Saates räägime kirikuvarade kindlustamisest kuivõrd on paigaldatud pühakodadesse valvesignalisatsiooni ning miks pole kirikutele kindlustuslepinguid. Saate lõpus tuleb juttu ka Tallinna pühavaimu kirikust, kus püütakse pärast põlengut taastuda koguduse igapäevast tegevust. Saate autor on Meelis Süld. Muinsuskaitseameti peadirektor Anneli randla. Te kuulute ka vabariigi valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku kiriku kultuuriväärtuste ühiskomisjoni. Kui palju on selles ühiskomisjonis olnud juttu sellistest kriisisituatsioonidest, mida me nüüd hiljuti oleme ise kogenud? Tulekahjud, vargused, kirikutes? Sellest oli viimati umbes aasta tagasi pikemalt juttu ja me oleme pikalt arutlenud kindlustamise teemat ja ka seda, kuidas ja mil moel tulekaitse signalisatsiooni paigaldada. Samamoodi ka larme. Nii et need teemad on olnud pikalt arutusel ka selles ühiskomisjonis. Aga samas, need on olnud ikkagi teemad, päris konkreetsete tegudeni pole veel jõutud. Tegudeni on jõutud ka selles mõttes, et me iga aasta ikkagi muinsuskaitseametirahadega oleme paigutanud neid signalisatsioon nendesse kirikutesse, kuhu meil on see võimalik olnud. Lihtsalt meie eelarve on väga väike, et me ei saa kõiki kirikuid korraga teha, iga aasta me oleme kaotanud umbes 600000, et krooni. Et need valvesignalisatsiooni saaksid enamiku luterlikes kirikutesse paigaldatud, kahjuks see eelarverida on iga aastaga maha tõmmatud. Et meie ei ole selle raha saanud ja seetõttu on, on siis paigaldatud vähem, kui, kui see meile meeldiks. Nüüd, mis puudutab kindlustamise teemat, siis see oli üleval jah, mõnevõrra varem. Ja tegelikult leiti, et sellest kindlustamisest otseselt kasu ei oleks ja kunstivarade kindlustamise puhul tekiksid siin veel omaette probleemid. Juhul kui need esemed on kindlustatud. Ja nüüd nad peaksid mingil põhjusel kaduma minema näiteks varastatakse või või mingil muul moel just nimelt, et nad kaovad ära. Sel juhul kindlustus maksaks selle kindlustussumma välja, juhul kui nad nüüd kuskilt uuesti peaksid välja tulema. Ma siis ei ole nüüd enam mitte kiriku omad, vaid selle kindlustusseltsi omad. Ja, ja just nimelt kiriku pool nägi probleemina, mille peale leiti, et võib-olla isegi on tänases situatsioonis neid varasid mitte sel moel kindlustada. Et sellisel juhul kirik võib neist nii ehk teisiti ilma jääda. See on nüüd noh, ütleme üks pool kurioossumist ja teine pool muidugi on see, et ega see kindlustamine neid varasid kuidagi hävimisest ei päästa. Ja kuna meil on tegemist taastumatute ressurssidega, siis see, et kui, kui need nii nagu seesama Maarja Kell püha vaimu puhul, et ükspuha kui suure summa peale, et oleks kindlustatud olnud, et see ei too seda kella tagasi, ei saa osta uut Maarja aastast 1433, et kui ta on hävinesid, on hävinud lõplikult kahjuks. Et selle selles mõttes kindlustamine ei anna seda kaitset, mida me tavapäraselt oleme harjunud oma kodu kindlustame võime, kui kodumasinaid kindlustame, et need on sellised, mida saab asendada. Ja see asendus Tartus on tõesti väga kergelt välja arvutatav, kultuuriväärtuste puhul seda teha ei saa. See ei tähenda, et hooneid näiteks ei võiks üldse kindlustada või et me ei soovitaks seda. Aga lihtsalt tuleb selle poole peale mõelda, et samamoodi ka pühavaimu tornikiiver. Et seda seitsmeteistkümnenda sajandi konstruktsiooni Lähme tagasi, isegi kui ta oleks olnud kindlustatud et see lihtsalt aitab korvata taastamise kulusid. Aga kultuuriväärtuste ennast tagasi idu Kui midagi juhtub ja on vaja remonti teha, siis pärast remondikulud võib-olla tulevad selle kindlustusarvelt. Jah, seda ta aitab muidugi ja selles mõttes ma ütlengi, et ega me ei ole selle vastu, aga me tahame juhtida tähelepanu sellele, et ta, et nende väärtuste kindlustamine on midagi muud kui sellise pärase hoone kindlustamine, et see, mis hävib, hävib siiski lõplikult. Aga hoonete puhul kindlasti, et see aitab lihtsalt ja hilisemate remondikuludega. Muinsuskaitseameti peadirektor Anneli randla, kui me nüüd räägime õigeusu kirikutest vabariigi valitsusel, Luterliku kirikul on ühiskomisjon, aga mis puudutab nüüd õigeusu kirikuid, missugune seis seal. Ka õigeusu kirikutes on, on meie tellimusel mitmele poole signalisatsiooni pandud. See see koostöö laabub, aga seal ei ole jah sellist ühiskomisjoni. Ja kuhu on nüüd õigeusu kirikud? Antud on see kirikute riiklik programm, mida praegu välja töötatakse, et seal on siis õigeusu kirik ka esindatud ja kõigi oma soovidega seadustega. Sellel sellel pinnal on koostöö täiesti olemas. Kuidas te hindate, mis on praegu suurem probleem, kas tõepoolest kindlustamine ja need tuleohutusseadmed vargaalarmid või siis kirikute üldine seisukord? Kõik need asjad algavad ikkagi kirikute üldisest seisukorrast. Kui need kirikud oleksid väga heas korras, siis ei tuleks meil nende pärast ka muretseda püha vaimu puhul, millest ta põlema läks. Siiamaani, aga selge on see, et mingi roll oli siin ka sellele, et neid töid tuli seal praegu teostada ja et kui oleks olnud rohkem aega ja võimalust seda teha, siis vast oleks suudetud ka selline õnnetus ära. Aga mis ma sellega öelda tahan, on see, et kui meie kirikud saaksid veidi rohkemgi paremasse korda, et nad ei oleks nii avariiohtlikud siis oleks meil ka kergem selliseid õnnetusi vältida. Kelle kohustus see siiski on, neid kirikuid Sis restaureerida, remontida, hoida korras kas kiriku luterliku kiriku osa või siis riigi osa, kas siin saab määratleda, kumb on siis põhiline vastutaja pool? No kui me vaatame seaduse järgi, siis iga omanik on kohustatud oma vara ise hoidma ja sama kehtib ka mälestiste puhul, et kui muinsuskaitseseadust loeme, siis ka mälestise omanik peab tagama mälestise säilimise, aga see ei ole mitte mälestuste puhul tõesti, igasuguse omandi puhul kehtib seesama. Aga selge on see, et tegemist on liiga suurte väärtustega ja koguduste näol on siiski tegemist niisuguste organisatsioonidega, kes vajavad abi ja see on ainult õige, et riigipoolne abi olemas on ja et see kirikutele ka tulev, et nad ei suuda seda üksinda teha ja teiseks on see, et need väärtused siiski on meie kõigi omad ükspuha, kellele on siis juriidiliselt kuuluksid ja see on meie ühine ajalugu, seetõttu on see ka riigi asi, et neid ikkagi korda saaks. Kui me praegu räägime ikkagi sellesama püha vaimu kiriku torni põlenguga seoses nendest teemadest, siis kas kuidagimoodi annaks võrrelda ka seda, seda kahju, ütleme summadest me praegu ei saa rääkida, ei ole veel kindel, kui palju läheb selle torni taastamine, ehkki tõepoolest vana torni enam tagasi ei saa või hinnata, et millega võiks võrrelda seda kaotust praegu. No seda on raske võrrelda, sest tõesti need väärtused tegelikult on hindamatud ja me ei tahaksin panna neid kuidagimoodi järjekorda. Et millega teda on võrreldud, on loomulikult Niguliste, aga Niguliste situatsioon oli hoopis midagi muud Nigulistes, mis põlema läks, kui juba uus ja taastatud tornikiiver ja selles mõttes ei olnud tast nii kahju. See, mis hullem oli, oli just see tornikiivrikukkumisega tekitatud kahju ja see, et seda ei suudetud ju kuid likvideerida. Et täna oleme me nii palju õnnelikumas seisus päevaga oli võimalik see avariioht sealt ikkagi ära likvideerida, et ta enam edaspidi ei ohustanud kirikutega ümbritsevaid maju. Nii et selles mõttes oleme väga õnnelikus seisus. Aga nüüd, missugused on olnud viimased suuremad sellised õnnetused kirikutega seoses, kas vargused või tulekahjud? Õnneks suuremaid tulekahjusid ei ole ju olnud ja tõesti loodame, et ei tule ka ja et see väga-väga kuiv suvi nüüd kirikutele rohkem ka ei, ei too õnnetusi. Vargusi paraku on olnud, aga ka neid on jäänud viimastel aastatel kõvasti vähemaks ja mis on meeldiv, et ikkagi viimasel ajal kaduma läinud asjad on ka uuesti kätte saadud või tagasi toodud. Et selles mõttes on minu arust situatsioone oluliselt parem, kui ta oli üks, viis või 10 aastat tagasi. Võib-olla varguste puhul on ohustatud just rohkem maakirikud. Jah, seda kindlasti, kuigi ekslinnakirikutes võib see samamoodi olla, linnakirikutes on see hea, et seal on võimalik kiiremini jaole saada. Et kui me räägime siin samamoodi jällegi nendest signalisatsioonidest ja et ega öeldakse ikka, et lukk on looma jaoks ja sama kehtib ka siin organisatsioonide kohta, et kui see abi saabub kuskilt mitme kilomeetri kauguselt, siis võivad need vargad väga rahulikult juba selle aja peale lahkunud olla. Et isegi kui me sellest kohe teada saame. No ühelt poolt tõesti minu rõõm on selles, et viimastel aastatel on, on vähemaks jäänud neid vargusi. Aga et me peame muidugi ise oma asju ka paremini hoidma, et mitte siis lootma ainult nende signasatsioonide peale. Vabariigi valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku kiriku kultuuriväärtuste ühiskomisjoni esimees Tiit Salumäe. Nüüd viimasel ajal on hakatud rääkima kirikute kindlustamise ja kirikute signalisatsioonisüsteemide paigaldamise võimalikkusest ja seda ennekõike seoses tulekahjuga Tallinna pühavaimu kirikutornis. See teema ei ole ju kahtlemata teie jaoks mingisugune uus, seda on, seda on arutatud. Mis on need põhjused, miks kirikut pole kindlustatud enamalt jaolt ja mispärast ei ole kasina satsioone kirikut. Kas me oleme seda küsimust arutanud tegelikult, nii kaua, kui meie komisjon on töötanud? Need on kaks eri valdkonda, üks on kindlustamine selles mõttes, et tulekahju ei puhke ja teine on kindlustamine selles mõttes, et mingile kindlustuskompaniile makstakse teatud rahakahjude hüvitamiseks ja sellepärast tuleb neid ka eraldi, vaata, me oleme mõlemas suunas tegelikult töötanud. Ja viimastel aastatel on hästi mitmed kirikud saanud kaasaegsed signalisatsioonisüsteemid. Kui meil veel mõni aasta tagasi tagasi oli põhiliseks ohuks, mida me nägime vargus siis kõik nüüd viimase ajasüsteemid on ehitatud nii, et seal on ka suitsuandurid. See teeb muidugi süsteemi enda ehitamise kalliks ja see on toimunud nii et seda on finantseerinud siis väga suures osas muinsuskaitseamet ja kohalikud omavalitsused kaasa aidanud. Ja need kirikud, kes nüüd ise on olnud aktiivsed, on enam-vähem saanud need süsteemid ja mul ei meenuga praegu niisuguseid väga tõsiseltvõetavaid näiteid, et mõnes signalisatsiooni all olevas kirikus oleks midagi väga paha toimunud. Kui paljudel kirikutel siiski on selline valvesignalisatsioon olemas? Jah, ma olen isegi seda ülevaadet aeg-ajalt võtnud aga ma võin kõige kindlamini öelda nüüd oma praostkonna kohta, et seal on mingisugune süsteem ikkagi vähemalt kahes kolmandikus kirikutest pikenevad lastega on asi osutunud tõsisemaks, kui me arvasime. Me arvasime nimelt, et see on nüüd asi, mis enam-vähem korras mõõtmised näitavad, et kahjuks see nii ei ole. Tihti on piksekaitset pandud kaunis ammu. Need on roostetanud ja nad ei vasta tänapäeva nõuetele. Ja sel juhul on üks halb piksekaitse kirikule täiendav ohu allikas kuna see võib just süüdata kiriku. Mis puudutab nüüd kiriku kindlustamist kindlustuskompaniis, siis siin on mitmeid probleeme, mis tahavad veel läbi mõelda. Ja oleme kutsunud välja kindlustusseltside ühendusest inimesi. Ja siin tuleb nüüd päris täpselt mõelda, millest me räägime. Ma olen viimastel päevadel olnud ühenduses ka riigitegelastega selles küsimuses. Ja nad ütlevad, et, et kui riik peaks kindlustama kõik kirikuhooned tule ja varguse ja mille iganes vastu siis see on väga suurte vahendite üleandmine kindlustusseltsidele. Kuna tõenäosus, et selles mahus midagi juhtub on ju võimatu ja sel juhul ükski kindlustusselts ei saaks üldsegi eksisteerida. Et pigemini luua ikkagi võimalused selleks, et võimalikult madalale viia risk ja nii-öelda ka need potentsiaalsed kindlustussummad paigutada nüüd tegeliku ohu alandamise finantseerimiseks, vastasel korral makstakse ära väga nimetamisväärsed summad. Ja, ja, ja see kasu kirikutele on ju väga minimaalne. Sest me ikkagi loodame ja eeldame seda, et niisugune kahjutuli on väga erandlik nähtus ühes kirikus. Nii et see asi nõuab täpselt läbirääkimist, see ei ole koht emotsioonidele, et lüüa käsi kokku ja öelda, et ohoo et kirikud ei olegi siis kindlustatud. Selle taga on terve rida seaduse paragrahve, mille täpne tähendus nõuab läbirääkimist. Ja lõpuks ikkagi nende vahendite edasine kanaliseerimine. Nüüd, mis puudutab kindlustamist kindlustusseltside kaudu, siis kiriku varad onju ühes kirikus, kui seal on ka vanu ja väärtuslikke kunstiesemeid päris suured siis need kindlustussummad võivad iga-aastaselt olla ju nii suured, küllalt kogudus mitte mingil juhul sellega ei tule toime, et ta võiks iseseisvalt omaalgatuslikud pöörduda mõne kindlustusseltsi poole ja paluda kindlustust. Jah, võib-olla, et on Eestis neid kogudusi, kes oleksid suutelised seda tegema, aga praktiliselt küll üle 90 protsendi ei ole seda suutelised tegema. Ja ega nad nüüd ka täpselt seadust lugedes ka ei ole kohustatud seda tegema. Mingit niisugust seadusesätet, mis kohustaks kogudust seda tegema ju ei ole ja mida me peame veel enda mõtlemises alati lahus hoidma. Et tegemist on riiklikult tähtsate kultuurivaradega ja nende hoidmine, hooldamine ja kaitse ei ole hoopiski mitte ainult selle kiriku koguduse küsimus, vaid see on rahva ja riigi küsimus tervikuna. Analoogselt me võiksime ju tuua, et kui tavaliselt muuseumide juures on muuseumisõprade ühingud et siis muuseumisõprade ühing peaks nagu tervet seda muuseumi üleval pidama ja kõik palgad maksma? No ma arvan, et keegi ei tule selle pealegi, et nii absurdselt võiks mõelda, aga kirikute puhul eeldatakse. Koguduse liikmed, kes finantseerivad niigi kaunis suurt tööd nii-öelda otseselt väljapoole oma koguduse piire peaks ikka veel seda tegema, seda kogudused ei pea tegema ja seda nad ei hakka tegema. Ja selleks on ka muinsuskaitseseaduses paragrahv mille alusel muinsusobjekti omanikul või valdajal on õigus esitada järgmise aasta esimeseks veebruariks taotlus, kus ta siis teatab reaalsed kulud, mis ta on selle muinsusobjekti jaoks teinud ja need makstakse talle tagasi. Praegu see seadusesäte ei toimi, kuna muinsuskaitsel ei ole piisavalt vahendeid. Vabariigi valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku kiriku kultuuriväärtuste ühiskomisjoni esimees Tiit Salumäe, kui te ütlete, et siin on ka riigivastutus nende kultuuriväärtuste säilitamisel ja kirikute kaitsmisel siis kui paljude nagu selle komisjoni ühistöös olete näinud seda, et riik näitab oma huvi üles ja on valmis oma käte alla panema Seda on õieti näha igal sammul ja ilmselt on palju neid muinsuskaitseametnikke Praeguseni üldsegi ei ole veel tajunud seda, et omanik on muutunud, nad käsitlevad kui nende tegevust, vaadata tervet muinsuskaitselist vara ikkagi edasi, nii nagu riigivara. Nii et see on nüüd ühest küljest nagu pärand minevikust, mille üle me väga rõõmsad ei ole. Et omanik jäetakse vahelist kõrvalasi otsustamises. Aga seda, et kusagil oleks väga selgelt motiiviks, miks kirikut ei aidata toodud seda omandisuhte muutumist. See võib olla äärmuslik juhus. Tähendab, õieti finantseeritakse ikkagi muinsuskaitserahadest. Tõsi, need on väga napid aga finantseeritakse töid sõltumata sellest, kas ta omandivorm on kogudusele kuuluv või riigile kuuluv. Nii et siin ma ei näe, näe meie vahel mingisugust pingepunkti, milles me ei suudaks üksteisele ennast komisjonis arusaadavaks teha milles ta nüüd veel näha on. Riigipoolne huvi on loomulikult muinsuskaitseseadus, et neid mälestisi ei saaks vabalt üle piiri viia, et nad ei oleks hangeldamise objektiks. Ja, ja meie oleme muidugi seda toetanud. Kogudustel võib vahest olla raskusi nüüd selle probleemiga, et muinsuskaitseobjektil võivad töid teha ainult litsenseeritud firmad ja on ka neid arutlusi olnud, kus on öeldud, et kas ei oleks võimalik nii et iga külamees ise remondib seda vana kirikut. Vaat siin peaksime ka kirikuna mõtlema ennem et mida me küsime, mida me taotleme. See seaks kaunis suured ülesanded järelvalvele ja võib-olla, et sellest ei käiks pärast jõud üle. Meil on ka mõningaid näiteid selle kohta, kus tõesti on mitte väga pädevad firmad teinud seda tööd. Ja tulemused on halvad. Nii et mina ei näe praegu, et ühiskond sellest nagu osa ei võtaks. Iseasi on nüüd, see osavõtmine võiks palju suurem olla. Seoses vanalinna päevadega avas Tallinna pühavaimu kirik kõikidele huvilistele taas uksed. Tallinna praost Gustav Piir ütles, et pühavaimu kirik arvestus sel suvel küll remonttöödega, kuid põleng riis koguduse elu päris tasakaalustada. Välja muidugi tänavu aasta oligi sellega arvestatud, et kuna käib ka kiriku remont, vaatavad selle tulekahju diplomaatiat. Põhjapoolne külg on tellingute all, et see remondi käituda. Natukese nagunii mõjutaks kiriku kasutamist. Aga loodame saada tagasi sellesse ritta, kus me oleksime olnud nii, kui asjal oleks normaalselt läinud. Nüüd on juba rohkem kui nädal sellest kõigest möödas, kas inimesed küsivad ka sageli kiriku torni põlengukohtade teie käest? Küsitakse küll, aga veel on, uurides ka käigus tänavaid uuesti uurijad ja politsei käis nüüd uuesti tornis. Siit on võetud asitõendid ja ka tutvutud siin selle olukorraga, et tõenäoliselt antakse luba järgmisest nädalast tonni sisemise koristustööde ja sellega, mis puudutab selle torni väljapuhastamist. Et selle vaatakse käiku alad. Põhjust veel täpselt ei oska öelda, kuna nagu ütlesin, et uurijad veel uurivad siin asitõendeid. Aga kas tal endal ka mõni versioon selle kohta kuidasmoodi, see torn võis süttida? Ei oska öelda, aga siin uuritakse kahte asja. Uue kogu aeg, et süütamine ja teine on elektrisüsteemidega seoses küsimused. Kui see torn on põlenud ja vajab restaureerimist taastamist, siis kas kogudus saab ka üht-teist anda kiriku torni renoveerimiseks? Koguduse liikmed olidki Vabatahtlike seas, kes aitasid siin koristada siin neljapäev, reede, laupäev nädalaks koristustööde peale ja seal vabatahtlikult tulid välja ja meil on nüüd avatud eriarve ja pühapäevane korjandus oli samuti ka tornitööde heaks. Tööde taastamisele said aastaste ongi koodi koguduse linna ja kadeljas, et võib-olla ka vabariigi valitsusega, et vahendid leitaks. Kas praegu on ka püütud mingisugust summat panna paberile, kui palju see võiks maksma minna, et püha vaimu kirikul oleks taastorn? On moodustatud ehitus peale nõukogu ja alles esmaspäeval hakatakse paika panema ajagraafikud ja siis on ka loodetavasti täpsemalt tutvuda, kuna praegust sel nädalal käis mõõdistamine et vaadatakse, mida saab kasutada ja mida tuleb siis taastada. Kuna esmaspäev kell 11 on kultuuriametisse nõukogu koos, kuuleb lähemalt nende projekteerijate arvamisi. Järgnevad plaanid, kui see torn saab uuesti kirikule peale me ei tea täpselt praegu veel, kui palju aega selleks kulub. Kas teil on ka plaan nüüd võtta meetmeid kasutusele selleks, et edaspidi vältida kõiksuguseid selliseid tulekahjusid, mida te saate üldse teha? Selle remondi käigus ongi ka signalisatsioonisüsteemi uuendamine sisse kavandatud, et ta oleks jõudnud sinna faasi. Kui torn oleks lõpetatud, siis oleks olnud tal situatsioone, tuleandurite süsteem ka paigal. See käib kõik selle programmi käigus. Süsteemide uuendamine. Nii et põhimõtteliselt, kui pärastada remonti oleks juhtunud selline tulekahju, siis oleksid võib-olla need tagajärjed tunduvalt lihtsamad. Raske öelda, sest üks probleem juhiti meie tähelepanu sellele, et meie tüüpi tornis suitsuanduril ei ole efektiivsemad võimalused kuna tuule tõttu võib-olla ei anna märku, aga ma usun, et üks võimalus on jah, et kui ta oleks allapoole tulnud, siis oleks kindlasti sellest süsteemist kasu. Tallinna püha vaimu, koguduse õpetaja Gustav Piir, millisena teie näete seda kahju oma kogudusele? Üks asi on tõepoolest majanduslik kaotus, aga aga teie kui sedasama koguduse õpetaja, mille torn põles? On šokk olnud, aga sõidad peale selle, et me katsume ajaloolise kella, oleme õnnelikus seisukoha korras selle tõttu, et muud ei läinud kaduma, et oleks võinud minna ka terve hoone. Ja kõik, mis selle hoone sees on, et selle on pääsenud. Nii et isegi hädas on põhjust tänada jumalat ja olla tänulik, et hullemini läinud. Alati on põhjustanud jumalata olla tänu selle eest, et jahe tullemi tõesti ei läinud paluda, et jumal annaks tarkust ja jõudu edaspidiseid tegevusi ka nii hästi korda viia. Kiriku. Tänases kirikuelu saates rääkisime pühakodade kindlustamisest kahes mõttes ühelt poolt valvesignalisatsiooni paigaldamisest ning samas ka probleemidest kindlustuslepingute sõlmimisel. Kui teil on mõtteid kirikuelu saate või raadio hommikupalvust suhtes siis kirjutage julgelt internetiaadressil kirikuelu ät RÜE kirikus veeru ät RÜE või postiaadressil Gonsiori 21 indeks 15, null 20 Tallinn. Gonsiori 21, indakse 15 null 20 Tallinn. Kirikuelu saade. Mina olen Meelis Süld ja soovin teile rahu südamesse.