Inimsoo iidsete harrastuste hulka kuuluvad kõik praeguseni viljeldavad kunstiliigid, muusika, kujutav kunst, kirjandus ja teater sest oli ju suguharu nõidade tegevus ka puhas teater, mida suu ammuli, kõigiti kirjanduse kõrgemad vormid pidid ootama kirjapaneku oskuse saabumist. Ent suust suhu kandusid vabas ja luulevormis jutustatud lood. Luule eeldab mõtte väljendamist mingil organiseeritud kujul. Kas alliteratsiooni, Priini või lihtsalt värsimõõdu abil. Kui me ei räägi just vabalt värsist, kui eestlane kahtleb talle räägitud jutu tõesuses, ütleb ta ära luuleta. Küllap on samast sõnatüvest pärit ka meditsiiniline termin luul, haiguslik, kujut, võitlus, väljamõeldis. Samas aga elavad luulevormi valatud väljamõeldised sajandeid ja nende loojaid pärjatakse preemiatega. Niisiis on küsimus paljuski selles, mida ja kuidas öelda. Ent tarvet luuletada ei tunne üksnes luuletajad. Bru, kes saadavad oma pühade ja sünnipäeva läkitused, ikka luuletustene ja neid on nauding. Ehkki nad on kaugel kõrgluulest. Säherduste kaarte sain ka Heldur Karmol, keda kaua peeti asja armastajaks, kuni ta lõpuks jõudis Eesti kirjanike leksikoni valitud seltskonda. Mitte sellepärast, et ta pärandis on üle 3500 laulu teksti vaid ikka nende tekstide hea saatuse pärast kusjuures ta löönud endale kunagi vastu rinda öeldes olen luuletaja nagu ka Valgre ei veennud, et ta on helilooja selle pika ja üsna hajali. Sissejuhatuse mõte on selles, et paljudel inimestel on vajadus väljendada oma mõtteid veelgi enam tundeid luulena. Hiljuti saabus vikerraadiosse kiri kuulajalt Ella kraavilt verest. Ta on juba aastates, mida nimetame pensioni heaks ent on alati armastanud värsse sepitsada ja on kohaliku teatri helimehe Elmar satsi näitleja Heino a'la abiga saanud valmis sõnalis muusikalise luuleplaadi. See hea idee pole nõudnud vähe vaeva. Olgu selle tasuks siinkohal aset leidev raadio esmaesitlus ja miks mitte ka kuulajate heakskiit. Linnud lendavad üle. Üle koduõue. Üleme majairaja, Käära. Ei tuule suund ei ilm nende lendu määra. Linnud lendavad üle. Mis uni see küll täna öösel oli kui äkki laviin mu peale tuli. Ja sellele kui seeenness plahvatus. Et uneski mu näole tekkis kahvatus. Ma liigutada ennast küll ei julgenud. Veel mõtlesin, on sõpru. Appi tulge. Kuid sellest hetkest vaikis ümber kõik. Ja lõppenud, nii oli une Teik. Kui hommik leidis mind veel ehmununa, siis kena koidik valgele tõi puna. Nüüd tööl ma juba olen kadunud, herm. Mindi innustamas uue taeva. Igal aastaajal oma võlu igal uuel perel oma sünd, kõike raskust tunda oma õlul. Olgu maal siis külv või olgu, pind, tuleb teha, tahta ikka suuta toimetada igapäevatöid. Kui ka vaja ennast muuta, veeta mõnikord ka unetuid, öid.