Olgu majandusega kuidas on, kuid ühes asjas oleme küll arenenud maailmale järele jõudnud. Nimelt on veelgi nüüd striptiisiga klubid ja muud lõbustuskohad. Ja vist mitte ainult pealinnas. Tuleb kohe mainida, et striptiis pole mingi uus leiutis. Oxford University Press on avaldanud õitsev süsteemi raamatu selle meelelahutusvormi ajaloost. See ulatub tagasi 1825.-sse aastasse kui New Yorgis oli ainult kuus teatrilava ja kui linna tuli esinema prantsuse baleriin Francisco käen. Ta esines vabalt langevas kleidis, kaelas paela külge kinnitatud rist. Kuid põhjus, miks paljud daamid vihaselt tõusid ja saalist toolide kolinal lahkusid, oli selles etas. Sääred olid põlvedeni katmata. Enamat vaatajat ei näinud, ent tollal oli isegi paljas pahkluu. Häbematuse tipp. Striptiisi esitati alates 1890.-test aastatest Pariisis Mulenruusis. Siis jõudis seega Ameerikas niinimetatud pur lesk šovudesse juba nimi pur lesk näitab, et tegemist oli paroodia deskiga. Toonane striptiis oli rohkem naljanumber, kus päris paljast pinda ei näidatud. Sellest jutustab ka albiino Reio orkestripala stripp polka, mis juba muusikaliselt näitab, et tegemist on naljakas stripp. Pariks on seal maatüdruk, kes on tulnud linna raha teenima, et osta endale farmi, hakata seal lehmi pidama. Orkestrandid karjuvad, täiti, toff, võta ära. Temaga lõpetab alati viisakalt, õigel ajal kaasa, teeb ka vokaalkvartett Four king sisse.