Tere õhtust, siin kultuurisaadete toimetaja Mari Tarand. See muusika läbib meie saadet täna veel mõnelgi korral. See on Franz Schuberti sonaat fantaasia G-duur oopus 78. Praegu kõlab teose esimene osa Kalle Randalu esituses. Aga sellele muusikale osutas tähelepanu meie tänase õhtu peategelane muusikapedagoog ja pianist mall sarv. Rääkides muusikast on tema soovil tänase õhtu pealkiri. Super on võimeline lihtsa teemade kordumisega ajama hirmu peale kui teema algab kaugelt nagu kauge kutse ja läheneb ähvardades purustada kõikuma teel, hoolimata sellest, et see kõik toimub täiesti tasasel viisil. Ilma töölise Fortetab see näidis kuidas ühe ja sama teema kordumine võib mõjuda hirmuäratavalt oma muutuses. See on ühest Superti kaunimad sonaadist. Sõnad fantaasiakoopad 78. Hea kuulaja, kui sa leiad sellest saatest midagi, mis sind inspireerib või imestama või imetlema paneb siis on saade oma töö teinud. May taotlegi, õieti enamat, kui kutsun teid kõiki sel kevade õhtul. Tar. Tasse Tähtvereserve ühte päevinäinud majja vana daami juurde, kelle kodu on alati olnud tulvil muusikat. Lugesin lehest Schuberti aasta algul, et suudeti sonaatide teemade arendus ei ole klassik kalliste printsiipide kohane. Tähendab, et ta ei ole niisugune nagu Viini klassikutel Haydni, Mozarti, Beethoveni, see võib ju õige olla. Kuigi ma ei ole sellega päris nõus. Isiklikult arvan, et Schuberti teemade arendus on sama meisterlik kui mistahes klassika autoril. Aga muusikal on teine külg. Pääle teoreetilise, mida ma peaksin tähtsamakski, see on tema elamuslik külg. Ja just sellest tahaksin nüüd rääkida, ütleb Juschiller oma luuletuses. Et elu hõõgub kujutavast kunstist, vaimu nõu andma luuletajalt. Kuid hinge väljendab ainult muusika. Umbes 30 aasta vältel tegelesin ma kontsertide retsenseerimisega kohaliku ajalehe juures ja seal oli enne mõndagi, mis äratas vastu vaidlust. Nimelt ma juhtusin mainima, et Schuberti muusikas on ristikheina lõhn. Ja üks kolleegis kriitik leidis, et see on endale liiga suure vabaduse võtmine ja liiga suur individuaalsete arvamuste avaldamine retsensioonis. Kuid suurimaks komplimendiks selle töö juures oli vana talumehe ütelus, et kui sina kirjutad mall, siis hõkwannaku esioleks. Kontserdilkäinu. Schubert oskab oma muusikaga väljendada sügisese rõske udu, külma kurbust, kevade hõiskavad õiteküllust. Suve liikumatult vaikus. Jaa, talvise rändaja sammude kaja, kui ta läbib küla, kus üksteise järele hakkavad koerad haukuma. Ja lisaks on tema muusikale omane teatud ehmatavat kohad teatud ehmatused, mis saavutatakse lihtsalt ühe motiivi kordamisega. Sama sonaat, mis algab nagu kauge kutse. Sellesama esimene osa on nagu juba lõppenud. Aga siis tuleb algmotiiv uuesti järjest lähemale, järjest lähemale nagu tahaks kõiki oma teel purustada. Ja taandub siis jälle ja kaob kaugustesse. Ja niisuguseid ehmatusi on Schuberti muusikas mitmeid. On üks naat mille teises otsas on just nagu teatud määral ema südamemotiiv ja selles on ka lõpu eel niisugune ehmatus lihtsate muusikaliste vahenditega, ilma mingist koreast rääkimata. Nii et minu sõber kes kuulis seda muusikat üldiselt, ta päris kardab seda et ta ei julge seda kuulata. Teatud härral võiks võrrelda meie Pärti ehmatuse efekte, sellega. Temal on üsna korduvalt ootamatult vaikusehetked. Ja mulle meenutaks see ka neid suuteti ehmatusi. Subert on sulle väga tähtis helilooja ja kui ma olin noor, siis oli minu jaoks olemas ainult Beethoven ja maitse arenedes lisandus seal teisi heliloojaid. Ma väga armastan suppetid aga mina ei armasta heliloojaid, järjestada, anda ühele esikohta teisele teist, kolmandat. Nad on omamoodi kütkestavad pahvima väga armastan pahad mulle väga tähtis. Ja ma ei saaks ütelda, et ma Beethovenit enam ei armasta. Otsad tundub mulle nii kõrgena, et teda ei saabustan kergesti. Kaua aega oli Schuberti muusika saatus niisugune et tunti ja tunnustati tema laule ikka Schubert kui laulu komponist. Ja alles umbes poole sajandi vältel on pööratud tõelist tähelepanu tema klaveriteostele, mis on ka ületamatud omal viisil suppeti kümmet klaverisonaati, mida ma olen kõiki uurinud. Neid on nüüd kantud muusikakoolides suure helistusega ja nad on seda väärt. Ja mida ma tahaksin panna kuulama, on mõned Schuberti laulud, näiteks talvisest teekonnast kevade unelm. Siis viisistus Göte kaunile luuletusele, rändaja õhtulaul, kus on tabatud vaikus. Kuigi see kõlab kuidagi kummalisena, et muusika vahendusel edasi anda vaikust. Ja ometi see läheb Supeteil korda. Samuti selle üksiku ränduri külmetab üksindus, kui ta läbib võõrast küla. Sa ütlesid, et sul on nende tekstidega mingi sügavam söövad ka, sa oled neid ise? Töökinud minut palus muusikakooli õpetaja Rudolf Jõks kunagi minu üllatuseks, et ma tõlgiks talle ühe suppeti laulu. Ja imekombel läks korda. Ja see ongi see kevade unelm mis kirjeldab seda kui talvine matkaja, kes on armastuses pettunud ja salaja lahkub oma pererahva juurest, kus talle on antud lootust, et ta võib tütre endale saada. Hääbunud kevadest ja õitest ja siis ta näeb und oma armsamast, kes on ta maha jätnud. See oli Schuberti kevadunelm Tiit Kuusiku esituses aga huvitav on märkida, et seda laulu on esitanud ka naishääled ja kuulamegi. Veel teist varianti kuulame Schuberti kevadunelmat Elizabeth Schumanni esituses koos Mall Sarve eestikeelse tõlkega. Kesklõhnavaid õitsvaid lilli, ma viibisin unenäos. Ma viibisin halja naa, saal, kus helises lindude laul. Kuid siis, kuid Kikas kired, silmad lahti, lõi mu ümber külm ja pime ja katusel Kaarnete sõim. Kuid keskel akne pääle on maalinud lehed, need. Need on kui sellele pilk, eks, kes lilli näeb talvel? Mu armsale hellalt silma vaatasin unenäos ja ääritut raiskavat õnne. Me tundsime üheskoos. Kuid siis, kui tikas kires mul kohkus süda sees on möödunud õnnis ime ta peale, ma mõtlen. Ma silmad panin kinni, lööb süda soojalt. Ons jäälilled aknal, kord haljas? Kas jälle kord hoida sind seal? On üks ilusamaid laule. Rändaja õhtulaul, mägede tipul on vaikus ja puude latvades on vaevu tunda värinat. Ja linnukesed vaikivad metsas. Oota ainult. Oota veel. Varsti puhkad kasina. Sa oled lõpetanud ülikoolis matemaatika alal ja konservatooriumi klaveri alal kuidasmoodi see juhtus. Ja, ja kuidas sa korraga suutsid seda? Matemaatikat olen ma alati armastanud? Oli, see on mulle alati olnud lemmikaineks ja kui oli küsimus selles, mida minna ülikoolis pima meile võimaldati seda ju tookordse õppemaksuajal võimaldati seda ilma õppemaksuta, kuna isa töötas ülikooli juures, isa oli matemaatikaprofessor, peame seda ju rääkima. Ja siis ei jäänud mul muud üle valida kui omaenda lemmikaine. Ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud. Ja muusikat õppisin ma alati, viie aastaselt hakkasin õppima ja tänu ühele hääle klaveriõpetaja peale, kes nõudis, et mind pandaks muusikakooli pandigi mind muusikakooli ja niiviisi selleks sujuvalt edasi muusikakool ja ja ülikooli paralleelselt, kui muusikakoolis olid mõned niisugused tähtsamad punktid, siis ma võtsin Eksmat Vlatsiooni ja, ja sooritasin siis etena teatud asjad ilma ülikooli vahenduseta. Ma mäletan küll, et ühel pingelisel ajal Ma hakkasin harjutama kell 10 õhtul ja silmad läksid harjutades kinni ja õpetaja imestas, miks mulle ei lähe töö. Ja niipea, kui ma võtsin Eksmatuks võõrukelatsiooni ja hakkasin normaalset elu elama, siis vaatas, et, et nüüd jälle töö läheb. Kuigi ma harjutasin, võib olla palju vähem kui enne, aga mul oli tahtejõudu siis vastu pidada. Öösel kell 10 hakkasin harjutama, kaks lõpetasin. Konservatooriumi oled sa lõpetanud kaks korda. Ja 41. aastal. Ma läksin vaatama Tallinna. Kas konservatoorium hakkab tööle konservatooriumi hakanud veel tööle. Ja siis mul ei jäänud muud üle, ma leidsin endale töökoha Raplas. Saalid Raplas, matemaatikaõpetaja, ühe aasta ja siis. Ja siis hakkas konservatoorium tööle ja siis ma käisin ükskord nädalas konservatooriumi tundides. Pool aastat. Mis ma veel Raplas pidin tööd tegema? Ja siis ülejäänud aja siis olin normaal Algne õpilane. Meie direktor oli Juhan Aavik. Ja 44. aastal pärast suurt pommitamist. Kui konservatooriumi katus oli maha pommitatud, siis ma andsin oma lõpueksami. Ja sain siis oma diplomi. Ja läksin Tartusse tööle. 49. aastal juba tekkis kahtlus, kas võib selle saksa diplom ise ka muusikakoolis töötada ja mõned meist juba läksid uuesti konservatooriumi. Mina veel ei läinud ja ma läksin siis alles 50. aastal ja lõpetasin uuesti 55. aastal sinu õpetaja Librae lõppe. Bruno lukk tuli Tartusse õpetama päraspro prosse Saksamaale minekut. Ja sellega oli ta juba minu endine õpetaja. Aga kuna ma olin saanud konsultatsiooni anna klassilt, siis millegipärast ma arvasin, et ma peaksin proovima tema juurde ja olingi üks aasta tema õpilane. Kuid tegelikult ma siiski alati tahtsin Bruno Luki õpilane olla ja me sobisime suurepäraselt ja ka pärast konservatooriumi lõpetamist jäime suurteks tuttavateks. Nimelt Bruno lukk oli väga hea meelega nõus minuga kahel klaveril mängima. Mozarti klaverikontserti. Kunagi, kui läksin talle külla uuel aastal. Mall Sarve kutsetöö on olnud põhiliselt noorte muusikute õpetamine pedagoogide aga suurt rõõmu on ta tundnud siiski ka eneseväljendusest kontsertide andmisest. Ma võtsin ise kätte ja andsin terve rea tasuta kontserte. Eesti lastemuusikakoolides oma paarsada küll võiks ütelda. Ja kui oli kaks klaverit, siis mängisin ka klaverikontserti, mõni sääne pianist, mõni minu endine õpilane, mängis teisel klaveril orkestri giid ja muusikaline tipp selles kari väärisoli. See. Kui praegune Kersti Sumera tookord Kersti Einasto oma muusikaarmastajate rendiga laulis mulle kaasa Mozarti klaverikontserdi teise osa orkestripartiid. Nii nagu sundinud Singes selleni. Selle muusika kaudu olnud erilisi sõpru ja mõttekaaslasi mõistjaid ja on praegugi selleski saates mängivad. Täna võiks öelda, sinu sõbrad. Täna mängivad selles saates Ireeni Tehva, keda mina pean maailma parimaks Mozarti mängijaks maailm ei olegi ju nii suur ja Mozarti mängijaid ei olegi nii palju. Ja tema on tabanud selle Mozarti vaimu, mida on raske tabada. Üldiselt Irene, kes ei armasta muidugi või sellest eriti räägitakse, on lastehalvatuse offery kõnnib kahe karguga vaevaliselt, aga ta mängib väga ilusti klaverit. Ja temale on Bruno lukk, tema õpetaja ütelnud, et Irene, sul on midagi ütelda ja sa pead seda ütlema ja see on täiesti õige. Mul on õnn olla lugenud suurepärase muusikakriitiku Alfred Änsteli raamatut, muusikateadlane anš teen on kuulsa füüsiku lellepoeg, kes on võrratu muusikas jutustaja, kes julgustab ka minutaolisi ristikheina. Muusikaga temale jääb erakordseid väljendusi et muusika olemust edasi anda. Ta oli Berliinis siis kui lukk seal õppis, Bruno lukk ja hiljem ta kolis Ameerikasse. Nüüd on ta surnud, aga mitte väga ammu. Ja sul on raamatuid ja mul on kaks raamatut, mul on üks saksakeelne ja üks ingliskeelne ja mõlemad ta kirjutas ise. Tegemist ei ole tõlkimisega ja ta on kirjutanud ka Supertist mitte üksi Mozartit, suppetist, Bachist. Ja kahju lihtsalt on, et ei ole võimalust olnud kõikide raamatuid lugeda. Minu sõbrale saatis selle Mozarti raamatu tema ema, kes ei teadnud muusikast kuigi palju, aga teadis, et poeg väga armastab Mozartit. Ja see raamat on mul ümber pildistatuna väikestesse kastikestesse, siin klaveri peal. Ja seda Mozarti viiulisonaati on ta iseloomustanud oma raamatus sõnadega. Siin jumal, meie isa kood. Taevane isa on pannud kogu liikumise maa peal seisma. Et inimesed saaksid tunda olemasolu kibedat magusust. Ja see on niivõrd tabavalt öeldud, et sinna ei leia midagi lisada. See on erakordne viiulisonaat. Teda on vahel nimetatud väikeseks Kreusi olendiks nagu Beethoven, Kreutzwaldi sõnade eelkäijana. Kuid ta on minu meelest küll muusikaliselt veel palju sügavam väga lihtsa muusikalis On tusega lihtsalt unisoonis. Nii et mõlemad käed ühtemoodi mängitakse seal väga-väga lihtsat viisi. Ja ometi see läheb lausa hingepõhja. Nii kõlas Mozarti sonaat viiulile ja klaverile A-duur. Teine osa esitasid Harry Traksmann, jaa, Irene Tehva lindi. Ja see on täiesti uus, värske helisalvestis meie raadio fonoteeki. Me kuulame saadet rääkides muusikast ja selles saates on muusikast rääkija pedagoog ja pianist Mall Sarv. Ilmselt Puškini gümnaasiumis, kus mu ema käis oli muusika kaunis tähtsal kohal. Ta laulis Meelak lapsepõlves palju neid laule, mis ta kindlasti kooli ajal õppis. Seal oli palju vene rahvalaulule, see oli ju venekeelne kool. Ja ema oskas improviseerida kuulmise järgi, teist häält ja kolmandat häält. Nii et me laulsime oma kodus väga palju. Kahe ja kolmehäälselt. Väga armastasime Kaaloneid. Ja kõik kuus last pandi klaverit õppima. Hiljem täiskasvanuna ma küsisin ema käest, kuidas see oli võimalik, sest isa sissetulek ei olnud kuigi suur. Ja ema ütles, et see vana saksa preili, vana paruness, kelle juures me käisime klaveri algõpetust saamas armastas lapsi ja õpetas meid tasuta. Lisaks muule ta õpetas meile saksa keelt ja prantsuse keelt. Nii et professori lapsed läksid tipa-tapa saksa preili juurde, õppisid klaverit, õppisid keeli mida kõike veel ja, ja seda kõike on, on elus olnud nii hea võtta. Ma loen vabalt saksa keelt, inglise keelt ja prantsuse inglise keele, ma sain koolist. Aga prantsuskeelt hakkasin õppima seitsme aastaselt Bree Rosenthal juures. Aga isa oli ka musikaalne isa juba see, et ta oli nii palju hankinud väärtuslikke noote, näiteks Haydni loomise klaviir on meil olemas. Isa hangitud ja suppeti laule on tal ja väga palju. Mida ma võib-olla ei mäletagi. Ja ta mängis kuulmise järgi viiulit. Talle oli andnud oma viiuli, see kunagine viiulikunstnik sõrmus kes oli tema hea sõber. Sõrmusse viiul oli tema käes ja ta mängis selle pealt. Ei tea, kuhu see jäänud on? Maid, elu, keeribki, aga siin on klaver. Missugused sinu eluklaverid on olnud? Algasid? Klaver oli lausa romaan, mul endal polnud üldse tiibklaverit. Pidin õppima klaverit terve oma elu pianiinul, mis väga takistas minu edasijõudmist. Ja siis pidin ma oma linnale katsuma hankida, pianiinud, kes oli tookord Narva laste muusikakooli direktor ja ma käisin kuulutuste järgi. Käisin siis talle paberit otsimas ja siis ma nägin ühte kulutust tyyp klaveri kohta. Ma sattusin klaveri peale, mis oli professor Ludvig Puusepa klaver. Tema abikaasa oli surnud ja tema lapsed tahtsid klaveri ära müüa, et osta autot. Ja ma käisin ükskord vaatamas, klaver väga meeldib. Mul lihtsalt polnud seda raha, see oli siis tookordses vene rahas 18000 rubla. Ja läksin lihtsalt kurvalt ära, sest ma ei saanud seda endale lubada. Mul polnud seda raha kostki võtta ja siis vaatan ajalehte ja näen, et jälle on kuulutatud sedasama klaver. Ja ma helistasin neile ja ütlesin, et et kas, kellel on veel müümata. Ja see sümpaatne professor Puusepa tütar, see ilus Liivia vastab mulle oma kauni häälega. Teid ootame. Ja ma olin sellest nii liigutatud, et ma läksin uuesti ja me leppisime kokku, et ma võin 10 kuu jooksul maksa selle eest. Ja ma hakkasin korjama oma palgast ja ma sain Vanemuisel tööd, ma sain tükkimiseks Prokofjevi operi kihlus kloostris. Ja selle eest ma sain siis 5000 rubla. Ja see aitas mind edas ja siit säält sain ma laenata. Ja siis professor August paga laenas meile ka 1000 rubla ja nii, et siit-sealt laenasin kokku ja hoidsin palgast kokku ja sain oma suurepärase klaveri osta, mis on Eestis üks paremaid. Muusika kõrval on sul luule väga tähtis olnud laed, nii palju oled lugenud ja mul on andmeid, et sa tead väga palju luulet ka peast eriti neid, kes sinu lemmikud on ja kes need on. Me hiilgame naisluuletajate poolest, Koidula on ju hiilgav geenius. Koidu on uskumatult geniaalne luuletaja. Kui juba mõtelda seda luuletust õieke õiekerani, Helasti hõlmetseb. Kuidas seal on niisugused endastmõistetavalt tekkinud niisugused siseriimid. Ja teiseks siis Under, kes on tõesti ületamatu. Aga üks minu armsamaid luuletusi on Visnapuu ootamatused. Mis on niisugune stiilne, tundub, et nagu oleks ma selle ise läbi elanud. Tsiteeri natuke üksteise järel selgelt nagu loetud öösiidist koetud, kui imeline kangas päeval kaovad, teed riskivad veed kullavahus, Veerlevad maa sinas kaovad pähe, ülem, mul veel pehmed tuuled keerlevad kui laps, ma tundsin rõõmu mühilast hootuult, ühinast ja Räljestikudest, mis päikse helkides kõik mured unusid kui kurja, tule näod siin metsatelkides. Ja uued rõõmud kukkusid, kui kauged käod. En talun olin andnud suhteliselt alluta. Nii käies valuta kui rongi pile pääle, jaamas leidsin end. Ah, valvel, ikak, vaenuline Ootmatus, sind möödas, rongil end mu rahunud, rabanud jälle lootmatus. Tähendab hästi seal peas on. Ja, ja see on, jääb ikka, on omajagu. Alverit ei hakka väest välja, ikka ikka pähklikoort peaaegu tervena ja seda pirnipuud. Ja pähklikoor mind lausa vapustas. Sellepärast et see on ju halverile üks tõsine poeem Dante laadis. Ta on muidu niisugune natuke irvhambatüüpi luuletaja poeemides eriti ja, ja aga pähklikoor on, lõikub sügavalt hinges. Tee oli pilkane ja pikk. Kuid siis nad läksid näki Selma, surnud neid ja vaikiv tundmatu, kes teda viis käest hoides üles mööda tühje teid. Üks ingel hoidis kõrgel pikka tahti. Siis hüüdis, lase mullal vaimust lahti. On sul vahel võimalus sellest salvest välja ka võtta ja kas on kedagi sõpra, kes viitsib kuulata, või? Mitte väga palju on inimesi, keda ma olen töödanud oma luuletuste lugemisega. Üks minu sõbranna, väga mõistlik inimene ja andekas inimene ise ütles kunagi. Räägi söögist, Jäärale loe luuletusi. Ma väga armastan luuletusi lugeda, aga igale seda ei maksa. Igale ühele see, see istu. Ma tahtsin kangesti oma vennapojale ütelda ühte võrratut katkendit, Haydni loomisest, mis ju õieti on Milton järgi tehtud, aga ta veetud niiviisi saksa keelde väga poeetiliselt. Kuu kohta mitt, laisem, Kang, simmer, slaister, moon distille, naht hinduris. Kuidas kuu kohta on öeldud? Igale ühele oma seinapoeg kuules, sätsid lähtsid vennapoja lehedaside. Tema ütles, et jäta mind rahule. Kas sina võtaksid klaveri, Bert kate ära, praegu? Muidugi võtta, ma harjutan iga õhtu momendi natuke meelega. Aga see on sul sõrmedes jääb luus ja hinges. Millal sa saad niimoodi mängida? Kui tihti sa praegu mängid? Ma püüan ikka iga õhtu, iga õhtu pool 11 hakkan mängima, eile ei mänginud. Aga kas siis on hea ka, kui keegi tuleb kuulama? Väga ütleme, elus kõige tähtsam sellele olnud armastus on kõige tähtsam. Lõpule on jõudmas meie saade, rääkides muusikast. Praegu kõlab šopääni nokk tõrn mille Mall Sarv on lindile mänginud 30 aastat tagasi. Me kuulasime täna tema mõtteid muusikast ja soovime talle õnne 80.-ks sünnipäev päevaks, mis on mõne päeva pärast selle saate toimetas marid ärand. Head ööd.