Palun kõnni taas mu kõrval, joogiklaas käes ja jalad talvest üleni valged. Jalad talvest üleni valged, vao mister kõven. See oleks ehk seal realistidele meeldinud. On aine kirjutas kunagi Loui ära, koon on aine, sina haarad enda alla iga kindla äsja koha, kui sa jalutad taevalaotuses, olen mina varju tõmmatud. Sind öösse saates jätan ma kirglikult maha kogu mälestuse päevast võluvasse aine, sa oled imelise maailma loomuliku maailmatuum ning sa sünnid uuesti, millal ma iganes oma silmad sulen. Sa oled müür ja selle vundament, Sa oled taevapiir ja olemasolu redel ja raudväravad. Täielik varjutus. Sürrealistide meelest olid naised olemas selleks, et võluda mitte selleks, et luua, luua selleks, et meeskunstnike elu lihtsamaks teha. Nii et kuigi leidus ka naissoost sürrealistlikke maalikunstnikke ja skulptorid, olid naised põhiliselt meeste saatjateks viimaste sürrealistlikke kogunemistel ja nende abi või sõtta lihtsa ja kõigile arusaadavamad Sealse vormi. Sest rikka naisega koos elada, see tähendas kunstniku jaoks vabadust, tööd teha või ka mitte. Näiteid on mitmeid nüanssigionaaria Lui ÄRA koon KarS Crosby ja Salvador Dali, Max Ernst ja Peegi kogenhaid. Nõnda kirjutab Ruus, bränd on oma ülevaatlikus raamatusse reaalsed, lelud ja kuigi moodne kunst kujutab enesest hoopis rohkemat kui vaid sürrealismi, pidin ometi sellest alustama, et jõuda nimeni, Peegi kogenhaim ning Mugenhimi nime kandva moodsa kunsti muuseumini New Yorgis. Ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Tempokas uutest avastustest ja ideedest tulvil Kahekümnes sajand jõudis kohale ja midagi polnud selles maailmas enam. Endine. Maalikunsti olid Impressionistid küll juba varem õhu alguse toonud, kuid see, mis need toimuma hakkas, oli hoopis midagi muud. Suur algus leidis aset, kus mujal kui Pariisis mais 1917. Esietendus ballett-paraad, stsenaarium, kakto, kujunduslik, kassa, muusika, äriksatii muusika oli loodud trükimasinatele, sireenidele, lennuki propelleritele, morse tiksujale, loterii ratastele ja kahele klaverile. Balletis paraad kõlanud muusikat Meil siin muidugi ei ole, aga mis selle kraan on terve plaaditäie Eriksson tee klaveripalu salvestanud. Satiin on ehtne. Jaapalli näär kirjutas balletikavalehel, et selline uudne kõigi kunstide segunemine tekitas etenduses teatud sürrealismi. Joone pool ei näe, oli 20. sajandi alguse otsiva palgelise avangardi vaieldamatu juht, kirjutab Ruus Brandon. Ta polnud mitte üksnes andekas ja omapärane luuletaja, tal oli nagu öeldakse, hea nina. Apolionäär oli esimene, kes tundised vana Arryrussioonaiivse maalistiili taga võib midagi peidus olla. Esimesena võitles ta Picasso tunnustamise eest kunstimaailmas. Peaaegu ainsana tervitas ta Itaalia fo turistide manifesti ning toetashaga Allijahhirikat. Ega ta vist isegi täpselt teadnud, mis oli see uus vaim, mida ta innukalt välja pakkus. Kuid seda kohates oleksite selle ära tundnud. Igatahes tekkis üksteise järel ja üheskoos ruttu ja palju erinevaid moodsa kunstivoole. Sürrealism ta täis fotorisem kubiseb Fowis abstraktsionism ja küllap oli neid rohkemgi 20. sajandi algus. See oli üks erakordselt põneva uue mitmekülgse kunsti sünniajastu, mis tõi endaga hulga omapäraseid kunstnikke, kelle loomingu tutvustamiseks on kõikjal maailmas ka moodsa kunstimuuseumid rajatud. Nagu on seda muugenhaimi muuseum New Yorgis. Õnneks on maa peal boheemlikke kalduvustega idealistid Est-kunstnike kõrval ikka olnud ka rahakat, täpseid korrektseid, kahe jalaga maa peal seisvaid kunstikogujaid kellel peab olema üks eriline meel ja vaist, mis ütleb, et just selle kunstniku töid on mõtet osta. Moodsa kunsti puhul, mida selle teke enamus publikust kunstiks ei osanudki pidada olid sedalaadi tehingud veel eriti riskantsed ja oli hea, kui keegi asjalikku nõu oskas anda. Ameerika tööstur Salomon argugenhaim oli just üks selline filantroop, sete kalduvustega kunstihuviline härrasmees kes ei kartnud riskida ja oli piisavalt ka see, et koos oma nõuandja kunstnik Hillary paiga 1937. aastal Solomon guugenhaimi fond asutada. Kaks aastat hiljem rajati ka muuseum, kus tollase nime järgi mitte tõeliste või esemete maalide väljapanek pidi olema Jectiv penting. Muuseum asus endises autonäituseruumis Ida 54. tänaval New Yorgis. Siis sedalaadi muusikaga harjunud New Yorgis tegi 1939. aastal uksed lahti niinimetatud esemetute maalide väljapanek. Tollane New York polnud kõigega harjunud. Pariis ja tõenäoliselt olid näidud katusele riputatud maalid sealse publiku jaoks ehmatamapanevalt erilised sürrealist Paul Klee pildid ning kahe abstraktsionismi tugisamba Hollandi kunstniku Piet Mandreani ja vene päritolu Vassili kandinske omad. Viimase kunstnikuga on seotud ka lugu esimese esemetu siis abstraktse maali sünnist kord Münchenis elades tulnud kandinski koju ja näinud oma toas üllatusega üht kummalist imeliste värvilaikudega. Maali. Lähemal uurimisel selgunud, et see oli kunstniku enese päris realistlik maal, mis kogemata külili vajunud aknas langevate päikesekiirtes peesitas. Uues asendis paistnud ta nii eriline ja teistmoodi ja küllata sellest peale siis külili jäigi. Tõsi või mitte, tore lugu, ikkagi. Niisiis, 1940.-te alguse džässilembesed New Yorgis leidsid kunsti Metzen Salomon kogenhaim ning tema nõuandja kunstnik Hillar Ryway. Et tõeliselt uue kunsti väljapanekuks peaks olema ka täiesti eriline paik. Ma tahan hingetemplit monumenti, kirjutas rõivaid 1943. aasta juunis arhitekt Frank Lloyd Wraithi-le, kes kuulus kõige andekamate ja hinnatamate arhitektide hulka 20. sajandi esimesel poolel. Rait oli tol ajal juba 76 aastat vana ning jõudnud üle Ameerika kõiksugu põnevaid hooneid projekteerida. Tema tööd olid alati selge ja puhta geomeetrilise ülesehitusega suured ja väärikad hooned. Kompaniide peahooned, residentsi elumaja. Ta projekteeris ka kuulsa hotelli Imperial Tokios, mis sai valmis 1922. Ja septembris 1923 raputas Stokiat ning selle ümbrust üks sajandi hullemaid maavärinaid, linna laastasid hiigellaine tornaadod ja tulekahjud. Legend räägib küll, et keti hotell Imperial olnud ainus suur ehitis, mis kõik selle üle elas. Aga see on ainult legend. Kahju küll. Siis selline mees oli arhitekt Frank laid kes asus New Yorki kogenhaimi uut moodsa kunstihoonet projekteerima. On teada, et hea meelega oleks ta selle hoone hoopis kusagile mujale rajanud. Tema meelest oli New York eriti Manhattan liialt täis ehitatud ülerahvastatud ega pannud piisavalt väärikas paik ühe erakordse hoone jaoks. Aga sinna pidi see siiski tulema, sest selline oli kliendi soov. Pilvelõhkujate Manhattan piirini siis uue hinge templi asupaigaks saama. Parim paik leiti 89. tänava ja viienda avenüü nurgal. Keskpargi lähedal. Keskpargist sai arhitekt Frank Lloyd Wraithi jaoks kogu ehituse. See oli ainus, kuid päris suur tükk loodust kivi džunglis nimega New York, sest loodus oma kaunite imeliselt mitmekesiste vormidega oli tema jaoks inspiratsioon. Nende vormide Nat, kust ja plastilisust oli ta oma töödes ennegi ära püüdnud kasutada. Vugen häimi moodsa kunsti muuseumis läks aga see tal tõepoolest ka korda. Tavapärane muuseum on hoone, milles inimesed ruumist ruumi kõnnivad, seintele riputatud pilte vaatavad ja siis tuldud teed tagasi lähevad. Leidis uue lahenduse. Koos Loore Andersoni erilise, vahest Siuke sürrealistliku näiduslikult kauni muusikaga läheme siit oma jutuga siis nüüd edasi. Niisiis arhitekt Frank loidurait leidis uue, moodsa kunsti muuseumi jaoks hoopis uue lahenduse. Ta ei mõelnudki järgida tollase moodsa arhitektuuri reegleid, ta kirjutas. See siin on näide masinate ajastu arhitektuuri ideaalist ja sellest, kuidas ta looduslikke kujundeid silmas pidades arenema peaks. Ooey Wraithi kujundatud hoone ei vananenud milleski tüüpiliste nelinurkse tornikujuliste Manhattani pilvelõhkujatega. Ta meenutab hoopiski hiigelsuurt valgest siledest kivilindist tardunud spiraali mis ülalpool sujuvalt laieneb esimese korruse suur kumeri end avaneb viiendale avenüüle. Siit viib uks põhihoone spiraalist eraldiseisvasse fuajeesse lahtisse ka Argot ning sealt juba seed muuseumi ümarasse peahoonesse. Siin kordub doosemas spiraal. Pidev pehmelt tõusev kald. Tee keerleb mööda tohutu ümara ruumi kõrgusse laienevaid seina ikka ülespoole valgus tõlvava 12-ks sektoriks jaotatud klaaskupli alla. Võib vaid kujutleda, millise liikumise tunde säärane spiraalina mööda seinu kulgev heleda lihtsa kinnise piirdega kald D tekitada võib. Tohutus ümaras ruumis, mille põhikorrusel vuliseb purskkaev Kus siis moodne kunst on maalid ja skulptuurid, mille jaoks ta eriskummaline hoone püstitada? Hiigelspiraali seentel on nende jaoks piisavalt ruumi. Liikuvate vaheseintega võib siia lahtisi galeriisid tekitada, mis on küll eraldatud, kuid ometi ka omavahel seotud ja üleni avatud. Ümar hiigelruum annab vaatajatele pris erilaadse võimaluse kunstitöid erinevatel tasanditel ja erinevate nurkade alt vaadata. Loodusest ammutatud idee. Vraiti tohutu hoone meenutab hiiglaslikku spiraalset merikarpi mille keermed sujuvalt üksteisest välja kasvavad. Kunsti katedraal, ütleb ajaloolane mõruna seebikunsti katedraal mis pakub sulle rännakut läbi kunsti, otsekui läbiavad spiraalina tõusva superautoparkla mis võiks veelgi linnalikum ja tänapäevasem olla. Meile meheka karpa sankiwaka saagiga. Kuid Manhattani vihanud Friends Kalloidu Rait olnud loonud superautoparklat, ta oli loonud hinge templi. Ta ise Annama kuulsa Viiendal avenüül seisva galerii kohta öelnud selle hoone interjööri meeleollu sisenenud leiate eest parima võimaliku atmosfääri esmaklassiliste maalide eksponeerimiseks. Samas pärib hilisem kriitik, kas raid tõesti arvasid spiraalsel kaldteel poolviltu seistes, maalide vaatamine on parim võimalus kunsti nautida. No me ei saa seda iial teada arvestada nii või teisiti. Mõnedki võrdlesid Manhattanile tõusnud uut tohutut kunsti katedraali hiiglase kohvitassiga ja väga mööda see võrdlus ei läinudki. Kuid kõik ehitamiseks kulunud 16 aastat projektidest kuni hoone valmimiseni tähendasid arhitekt Wraithi jaoks enam-vähem lakkamatut, võitlust linnaametnike, kunstimaailma, bürokraatia, avaliku arvamuse ning isegi oma klientidega. Kõik uus ja erinev vajab harjumist ja vähemasti alguses seistakse sellele enamasti vihaselt vastu või naerdakse avalikult välja. Nii oli uue ja moodsa kunstiga, mille näitamiseks vaid selle kummalise hoone püsti pani ja nii õliga hoone enesega. Saksasalka. Arhitekti kindel idee oli seegi, et näitus peab algama muuseumi kõige kõrgemalt korruselt. Siis sõidaks rahvas kõigepealt liftiga ülest kauni klaaskupli alla ja jalutaks pilte vaadates mööda kaldspiraali allapoole, mis on hoopis lihtsam kui ülespoole ronida. Kuid hilisemal ajal Märjamaa ekspositsiooni ometi esimeselt korruselt alustanud. Ei tohi unustada sedagi, et hoone oli mõeldud moodsa kunsti näitamiseks sürrealism, kuubism, abstraktsionism ja teised voolud, sageli esemetu geomeetriline kunst. Arhitekt lisas sellele oma geomeetria. Kogu muuseumihoone kujutab enesest kolmnurkade ovaalide kaart, ringide ja nelinurkade sümfoonia. Ikka korduvaid vorme, milles on põhimotiiviks ringhoone kujust kuni mosaiik põrandani välja. Pole eraldatud ruume, pole uksi, kõik on lahtine, avatud, avar, sujuv ja tundub nii lihtsana. Lihtsuseni jõudmiseks tuleb aga teinekord pikk ja keeruline tee läbi käia. Kahju küll, nii arhitekt Frank Loide, Vrait kui ka temalt moodsa kunsti muuseumi tellinud Solomon kogenhaim ei jõudnud ehituse lõplikku valmimist ära oodata. Arhitekt lahkus siit ilmast aprillis 1959. Samal aastal avati pidulikult tema tõenäoliselt kuulsaim looming. Nugenhimi moodsa kunsti muuseumi avamisele kogunes tohutu rahvahulk. Ja majale sai osaks võimas inimlik tunnete skaala imestusest imetluseni või ehmatusest põlastuseni. Ja kuigi asjatundjate arvates seisis New Yorgis Manhattanil, sest peale üks 20. sajandi väljapaistvamaid ehitisi Leedus loomulikult üksjagu kunstnikke ja kriitikuid, kes Vraiti uue moodsa põneva muuseumihoone kallal virisema asusid. Nende meelest polnud hoonel tähtsust, muuseum pidi olema vaid paik kunstiteoste eksponeerimiseks. Kogenhemist enesest oli siin tõeline kunstiteos saanud. Vorm kippuvat niiviisi sisu varjutama. Et virin oli alanud juba hoone ehitamise ajal vastes arhitekt ise sellele kriitikale öeldes hoone ning selles eksponeeritud maalid moodustavad üheskoos katkematu kauni sümfoonia. Midagi niisugust pole kunstimaailmas seni olnud. Täiesti õige, oma töö eest peab seisma. Aga virisemine jätkus, et spiraali ümbritsevates akendes kergelt nägusatessenissidesse võib olla raske pilte üles riputada ja jagagu hoone hiigelsuur klaaskuppel kogu ruumi heldelt valgust Nissid jäävat spiraalteede varju ning sinna paigutatud kunstiteoste jaoks olevat kunstlikku valgust vaja. Võib-olla võib-olla ka mitte. Igatahes väidavad need, kes kogenhaimi näinud, et hoone on ka praegu pool sajandit pärast valmimist uhke, mõjuv, elegantne ja kaunis oma looja, julge ja seikluslik, õhinge sümbol. Kas oloman kogenhaim oli ilmselt mees, kes riskida julges kogudes maale, mille saatuse alles aeg otsustama pidi naid, uudseid ja moodsaid, põnevaid ja provotseerivaid maale, mis enamikku inimestest nende valmimise ajal heal juhul vaid õlgu panid kehitama. Siin on George'i praak kobist, kelle piltidel tema kaasaegseid arvustajad tsiteerides on inimesed muudetud metaljuseteks moonutatud pindadeks puutsilindriteks majad ja kaljud kuupideks. Siin on avangard eestist, rumeenia skulptor põrand kuusi, eks presseanistist venelane maks kal kobist Robert elani abstraktsionism Vassili kandinski püüdis oma meetodit ka teoreetiliselt põhjendada heites oma kirjutistes, et ühiskonna vaimuelu sarnaneb kolmnurga või püramiididega ning tipus on need kõige vaimsemad inimesed. Tema oli tipus Edasi kobist Fernando režee kelle maailm koosnes kerast silindrist, Jagoonusest hispaanlasest sürrealist ran Miroo, kes tõi kunsti amööbi sarnaste märg Gide ja geomeetriliste pindade segu ning lõpuks sealtsamast Hispaaniast pärit suur Picasso ise keskubismist alustades lugematuid stiile ja voole katsetes ning maailma kunstilukku tõusis ja jäi. Põnev seltskond ju väärib tõepoolest Frank Lloyd Raiti unikaalset ehitist oma loomingu koduks. Kuigi teinekord juhtus, et moodsa kunsti nii erilised teosed said enesele mõneks ajaks üpris kummalisi naabreid. Solomon kogenhime muuseumihoones on korraldatud näiteks kätš Armani ülikonda ning mootorrataste väljapanekuid. Ja miks ka mitte? Solomon polnud ainus kunstikoguja rikkaskugenhaimide perekonnas. Ärgem unustagem sürrealist ide ringkonnas liikunud Pegid, kelle õige nimi oli Margariit kogenhaim, kes sündis New Yorgis augustis 1898 ning kelle isa pensiumingugenhaim hukkus Titanic kui nime kandnud laeva. Esimesel ja ainsal reisil üleval Oceani aastal 1912. Solomon kogenud Haim oli Peegioonu ja neil oli ühine harrastus. Moodne kunst. Peegil oli lisaks veel üks harrastus sürrealistidest kunstnikud. Noor daam päris 21 aastasena üpris korraliku varanduse. Pisut aega töötas ta avangardteoseid müümas raamatukaupluses ja kohtas seal esmakordselt Eeemmlastest kunstnikke. 1920 kolis Peegi kogenhaim Pariisi Dali libuakkisinimaanivesto Sophia. Siin oli tema jaoks nii eriline, ligitõmbav veetlev vaimne õhkkond. Kõik nood noored kirjanikud ja kunstnikud, kelle pead olid täis uusi ideid ning kes olid valmis maailma muutma man pannas, avanes noorele rikkale ameeriklannale ta sõbrunes realistidega ja man Reina tuntud Emmanuel Rärnitski. Lühikest kasvu vene-juudi päritolu kunstnik, kes samuti New Yorgist Pariisi oli tulnud ning fotograafia ja täismi vastu huvi tundis, tegi Peegi kogenhimist meeldejääva foto. Pegi püüdis Pariisis pingsalt ja kirglikult arenevat uut kunsti igati propageerida ja reklaamida ta teegiga hoopis enamat. Abiellus Taadaskul Store'i ning kirjaniku Lorenz failiga. Avas 1938. aastal moodsa kunsti galerii Londonis ning hakkas maale koguma. Maailmasõja ähvardavas hinguses ostis ta kokku nii palju abstraktset ja sürrealistliku kunsti, kui vähegi suutis. 10 pikkassat 40 maks, Ernsti tööd, kaheksa Mirood Nelima kriti, kolman reid, kolm taliid, üks klee ja üks Šagal. Kui teine maailmasõda algas, põgenes suur hulk moodsa kunsti loojaid teispoole, ookeani, ohutusse New Yorki. Euroopast lahkumine polnud mitte kõigi jaoks lihtne. Sürrealismi debachimlikke eluviis, nende looming, mis paljudelegi nii võõras. Seetõttu tundus ka ohtlik, sest eriline tundub ju tuttava ja harjumuspärase kõrval alati ohtlik. Nende kirglikud ja impulsiivsed väljaastumised. Kõik see oli valvsad. Tähelepanu äratanud Ruus Brändon kirjutab, kuidas saksa tähistidega pirajääjate hulka kuulunud Max Ernst näiteks olevat lausa üle noatera pääsenud. Ta oli juba Hispaania piirile jõudnud, kuid viisata Ameerikasse sõiduks tal ei olnud. Niisiis kõndis ta närviliselt tollipunktis ringi oma maalide lõuendirullid kaenla all. Viimasel hetkel tahtis üks tolliohvitser teada, mis tal seal rullides õieti on. Need tõmmati lahti ja tundus, nagu oleks aeg väikese sünge tollipunkti seinte vahel korraga seisma jäänud. Reised vaatlesid ja imetlesid. Nad nägid tsi sätendavaid, sisalikke, lopsaka looduse rohelisi silmi. Agar tolliinspektor, vaatab, mõtleb, jalutab minema ja tuleb tagasi. Ta peab otsuse tegema. Ta ütleb Maxile. Härra Ma jumaldan Annet, teil on suur anne. Kuid ma pean teid tagasi saatma. Siin on rong, mis viib teid tagasi. Vasakul pool on rong, mis sõidab Madriidi. Siin on teie pass, ärge Eming evale rongi peale. Max Ernst ei läinud vale rongi peale, ta sai üle piiri ja jõudis Lissaboni. Siin tuli talle appi meie tõttav leedi Peegi nugenhant, kelle toel maksis lõpuks ühendriikidesse, jõudis. Regi kogenhaaemmegis realistide heaks tõepoolest väga palju. Sõja alguse rasketel ja ohtlikel aegadel ostis Peegi töötavatel kunstnikelt iga päev ühe maali. Muidugi täiendas ta niimoodi tublisti oma kunstikogu, kuid temalt saadud rahaga pääses hulk kunstnikke ohutult Euroopast minema. Peegi toetas ka juba ühendriikidesse jõudnud kunstnikke, sest iseenesest mõista lahkus ta ka ise euro past. New Yorgis abiellus ta 1942 kunstnik maks Enstiga. Mõlemad olid juba varem abielus, kuid lahutused ja uuesti abiellumisel olid sürrealist ide ringis üpris tavalised asjad. Meenutagem kas või Picasso muusa, kaala kirevat eluteed. Samal 1942. aastal avas Pegi Kugenhaim New Yorgis oma kunstikogu jaoks galerii, mille nimeks sai selle sajandi kunst. Ühtlasi aitas ta edasi ka mitmeid Ameerika modernism. Lisaks on Pohlak nende hulgas, kui ta abieluga Peegile ei vedanud. Pikk ja heledapäine Max Ernst oli nimelt alata kellessegi teisesse armunud mitte Peegisse. Niisiis kestis nende abielu vaid neli aastat ja pärast sõda 1946 tuli Peegi guugenhaim Euroopasse tagasi. Imelisse Veneetsiasse. Imelises Veneetsias asus Peegi kogenhaim elama Palazzovenierrdee Leonis suure kanali ääres ja siia mahtus ka tema uhke kunstikogu üpris haruldane moodsa kunsti kollektsioon, milles oli hulk nii euroop kui Ameerika tuntud ja hinnatud kunstnike töid. 1960.-te alguses Lõpetas Peegi kogenhaim kunstiteoste kokkuostmise ning otsustas keskenduda oma kogu eksponeerimisele. Ta laenas seda näituste jaoks paljudele muuseumidele nii Euroopas kui Ameerikas, muidugi ka oma onu Solomon guugenhaimi moodsa kunsti muuseumile New Yorgis Manhattanil. Oma testamendis pärandas ta kogenhaimi fondile kogu omanikuks kaliku kunstikogu ning ka oma ballatsu Veneetsias suure kanali ääres. Vöögi kogenhaime kutsete kenasti moodsa kunsti valitsus ei annaks ja ta lahkus siit ilmast detsembris 1979 Padvas Itaalias. Tema Veneetsia palees avati näitus tema kogutud suurepärasest kunstist, mille moodustavad sürrealismi kobismi. Jabstraktsionismi hindamatud meistriteosed. Nii oledus kogenhemmuuseum Itaaliasse välja ning veelgi kaugemale. 1997. aastal avati kogenhemi muuseum Hispaanias Milbaos ja sealne arhitekt Franke jori loodud kogenhaimi hoone olevat aseks põnev arhitektuuri meistriteos. Mugenhimi fondi ja saksa panga koostöö tulemuseks on aga saksa kogen Haim Berliinis. Onter den Lindenil. Ka Las Vegases on tänaseks olemas oma koge naini muuseum. Mida on veel teada sellest omapärasest hiigelkohvitassist New Yorgis Manhattanil siis Kloiduraiti loodud Salomon kogenhaimi moodsa kunsti muuseumist. On teada, et 1992. aastal tegi see hoone läbi põhjaliku remondi ja saju torni. Sinnagi saab maale ja skulptuure välja panna ning kogenhaimi hiigelspiraalikujuline ümarhoone paistab sealt kogu oma hiilguses. Ja Manhattani kesklinnas avati veel üks kogenhemm muuseum Socha kogenhimi fondile on ikka ja alati palju julgeid plaane ehitada New Yorki päris Uuskugen Hämi muuseumihoone, kus võiks põhikollektsiooni kõrval teha erinäitusi. Vaata maalikunsti, arhitektuuri, õppekeskusi ja horisondil terendab vägev uus kogenhemi muuseum Rio de Janeiros. Näete siis, mis kõik võib sündida, kui inimestel on huvi, unistus, tahtmine see täide viia ja klaastat Natad liist raha, armastus samuti iseenesest mõista.