Tervikkeele huvilised siin maris Johannes aasta algus on olnud keelekonverentsidest pungil. Aga neist raadios ülevaadet teha on üksjagu tänamatu. Samas keelepoliitikaga Peab ju kursis hoidma ennast ja kuulajat. Niisiis alustame ja meenutame, poolteist nädalat tagasi oli keelefoorum, kus keeleteadlased ja keelekorraldajad tegid kokkuvõtet eesti keele arengustrateegiast ja president Ilves isiklikult sementeeris meie emakeeleusku. Mõnel teisel toorium kolmanda väärtus ei leia eestlase koosolemise eestlaseks olemise pessa. Vett on eesti keel. Ja samas ülistas president ka aavid kliku keeleuuendust. Põhisõnavarasse ei ole uue vabaduse ajal Aaviku võrreldes võrreldes maos eluga juurde toodud. Meenub vaim lõi kõige pess eeskuju võetud ühes vanas kui tõesti vaimus tehnoloogiaga on suudetud vähemalt järele aidata küll ühes valdkonnas. Kui näiteks võtta sõjadus, neljas eesti keel, Vabaduse tulekul hulle puud. Mõelgem samuti kui palju ebaselgust ja ebatäpsus kohati meie keeles meie sõnades, mis jätab meid hätta asjade olemuse selgitamisel, eriti asjade pool, milles võib-olla ei ole põhjust rääkida 60 70 kindlasti mitte 25 aastat tagasi, aga mis seal kujunud täielikeks mõistete teistes keeltes ja kus meie tegelikult ei suuda osaleda nendes diskussioonides. Justkui tellimise peale ja vastuseks presidendi üleskutsele toimus lõppeval nädalal üleriigiline terminoloogianõupidamine. Üldkeele kohta on meil kõigil oma arvamus. Kõik me kõneleme, kirjutame, aga kuidas on lood oskus keelega kui elujõuline ja korrastatud see on tänapäeva oskuskeele sündon seotud Johannes Aaviku tegevusega enne kui tänapäeva süüvime teatraliseeritud minevikku pilt ehk tsitaat lavastusest keeleuuenduse lõpmatu kurv. Meil on mõistet Me mõtleme nendega, me oleme nad omandanud teiste keelte kaudu, me tahame neid väljendada, aga meil pole neile omakeelseid vasteid. Mõistma pole mõistnud, on sõnu pole, see tekitab tahtmatult eesti keelealaväärsustunde, mis juhtidel kujuneb pausiks kaheksamiseks, teisilaga põlguseks, viimane aga on üks suuremaid rahvusliku nõrkusega ümber rahvast luise tegurist. Juur sõnul tuleb meil soetada ka halbade sõnade asemel halbadele abiks ja 23 erineva tähendusega koormanud sõnade asemel. See on samuti nagu puuduliku maja tännilisemaks tegemisel kuid mitte üksikuks, Jakneid tube, ärkli kurgitreppe juuri ei ehitata, vaid repetanud palki kõrvaldatakse ja uusi asemele paigutatakse. Suurima hulga halbu sõnu moodustavad Eesti omad sõnad. Kõik säärased kokku lapit, lõbudused nagu kuritöö härjapõlve, mees pääl, luupuusärk, otsaesine, vaene laps, sõja riis, päris koletised olla ka südametunnistuse piin. Võõraste vastuvõtja rahaaugu tuli mõlemi niisuguste apsa perioodil rahvamurdeid või soome keeles nagu orbe Vilba tuli, suurema hulga parandamiseks ei jää muud abinõu kui kunstlik loomine. Muidugi need juhtumid, kus eesti keel omab iseseisva juhusõna seal, kus mõnes suures kultuurkeeled on, vaatavad kokku liidad sõnad, näiteks Karvjuusjuhte, millele saksa keeles vastab ainult all haar, vene keeles Poola poole vaadata. Kuid need on õnnelikud erandid eesti keeles. Need on Johannes Aaviku keeleuuendusmõtted, mida tänases saates tsiteerime ja pärit on nad Anu Lambi kokku pandud lavastusest keeleuuenduse lõpmatu kurv. Aga meenutame, Aaviku keeleuuendusaastad on 1000 912924. Mis tegi selle võimalikuks. Oli soodne ajalooline olukord, revolutsiooni aeg ju eesti keel oli alles noor ja paindlik keel vajas uuendusi ja Aavik ise oli särav uuenduste propageerija. Tekib küsimus, kui palju on täna selliseks uuenduseks võimalusi? Eesti keel ei ole enam nii noor ja paindlik kui Aaviku ajal, aga innustust tasub sealt otsida. Kindlasti. Ja üldine põhimõte eesti keelt arendades ja parandamise uusi sõnu luues konstruktsioone, moodustades kunagi ma teda, nii kui vene keel. Mitte vihastada saksa keelt mitte nii heas kui prantsuse inglise keel vaid me peame püüdma teda paremaks teha, kui Belgia paremaks saksa kee paremaks kui prantsuse või inglise keel paremas ja väljendamas ükski elav keel maa pääl. Ideaal. Räägime terminoloogiast ja teeme väikese auditi. 2007. aastal ilmus keeleteadlase Tiiu Erelt raamat terminiõpetus. Terminoloogiaalase doktoritöö Tartu Ülikoolis on kaitsnud Arvi tavast nii et teoreetiline lähtekoht paha. Lisaks tegutseb ühiskondlikel alustel Eesti terminoloogia ühing oma 71 eraisiku ja seitsme juriidilise liikmega. Terminoloogia tööd koordineerib Eesti keele instituudi juurde loodud keskus. Kaasa löövad kõrgkoolid. Riikliku programmiga toetatakse eestikeelset terminoloogia tööd ja see programm on ajavahemikuks 2008 kuni 2012. Sellel programmil on oma juhtumit ja kuna igast mehest ja naisest sõltub palju väikese rahva asi, olgu juhtkomitee liikmed ka üles öeldud. Need on keeleteadlased Tiiu Erelt, Krista Kerge, Margit Langemets, Peeter Päll filosoof Ülo Kaevats, füüsik Peeter Saari, Siiri Lauk Rahvusraamatukogust, Ülle Sihver maaülikoolist, Tiina Soon Eesti keele Instituudi terminoloogiakeskusest ning Eesti keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. Komitee esimees on haridus ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge. Muude masinate aur, elekter, trükilennumasinate ja nii edasi täiendamisel peetakse loomulikuks, et nende eest hoolitsevad erihariduse annetega varustati isikud, keel, masina täiendamise eesõigus aga tunnustatakse ainult anonüümse massimatsi ja madise loova geeniuse tüks. On kurki samasugune Masing ja pealegi veidi peenema keerulisema ehitusega, siis on seda enam põhjust selle masina täiendamise eest hoolitseda kõigi teadmiste ja abinõudega, mida nüüdisedenenud kultuurne teadvus pakuvad. Sest kui tohib, surelik inimene oma esivanemate higi ja verega niisutajate maapinda ja mulla kukkused kõiksugu superfosfaatide oma otstarvete kohaselt parandada jumalast loodud olendeid, oma karjatõuge, suur Suvustada, seal loodust parandada. Miks ei peaks tohtima seda teha omaenda vaimutootega, mida ta teeb? Muidugi on tal selleks õigus ja see ei ole mitte üksinda õigus, aitab kohus. Kiht seda inimese vaimu kõige peenema tööriista peab harima, korraldama, puhastama, viilima, ihuma, rikastama, seks peab tööd tegema. Neil ei ole aega oodata. Meil ei ole aega oodata. Eestis on erialade oskussõnavara arendamisel hästi toiminud terminoloogia, komisjoni vorm, see tähendab, et oma eriala oskuskeele korrastamise algus on tulnud ala spetsialistidelt. Ja koos keeleteadlastega on töötatud komisjonides sündinudki valdav osa eestikeelsetest oskus sõnastikest. Tempo on muutunud. Terminit on vaja kohe ja kiiresti. Tõlkimist on palju ja abi otsitakse andmebaasidest. Kunagi tegutses Eesti õiguskeele keskus. Seal loodud andmebaas on esterm, kuhu 10 aasta jooksul on kogutud üle 60000 termini. See andmebaas vajab korrastamist ja täiendamist. Kõige paremini läheb praegu sõjandus ei julgeoleku ja kaitsepoliitika terminoloogia projektil ehk niinimetatud NATO projektil mida rahastab kaitseministeerium. Üleriikliku ja hooldatud pidevalt täienev terminibaasi vajalikkust tunnistasid terminoloogia nõupidamisel nii ministeeriumi ametnikud kui eurotõlgid. Kõnepulti tuli Ingrid Sibul, kes töötab Euroopa komisjoni riiklikus direktoraadid Luksemburgis. Eestist on seal 54 tõlki ja need inimesed tegelevad just kirjaliku tõlketööga. Ingrid Sibul kirjeldab oma igapäevaseid termini otsinguid. Kui tuleb ette lõigates termineid, millel eestikeelset vastet, kas ei ole, mida me ei tea, mille kohta me tahaksime täpsemalt uurida, siis korraldatud sedasi, et nendele terminitele nii-öelda läbi Eesti esindus Euroopa liidu juures. Kuna seal on kõigi valdkondade ministeeriumide esindajad, siis nemad aitavad meil leida ministeeriumi kaudu kontaktisiku, kes aitab meil leida konkreetsele terminile või nende probleemile parima vaske. Sellise töökorralduse miinus on Seesam võtab suhteliselt palju aega, sest ravige ennast lihtsalt mitme inimese postkastist ja Tamara. Samuti on probleemiks see, et laste saame, ei pruugi olla seemnetega. Kõike Eestis näos on näha seda esimesse kaos vaataksime konkreetse inimese juurde. Kahest ministeeriumist siis väga palju oleneb sellest inimesest. On inimesi, kes on koostööpartnerid, kes annavad kiiresti tagasisidet, kes soovitavad asjatundjatega skandaal ilmselt, keda kellasid nii palju ei huvita ja kes ütlevad, et vahetas, tahate Inglise keelde pandud sulgudesse midagi? Seda õnnestunud ette tänane kahepäevase siiski tuleb ette. See on üks osa, teine osa on siiski ka süstemaatiline sarnast viimasel ajal tehtud. Kuna vana väetanud aasta projekte, siis meil oli kahanenud. Mille käigus pandi kummastki valdkonnast süsteemselt andmebaasi 220-lt kirja. Sellel aastal tuleb veterinaar valdkonna terveneda projekt, kus tahetakse Arbas väljendada 550 deemoniga. Sellised projektid toimuvad koostöös Eesti spetsialistidega, tähendab seda? Ühes Eesti keele instituudi kaudu leitakse inimesed Eestis, kes seda valdkonda kõige paremini tunnevad negatiivselt 40 vanema hõikama terminiga tulemused andmebaasi nimega ja, või siis või noh, suur andmebaas, aga siiski ühe asutuse töö. Kui ootame Eestilt midagi saada täiesti tähist kelleltki teiselt peale Eesti. Ehk siis võiks olla mingisugune struktuur, kuidas kõik sel ajal tehtud töö tulemused oleks hõlpsasti kättesaadavad, sest kasutusse saab see termin ei lähe vaiksest kuskilt üles. Et kui nüüd selline struktuur paika saaks, siis oleks tore sind. Elegantne ühtus kuid ennekõike vaja leksikoni rikastele sõnastiku rikkus üksi annab keelele teenuse. Veebisõnastik on täis tühje kohti otse kisendab rikastamise järele. Seepärast on sõnatagavara suurendamine kõige esimesest hädalisi masti ülesandest. Leksikoni rikastamine võiks sündida esiteks moodustamise teel olevast sõna juuriste tüvedest. Teiseks uute juhusõnade soetamise kaudu. Uusi kiusame võib saada rahvamurdest soome keeliste võõraskeedist, kuhu kuuluvad ennekõike rahvusvaheliselt kultuursemalt. Eesti keeleuuenduse üks tähtsamaid põhimõtteliselt olgu juhusõnade rohkus erijoonelisus sest eesti keeles on rohkem kui miski sama juuremisi tuletusi. Surnukeha käega laskja trupp, vaene laps, afele paise sirata. Ja siis oli, lubatakse uuendada, särdusime sõnana, õitsusime, võiks vahest ainult metsrahvas, tegi vist üldse euroopa kultuurist eemal olevate või maha jäänud rahvastekeelsed analoogiaid tuua. Muuseas hiina keelest, kus on see harilikuks näiteks on sõnad seesugused kui piimapukk. Nitting c tähenduses, juust haiseb, putukas, johtuv lutikas, püssi, laps, sander, püssikuul, suur mees, taset, minister, suu hambad kaotsi kõneosavus 10000 asja, vallrahu maailm ja nii edasi ja nii edasi. Seepärast, kui me ei taha, et eesti keel hiina keelega jagaks niisuguste laste kiirduste ja naiivsust eesõigust siis tuleb kõigi ülal lööte eesti naiivsus tasemel. Keelega masina seisukohast on ükskõik, kas need juured laenatakse rahva, murdis soome keelt või võõrestilist nõuet, uued juursõnad peaksid olema aim tumist, murdist vait on Suljandus. Mänglipulism. Sõnavara ei ole tähtis. Oluline on ainult sõna foneetiline eestirootsis. See on. Sõna ei sisaldaks võõraid, häälikuid ei algaks kaksik või kolmikkonsonandiga ei sisaldaks ka sõna sees või lõpus ebaesinemiste hälbeid rühmi. Et rõhk ei oleks kaugemal esimest silpi. Ainult see on tähtis, kõik muud juhuslike kõrvaline. Mõnikord võiks laenutama võõrsõnade täidis tihti külaliseks eestiliseks väikese häitmise muutusega. Lisaksime prantsuse sharnist. Tingimata tuleks tarvitusele võtta lihtsalt nimekiri loetelu, mis esineb koguni soome keeles. Samuti on ladina peen, parem kui Tõmpsun poor, parem kui auk. Pealegi ei ole sugugi kartulid niisuguseid võõra käinud, need lahendused on väga palju, tuleks seevastu aga murdilised ja soome keele sõnad neile peaaegu kõik vastuvõetavad. Tuntuina. Nematuraliseerituina annaksid nad hulga kodanikke Eestis leksikoni repliigile. Ükski võõra tõutunnuseid ei eraldaks algupärast tõugu kaaskodanikest. Üks asi on Aavikul entusiasm noorte näitlejate esituses hoopis teine tera, kuidas see masinavärk tööle panna? Kuidas seadusandlikult toetada keeleloomet selle üle pead murdma. Haridus ja teadusministeerium. Jüri Valge. Koordineerimist, mismoodi see infovahetus selle koha vahele vaja ja nende kohtade vahel neid tehakse, see peaks ikka ikka olen. Ja ma rõhutan kindlasti, et ma ei ole ei maetud kindlasti kordagi kasutanud sõna seadus, terminoloogia, seadus, seda ei ole vaja. Ma olen rääkinud õigusaktist. Mae tõesti selle all mingisugust mõnele seadusele, võib-olla keeleseadusele toetavat valitsuse määrust, millega kohustatakse ministeeriume asjaga tegeleb, ei jäta. See skeem võiks olla vahest niisugune, et erialainimeste ja keeleinimeste kooslusest Peaksid soovid oma tegevuse toetamiseks jõudma kuidagi riigiasutustesse ja siis peaks olema ka niisugune tee, mille järgi erialainimeste poolt loetu jõuaks nende institutsioonidele. Kes siis hakkavad seda terminoloogiat kasutama ja kelle eeskujul siis tuleb see kasutusele, võiks kusjuures leid liigselt optimistlik, keda tõeliselt olla keegi ütles Therese Johaugi alasest ideest rakendamisele lähevad kaks aastat, aga see asi kindlasti kiiremini. Tähendab keeleseadust kahtlaselt tehakse praegu selle praeguses versioonis seal on sees umbes niisugune lause, et keeleseaduse eesmärk on eesti keele arendamine ja kaitse ja sellesse konteksti sobiks niisugune terminoloogia asi võib-olla ka kirjutada eraldi tee peal terminoloogia kohta keeleseadusesse ka natukene kahtlen. Muidugi näiteks leedu keeleseaduses lihtsalt kaugele veetud ja väga põhjalikult kirjeldatud või mittetehnoloogiat nii-öelda null keeleprobleeme keeleseaduses Eesti seaduse tegemise loogika on natukene teine. Kas määrustega on võimalik keelt juhtida üks väga õpetlik repliik emeriitprofessorilt Leo vahendult ikka sealtsamast terminoloogia konverentsilt. Olles vägistanud, kaitses tubli 10 aastat tagasi magistritööd valitsemise struktuurist nende ministeeriumide, naiste põhimäärustest, nimelt kogu Eesti riigi valitsemissüsteem on absoluutselt patseerima ja hakkasime juttu, et asju saab määrustega juhtida siis sealt selle magistritöö tulemusena selgus, et võivad kõik ministeeriumid välja, mida tabavad tegeliku rahandusministeeriumi väiksel ametnikul selliste kirjadega ja ei vastuta absoluutselt nende kirjade sisu eest ja toimib, aga meil on väga palju niisuguseid punkt, etsevad aeglane. Terminoloogianõupidamise kõige intrigeerivama ettekande pidas Arvi tavast mees, kes on infotehnoloogia terminoloogiat hooldanud terve aastakümne, kes on kaitsnud terminoloogia alal doktoritöö. Ta ei raatsi mulle anda sõna. Ta tahab mind panna mõtlema süsteemi üle. Ta ei taha mulle anda kala, vaid pakub õnge. Aga kuulame tema mõttekäiku. Arvi tavast, milline on sinu seisukoht, kes seda terminit välja mõtlema peaks? Minule meeldib väga sinu käest küsida, et kuidas eesti keeles podcast. Käi minule jällegi ei meeldi vastata sellele. Kui nüüd üritada välja mõelda teoreetilist põhjendust, millega ma oma vastust põhjendan siis ükskõik, mida ma ütlen, mul on sinna väga keeruline seda teooriat taha mõelda, kui ma ütlen mõne termini, eks ma võiksin minna Lähme arvuti juurde ja vaadata järgi, mida kõige rohkem selle vastane kasutatakse ja siis saan öelda, ja siis põhjendus on, et see on kõige levinum. Aga see on ainult üks võimalikest teoreetilistest põhjendustest, millega enda jaoks põhjendada. Miks ma just seda terminit eelistan. Sest võib-olla mul on mingisuguseid muid kaalutlusi, miks mulle mõni teine termin rohkem meeldib, näiteks kui inimesed räägivad mingil sellisel viisil, mis on vastuolus kehtiva grammatikaga, siis mul võib olla tugev eelistus siiski järgida kehtivat grammatikat. Aga minu siinse konverentsi või nõupidamise ettekande mõte oli see, et inimene peaks läbi mõtlema enda jaoks, millega ta põhjendab mitte lihtsalt niimoodi, et see termin on parem ja punkt või siis kasutama mingisuguseid üldsõnalisi selgitusi ühe termini paremuse kohta, näiteks et see termin selgitab asja sisu paremini lahti või see termin on selgem või see termin on täpsem kui teine paremini lahtiselgitamine, selgus, täpsus ja, ja muud sellised üldsõnalised. Epiteedid sõltuvad ju väga palju maitsest ja on eri indiviididele erinevad. Aga samas ma ei ole ju kompetentne seda terminoloogia süsteemi välja töötama või haldama ma peaksin siis ikkagi olema no ikka nii-öelda vaksa võrra kõrgemal tasemel. Jah, see on see küsimus, et kas oleks otstarbekas ühiskonnas teha tööjaotust, et et kui meil on kalu tarvis, siis lisaks sellele jaotusele, et me võime hädalisele anda kala või õnge. Me võime rääkida ka sellest, et ühiskonnas on tööjaotus, et mõned inimesed on kalamehed ja mõned ei ole ja et need, kes on, need on sellele spetsialiseerunud, neil on vastavad oskused ja teised, siis kasutavad nende kalapüügiteenust selle vastu. Mul on ainult niisugune sisetunne, et igapäevane suhtlus, ka erialane, igapäevane suhtlus. Siiski võiks olla niisugune asi, millega väga paljud teovõimelised inimesed saavad iseseisvalt hakkama. Et nad ei vaja pidevalt enda kõrval seisva toimetajate terminoloogia, kes nende keelekasutust korrigeerivad. Seda mõtet on jällegi võrdlemisi keeruline tõestada, aga seda tundub toetavat see lihtsalt igapäevases suhtluses nähtav asjaolu, et suhtlus enamasti toimib üsna hästi, et inimesed üsna hästi saavad üksteisest aru isegi nendes vaidlusküsimustes, kui ühele inimesele ei meeldi termin, mida teine kasutab siis ta ju sellegipoolest saab aru, mida sa teine mõtles, talle lihtsalt ei meeldi see termin ja ta esitab vastulause, et sa kasutasid vale terminit. Aga selleks, et seda vastulauset esitada, noh ta ju peab aru saama, mida mõeldi. Muidu ta ei saaks ju midagi öelda seal termini kohta. Aga kas nii ei ole, et üks koolkond kirjutab selle raamatu ühest asjast ja kasutab ühte sõna, teine samast asjast hoopis teine sõna. Ikka on jah, aga ka sellisel juhul on enamasti väga hästi teada, et see, mis on Tallinnas string, on tartus, sõne ja kõik saavad väga hästi aru, on lihtsalt teada, et ta on kaks erinevat terminit sama asja kohta. Nagu ka ettekandes mainisin, et mina ei tea, et oleks praktilisi suhtlusprobleeme niimoodi no vähemalt mitte massiliselt kuskil esinenud, sellepärast et inimesed kasutavad erinevaid termineid. Jah, see on teoreetiliselt ebameeldiv ja oleks igati toredam suhtluse ühematelisuse seisukohalt, kui kõik inimesed kasutaksid ühtesid termineid. Aga millegipärast on niimoodi kujunenud, et inimesed tahavad kasutada erinevaid termineid. See võib lihtsalt tähendada, et praegune tehnoloogiateooria ei arvesta kõigi asjaoludega. Näiteks termin headuse kriteeriumide hulgas ei arvestata prestiiži põhimõttega et mulle lihtsalt meeldib tartlastest erineda. Näiteks. Ja sellepärast ma kasutan teist terminit või et mulle ei meeldi see isik, kes esimesena kasutas seda terminit, mille vastu ma olen või midagi muud niisugust. Või et mul on mingisugused emotsionaalsed seisukohad sel teemal, et võõrsõna on eelistatud või et oma sõna on eelistatud. Ja kui pole üldse, on see tase, et ei saa arugi, et neid termineid vaja on. Noh, seal viskas Kalam puuring Mati Kaal, kes ütles, et nojah, me räägime, kas anda kodanikule kala või õng, aga et võib-olla tuleb teda kõigepealt üldse õpetada kala sööma või kala hindama. Ja sellele juhtis tähelepanu ka Krista Kerge lõuna ajal, et ma olen oma oma selles jutus, et siin täielikult tähelepanu alt välja niisuguse olukorra, kus inimene ei tea, et tal see kala vaja oleks. Noh, see on keeruline olukord, sellepärast et ühest küljest võib siia vastata just sedasama, et kui ta ei tea, et tal kala vaja, noh ju ta siis saab lihast söönuks äkki siis ei olegi kogu seda kalandust, noh, milleks me siis üldse räägime kõigist neist kaladest. Et inimesed on rahul, inimeste elud toimivad kuidagi saavad oma eludega ilusti toime, ilma ühtlast terminoloogiat kasutamata. Muidugi võid seal kujutleda ka niisugust olukorda, kus terminoloogia erialainimesena näeb, et selle inimese elu läheks paremaks, kui talle termineid või kala anda. Inimene ise veel ei näe seda, siis võiks ju ka natuke koolitada, aga mina pigem arvaksin, et muutmise kohta on seal, et üritada teooriat muuta, sellisel viisil. Teooria seletaks ära, miks inimestel ei ole tarvis kalaterminit miks inimesed ei tunne vajadust terminoloogiat arendada. Kui terminoloogia Ühing on korraldanud kaks korda küsitlust erialainimeste hulgas, mismoodi terminit tehakse, mismoodi peaks tegema, millist abi on vaja siis paljud on jätnud vastamata ja nendest, kes on vastanud, siis paljut on vastanud, et Ma ei tegele sellega, et see ei huvita mind. Või mul puudub puutumus sellega, nagu Siiri Lauk tsiteeris ühte vastajat. Sellisel juhul mina küll ei julgeks öelda, et nende vastajatega midagi valesti on, nemad ju oma eriala asjad saavad tehtud, nad saavad oma teadvuse tehtud, nad saavad oma äri aetud. Toimivad, eks ole, riik toimib, seadusetult toimivad vaatamata sellele, et nad sisaldavad ohtralt mitmeti tõlgendatav kusi. Kohati ma olen aru saanud, on need lausa meelega tehtud, et lükata vastutus kohtule, et riigikogu ei soovi võtta seisukohta mingil teemal, siis ta sõnastab seaduse uduselt ja vastutus läheb kohtule, esimene kohtupretsedent, mis selle seaduse alusel tehakse, et see siis otsustab asja ja see oleks pigem asi, mida uurida, et miks on nii, et inimestel meid tarvis ei ole, selle asemel, et pidevalt, et õhata, et inimestel võiks meid tarvis olla üks vaheetapp nende kahe vahel on veel see, et noh, lihtsalt kuidagi saavutada tegeleda kalade turustamisega millega näiteks rootslased väga edukalt tegelevad, et nad nii-öelda müüvad terminoloogiat kui teenust. Ja, ja neil on sellega suhteliselt häid tulemusi. Nende selline organisatsioon, mis oli Etheri loomisel eeskujuks DMC teeb koostööd näiteks autotootja skaaniaga ja teevad üheskoos terminitööd. Ja Scania on aru saanud, et neil on seda tarvis. Ja rootslased räägivad üsna palju ka konverentsidel terminoloogianõupidamistel, samasugustel nagu tänane mismoodi nad seda teevad või miks nad seda teevad või et nad seda teevad. Aga Eestis selline tegevus praktiliselt puudub. Meil tulevad terminoloogia ala inimesed omavahel kokku ja ütlevad, et teistel peaks meid tarvis olema, aga peaks kuidagi saavutama. Neil tõepoolest oleks. Kas sa usud sellesse, et selles terminoloogiatöös oleks tulu ühelt poolt kas ärist või teiselt poolt, et see oleks riigi nii-öelda keelepoliitiline seisukoht, et meil seda vaja, kumba sina siis eelistaks? No mina vaba turumajandus jah, vaba turumajanduse ja ma olen üsna parempoolsete seisukohtadega üleüldse ja ja ma arvan ka keeleküsimustes, et siin vajadus peaks ikka olema olulisem kui sund. Selle sunnivarianti on ju näha prantsuse ja läti keele korraldamisel, kus on, on noh, vastavalt prantsuse akadeemia, Läti akadeemia, Läti puhul on seal sisuliselt üks inimene, kes ainuisikuliselt otsustab, milliseid sõnu tohib läti keeles kasutada ja milliseid ei tohi. Ja siis näiteks tõlkijad on sellega hirmsasti hädas, sest nad peavad ootama selle ühe inimese otsust. Eesti olukord on minu meelest palju parem. Inimene ise otsustab, millist sõna ta kasutab ja pärast siis selgub. Ja nende kahe mudeli edukust saab võrrelda. Kui võrrelda kahe suure Euroopa rahvakeeli, eks ole, kumb on praegu edukam prantsuse või inglise prantsuse keelt, otsustatakse niimodi tsentraalselt inglise keelt ei otsustata. Ja millegipärast inglise keele populaarsus on suurem. Jah, see on praegu nii, ei olnud aegu tagasi, nii ei tea, mis tulevikus. Seda muidugi, et seal on ilmselt ka muid, kaasa arvatud sõjalisi argumente ja nii edasi. Et see on ikkagi Ameerika missile iilid, kelle toob jõuliselt maailma ikkagi poliitik. Võimalik jah, aga igal juhul see, et inglise keelt on võimalik niimoodi ma maailma tuua ilma et kuskil teda tsentraalselt korraldatakse. See näitab, et niisugune mudel on võimalik. Tähendab, on võimalik, et eksisteerib üks elujõuline keel mida ei korraldata. Aga mingit poputamist ikkagi sellisel väikesel lapil, nagu see Eesti on kole, ilma selleta ei saa. Nõus. Suurus seab oma eritingimused muu hulgas sellepärast et Eestis lihtsalt ei leidu igal erialal piisava suurusega keelekollektiivi jäätmete üleüldse rohkem kui ühte inimest mingil erialal ja sel juhul tal lihtsalt ei ole kellegagi rääkida eesti keeles oma erialast ja seetõttu ei saa lihtsalt eestikeelne keelekasutus välja kujuneda ja kaasa arvatud terminoloogia Jahjust. Nii arvas Arvi tavast. Terminoloogiatöö on üks peen värk. Saate lõpetuseks veel üks repliike Leo vahendult. Toredat okse Ameerika reklaami, sellised terminid sisse, mis peavad kiirelt õppima, nii nagu saab paari kuuga tehtud. Ja sellepärast siin peaks Eesti olema seda ameerikalikku stiili lurjused meie tekstidest üle kanda. Ma ei tea, kas avalik armastuse mõiste ilvesestiilide vahel munapudruga nimi oli luu vana bioloogikes mooduse, kuidas neid ideoloogilist geoloogiat bioloogilistele uuesti koos seal olnud palju asju terminite korda ümber teha. Minu esitlusel Tartu bioloogits Pedastega ja Tarvo Sarapuu eesotsas võtsid läbi kogu Eesti põhikooli terminite sõnale 2751 või kaks, ta ei mäleta, mis need olid. Need olid kõik sõnad, mida läks vaja krokodillitüübid ja ahvi saba ja kõik see liigkesiselt eilse esituse asemel koolitekstides pöörasid protsessi ümber nii-öelda nähtuse ümber õpikud ümber protsessuaalseks. Ja pärast seda selgus, et kogu sellesama pimedusele kahese 51 tähendab üle kümnekordne terminite arvu vähenemine mis on päris paljudel aladel teha. Iga Eesti koolilaps peab päevas 15 võõrsõna nende hulgast terminite ingliskeelsele sõnale saksa õppima ühe sõna selgeks saada, vaja 50 korda korrata, muidu ei ole käsitletav, see näitab, milline koormus tegelikult on tehnoloogilises tavaliselt põhimõtteliselt mõtlevate biolooge vähemuses. Igal asjal kaks otsa, ühelt poolt me vajame termineid. Me vajame keelehoolet. Me vajame keele arengut. Teisalt peame pidama piiri eesmärk kõigil üks meie keele elujõud ja terminoloogia jutu lõpetuseks veel väike tiiva ripsutuse Aavik. Tooge mõned sõnad, mis oleks võinud eesti kirjakeele kinnistada, ekkima, midagi teha, tahtma, aga ometi kõhklema. Näiteks, mis sa muidu ekid, kui Teetrite kähku. Ekid küll, aga sadama ei hakka. Hommendama homseks lükkama. Küsemale küsimuse all olev Lidra lobiseb naisterahvas nima niisama kui lifti. Nii hästi, Gunt, näiteks miski, mina küsin. Nupp nobe Kärmas Nõmik teadmisteta inimene nagu peaaegu suvilas palju rääkiv, sõnastab putukad perekonda kahvandikuks võetud laps. Tsunamis esimesena loodi kunstliku loomise metoodika järele on õigupoolest joonis aasta 1913, uuelt tähenduses suursugune saksaedel prantslased, Nuubel, Soome ja sest et juba segane oli autoril kujunenud vaade ja arusaamine, et kahest kokku olid need sõnad ei ole ilusad ja suursugused teatavaile mõisteile. Jaunis moodustati sõnast kaunis Altkonsonandi muutmisega, kusjuures kaasomandis kasumi jala Johannes Aavik keelu on seal võimalused Tartu 1924. Selle Jauni mõttega lõpetame oma tänase saate terminoloogia tööst ja võimalikust keeleuuendusest kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes ja saates kasutasime katkendeid lavastusest keeleuuenduse lõpmatu kurv. Autor Anu lamp ja esitajad toonased lavakunstikooli üliõpilased 22.-st lennust.