Kirjutades Eesti levimuusikaloo neljandat köidet, veetsin mitu meeldivat päeva kuulates läbi üheksast albumist koosneva Aleksander Rjabovi muusikapärandi. Need valmisid muusiku abikaasa Eevi Rossi produtseerimisel. Seal on väikese koosseisulised džässansamblid, ent enamuses on orkestrid küll lauljate saatjana Külli instrumentaalpalade esitajana, kus läbivaks solistiks olnud klarnet-ist Alexanderi hääbuv. Eesti Raadio estraadiorkester oli tollal suhteliselt väike ja see keelpilligrupiga bigbänd oma orkestris. Eesti raadio kergemuusikaorkestris pani rebophaga peamise rõhu just keelpillide kaunile kõlale kaasates selleks sümfooniaorkestri parimad viiuldajad eesotsas Jossif Šagaliga. Vahel kasutas taga nimetust Eesti Raadio string orkester. Tema siht oli teha võimalikult palju salvestisi ja tõepoolest jõudis neid enam kui tosina-le heliplaadile suure osa repertuaarist orkestreerida ise mõne välismaise pala kirjutas plaadilt. Eesti heliloojaid salvestas Rjabov peamiselt Naissoo ja vainu loomingut. Mis kõige paremini vastas tema orkestrikoosseisule. Olles suure huvi ja naudinguga kuulanud läbi kõik üheksa albumit, tabasin end küsimas, miks seda muusikat kõik need aastad nii vähe on kuuldud. Kuidas on võimalik, et need Eesti levimuusikat loominguliselt ja interpretatsiooni liselt parimast küljest esindavad palad on saanud nii vähe jätkuvat tähelepanu võiks Uno Naissoo ja Evald Vainu palad ning nende esitus olla uhkuseks mis tahes rahvale. Kas oleme tõesti suutelised hindama ainult laule, kas meisterlik instrumentaalmuusika käib ülekuulaja vastuvõtuvõimest ent samas võib kuulaja solvunult vastu küsida, kuidas ma saan hinnata seda, mida ma ei tunnegi. Siin on tal õigus, võiksime kergemalt hingata. Kui need albumid suudaksid murda läbi senisest vaikimise müürist, meenub Rjabov, iga samaealine briti klarnet Sist häkker pilk, kes juba pool sajandit naudib suuremat populaarsust, kui paljud lauljad pole peamine. Temalt on ilmunud ligi 50 albumit. Neid mängitakse kõikjal. Meie instrumentaalmuusikutele pole vaja rahvusvahelist kuulsust, ehkki see poleks paha. Esialgu piisaks sellestki, kui neile siin kodumaal antakse võimalus end enam kuuldavaks teha. Seda väärinuks juba lahkunust Aleksander Rjabov, ka Helmut Anniko, Arvo Pilliroog, Jaani teinegi. Erandina meenub abi Seider, kes tänu kohale Eesti raadio estraadiorkestris sai end piisavalt tutvustada ja tõusta meie tuimaks puhkpillimängijaks. Ta on selle jutu kokkuvõtteks rõhutada Aleksander Rjabovi erakordset oskust mängida aeglaseid mõtlike meloodilise ballaadi. Ehkki ta oli meister ka kiires džässi improvisatsiooni. Olen sageli võrrelnud kaht suurt džässi klarneti sti peni Kudmeni artišood ning leidnud, et viimane, Neil oli oma võistlejast üle just vallaadide tõlgitsemises. Samasugust peenetundelist ja varjundirikas tõlgitsust leiame ka Aleksander Rjabovi mängus. Selle näiteks võiks olla Gordon Schenkisi kirjutatud nimi meloodia albumist. Tütarlaps teel. Ta.