Kirjutades neljandat köidet Eesti levimuusika ajaloost satun vahel asjade peale, mis teada juba vanast ajast, Enton kuidagi tagaplaanile jäänud, nii et praegu mõjuvad nad isegi uute avastustena. Üks sääraseid oli Tartu kunagine kuulus orkester, Harblek mis 1953.-st kuni 63.-ni oli ülikoolilinna parim džässis ja tantsumuusikas. Ühtlasi oli see meie kõigi aegade kõige kõrgemalt haritud orkester. Kasvanud välja TRÜ tudengite ansamblist oli kõigil loomulikult ülikooli diplom, ent orkestri kunagisse pillimeestele kuuljate seas on ka kaks rahvusvaheliselt tuntud akadeemikut. Dotsenti ja kandidaate, lugupeetud arste ja direktoreid. Nad kõik leiavad koha valmivas raamatus. Nimepidi nimetan üksnes kaht laiemale üldsusele tuntud mängijat. Praegu kahjuks meie hulgas enam pole. Klaverit mängis, olles samal ajal üks meie parimaid džässipianist. Rein Marvet. Raadios vahendas ta Ameerika häälest saadud võliskonnovery džässi saateid, mida suure huviga kuulati. Ja laulja oli veelgi tuntum Andres viharem, kelle hüüdnimest heegim sai tema teine eesnimi kinno. Teda mäletatakse nii hästi raadiohäälena kui ka unustamatu telesaate horoskoop juhina. Praegu tahan aga meenutada harm, lekkis laulnud Klara terit. Poisid avastasid ta Rakverest, leidsid talle töökoha Vanemuise ooperikooris ja said nõnda orkestrisse hea laulja. Peagi sai ta filharmoonia solistiks, hiljem asus elama Pärnusse, kus töötas restorani lauljana ja solistina orkestris Pärnu. Ta suri seal 61 aasta vanuselt ja on minu arvates teenimatult unustatud. Osalt seetõttu, et temast on jäänud vähe salvestisi ja tema stiilis lauljat pole enam mu ees. Ent kuulates filigraanselt esitatud Marino marini laulu tuuseebermee labium Belladel Mondo, on raske uskuda, et itaaliakeelse teksti õppis ta ära ilma keelt oskamata, kuulates Estonia kontserdisaalis Vitoria pen venooti lauldud liin. Siin kõlab harvegi amatöörlint tehniliste puudustega, ent lauldud ja mängitud armastusega. Laulu vahe osas mängib kitarrisoolot Eugen Ora Rein Marveti klaveri saatel.