Tere, mina olen Riho Lauri Saar ja te kuulate saadet lapsepõlv ja kirjandus veel üldse mitte väga ammu oli selline aeg, kus lastele pakkusid õhtust meelelahutust mitte televiisori arvutimängud, vaid vanaema loetud raamatut ja õhtune kuuldemäng raadioeetrist. Raadio muuseas kandis tulla nimelt uus laar. Milline see aeg õieti oli ja mismoodi võib õhtune lugemine sulandada suure teatrihuvi? Sellest räägib tänases saates Vanemuise teatri näitleja ning lavastaja Raivo Adlas. Raivo Adlas. Me oleme praegu saates, mis kannab nime lapsepõlv ja kirjandus. Mis sulle seostub lapsepõlvega. No aga siis hakkama kaunis kaugelt peale, sellepärast et ma olen kaunis vana inimene. Kõigepealt minu niisugune teadlik lapsepõlv, möödus peale sõda seda suurt isamaasõda või kuidas seda nimetada või teist maailmasõda. Ja sellega seoses mõnes mõttes oli mu lapsepõlv, no mis puudutab neid kultuurikaunis vaene. Sellepärast et noh, tänapäeva noored ei kujuta ette üldse, mis tähendab elu ilma televisioonid, ilma arvutit. Ja kuna ma olen maapoiss, siis oli selle kultuuri juurde pääsemisega eriti raske. No mis siis olid minu lapsepõlves sellised vahendid, oli ainult raadio ja kirjandus. Noh, raadio ja lugemine, mis siis andis mulle midagi? Kuna tol ajal isa-ema olid talupidajad, miljon võeti muidugi kolhoosid, punnisid, milliseid, aga lõpuks tuli ikka kolhoosi minna. Et siis ma ütlen koha ka ära, kus lapsepõlv möödus siin Tallinna ligidal Kiisal praegu tundmatuseni muutunud, see on Tallinna rikkurite eks senine lemmik paik no peaaegu nagu Viimsi või noh, mitte nii rikkad, aga see on kohutavalt täis ehitatud siis et meie talu seal talu kandis nime Kiisa esimene talu oligarh Kiisa talu, aga see meie ta oli suurem, see talu oli endine Saku karjamõis, mille siis minu vanaisa ostis päriseks. No nii palju sellest, mis talus oli, raadio oli. Raadioaparaat oli vana tuuslar. Ma ei tea, kes tänapäeval see nimi ütleb midagi, tol ajal ta oli ikkagi selline päris korralik raadio ragises küll ja ja mis sealt raadiost siis tuli? No kes viitsib kätte võtta, peale sõjaaegsed ajalehed palju polnud, aga rahva hääl oli olemas ja seal oli raadiosaatekavaga. Oli ainult Eesti Raadiol üks programm ja see ei olnud ka mitte terve päeva, vaid peaaegu pool päeva sellest olid Moskvast ülekanded venekeelsed, igasugused uudised polnud üldse juttugi, et nii palju neid raadioid nagu praegu. Ja siis raadiost siis sai kuulata eelkõige muidugi kuuldemänge, kui oli kuulda mänguõhtu siis loomulikult ükstapuha, mis oli, siin meistusin kodus raadi esse kuulasin kuuldemänge, noh ja muidugi igasuguseid sõnalisi saateid, siis neid oli jube vähe ja noh, ja muusika muusika oli ka selline, et tuliselt põhiliselt vene vene muusikat või. Nojaa. Aga no siis oli muidugi lugemine lugema, ma õppisin kaunis hilja. Minu abikaasa kais Adlas ütleb, et tema vist, kus esimeses klassis või oli läbi lugenud juba Anna Karenina. Sellist armastusromaani, aga minul esimene suurem raamat, mida ma läbi lugesin, see oli vist teises klassis alles. Oli muidugi Oskar Lutsu kevade peres, palju raamatuid ei olnud, no midagi oli Aganits. Need ei pakkunud mulle huvi lasteraamatuid, siis hakkasid papa ma ostma. Ja siis need said muidugi ka kohe läbi loetud ja muidugi algul muinasjuturaamatuid ja ma mäletan, et esimene, kui ma päriselt veel hästi lugenud, siis piinasin vana, vaevalt et enne magama jäämist siis jälle mingi raamat pihku, et vanaema loeb, vanaema luges, luges siis varsti jätja tukkuma ja siis ma pidin jälle teda üles rajama, et niukene lugemis vaegus oli küll, aga siis kui ma sain ikka ise juba lugemise päris selgeks on, siis ma hakkasin raamatukogudes käima, seal raamatukogu oli kaunis kaugel. Kiisa all siis veel raamatukogu ei olnud, lähim raamatukogulikult nas Kiisalt umbes neli kilomeetrit. Ja ma käisin Kurtna algkoolis. Kas esimest aastat käisin Kurtna algkoolis, siis tehti kiisale pool ja siis ma läksin sinna, raamatukogu oli koolist üks kilomeeter veel kaugemal ja siis aeg-ajalt siis peale kooli sai, kes siis käidud vähemalt kord nädalas või siis seal raamatukogus raamatuid toomas. Ja üks esimesi raamatuid laenutada sain, oligi siis kevade. Kevade vot ongi, mulle ei meeldi need inimesed, kes on jäänud pidama kusagil tund aega ja muudkui aga selles elavad ja oi, siis oli diaatrikka palju parem, vot noh, ja räägivad kogu üht ja sedasama. Aga mina olen jäänud küll siin kevade juhte pidama, muidugi hiljem on juurde tulnud kõike muid. Aga kevadel jah, selline, mis siis. Kuidagi läks nii hinge, et ma olen otsapidi praegugi seal Palamusel veel sees, seal on mitmeid aastat, olen teinud Palamuse amatöörteatrit ja, ja muidugi alustasin seda tegemist seal kah kevadega. Et ma ei mäleta, kas pealkiri, et tol kevadel paunveres sai vist selle etenduse pealkiri Palamuse vabaõhulaval, seal. Hiljem tuli igasuguseid kevade ümber igasuguseid asju, seal kuus-seitse-kaheksa lavastust tehtud kevadest küll igasuguseid voodiat, kuidas eesti kriitikud võtavad erinevad kevadel lavastusi erinevate eesti lavastajate kohta ja dokumentaalset materjali ise koostasin neid. Nii et jah, see oli see kevade ja see on siiamaani hinges. Kas Oskar Luts ja eelkõige siis kevade jätsid sinu edasisele lugemishuvile ka selles mõttes mingisuguse jälje, et hakkasid sa otsima sarnast niipalju kui Lutsule tingimata sarnast kirjandus saabki üldse leida. Ei, päris sarnast mitte, aga muidugi kui oli kevade loetud Ta läbi, siis hakkasin otsima neid järgi suvi ja, ja Tootsi pulm ja Äripäev ja sügise ja. Lõpetuseks siis talimille, ma olen lavastanud nii Vanemuises kui ka Palamuse teatrisse. Arno surema tulemine sinna paunveresse aga, aga veel selge omadega seoses, mina ei ole ainuke, kes nagu olen seda lugu rääkinud ka, aga see oli siis Eesti vabariigi algusaegadel, kui käis veel Minski rong, Tallinn-Minsk nüüd ei käi ammu enam vist üle Eesti piiri, ma ei tea Moskvasse kuhugi vil käittoniastega. Aga siis ma sõitsin oma koeraga, mul oli niisugune pool segavereline hundikoer. Sõitsin Tallinnast Tartusse, tulin sealt Kiisalt ja, ja siis oli koertele ja jalgratastele eraldi pakkumine, kus pool oli siis jalgratastele pur voi koertele ja seal peale minus ei olnud mitte ühtegi reisijat. Koeraga ja vagunisaatja oli selline huvitav naisterahvas, rääkis aktsendiga eesti keelt, noh. Ja ma üritasin temaga vahepeal vene keelt rääkida, ei, tema rääkis ikka eesti keelt mulle vastu ja siis ma tegin talle komplimendi, et oi, et ei räägita nii hästi eesti keelt, et et kuidas te eesti keelt siis nüüd hakkasid õppima ja siis ta ütles. Teil on üks selline kirjanik nagu Oskar Luts. Ja temal on selline raamat nagu kevade, kes naa, see sattus minu kätte venekeelsena, ma lugesin selle vene keeles läbi, mulle see tohutu tult meeldis ja siis ma võtsin kätte eestikeelse kevadet, noh, rohkem sinna sisse elada. Ja, ja selle kevade järgima, õppisin eesti keele selgeks. Et jah, et neid on siis teisi, kes siis selle kevadega alustavad siin Eestis? Kui me rääkisime praegu selgeksõppimisest, kas sa mäletad, mismoodi käis sinu enda lugema õppimine, oli see valutu protsess või äkki sa üldse ei mäletagi, kuidas see käis? Eks ta ikka nii sujuvalt läks, ma tean seda, et kui ma sinna esimesse klassi Kurtna kooli läksin, siis ma veerisin, aga ega ma päris lugeda ei osanud, aga eks ta ikka läbi seaduse siis käis, et kui vanaema ei viitsinud enam lugeda, siis oli lihtsalt, ma olin sunnitud lihtsalt ise hakkama siis lugemas. Aga küsimus oli, et, et kas ma jäingi sinna päris kevade juurde, ei. Siis tulid igasugused muud. Nooh, Tammsaare, Tammsaare tuli kaunis hilja alles keskkoolis. Tammsaare oli igav, ma üritasin küll, aga noh, aga mida vanemaks saan, seda huvitavamaks Tammsaare läheb. Aga siis oli Richard Roht, lapsed, linnud ja loomad, üks selline raamat ja see läks mulle väga hinge, no siis ma hakkasin nagu metsa teise pilguga vaatama ja loomi ja. Noh, ta ei ole ju mitte päris, sest see raamat on igale vanusele. Aga see on mul jaka meelde jäänud. Siis, siis mis mulle niimoodi väga emotsionaalselt mõjus. Eduard Vilde külmale maale ma tean, et et ma lugesin ja siis ma vaikselt nutma siin kogu aeg oli ikka nii kurb asi ja niisugune armastus ja hiljem tuli siis teisi armastuse asju ka siin need tulid ikkagi juba selle algkooli viimastes klassides või. Aga algul muidugi jah, muinasjutte väga palju, Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud ja ja siis veel see nüüd tundub väga imelik. Meie peres ei olnud mitte ühtegi kommunisti, ei. Isa ema. Noh, ma ei hakka nüüd nii nagu siin, oi jummal ja hirmsad dissidendid ja puha aga meie peedi jõulud täiesti normaalne Eesti pere ja selle tõttu oli täiesti normaalne, et mina ei astunud ei oktoobrilapseks ega pioneeriks. Aga mida ma lugesin ja mis oli üks mu lemmikraamat niisugune, mille järgi ma siis natuke üritasin elada, see oli Ostrovski, kuidas karastus, teras. No hiljem ma lähen, vaadanud selle romaani järgi kõik seriaalid ja päris täispikad, filmid ja kõik, mis siin tehtud, aga sepaavel kord saagin oli nagu minu selline. Selline mehisuse eeskuju või? Mäletan kui hommikul oli väga raske lastel ikka raske tõusta või pidin veel eriti vara tõusma, mõtlesin Kurtnas kooli jõuda, jala võtulik reeglina siin vähemalt tund aega varem hakata minema, siis tuli tund aega varem tõusta. Et siis siis vabastasin ennast külma veega, tõusin väga võrra üles ja katsusin nii nagu Paavel kord saagin olla, et et selline vatt. Kuidas Paavel kord saaginud, ma püüan ka, see tundub praegu väga naljakas, aga, aga nii see asi oli. Sellise raamatu peal ma siis mehistusin või ma ei tea, kuidas seda nüüd ütelda. Ja siis, mis mulle veel meeldis ka algkoolis siiski see oli Caveeringaks kaptenit, mida ma lugesin, aga seal oli armastus, paks armastusse onide, Sanja Grigorjev vist ja see peategelane ja siis, kui ma seda käisin Draamateatris. Samas see oli üks, üks Moskva Kitise Eesti lennu diplomilavastusi. Oi. Siis mulle meeldis kohutavalt Kaljo Kiisk, kes mängis seda Sanja Grigorjev rikk ja siis ma lugesin seda ikka mitmeid kordi romaanina veel üle ja ja sellised imelikud asjad muidugi, noorkaart väge ka sai loetud, aga see ei läinud nii eriti peale, sest sellest olekusse võist ja sellest, kuhu sa ei saanud eriti aru. Aga jah, see Paavel, Kortšaagin ja ja siis saan ja Grigorjev, need olid siuksed kangelased. Te kuulate saadet lapsepõlv ja kirjandus ja tänase saate külaline on Vanemuise teatri näitleja Raivo Adlas. Nägid neid oma lugusid oma lapsepõlvest ja nendest raamatutest mida sa oled kunagi lugenud, siis tundub, et teater on selline läbi teema, mis selle asja juures kaasas käib. Sa oled ka neid jutte palju sidunud teatriga. Kas teater oli sinu lapsepõlve lahutamatu? Jah, nii võib ütelda küll, noh, nagu ma siin ütlesin, et minu see lemmik nädalapäev oli, kui oli kuuldemäng Eesti raadioteatri juurde, ma jõudsingi läbi kuuldemängu. Aga esimene teatrietendus, mis ma nägin, oli kah selline väga nõukogulik värk. Selle pealkiri oli Ukrainas steppides. Draamateater mängis vabaõhulavastusena Kohila lauluväljakul võimis väljakul, laululaval. Seal oli bla rajooni laulupäev. Ja mängiti siis laulupäevadel mängiti ikka vabaõhulavastusi Tallinna laulupidudel ka. Vanemuine mängis alati ikkagi mingisugust vabaõhulavastust ja need olid väga populaarsed. Ja Ukrainas teeb pides, mäletan seda vihma kallas kui oavarrest kõik tantsisid laval ja kogu räägid, oh milline kuumus, oi kuidas päike kõrvetab. Aga sealt jäid mulle meelde niuksed lemmiknäitlejad nagu Salme Reek, kes siis saigi nagu ikka lastele tükiks ajaks lemmiknäitlejaks. Kes seal veel siis tollest ega siis majandus nii väga näitlejaid ei tundnud, aga selliseid raadio vähe oli, neid ma ikka teadsin siis, kes kuuldemängudes ülestustus, laugu Laurid ja Ants Jõgi ja sellist mehed. Aga üks esimesi jah, oligi Draamateatri kevade, mida siis Tallinnas sai käia vaatamas seal kohutavalt defitsiitne, kohutavalt populaarne lavastus ja siis tursisel terve plejaad, tahad neid näitlejaid, kes siis noh, jäidki mu lemmiknäitlejateks nagu Jaanus Orgulaseks oli siis Toots Kaljo Kiisk mängis ka Karulas, oli siis põhiToots koguja. Ervin Aabel kiirasta Lott Ta oli teele, kellest ma kohe ära armusin, issand jumal, missugune naine. Aksel Küngas oli Arno Tali. Selline. Väga tarvilik tali, kuigi ta vist tookord oli vist mingi stuudios pidanud nagu päris lõpetanud Moskva koolis ta ei olnud. Aga palju oli seal neid Moskva kooli omasid. Ja, ja seda ma käisin siis mitmeid kordi vaatamas ja hiljem juba, kui tuli suvi Draamateatris muidugi seda ja ja noh, kui ma Tallinnasse juba keskkooli läksin, siis oli see teatris käimine palju lihtsam, aga sealtmaalt oli teatrisse minema ikka suur tegu, sellepärast et kuidas sa sealt tagasi saad, Nylia rong enam ei tulnud ja peale etendust ja siis tuli ööbida seal kusagil tuttavate sugulaste juures. Aga jah, kui aga võimalus, siis tuli minna jälle. Selliseid väga popp asju. Estonias Estonias oli vist esimene asi, mis ma nägin, oli nahkhiir. Ja siis algul ikka läbi draamateatri hakkas teatrihuvi. Ma panin praegu tähele, et need raamatud, millest sa rääkisid need näited, mis sa tõid need olid peamiselt eesti autoreid, kui võib-olla välja jätta seesama, kuidas karastus teras ja kaks kaptenit, kas minu tähelepanek on puhas juhus või, või olidki need raamatut suuresti eesti autorite omad, mis sulle lapsepõlves kätte sattusid? Ei, ma ei oskagi ütelda, kõike oli tookord mul ei olnud mingisugust sellist erilist maitset, ma võtsin raamatukogust, mis seal saada oli muidugi raamatukogul ju kohutavalt väike, ega seal valikut eriti ei olnud, eriti Kurtna külaraamatukogu ja need raamat, mida, mida rohkem loeti, need olid pidevalt väljas ja nendele ma ei pääsenud ligigi. Aga siis veel üks selline algkooli lemmikraamat oli šveik Vahva sõdur šveid. Ja selles riigis oli veel selline lugu, et seal selles raamatukogus raamatukoguhoidja, see hoidis mitte isegi šveiki, vaid tal oli ka vaan, ehkki šveik, mis oli juba kõigist raamatukogudest ära korjatud, oli vist keelatud? Jah, ilmselt ikka keelatud. Aga mul õnnestus Nonii šveiki lugeda ja ja hiljem, kui oli siin Munin südame reumaga haiglas näiteks kaks kuud, see oli juba siis, kui Vanemuise näitleja sai oldud, siis naine küsib, mis ma sulle lugeda toon siia siis ma ütlesin Toschweik siis šveik on selline asi, et kui noh, kui sa tahad oma tuju tõsta või, või sul on kuidagi kurb või midagi viga, siis võta jälle šveik kätte ja loe ja ja saad kohe kosutust sealt. Jah, aga mida veel, mida noh, lapsed eriti loe või olid näidendid? Kitzberg, Koidula asjad ja siis neid näidendeid sai siis nii loetud, et kahjuks mul lapsepõlve mängukaaslased olid, kõik tüdrukud ümbruskonnas olid ainult tüdrukud ja ja siis siis ma võtsin mõne tule näidendi ette või Kitzbergi ja jahutasin siis osad ära, ise mängisin kõiki mehi osmeeste osi, tüdrukut, tere, andsin siis, noh, sina oled see, sina oled see Miinasin nii edasi. Ja siis siis noh, ega me eriti mänginud, siis me lugesime neid niimoodi, aga ikka nii, et fantaasiad hakkasid tööle, et kuidas on kuidas seal laval võiks asi siis välja näha, et selliseid asju tegime, näidendid ei ole üldse eriti pulaarsed lugemiseks käiakse ikka vaatamas. Aga seda ma mäletan jah, et et sai näidendeid võetud koos spetsiaalselt ja siis said nende tüdrukutega siis neid poos loetud või mängitud, muidugi ma ise lugesin enne ka ikka läbi ja siis siis andsin need osad siis neile võtsid, et need osad hea meelega vastu, et ei mäletagi, ega neil erilist erilist huvi nüüd selle asja vastu ei olnud, siis mina ikka surusin peale, et tundub, et ei olnud ka väga valikut ja ei olnud jah muidugi mängida ja siis mängime nüüd diaatrit ja noh, mina olin juba teatris käinud ja ja siis nendest paljud polnud käinudki, eks neil on natuke igav oli, aga noh, see oli nagu minusugune hobi. Nii. Ja mis veel, kui nüüd lugemise juurde minna, mida siis tol ajal lugeda oli ajakirjandust, meil käisid ajalehed, kõik tähendab, rahva hääl käis. Ma korra katkestan sind, kui me räägime tollest ajast, mis aastaarvudest umbes räägime. No peale sõda ütleme nii 40 849 50 51 52. Noh see aeg siis mis lehed meil olid, no rahva hääl käis, muidugi. Käis Harju elu siis käis saue traktorist, käis pilt ja sõna. Eesti ei nõukogudele. Selline kirjandus oli kõik, kõik need olid ju kohutavalt õhukesed, ega sealt midagi lugeda ei olnud, sporditeateid põhiliselt ja kolm esimest lehte sealt polnud midagi lugeda viimasest leheküljest, siis sealt siis midagi võis hakata lugema. Ja saue traktorist oli, oli veel selline ajaleht, muidu rahva hääl ja need olid ikka nii, et neli lehekülge ka soode traktorist oli lihtsalt üks leht mis formaadist oli suurem veidi kui A4-ja ja selline see siis oli iga nädal, kes korrase lehtla, see sai ka siis läbi loetud, huvitavam kui, kui rahva hääl näiteks minule rahvale, see oli põhiliselt Stalini kõneleja ja igasugused muud need otsused, parteiotsused, aga need mind ei huvitanud, aga aga siis saue traktoristist, seal oli juttu, mõnikord oli sellest kiisa kandist ja meil tehti sinna kolhoose Lembitu koos ja kuna kolhoosil omal tehnikat ei olnud, siis olid need masina-traktorijaamad ja meie kuulusime siis saue masina-traktorijaama alla. MT, Jotid, igal sellel MTÜ otil oli siis oma ajaleht pidi olema loogiliselt pidi olema väga kõva kõik see asi. Ja praegu ma mõtlen, et praegu, kui ma nii vana siis praegu minu jaoks liiga palju kõike, kõike on liiga palju, kohutavalt palju ma ei jõua. Tahaks, aga ei jõua. Ei jõua enam teatris käia, sest ma ei ole kursis, mis kursis enam-vähem saab oldud, tahaks ikkagi tahaks kõik asjad ära vaadata ei saa, lihtsalt täiesti võimatu. Päästab praegu on siin kahe aasta tagant toimuvad Draama festivali, kus siis saab kõik Eesti parimad asjad ära näha. No lisaks on ju televisioon tohutult oma programm, mida ta kahjuks on mul ka veel ka sees, et sealt on midagi, mis 700 programmi ümber tuleb ja siis on seal see heli on ja oi. Kas keegi sinu lugemisharjumusi raamatute eelistusi mõjutas ka või olid sa pigem selline ise valija ise tegid oma otsuseid, võtsid juhuslikult kätte, mida sealtsamast väikesest Kiisa raamatu Kuustajateli saada alguses? Ei mõjutanud, ei mõjutanud. Muidugi mis mõjutas, võib olla, oli sirp ja vasar, mille ma avastasin siis, kui ma kui ma käisin vist juba keskkoolis ja Tallinnas ja siis siis ma ei teadnud üldse sellest ajalehest mitte midagi, siis vaatame ajaleheputkas üks leht peal kirinud silk ja vasar Pealkiri ehmatas mind, et noh, mingisugune tööstusteemaline värk või põllumajanduse ja tööstuse ühing. Aga siis igaks juhuks ostsin, et ma sõitsin rongiga, siis kogeda linn kisavad ja et noh, rongis ja lugeda, midagi muud lugeda pärast junud hakkan lugema jummal nii huvitav leht kultuurile. Ja siis ma siis sai tellitud ja vasar ja siis loetud kaanest kaaneni, kuigi noh, seal oli ka igasugu jama sees. Aga, ja siis tänu sellele sirbile ja vasarale ma avastasin Stanisław oski enda jaoks. Noh, teater oli vann avastatud, aga Stanislavski, minu elu kunstis ja näitlejatöö endaga enda kallal ja näitleja rolli kallal. Ja need, ma lugesin kusagil kaheksandas klassis läbi ja siis sain sotti, et see näitlejatöö on üks kohutavalt raske, huvitav töö. See ei ole mitte mingisugune lolli mängimine siin ja ja see nagu tohutut sellist ja, ja siis tekkis teatri pisike, peaks ise ka proovima. Noh ja mis ma sealt sain siis nagu julgust, et Stanislavski süsteemi järgi võib igast inimesest näit ja teha võtad tänavalt inimese ja ja ja kui ta tahab, et siis võitas teha näit ja muidugi noh, mitte võib-olla professionaalse näitlejaga, igal juhul ta võib harrastusteatris või igal pool mujal ta võib mängida ja kui ta ei taha mängida. On ka sellest elus kasu? Jah, ja seda ma lugesin tohutu põhjalikult läbi. Et ja kui ma siia Vanemuise stuudiosse tulin, siis oli mul see Stanislavski nagu nagu omamoodi aabits. Noh, ja see Irdi teatri puhul, kes Stanislavski süsteemi järgi tol ajal käis üldse kõik Stanislavski järgi, enne kui siis siin poisid hakkasid tegema protovski harjutusi ja kõike muud. Ja ise siis kaksin seda uut teatrit nii-öelda, tegime Tuhkatriinumängu ja Phaeton ja sellised asjad. Aga jah, see oli ka, ma ei tea, kui vanalt praegu või, või kas üldse praegustanisaskid, keegi eriti loeb, aga siis minu jaoks oli ta ka nagu niisugune teatri piibel või. Jõudsime jutuga nüüd juba sinnamaale, kus sa rääkisid. Miks sa tulid Vanemuise stuudiosse. Kas sinu jaoks on olnud ilus selline hetk või vähemalt tagasi vaadates, sest vaevalt et seda sel hetkel keegi tabacki ära. Millal sa oled hiljem mõelnud, et kuskil sellest ajast hakkas lapsepõlv lõppema? Nii ma ei saa ütelda ega mul võttis ikka kaunis kaua aega, kui ma täiskasvanuks, ega ma praegugi pole päris täiskasvanud või vana, ma lähen küll, aga aga selliseid lapsikusi või näiteks hea meelega edasi. Noh, ja teatris teatris vist ongi nii, et kui sa juba Raugastunud saad või, või enam ei, mõtlen natukene nihestatult, et siis siis on ammu teatrist ära minna või noh, need reeglina enamuses on juba kadunud ka sealt, aga aga see teater on selline asi nagu hoiabki lapsena inimest. Ning mis mäng on siis mäng on ju lasteasi ja kui sa enam mängida ei oska, ei taha või siis võid ütelda, et jah, siis oled täiskasvanud. Muidugi see ei tähenda seda, et sa ei saa, et sa ei pea mingisuguseid tarkusi sinna juurde õppima, et inimene ju pidevalt õpib ja areneb ja loeb. Aga, aga see lapseks jäämine sigimisteatri juurde. Kas raamatuid üle lugenud kevadet ilmselt kindlasti, aga selliseid šveiki sööga korra mainisid raamatuid, millega on selline tugev emotsionaalne side algusest peale tekkinud. Mida sa oled juba väiksest peale lugenud, on neid palju? Ei, neid, mida nüüd üle lugenud olen, neid ei ole palju. Noh, töö käigus tritöö käigus tuleb ette, et on vaja lavastanud midagi, siis sa pead lugema teise pilguga, Tammsaaret olen palju üle lugenud. Noh nagu ma ütlesin, et lapsepõlvest ei läinud peale, aga on mida rohkem manni Tom seal asju üle loen, seda rohkem ma sealt leian, midagi uut, et mida teatud vanuses ei oska üldse tähele panna või. Aga Tammsaare filosoofias on seal niivõrd eestlase jaoks, et. Ma olen rääkinud Tammsaarest teiste rahvustega, ka Nad on lugenud Tammsaarest ja nad ei saa pihta, ütlevad, et väga igav. Et käib üks filosofeerimine, pikad leheküljed ainult filosoofiat ja midagi edasi viia ei ole huvitav lugeda Tammsaaret, aga imelik praegu just ei huvitanud mitte niivõrd see lugu. Aga siis veel veel mis on nüüd vanemas eas juhtunud, et mulle on hakanud meeldima igasugused memuaarid ja päevaraamat ja noh, viimane, mis ma üldse praegu lugesin, oligi mari tarandi raamat Juhanist. Ja, ja mis on mulle läinud väga peale, mida tahaks võib-olla lavastada kunagi või? Mille järgi ma üritasin ise elada oli kombroovitsi päeva raam, et minu arust see on fantastiline noh, väga väga huvitav ja seda mul on kodus olemas, et seda aeg-ajalt võtan nii-öelda lahti ja siis jälle sealt midagi avast. Loen muidugi vahingu mahingu päevaraamatud. Ja no nende päevaraamatute värk on see, et see isik, kes seda kirjutab tema näeb ainult oma mätta otsast ja mäletab, tähendab nii nagu tema mäletab, aga aga samas jälle need, kes seal ümber olid. Need, nende jaoks. On hoopis teine, hoopis teised faktid või et ei olnud nii nagu Vahing kirjutab, et et hoopis tema mäletab, aga mina mäletan teistmoodi, et see asi ei olnud nii, ma ei tea muidugi ma ise kahetsen õudsalt väga. Ma ei ole hakanud päevikut pidamas. Kadunud Jaan Saul stuudio ajal ütles, et see oleks igale näitlejale kohustuslik ja ta nõudis seda ja siis me pidasime ka seda natukene stuudio Saul oli meie üks õppejõude. Aga siis ta kadus või läks, mul kuidagi ei olnud enam aega ja ja siis ma mõtlesin, et noh, et mida ma panen, Saul nõudis, et iga päeva kohta oleks kas või üks rida, aga peab olema fikseeritud midagi, mis sel päeval oli täpsemalt, sinu jaoks ja nii edasi. Ja siis ma ei tea, mõnikord leidsin, polegi midagi tähtsat, see on noh, ei osanud selle pilguga vaadata asja, aga nüüd ma leian, et, et see oli kohutav viga, et seda ei teinud. Siis oleks vaja väga teha. Sest väga palju asju ununeb ära või hakkan teistmoodi nägema. Või, või, või et kas see fakt olin nii või olnud nii või meie kui oma stuudiokaaslastega, kus on aeg-ajalt ja hakkame meenutama seda, siis, siis tekib pidevalt see tema kuule, ei olnud nii ei olnud, nii, see oli, see oli hoopis nii. Ja siis nüüd ei teagi, kas oli nii või naa või et need memuaarid, et need on ka sellised noh, ta ei ole nüüd puhas tõde, kõik, mis memory kirjutaja ja, ja pealegi teatrimemuaarid, need, mis eesti keeles on praegu on taga ei tulnud, aga aga vahepeal hakkas tulema selliselt kõik imetlesid ainult ennast, et kui head näitlejad olid naisnäitlejate toim millised naised nad olid ikkagi, kuidas mehed neid taga ajasid ja kuidas, kui palju lilli ja nii edasi. Aga aga siiamaani ikkagi memuaar peab ikka lugema. Noh, mul on kahju, praegu Kersti Kreismanni raamat on laua peal lahti võtmata. Kohe. Raudselt. Kindlasti loen Kerstit. Ma juba korra proovisin küsida sinu käest lapsepõlve ja selle võimaliku lõppemise kohta. Sa ütlesid, et võib-olla see ei olegi veel lõppenud ja tõid näiteks sellesama, et võib-olla näitlejal ei peagi tingimata ära lõppema nii kaua, kuni ta näitlejana tegev on. Noh, kõik inimesed, näitlejad ei ole, mis sa arvad, kas iseenda lapsepõlve üle mõtlemine, vahetegemine, meenutamine, kas on sellel üldse mingisugust tähtsust, mis, mis jõudu inimene sellest peaks saama või võiks saada vanemas eas? No kahtlemata on tähtsus, väga tähtsus või jõudu. Ma rääkisin sellest samast kiisast. Et kui mul siin Tartus kuidagi oli, noh, ei läinud väga hästi, või siis siis tekkis tahtminu kindlasti kiisale minna uuesti. Noh, isa, ema veel elasid siis ja ja siis olid paar päeva Kiisal ja tulid tagasi ja sul oli hoopis uus energia sees. Ja nüüd nii imelik kui see ka pole. Et mul on vajadus käia aeg-ajalt surnuaedades paar korda aastas, mul on selline marsruut, käin läbi rap bla surnuaia, kus maetud isa, ema ja tädid ja nii edasi ja siis sealt edasi Hageri surnuaeda, kus siis maetud vanaisa ja vanaema. Ja, ja see käik on ka kuidagi, noh. Ma ei oska ütelda, kas jõuduandev või, aga siis tekib selline Tunne, et. Et mingisugune side on, et sealt midagi midagi nendest, kes on juba ammu kadunud, aga nendest midagi saab ja nad kusagil teavad seda ka, et ma olen praegu siin, istun siin haua juures ja. Jah, aga ikkagi see lapsepõlv ja see peab jääma suga kaasa. Pole siis on, ma ei tea, siis on inimesed midagi väga puudu ja siis on väga raske võib-olla elada. Minul jah, õnneks olid noh, väga head vanemad ja ja vanavanemad, vanaisa muidugi ma ei näinud enam, aga vanaema elas kaunis kaua aega. Et juured on ikka seal lapsepõlves. Te kuulasite saadet lapsepõlv ja kirjandus ja tänane saatekülaline oli Vanemuise teatri näitleja Raivo Adlas. Lapsepõlve kirjandus on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Tänase saate panid kokku Maris Tombachtja, Riho Lauri Saar. Suur tänu kuulamast ja kohtumiseni.