Kirikuelu tere õhtust kõikidele kuulajatele. Tänases kirikuelu saates räägime diakoonia eest, see on üks kiriku tegevusvaldkondi ja sellest olen palunud rääkima kirikuelu, saates Eesti Evangeelse Luterliku kiriku roonia sekretäri Kadri Keskküla, mina olen saatejuht Meelis Süld. Ma tulin selle teema juurde sellepärast, et just sel nädalavahetusel, reedel ja laupäeval oli Viljandis üks diakooniateemaline koolitus seal, kus siis räägiti, mis asi see diakoonia on ja mida siis saaks kogudus teha. Aga ma arvan, et see teema on siiski väärt seda, et alustada. Taas sellest samast algusest, et mis asi see diakoonia on kirikuelu saates me oleme seda teemat suhteliselt vähe puudutanud, kuigi minu arusaamist mööda on tegemist väga olulise tegevussuunaga, mis on kiriku ja koguduse ülesandeks misse diakoonia, siis on. Diakoonia on armastusega, teenimine tulebki kreekakeelsest sõnast Jaku on ja mis tähendabki teenimine ja armastusega teenimine. See tähendab siis ja et, et me, me teeme oma tööd rõõmuga. Et me ei tunne mingit kohustust, sundi või vajadust, vaid et me, meil on hea meel, kui me saame midagi midagi teiste heaks ära teha ühiskonna jumalariigi heaks ära teha. Kas diakoonia tähendab põhimõtteliselt sellist vabatahtlikku tööd või, või suures osas just seda tööd, mis tegelikult sisse ei too? Jah, ega sellega ju tulu ei teeni, aga aga meil on Eesti Evangeelse luterliku kiriku juures ka kooni asutusi, kus makstakse inimestele palka ja, ja nii et selles suhtes inimesed saavad teenistust, et meil on näiteks hiiul on diakooniahaigla kus on mitmeid osa osakond ja, ja hooldus, see on siis selline hooldushaigla. Ja ka päris surijate osakond on ka seal. Milliseid suuremaid asutusi diakooniaasutusi veel võiks mainida, mis on seotud siis luterliku kirikuga või, või mis on ka jäänud silma, mis on teistel kirikutel või koguduste liitudel olemas ja tegutsemas? Meil Räpina koguduse juures on veel vanadekodu, mis on ka just koguduse poolt asutatud ja, ja nende juhitud siis on Tallinnas, Peeteli kiriku juures on Peeteli sotsiaalkeskus, mis tegeleb tänavalastega ja on siis selline lastekodu-tüüpi asutus. Kuressaares on laste varjupaik ja Kärdlas on vanurite päevakeskus. Ja, ja neid on veel mujalgi ja need on ainult need, mõned, mis ma praegu üles lugesin. Aga see siht on ikkagi selline ilmalikus mõistes sotsiaaltöö tegelemine inimestega, kellega põhimõtteliselt peaks tegelema kas riik või kohalik omavalitsus, aga kirik siis omalt poolt toetab seda tegevust, annab oma käe oma abi. Ilmalikus mõistes on see jah, sotsiaaltöö, et aga just diakoonia tähendab seda, et ta on kindlasti kogudusega kogudusega seotud ja ja ta on tegelikult rohkemat kui, kui sotsiaaltöö. Sotsiaaltöö muidugi ka lai mõiste, aga, aga see Rumeenia, see tähendab nagu see alguses sissejuhatuses ütlesid, et ta on, ta on tegelikult üks osa kiriku identiteedist, kiriku olemusest, et me, igaüks saame midagi ära teha teise inimese jaoks ka see, kui kui me külastame hädas oli olevat naabrinaist või, või aitame tal puud virna laduda ja see on ka diakoonia Nii et diakoonia ei tähenda ainult seda, et on need diakooniaasutused kusagil koguduse juures, vaid põhimõtteliselt võiks iga kogudus kõikidele oma koguduse liikmetele õpetada, mismoodi teenid oma ligimest, mismoodi osaleda selles diakooniatöös. Et väga paljude koguduste juures on iroonia rühmad, kes käivadki kodusid külastamas ja hoolitsevad niimoodi oma oma ligimeste eest. Üks väga oluline osa minu meelest diakooniatöös on ka eestpalve ja millega, mida me saame ju kõik teha, et et ka need needsamad vanad inimesed, kes on kodus ja võib-olla vajavad abi ja, ja ootavad, et keegi neid külastaks, siis nemad saavad oma panuse anda diakooniatöösse ja koguduse ellu just eestpalvega palvetades meie kõigi eest ja no neid on väga-väga erinevaid väljundeid on diakoonia tööle. Mõnede koguduste juures on korraldatud supiköögid, päevakeskused, kus saavad päeval olla kas vanad või noored või lapsed peale kooli või või sotsiaalselt noh, halvemal järjel inimesed. Mõned kogudused korraldavad postkaartide kojusaatmist päevadel suurematel pühadel sünnipäevadel, kuidas kusagil, et et eks meile kõigile ju meeldib tegelikult saada seda, et see on küll, tähendab, tundub küll lihtne, et noh, mis seal siis nii väga on, saadan ühe kaardi, mis annab, aga aga minule endale on küll väga hea tunne, eriti tänapäeval, kus, kus nii harva saadetakse sellist ilusat, kauni margiga kaarti ümbrikus tuleb mulle koju kätte, et see tähendab tegelikult väga palju jah, piisab, piisab väga vähesest. Ja ometi keegi on ju see, kes selle kaardi kirjutab, Posti paneb ja see on nii-öelda diakooniatöötaja siis. Jah, ja just täpselt selle sama töö jaoks on tõesti kõik vabatahtlikud teretulnud ja, ja väga palju on jah, sellist vabatahtlikku tööd kogudustes just diakooniaalal. Mul tuli praegu just meelde, et meil ju kell pool 10 õnnitletakse sünnipäevalapsi vanemaid sünnipäevalapsi vikerraadio hommikuprogrammis ja seal on ka sageli õnnitlejaks mingisugune kogudus koos õpetajaga. Põhimõtteliselt eks ole, keegi ju osad Jakooniast, et mäletatakse neid inimesi, kes on koguduses ja kes on kas juubilari või lihtsalt eakad sünnipäeva lapsed. Et see võib olla ka tervitus, mitte ainult kaart. Muidugi, sest noh, mida me ju vajame, kõige rohkem ongi just tunnustust ja tähelepanu, et, et me teaks, et on keegi, kes meist hoolib ja neid oluliseks peab. Millistest naaberkirikutest Eesti evangeelne luterlik kirik võiks õppust võtta, kus on just see sotsiaaltöö või diakooniatöö hästi arenenud? Sa mõtlen nüüd naaberriike, meil, Eesti Evangeelsel Luterliku kirikul on tihedad sidemed saksa diakooniakeskustega. No Saksamaa on diakooniatöö ehitatud üles natuke teistmoodi, et Saksamaad koonia keskused pakuvad teenust mida siis riik ostab nende käest ja, ja neil on väga, väga suured asutused, kes seda diakooniatööd teevad. Et meil on see enamjaolt ikkagi kohalik omavalitsuste ülesanne ja nemad juhivad sellist laialdasemat tööd ja ja Eestis suurte diakoonia või jah, sellise sotsiaalalal nagu tulla tulla turule uue teenusega, on üsna raske sotsiaalteenusega kuigi alati võimalik. Norraga on meil samuti head sidemed ja Norra iroonia on võib-olla mõnes mõttes sarnasem Eesti oludega ja kuidagi lihtsam võrrelda norra ja diakoonia on just väga tihedalt seotud kogudusega ja ja nii nagu Eestiski on, aga noh muidugi hulka rohkem juba edasi arenenud on neile vabatahtlik diakooniatöö, siis erinevad võrgustikud, jus, kogustuse siseselt eestpalvegrupid, kodukülastusgrupid, leinagrupid, noh, väga-väga mitmesugused, kes, kes siis tegelevad koguduse liikmetega. Ja samuti on meil väga tihedad sidemed Soomega. Ja väga suur koostöö on olnud just sellised diakoonia teadustöö poole pealt ja ja, ja nüüd on ka koostöös soomlastega on usuteaduse instituudis nüüd sügisest alustanud diakoonia magistriõppekursused. Õpetataksegi siis neid inimesi välja, kes peaksid diakooniatööd juhtima või korraldama ja seda siis magistritasemel, nii et inimene, kes lõpetab selle eriala spetsialist, jah, täpselt. Teeme siinkohal pausi, kuulame vahepeal muusikat ja jätkame siis diakooniatöö teemal vestlust. Eesti Evangeelse Luterliku. Kiriku diakooniasekretäri Kadri Keskkülaga mõne minuti pärast kirikuelu. Jätkame vestluste diakoonia teemal. Eesti Evangeelse luterliku kiriku diakooniasekretäri Kadri Keskkülaga ennem rääkisime sellest, mis asi see diakoonia on ja kes on ka võib-olla Eesti Evangeelse luterliku kiriku suuremat koostööpartnereid selles valdkonnas. Ja öelda, et meil on kogudusi seal kusagil ligi 200, siis kui palju on meil diakooniatööd tegevaid kogudusi nende hulgast. Kas umbes võib öelda, et, et mingisugune kas pool või veerand või kui palju on neid, kes tõepoolest väärtustavad seda tegevusvaldkonda kirikus? Võib öelda, et umbes poolte koguduste juures tehakse diakooniatööd, et kuna ta on niivõrd tihedalt seotud koguduse koguduse eluga, siis on raske teinekord vahet teha, et kust maalt siis hakkab see diakooniatöö. Et aga, aga mingil määral ikka, sest ka noh, kodukülastuse hoidlikud vestlused, need võib lugeda diakoonia alla. Aga, aga jah, kuskil poolte koguduste juures on ka selline vaba vabatahtlike grupp, kes siis tegelevad vastavalt oma kutsumuseni. Miks üldse diakooniatööd tehakse või teisipidi küsides jällegi mida see annab inimesele, kui ta näiteks vabatahtlikuna osaleb, selles? No eks see ole inimesed ju erinev, aga aga ta kindlasti annab hingerahu, et sellise rõõmu oma saavutus, sest et ma olen saanud midagi korda saata, midagi head teha. Seda me saame ju igaüks ka kõige väetim ikkagi, midagi saab ju teha. Ja, ja kindlasti on ju, on ju suur rõõm sellest, et et, et teised minu ümber tunnevad ennast hästi. Ma ise tahan midagi selle heaks ära siis teha, et nad tunneksid ennast hästi. Huvitav, kas need inimesed on kogenud ise ka mingisugust suuremat abi et nad tahavad teisi inimesi aidata? No raske on öelda teiste inimeste kohta, aga, aga ma arvan kindlasti näiteks. Just need inimesed, kes on hakanud leinagruppe juhtima, on, on tihti ise kogenud leina ja teavad, kui oluline see on, et saaks teistega jagada oma oma leina, et see toob kergendust. Mismoodi see selline leinagrupp üldse toimib ja kui levinud see on? Võiks kindlasti olla see leinatöö aktiivsem ja, ja seda me ka nüüd üritame uuesti käima lükata või uuesti uuesti levitada ja teha selliseid koolituspäevi leinagruppide juhtidele. Et no üks selline leinatöö muster on siis, et koguduse juures on võimalik kui tulla inimestele, kes kes leinavad ja nad saavad rääkida oma juhtumist või, või oma leinast ja kuulata ka teiste jutustusi. Ja nad kohtuvad kas üks kord nädalas või üks kord kuus seitse kuni 10 korda ja Aja jooksul siis õpivad, õpivad elama oma leinaga, sest noh, see lein ikkagi jääb inimesse ja lähedane on ju on ju kadunud ja ega ta tagasi ei tule, aga, aga inimene õpib sellega leppima ja näeb võimalusi, kuidas, kuidas edasi minna oma elu jätkata. Millistes kogudustes on leinagrupid? Praegu ma ei oskagi niimoodi öelda, et neid on olnud siin ja seal. Aga, aga nüüd, 19. mail on Pärnu Eliisabeti koguduse juures just üks selline leinatööseminar või tutvustusõhtu just leinagruppidega alustamiseks. Nii et nii mõnigi koguduse liige, kes võib-olla on läbi elanud midagi sellist, kes on leinanud oma lähedast, võiks ju sellest maikuus osa võtta, ja kui ta tunneb, et see on tema südameasi, siis miks mitte just asuta? Üks liinur. Jah, kindlasti. Ja, ja neid, kui, kui mõnel kogudusel või on, on vaja algatuseks tuge ja abi, siis, siis seda kindlasti saab konsistooriumi ist küsida ja minu poole pöörduda kursusi korraldada, siis. Üks valdkond, millele on ka hakatud rohkem tähelepanu pöörama, on HIV ja AIDS. Milline on siin koguduse diakoonia roll? Ilmselt võiks olla märksa suurem, kui seni on olnud. Jah, see on ja samas on see HIVi, AIDSi teemaga suur võimalus teha koostööd teiste kogudustega teiste uskondadega ja muidugi riigiga. Ja nõnda see on ka olnud siiamaani. Nüüd talvel sai just läbi üks projekt, mis algas 2007. aasta kevadel. Ja selle projekti käigus eraldasime see projektijuht evalise Luhamets ja korraldasime seminare, viies Eesti linnas kohtades, kus just on HIV levik on, on kõige-kõige suurem ja nakatunuid on kõige rohkem. Ja need olid sellised seminaripäev, arvad, mis olid just mõeldud oikumeenilise Ena, sinna olid kutsutud eri uskondadest inimesed ja tulid ka väga erinevatest riiklikest asutustest ja mittetulundusühingutest, kes, kes tegelevad HIV ja AIDS i teemaga ja, ja seal me rääkisime just sellest, et mida, mida meie kristlastena saame ära teha HIV ja AIDS-i leviku takistamiseks. Ja on ka mõned materjalid eesti keelde tõlgitud, mis on luterlik maailmaliit andnud välja sellel teemal. Mida siis saab kristlik kirik ära teha selleks, et mõnes mõttes takistada levikut ja teisipidi jällegi need, kes on nakatunud, et neid aidata, neid toetada. No kindlasti esmatähtis kirikule on, et, et julgelt avada aga uksed ja, ja toetada neid, kes, kes on nakatunud ja, ja ja aidata neil üle saada nendest raskustest teistest tihti need inimesed just on noh, väga väga suures kriisis ja vajavad sellist hingehoidlikku tuge, mida, mida kirik saab anda. Ennetustöö osas me saame teha koostööd koolidega ja on ka selliseid programme kooliprogramme, mis on just mõeldud õpilastele noortelt noortele programmid, et rääkida, rääkida HIV ja AIDS i teemast ja selgitada, kuidas me saame hoiduda nakatumisest. Kui palju on kirikus siiski võib-olla kartust selle teema suhtes ja võib-olla isegi nakatunud inimeste suhtes, kuidas tundub? Minule endale tundub, et seda kartust on ikka, on ikka väga palju ja ja ka, või siis ka suhtumist, et, et see on noh, kauge, kauge teema ja meisse ei puutu. Ometi kõik statistiliselt numbrid näitavad, et Eesti on ikkagi nakatunute suhtarvu poolest Euroopa esirinnas, et ja kirik on ju osa sellest ühiskonnast, kus me elame, et me peame siis toimima ju selles ühiskonnas andma oma parima See, et see tundub kauge võib-olla just sellepärast, et me ei tea neid inimesi silti pole otsa ees, aga, aga võib-olla see viirus ja see haigus ja need inimesed on hoopis meie lähedal? Jah, selles mõttes, et kirik neid koolitusi teeb ja, ja ma saan aru, et need koolitused võib-olla alguses ei olnud ka nii inimesterohked, aga huvi vist on tasapisi tõusnud selle teema suhtes ikkagi. See kindlasti tõstis selle teema esile ja on võimalus siit edasi minna ja võtate järgmiseid samme. Eesti Evangeelse luterliku kiriku diakooniasekretär Kadri Keskküla sinu unistustes, milline peaks olema diakooniatöö Eesti evangeelses luterlikus kirikus? Minu unistustes on, et iga koguduse juures oleks oleks teadvustatud diakooniatöö, et oleksid vabatahtlikud, kes tahaksid teha midagi just oma oma ümbruse heaks. Oleks selline võrgustik ja grupid, kus tegeletakse just nende asjadega. Oma koguduse ümbruses on olulised igale poole võib-olla ei ole vaja leinagrupi, aga, aga näiteks on, on vaja noorte päevakeskust, kust lapsed saaksid tulla peale koolja. Võimalusi on nii palju, mida siin ei jõua üles lugeda, aga, aga just lahtiste silmadega vaadata oma koguduse ümber ja et kõik tunneksid seda proovi ja, ja rõõmu midagi ära teha. Ja teisest küljest muidugi on meil ju nüüd nii palju võimalusi roopast, raha taodelda erinevate suuremate projektide jaoks ja ja see muidugi nõuab tööd ja ettevõtmistega, aga et me jätkaksime ja, ja tahaksime teha just, et me märkaksime inimest enda kõrval. Mulle tundub, et sageli ei ole mitte niivõrd rahapuudus, kui just nende ideede ja pealehakkamise puudus. Loomulikult raha on ka probleem ja kui on raha rohkem, siis saab rohkem teha. Aga see initsiatiiv on ilmselt veel olulisem. Et just me ei pelgaks, et, et noh, meil ei ole võimalusi, vaid vaid me võtaksime ette ja, ja teeksime ära just selle, mis meil südame peal on Kas seda võib võtta ka üleskutsena üksikule koguduse liikmele, kes pole kunagi võib-olla aktiivselt midagi kirikus teinud, aga tunneb, et võib-olla just selles piirkonnas tema elukoha ümbruses ja koostöös kirikuga annaks midagi ära teha? Jah, kindlasti, et see võib-olla tõesti mida iganes näiteks ka pühapäevakoolitoa jaoks mänguasjade meisterdamine, võilillede toomine altarile või noh, neid võimalusi on tõesti hästi-hästi palju. Aitäh sulle tulemast stuudiosse Eesti Evangeelse Luterliku kiriku koonia sekretär Kadri Keskküla. Soovime kõikidele ilusat pühapäeva õhtut ja siis tähelepanelikkust oma ligimeste suhtes. Ja kus on mõni idee ja soov midagi ära teha, kaasa aidata, siis julget pealehakkamist kõigile kirikuelu. Tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld kõike paremat.