minu koolitusega, et mul oli see näitleja, noh see koolitus taga, et ma rollile lähenesin just nimelt sellega, et kes ta on, mida ta tahab, mida ta selleks teeb, et oma eesmärki saada, mis puudus, et tal on, mis head küll, et tal on, kuidas ta suhtleb teiste partneritega, et võib-olla sellepärast noh, ma ütleks veelkord, et et see Krahv Luxemburg või oli omamoodi murdemurderolliks seal, jah, 86. aastal toimus pisike murrang. 25. detsembril jõudis mängukavva minkuse ballett Don kihut. Kahtlemata on mind, kus maailma balleti repertuaaris üks oodatuim ja populaarsem helilooja tungi hot esietendus ju tegelikult möödunud sajandil Marius petipa loometöö all algul Moskvas Leningradis ning võib öelda seda etendust tuntakse eelkõige just tänu nimekatele maailmastaaridele, mõjublis seltskonnale, Gadjamaksiimuvale Natalbismertnole ja paljude paljude teistele tuntud tantsijatele, kelle kunstiisade ja tehniline meisterlikkus annab põhjuse saalisviibijatele tunda tõelist kunsti kunsti, sädet, millele järgnevad tormilised ovatsioonid. Nii on alati olnud tungivate etendusel. Ei saa öelda, et ongi jutt, oleks mingisugune eriline sisuline tüüp tegelikult kogu see teos. Ja kogu see tegevus ongi ju põhiliselt üks ainukene sädelev ja veetlev ja kütkestav tants ja mida, mida paremad on tantsijad ja mida veetleb omandanud Sa oled ja mida suurem on nagu ütleme kogu see kunstitase, mis tuleb lavalt seda arvama. Kogu see, see liin, mis kiirgab saali võib öelda, et Estonia teatris on samuti tongi hot olnud mitmeid kordi. Omal ajal kahtlemata balletisõbrad, mäletavad Aime Leisi säravat ja veetlevad kiitrit kahtlemata samuti Tiiu Randviiru. Vaat viimasest lavastusest, mida lavastas Juri Petrov, Estonia teatris kahtlemata esikoha saavutas Kaie Kõrbi kunst. Võib öelda, et Kaie Kõrbi Kitri on kahtlemata Estonia teatri üks eredamaid selle rolli kehastajaid sellepärast et Kaie Kõrbi tehniline meisterlikkus ja loomes ära see on selline, mida kahtlemata ei juhtu iga päev ning iga viibimine sele kunstniku etendusel, eriti just näiteks, kui tegemist ongi Hotiga, kus avaldub kogu Kaie tehniline sära ja meisterlikkus on väga kütkestav. Samuti. Peale Kaie esinesin selles rollis veel Tatjana laid, Inge Arro ning samuti algul Tiit Härm, Seere, Jüri kiimuv Andreis mõistev ja paljud-paljud teised. Ning võib öelda, et sellest etendusest Ani möödunud ju tegelikult kuivõrd palju aastaid isegi tänaseni on ta ongi Estonia teatri repertuaaris ja kahtlemata Kaie Kõrbi-le tema repertuaaris üks paremaid ja huvitavamaid tantsulise rolle. 26. mail esietendus Tallinna matkamajas tonitseti ooper Armujook. Donsentonitseti loomingut on üldse Estonia laval olnud suhteliselt vähe, tegelikult teenimatult vähe. Nimetagem kunagi Donbassi kohal, et mis etendus, seeria lutseedi, lammermour ning nüüd siis Armujook. Donizzieti looming on kogu maailmas nagu saavutamas siiski tõusujoon, et üha rohkem ja rohkem tuuakse rambivalgusesse selliseid ooperit, mis on seni olnud nagu varjusurmas ja tegelikult võib öelda, et tunitseti oli kahtlemata Ta Verdi kõrval koos Berliiniga üheks Itaalia möödunud sajandi kõige silmapaistvamaks ooperiheliloojaks. Ja Ma leian, et see, et see ooper võeti Estonia mängukava see oli kahtlemata väga tore saavutus, sellepärast et see andis meie lauljatele ju väga huvitavaid rolli võimalusi. Ooperi lavastas Neeme kuningas, dirigendiks oli Kirill Raudsepp ja peaosades esinesid siis Tiinana, Nadežda Kurem ja Anu Kaal. Nemorino osas Mati kõrts, Belcorena, Taimo, Toomas ja Mati väitma. Ning see neti osas, Riina Kadajaja kah Tõnuri. Kahtlemata nendele noortele inimestele ma mõtlen just eelkõige Nadežda Kuremit ja Mati kõrtsi oli Kohtumine tonitsetiga küllaltki huvitav ja küllaltki põnev. Sest et Ta andis ju ääretult palju laululisi võimalusi Neile noortele inimestele ja samuti mitte ainult üksnes laululisi, vaid kuna tegemist oli koomiline briga, siis kahtlemata see nõudis ka lisaks laululise meisterlikkusele ka sisulist lähenemist. Ning tegelikult see ooper ma hiljuti vaatasin seda veel video peal, jäi siiski mulje, et see ooper publikule meeldis. Ta oli küllaltki värvikas, ka. Kunstniku poolt oli ta tehtud suurepäraselt ja täitis tegelevatele lauljas. See hooaeg näitas taas Estonia teatri erinevaid võimalusi ning avas paljude noorte lauljate juures nende loometee erinevaid tahke. Nii positiivses küljes kui ka teisest küljest. Aga, aga kahtlemata see oli üheks suureks sammuks edasi, eriti just mehed noorte inimeste suunas. Sest et kuivõrd palju just nimelt nooli sai sel hooajal oma tiibade alla uusi toredaid ooperirolle ja samuti balletijuhile.