Sattusin kuskilt lugema teadet, et Pärnus on võetud looduskaitse alla seitse parki. Kahjuks polnud parki nimepidi mainitud, seepärast püüdsin mälust ja internetist midagi taastada. Internetist leidsin koguni 22 parki, mõni nimi Pole päris tundmatu, mis näitab, et kodulinnast ära oldud aastakümnetega on palju asju muutunud. Lapsepõlvest tulid meelde rahvasuus saksa keelsetena säilinud Kinder Park ehk lastepark ja vaade park ehk Supermani. Mis nüüd on vist rannapark, kui ma ei eksi endi Jakobsoni parki saanud noorpõlves olla, sest seal kohas laius veel hävitamata jäänud kaunis vanalinn. Sama kehtib Vabaduse pargi kohta. Leidsin ka rääma pargi, mis jäi kunagisest koolimajast jõe poole ja oli sealsete poiste räämakate mängumaa. MTÜ parki ei leia enam tiku tuleegagi ja vähe on järel pärnakaid, kes seda nimegi mäletavad. See on palvemajapark, mis asus toonase jänesselja tänava, nüüdse Tallinna maantee ääres. Nime sai see vist küll üksnes rahvasuus selle pargi ühes nurgas asunud palvemaja järgi kus jutlustas meres nimeline vaimulik. Selle pargi ümbruses elavad poisse nimetati palvekateks. Hüüdnimi tuli lihtsalt pargini meest. Janseni tänava äärne endine laadaplats kannab nüüd ülejõe pargi austavat nime Dust kuid palvemaja park kadus siis, kui sinna ehitati suur koolihoone. Neljas keskkool, praeguse nimega ülejõe gümnaasium seal keset parki asus väike jalgpalliväljakus, harrastati ka muid kehaga tuuri vorme, seda ümbritsevate puude varjus tõmbasid vanemad poisid suitsu ja mängisid sentide peale. Ads kood. Et minu kodust jänesele 57 oli park otse üle tee on osa mu poisipõlvest sellega lahutamatult seotud. Pargis olid samasugused punases lakiga kaetud kõnniteed nagu rannarajooni esinduslikes parkideski. Need looklesid varjuliste põõsaste vahel ja tore oli jalgrattaga mööda teid kihutada, vahel nimega põõsasse pöörates, mis sõitis ja oma pehmelt vetroasse sülle võtta, dismeenub hulk toonaseid mängukaaslasi, kellele vanemad poisid olid pannud hüüdnime, mis aastateks külge jäi. Üks ümmarguse näoga ja suurevõitu peaga poiss oli põhis. Teine nirgi näo ja rahutu olekuga oli pähkel. Kõige pisem sai millegipärast nimeks konks. Hiljem tuli temast kõva jalgpallur ja poksija, teine ka hea jalgpallur oli pilke. Üks Jürinime, teine poiss oli null taidunud tähega hästi toime, hääldas Jodoy hüüdnime ilmasele täheta sai ta vist juba kodust. Olen mõelnud, et tänapäeval, mil üllatavalt palju on neid, kes on ärriga hädas, peaksid vanemad igaks juhuks loobuma nimedest nagu Mart, Robert, Karl või ka Kristiina ja Riina. Et laps ei peaks eluaeg oma nime hääldamise pärast muretsema. Vaat kuhu mälestuspalve pargis välja viis muusikaväliseks punktiks valisin siia ühe palvemaja pargi poisi, Pärnu muusikaelu tublisti edendanud Leon Lindaulaulu. Mälestus laulab Erich Tamm. Saartel ja. Ka veel südames. Timis noorusaeg toob mu ellu neist Mareestoodi ja leiba. Siiski kõik möödus meedee, läksid lahku vaid järele ja. Kõik meenutel paargi alle. Vast ehk ma ei saa. Ikka hooneid. Ja päevi veetsime veeranna puiestihti. Kuumede ja vaibale oskajaid saab see kõik, meenus paar ja vaatemaale. Ja prae Veemid veetsime rannad. Nii teiega. Ei. Ta lõi kooli.