Ilusat teist advendipühapäeva teile, mina olen toimetaja Meelis Süld ja algavas kirikus saates räägime Eesti piibliseltsist. Nimelt järgmisel nädalal tähistab Eesti Piibliselts oma kümnendat aastapäeva, mis möödub tegevuse taastamisest iseseisvunud Eesti vabariigis. Loomulikult on piibliseltsi aastasadu vanem, jõudes ette isegi Eesti teadaolevalt vanimatest Vanemuise ning Estonia seltsidest. Nõukogude perioodil alguses lõpetati paljude usuorganisatsioonide tegevus, nõnda ka piibliseltsi töö ja seetõttu pole ka mõtet imestada. Õpikud piibliseltsist vaikivad. Mis ajast võime rääkida Eesti Piibliseltsi tegevusest, millised olid ja on selle organisatsiooni eesmärgid? Vestlesin ajaloolase ja Eesti piibliseltsi peasekretäri Jaan Pärnsoniga. Eesti piibliseltsitegevus või kui tollal nimetada Spliti ja välismaa piibliselts algas Eestis aastal 1813 Mil Briti ja välismaa piibliseltsi üks aktiivseid juhte, John Peterson, šoti aadlik, kes külastas Peterburi ja Helsingit, kus siis aasta varem oli nagu piibliseltsid rajatud ja, ja siis ta külastas ka Baltimaid. Ja siis 1813. aasta suvel rajati Piibliseltsid Tartus ja Tallinnas ja sellest ajast vaata siis piibliselts tegutses ühel või teisel viisil, kuni 1940. aastani, mil ta siis suleti nagu paljud teised ühiskonnale mittesobivad organisatsioonide. Ja siis aastal 1009 91, jõulukuul 14-l päeval siis tegevus taastati, dolla reaalpalk 840, Briti välispiibliselts loodi, siis oli selle organisatsiooni eesmärgiks eelkõige tolleaegses Briti impeeriumis Sis organiseerida piibli tõlkimist ja piiblitööd kohapeal asutada siis selliseid osakondi. Ja see laienes väga ruttu ka siis ütleme, Ida-Euroopale, Venemaale, Skandinaaviale. Sest peale Soomet ja Venemaad Eestit asutati Piibliseltsid 1814, Rootsis 1816 Taanis ja tagasi Islandil ja nii edasi ja nii edasi, et see oli selline periood, kus ühelt poolt Briti välismobiilse pool tundi vajadust piibli tõlkimise piilu levitamise järel ja teiselt poolt oli ka seal kohapeal vajadus olemas. Ja Eestimaal kuidas töö rajati, siis võime öelda seal üks suurimaid Eesti rahvusliku liikumise tol ajal, sest juba mõni aasta hiljem olide tuhanded Eesti talumehed, Piibliseltsi liikmed ja see Briti ja välismaa piibliseltsi nimi oli siis Eesti piibliseltsi nimeks kuni 1009 40. aastal mõned riigid tänapäevalgi, nagu Poola või endine Jugoslaavia siiamaani on veel kasutavad seda nime, kuigi ta on ühelt poolt Poola BBC teiselt poolt Tambeti välispiirdes Poolas. Ütleme see Briti välispiiri, et seal nagu meie ema seltsi ja suurem osa maailma ütleme, 130-st piibliseltsist ja ligemale 200-st tööpunktist on just kas siis Briti välisabi Rikka piibliseltsi poolt nagu omal ajal rajatud. Nii et kui me nüüd 91. aastal taastasime Piiblesi tegevuse Eesti piibliseltsi nime all, siis me oleme otsesed nii-öelda järeltulijad Briti välisorbiimiseltsile, sest nemad on nagu meie emaselts ja kogu nõukogude perioodi briti välispiimisel siis Londonis, hiljem, siis juba Redingis hoidis Eesti piibliasja siis me teame, kasutades 68. aasta piiblitõlge, onju nende poolt välja antud LED, et nad olid nagu eestyybiilses esindajad, siis kuni 91. aastani. Kui me räägime nüüd nendest 10 aasta tagustest sündmustest, siis kuidasmoodi sai üldse võimalikuks või millal te nägite seda võimalust taastada Eesti Piibliselts? Piibliseltsi töö eelkõige hakkas peale sellest, et oli vaja piibleid sest ütleme, 80. aastate keskpaigal, kui Eestimaal hakkasid toimuma mingid muudatused juba kus oli võimalik ka avalikumalt rääkida nii-öelda kiriku asjadest piiblist ja ja eriti kui siis 1989. aastal eesti piibli 250. aastapäeva puhul oli võimalik saada Soome piibliseltsi abil suur kogus eestikeelsed piiblid Eestisse. Toomas palu uus testament ilmus sel ajal. Jüri kirikus tähistati Eesti piibli juubelit koos selle suure monumendi rajamisega. Tähendab, see lõi sellise fooni, kus ka kirikute esindajad hakkasid arutama, et miks mitte ka piiritööd taastada, Eestis muidugi siin ei saa jätta märkimata ka seda, et võiks öelda, selline surve väljapoolt eelkõige ütleme siis ühinenud piibliseltsid samuti Soome ja Rootsi piibliseltsid, kes meie naabermaad tõstatas selle küsimusega meie Eesti kirikujuhtide ees ka tolleaegse nõukogude võimujuhtide ees, et kuidas sellega on, et võiks nagu noh, nüüd muutunud ühiskonnas juba hakata ka sellest enam rääkima ja siis kirikute nõukogu liikmeskirikud alustasid ka koostatud, see on omavahel, et selline organisatsioon taastada. Eesti piibliseltsi peasekretär Jaan Pärn, seal missugune on praegu Eesti Piibliseltsi põhitegevus? No meie põhitegevused on põhikirja järgi on. Et piibel oleks kättesaadav kõigile ja ma Justitel kõigile selles mõttes, et kuigi rahvusliku piibliseltsi peamine eesmärk on oma rahvuskeelse piibli Kättesaamise võimalikuks tegemine eestlastele võit siiski täna elame ju sellises multikultuurses multirahvuslikus ühiskonnas, kus ka Eestimaal on ju päris mitukümmend eri rahvusrühmad, kellel on oma keel, oma kultuur, siis meie peamine ülesanne, et kõikidele inimestele, kes elavad sõltumata nii-öelda rahvusest usutunnistusest, võiks olla piibel nende emakeeles kättesaadav ja selleks, et eestikeelne piiblis kättesaadav meie ülesanne siis teda tõlkida tähendab organiseerida tõlkimist, et oleks tõlkijad, nende koolitamine. Et siis Bill tõlkimine on mitte nii, et korda teeme, siis on mitme 100-ks aastaks. Ühel pool vaid piibli tõlkimine on siiski protsess, mida peab tegema kogu aeg. Ja kui me 90. aasta algul alustasime piljasid tööga, siis oli just põhiprobleem on ju see, et piiblitõlkijate järjepidevus katkenud. Ei olnud enam inimesi, kes oleks olnud võimelised tööd tegema ja need, kes olid võimelised, kas olid liiga vanad või olid liiga koormatud oma muude töödega, sest ju 90.-te algul algas ju, võiks öelda ütleme, kiriku uuesti ülesehitamine usuteadusliku, hariduse ülesehitamine ja ütleme, ühed samad inimesed pidid tegelema kõigega, aga tänu ühinenud piibliseltsidele ja heale koostööle ka meie Eesti erinevate kirikutega, ütleme see töö siiski algas ja 97-l aastal välja antud piibel on üks nagu näide, kuid kompromiss uuest tõlkest ja Malaradigeerimisest, aga siiski selle kaudu oli võimalik uuesti õppida, mida tähendab piibli tõlkimine. Ja siis 99. aasta lõpul alustasime vanadestami tõlkimisega otsast peale. Et ta võiks lähiaastatel, ma arvan, 10 12 aasta jooksul võiks ta valmis saada ja mitte ainult eksis. Piibli tõlkimine nii-öelda trükis olevana, Vaithlist piibel jumala sõnal eri erinevates formaatides, see tähendab, olgu ta siis arvutiversioonis, ideedel või videos, viipekeeles ja nii edasi. Tähendab, igale inimesele oleks võimalik piibli kättesaadavusest koostöös ka siin ühine piibliseltsidega, onju pimedate preili kirjas uus testament kättesaadav ja mitu aastat. Ja ka vana testamendi raamatud on kättesaadavad, ütleme seal, kus üks osa, mida ka mis on nagu piibli tõlkimisega piibli levitamisega seotud loomulikult seda trükime ja siis levitama siis koguduste, väravate, kaupluste kaudu. Selleks et piibel oleks arusaadav, me tegeleme sellega inimeste tutvustada piiblit, selleks on mitmesugused projektid ja programmid, on, olgu ta siis siin, Pill, näitused, Joona kalaprojekt, mis on siis võib-olla üle inimestel elam, tuntum see kaheksa meetrini Oola kala, mis mööda Eestimaad ringi liigub koos laste joonistuste näitusega Joona loost ja siis pildimaste markide näitus, mille me siin ka nüüd sügisel alustasime. Ja see kõik annab nagu võimaluse inimestel tutvuda, mida see piiblis tähendab siis paraku see 50 aastat on inimestele jätnud siiski sellise võib-olla mulje, et piibel oleks selline mustade kaantega raamat mida loetakse pimedas kirikus musta kuuega mehitatud, teeb mõned mammid käivad seda kuulamas, eks kahjuks väga paljude inimeste Ronseil arusaamine, vaatamata sellele meie rahvuslik ärkamisajal inimeste huvi kiriku vastu oli väga suur. Tänaseks ütleme, seal võib olla vähenenud ja võib-olla inimeste teadmised kirikust ja usust ei ole palju suurenenud. Sest ei ole ju usuõpetust. Igas koolis tähendab seda võimalust paljud inimesed, ei ole see tutvuda piibliga ja meie piim seltsi üks üles-alla olles haridusorganisatsioon on just ka see, et anda välja Piibli alles teatmekirjandust, mida saaks kasutada ka nii haridussüsteemis ja inimestest ise harida. Gaasid võiks nimetada kase, pihlatlase, Piiblide meieni või lahutatud piibel, mitmed sellised piibli teatmeteosed selleks, et lihtsalt see piiblikultuur, piibli ajalugu võiks saada inimestele lähedasemaks sest ega muidu ei saa teada, kui ei õpi. Ja see üks valdkond, mida me oleme püüdnud ka nüüd, siis nii palju, kui on olnud võimalik arendada. Ja ega palju rohkem ei jõua. Jaanpärasem, kas te võite Eesti piibliseltsi peasekretäri nii-öelda piibel on kättesaadav? Täna julgen küll ja öelda, et on kättesaadav kõigile, sest ühelt poolt igas korralikus raamatukauplus on piibel olemas igas koguduses on teda võimalik saada. Muidugi siin võib-olla olla probleem see, et täna ei ole veel kõikidel inimestel võimalik seda osta selle hinnaga, nagu ta on. Sest noh, inimeste sissetulekute inimeste elu-olu on väga erinev Eestimaa erinevates paikades. Kuigi me Eesti piibliseltsi olema öelda oleme tegutsenud selle poliitika järele piibel võimalikult soodsa hinnaga ja eks siin ka üks meie probleem on, et me müüme teda omahinnaga või alla omahinna, see tähendab seda, meil ei ole võimalik investeerida seda, seda toetuma annetustest, et me saaksime seda tööd jätkata, sest et noh samas vaadates raamatu hindu poodides, siis 200 leheküljel romaan maksab kaks korda rohkem kui 1500 leheküljele. Piibel. Et ütleme selles mõttes, nagu me viime seda väga ja samas ta ei kata, ta katab vaevalt ütleme, trükikulud ja mõnikord ei kattunud, transpordikulusid rääkimata, ütleme kas või piiblitõlkijate piili, toimetuse tööaastatepikkust, tööd, mis kõik baseerub ainult sihtannetuste sellesse piiritööd teha. Ütleme selles mõttes siin need käärid on ja muidugi meie ühiskonnas on ka see probleem, et aastaid oleme olnud saajad ja saajast muutuda andjaks ta toetajaks. See võtab aega. Aga see on ka üks meie haridusorganisatsiooni nagu üks töö lõikene, püüame inimesi harjutada mõtlema ka sellele, et ka minu minust sõltub midagi. Et kui ma ei suuda toetada ühte projekti täielikult, ma ei suuda olla sponsormajal ärimees, aga aga kui me paneme kokku, kas igaüks ühe krooni siis omaette kujutada, kui palju sellest, kui palju tuhandeid kroone sellest tuleb ja kui palju me sellega võime rõõmustada teisi, kes vajavad, sest sest ütleme kõik need kirjandus, mis me oleme saanud, piiblid need on ju, mis omal ajal ka tasuta saanud, tasuta jaganud või erandina ja poole hinnaga. Keegi on selle kinni maksnud ja ütleme, et läänemaailma kui ka ida poolt kristlaste annetuse toetustele selle võimalikuks teinud Tuudia sombused, piibliseltsi ühistööks, selline vili. Et me üheskoos saame 11 toetada. Sest igaks juhuks Ooet oma põllu peal tegema, siis läheb asi kalliks. Aga me saame siin koostööd teha, saame ühiselt toetada 11 ühes teises projektis ja siis saame resursse jagada. Eestimaakodudest võime leida erinevaid piiblitõlkeid. Kõige levinum on võib-olla 68. aasta tõlge, kuid üha enam leiab kasutust ka paar aastat tagasi välja antud uuendatud piibel. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Toomas Paul, milline on olnud piibli teekond inimesteni läbi aastatuhandete? Piibli tõlkimisest ja levikus on mitu faasi, üks on. Vahetult kristluse tekkimise järel kui loomulikult nii Süüria kui etioopia, kui kõik need keeled, et sinna tõlgiti kõik pühad kirjad. Vana testament oli juba enne tõlgitud, siis tuli kaua aega aeg, kus läänekirikus oli ladina keel tarvitusel, üldise teaduse ja kirikukeelena ja uuesti tõuseb see koos trükikunsti ja. Ja ka renessansi ka ja humanismi võib-olla veel rohkem tagasi allikate juurde. Kui enam ladinakeelseid, Aristotelese ja Platoni teoseid loetud vaid esmalt araabia keele vahendusel, siis juba päris kreeka keelest uuesti tõlgiti. Ja kui ilmusid 15. sajandi lõpul terve hulk rahvakeelseid enne luterit, oli kaksteistülemsaksakeelset tõlgetki olemas ja usupuhastus, kui ta niimoodi põhimõtteliselt pidas seda oluliseks, et igal rahval on omakeelne piibel tingis terve hulga uute tõlgete lisandumist. Iga skulptuur keeles on piibel või nüüdseks, kui see on juba varem tõlgitud mitu erinevat versiooni. Ja Eestigi on selles mõttes teistest ette jõudnud, et meie uus testament ilmus juba 1686. Veidi hiljem muidugi, sest noh, esimese hooga pärast usupuhastust ja õieti enne usupuhastust juba Kesk-Euroopas ilmusid rahvakeelset piibli raamatut, aga iseenesest nii väikese rahvakese jaoks nagu seda eestlased siiski küllalt. Ja siis tuleb paras vahe, nii et alles 18. sajandi algul ja keskel on Pietismi tõttu kui isikliku piibli lugemist hakata takse, rõhutama see nii tõlkimine uutesse keeltesse kui ka Kanfteini spetsiaalne nisugune piibel Anstalt, kes hakkas neid Soodsa hinnaga trükime levitama. Ja, ja uus jätk on kui 19. sajandi alguses Briti ja välismaa piibliseltsi selle mõjul ka Venemaa piibliselts luuakse, mille alla osakonnad olid eestimaal. Te olete tegelenud ka piibli tõlkimisega, kas see piibel, mis meil eesti keeles on kättesaadav on täiesti sama tähenduseks, samasugune kui see, mis ta on olnud? Alkeelsena? Piiblil on kaks originaali, üks on heebreakeelne ja teine kreeka kelner ja kui näiteks prohvet Jeremija raamatut või salme võrrelda venekeelses tõlkes, kes eestikeelsega, siis kohati on tekst täiesti teine. Ja siin on põhimõtteliselt olnud nõnda, et idakirikus jäi kreekakeelne nõndanimetatud septuaginta vana testamendi jaoks aluseks, kust siis tehti edasi uuetel tead ka kirikuslaavi keelde ja, ja muudesse keeltesse. Ja see on see piibel, mida Jeesus ja apostlid kasutasid, seal nemad ei lugenud. Või kui lugesid heebrea keeles, siis igal juhul need tekstid, mida uuest testamendist teeritaks, vanast on võetud kõik just sellest septo kindlast. Läänes on kaks korda mindud tagasi heebrea keelele. Ükskord oli Hieronymus, kui ta tegi Bulgaaria Ta katoliku kiriku norm piibli. Oli neljandal sajandil ja teinekord oli Luther, kui ta jälle hülgas sellega vulgata ja uuesti läks jälle heebrea teksti juurde, see tähendab, et kui küsida, kas nad on täpsed, siis see sõltub juba kumma teksti suhtes. Ja iga tõlge on paratamatult mingil moel uus looming mõnes mõttes vaesem. Mõnest küljest võib isegi rikkam olla. Mis teie jaoks võib-olla oli kõige keerulisem uue testamendi tõlkimise juures? See oli pikk protsess, mille käigus ma ise keelt õppisin ja ka tõlkimise suhtes küllap targemaks sain. Kõige raskemat tõlkimise jaoks on näiliselt lihtsad kolossa kiri, näiteks tähendab need niisugused väga pidulikud tekstid, kus on hoopis teise keele konstruktsioonid ja EV100 kirjas on esimene 12 salm üks lause. Nii et see on pool pooliti, niisugune vabavärss, kui niimoodi võiks ütelda, niimoodi võib teda laduda ja mõnedes tõlgetes ongi laotud. Ja seal on vain valida vaja kahevahel, kas annad edasi terminoloogiliselt täpselt või siis lahjendad teda, et ta muutuks arusaadavaks. Sest iseenesest on imetlusväärne kui erudeeritud, kui mõtlemisvõimelised olid need esimesed kristlased. Tähendab see tekst. Teoreetiliselt peaks olema palju kergem, aga ta on väga kokkusurutud, väga pingsat mõtlemist nõudev, nii et reeglina uued tõlked praegu panevad kõvasti vett juurde, et see tänapäeva inimesele oleks talutav. Kas praegu peaks jätkama veel seda piibli tõlkimise tegevust, on see tõepoolest selline otsatu tegevusaeg-ajalt tuleb jälle ja jälle neid samu vanu salm ümber. Keele tõttu tuleb seda otsatult teha, sest kui sõnade tähendus muutub kui lojus oli normaalne ja loomanimetust praegu ta on ainult sõimusõna, siis ei saa ju seda jätta sinna midagi selle asemele panema. Kui kõlvatu sulane ei tähenda mitte, et ta eba ebakõlbelist eluviisi elaks, vaid kõlbmatu sulane siis siin selline. Uuesti tõlkimine on tingimata pidev ja jätkuprotsess aga aeg-ajalt muutuvad ka tõlketeooriat. See on viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel. Just piibli tõlkimine tootis ka uusi tõlketeooriaid, mida hiljem Patty profaansete teksti tegi puhul rakendama. Niinimetatud dünaamiline ekvivalents oli kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel ja ta on praeguseks kinnisune normaaltõlkimine, tähendab eestlastel on enam-vähem sõnasõnaliselt tõlked kõik, nii et parandatud on pigem keelt ja väljendusviisi, kui et oleks põhimõtteid muudetud. Meil on veel see katsumata, mida praegu kõikide kolmanda maailma uute tõlgete jaoks esimese ja ainsana tehakse, see tähendab, võetakse aluseks kaks ingliskeelset teksti, üks on suhteliselt korrektne Ryway standard. Ja teine on good news for Modern mis on just seda dünaamilist ekvivalentsi taotlev. Jumalariigi asemel on 25 eriterminid, see tähendab, nad on täiesti teisel printsiibil vastavalt sellele, kuidas tundub sellel kohal õigem olevat, et ei kasutata seda. Ühte sõna ja see tähendab, et sellest niisugusest tõlkest ei leia kokkukuuluvaid kohti üldse ülesse. Piibel ei seleta ennast. Ta on niisuguseks ühekordseks tarvitamiseks ja need, kes ta jutlustamiseks pruugivad, need pikapeale ongi hädas, et tekst on nii selged, ei ole midagi seletada. Et seal praegu enam eeldata üldse algkeeltest tõlkimist, vaid võetakse need kaks inglisekeelset ja nende põhjal siis tehakse võimalikult, et tulemus keelele ja tema struktuurile vastav. Niisugune parafraas. Sellist ei ole veel Eestis üldse olemaski, on ainult niisuguseid üksikuid katseid tehtud. Nii et ma arvan, et teine põhjus, miks piibli tõlkimine ei lõpe otsa, on, et kui meil oleks huvilisi ja vastavaid jõude, siis tahaks ikkagi neid uusi teooriaid ka oma emakeele peale. Eesti piibliselts lubas kirikuelu saate kuulajatele jagada jõulumarke, mida lisaks postmarkidele kaunistuseks Hembrikutele kleepida. Ühtlasi on teil võimalik toetada Eesti Piibliseltsi tegevust Eesti Piibliseltsi jõulumarkide saamiseks, kirjutada Eesti raadiosse Gonsiori 21 15 null kaks null Tallinn ja kirikuelu saade. Tänases saates rääkisime Eesti Piibliselts ajaloost ning piibli tõlkimisest. Minu nimi on Meelis Süld ja soovin teile kaunist teise advendipühapäeva õhtut. Ärge siis unustage kaht küünalt õnnistegi jahutuseks süüdata.