Mõnel jõudehetkel kangestuvad silmade ees pildid vanast kodulinnast Pärnust. Linn on praegugi väga ilus ja seda kinnitavad sõbrad, kes seal puhkuse on veetnud või niisama läbi põrganud. Ent näib, et jäängi tundma puudust sõjaeelsest Pärnust kui tõeliselt rahvusvahelisest linnast. Mitte asjata ei kehtinud nõue, et poes pidi müüa oskama kolme valiku eesti, saksa ja vene keelt. Elas linnas palju sakslasi. Neil oli oma gümnaasium, selts nimega muuse, mis saksa keeles tähendab jõudeaega Jarroderk Club, ehkki sõudeklubi, mis võis hästi olla Pärnu kuulsate sõudjate eel Käia sakslaste kohalolust kõnelevad paljude eesti tuttavate nimed. Hoonicstok, Spielberg, pliiber, nihtmei Baum, Effham, Müller, Stein, Friedemann ja nõnda edasi. Pea kõik need kadusid nimede eestistamisel paljuliga, juute, kellest vanemad rääkisid vene ja saksa keelt. Nooremad õppisid saksa gümnaasiumis, kuni nad sealt eesti koolidesse siirduma sunniti. Palju oli ka venelasi, näiteks mu hea klarnetiõpetaja Aleksei Ponomarjov, kes surmani ei osanud eesti keelt. Isal oli tuttav endine tsaariarmee polkovnik, kes nagu paljud tema rahvuskaaslased eelistasid valget Eestit punasele Venemaale. Pärnu oli ka rahvusvaheline kuurortlinn. Näiteks eriliseks hülgetõmbejõuks sai 1937. aastal valminud moodne rannahotell ja kaks aastat hiljem kerkinud rannakohvik, mis äratas tähelepanu oma seenekujulise rõduga. Aastatel suurenes välismaalaste sissetung hoogsalt. Eriti hindasid Pärnut rootslased ilusa liivaranna pärast, mida nende kodumaal polnud. Pandi käima isegi laevaühendus Pärnuga. Oli see ju rahvusvaheline sadamalinn, mis võttis vastu igas suuruses laevu. Nende tarvis oli 1938. aastal avatud uue suursilla keskel tõsteseadeldis, mis lasi laevade ülesjõge propse peale laadima. Suviti võis rootsi keelt kuulda igal tänavanurgal. Suvekuninganna valimistel olid edukad rootslane Gertrud kallestat ja soomerootslanna Margareta hüldiin. Üks Valgre Suve tutusi oli kuulsa Rootsi kirjaniku Aksel Munte vennatütar. Paar aastat suvitas Pärnus tsaar Aleksander esimene mees Nils Peterson. Ander Georg Metssalu, kes mängis tollal Pärnus, mäletas teda lõbusa viinaviskaja. Mulle meenub Saara Leander seoses 1937. aastal Pärnu kinos ate Panas nähtud filmiga uutele randadele. Mina eelistasin tollal Ameerika filme, kuid juhuslikult tänaval kohatud sõber vedas mu poolvägisi vaatama. Ei köitnud mind tollal ka laulud, üks neist soli, Ralf Benadski. Ma seisan, sajus.