Aasta 1917, teine jaanuar Päevaleht Tallinna Teataja kirjutab. Rusuv raskel ajal astume uude aastasse. Meie väikese rahva seast vaatavad mitmed tuhanded elujõulisemad mehed iga päev surmale silmi. Põld kipub põdema jääma. Seltsimajade saalid on maal külmad ja vaiksed. Uute majade ehitamiseks ei veeretata Kiva kokku. Rusuv raskel ajal astume uude aastasse mis ta toob. Nagu kinnine raamat, on ta meie ees. 365 lehekülge paks. Tema esimene pealkirjaleht on meil loetud süda täis põnevaid lootusi. Hakkame nüüd teise lehekülgi vaatama. Astume lootustega uude aastasse õnnelikku tulevikku. Milline olukord valitses maailmas Venemaal ja Eestis? 1900 seitsmeteistkümnenda aasta algul kommenteerib ajaloolane Ago Pajur kui ühesõnaga öelda. Kuidas siis olukord oli seitsmeteistkümnenda aasta alguseks kahtlemata keeruline ja seda nii Venemaal kui Eestis maailmas mitmendat aastat oli käimas juba esimene maailmasõda ja selle lõppu ei olnud tegelikult näha, sest kuni 14. aastal läksid kõik riigid Ta suure vaimustusega ja lootsid, et paari nädalaga on lahingud läbi, siis tegelikult tuli pettuda, rindejoon jäi ju teatavasti seisma, lahingud nõudsid küll tohutult ohvreid, aga ei saavutanud mitte mingisuguseid nimetamisväärseid tulemusi ja võiks vast küll väita. Kõige rohkem kannatas selle sõjategevuse all Venemaa, kes oli sõjaks suurtest riikidest tõenäoliselt kõige halvemini ette valmistatud, kelle sõjaväeline strateegia ja taktika nägid ette tavaliselt massirünnakuid ja kes ei olnud harjunud ka inimeludega arvestama ja noh, kasvõi ainult et eestinäitajad räägivad selget keelt sellest. Kui Eestis oli tol ajal enne esimest maailmasõda tsirka üks miljon elanikku, siis sellest ühest miljonist 10. inimene tähendab kokku 100000 meest mobiliseeriti armeesse ja seitsmeteistkümnenda aasta andmetega oli nendest 100-st 1000-st mehest iga 10. 10000 juba ka surma saanud ja kindlasti ei olnud teiste Venemaa rahvastega olukord parem. Aga kui lugeda kasvõi tollest ajast rääkivaid mälestusteraamat, kuid siis jääb kindlasti mulje, et seitsmeteistkümnendal aastal nii Venemaal kui ka Eestis alguses oli tunda justkui mingisugust ärevust rahus Dust kõik olid kindlad, et midagi peab juhtuma hakkama. Aga mis hakkab juhtuma, millal hakkab juhtuma ja jumal hoidku, kuidas hakkab juhtuma, sellest puudus igasugune ettekujutus, mida tahet, ja see oli küll üsna selge Venemaal tahet juba 1905. aasta revolutsioonist peale ise valitsuse kukutamist, demokraatlikku vabariiki, kodanikuõigusi, konstitutsiooni ja kõike sedasama taheti Eestis loomulikult ka. Lisaks sellele Eesti puhul lisandusid mõned sellised spetsiifilisemad soovid. Üks oli kindlasti maa küsimus sest lõppude lõpuks ikkagi peaaegu kolm neljandikku Eesti rahvastikust elas ju maal oli nii või teisiti seotud põllumajandusega aga praktiliselt pool kõikidest maadest kuulust paarile 1000-le baltisaksa aadlikule. Eestlased olid maast ilma jäetud. Teine selline üsna spetsiifiline Eesti nõudmine või ütleme siis laiemalt Venemaa vähemusrahvuste nõudmine oli kõikidele rahvastele võrdsete õiguste kehtestamine, sest ka selles osas ei olnud ju Eestis kaugeltki kõik korras. Peamine poliitiline võim kuulus vene amet nikele, kes olid keisri poolt ametisse nimetatud, kes ei tundnud ei kohalikku keelt, kohalikke olusid ega midagi muud ja tegelikult enamasti ei tahtnudki sellest midagi teada. Teiselt poolt selline majanduslik ülemvõim kuulus ennekõike baltisaksa aadli-ile, kes samuti ei pidanud eestlase endaga võrdväärseteks ja sellest siis tuleneski, soov kõigepealt saada õigus emakeelsele kooliharidusele eesti keel võrdsustada kõikide teiste kehtivate keeltega ja nii edasi ja kolmas selline juba ütleme siis, poliitiline nõudmine, mis samuti Eestis oli üles kerkinud 1905. aasta revolutsiooni päevil oli Eesti autonoomia. Eesti autonoomia tähendas tegelikult kahte asja. Kõigepealt seda, et kõik eestlaste asualad tuleb ühendada terviklikuks rahvuskubermang sest Eesti oli ju toona veel kubermangu piirist pooleks jagada Põhja-Eesti ehk Eestimaa kubermang ja sellestki jäi veel väljaspoole Narva linn, mis kuulus hoopis Peterburi kubermangu koosseisu ja Lõuna-Eesti, mis siis koos Põhja-Lätiga moodustas Liivimaa kubermangu ja sellest omakorda veelgi väljaspool viitevski kubermangu koosseisu jäävad setude alad. Et ühelt poolt siis selline eestlaste asualade ühendamine terviklikuks rahvuskubermangus ja teiselt poolt sellele uuele rahvuslikule moodustisele autonoomsete õiguste andmine. Seda oli hakatud taotlema juba 1905. aasta revolutsioonis. Vastav seadusprojekt koostada juba 1906 Šveitsis seal elavate maa pagulaste Eesti juristide poolt, sealhulgas siis Konstantin Päts, ratast Randma Jaan Teemant, Mihkel Pung ja esimese maailmasõja aastatel tõstatus autonoomia nõue uuesti, eriti jõuliselt, et tõstatas selle Jüri Vilms, kes 1916. aastal maikuus, kui tähistati suurejooneliselt Eestimaa talurahva pärisorjusest vabastamise sajandat aastapäeva, esines poliitilise kõnega Estonias ja nõudis seal Eestile autonoomiat koostöös samuti seaduse eelnõu. Aga noh, toonastes oludes ei olnud muidugi mõeldav üldse, et selline eelnõu võiks isegi valitsusringkondade jõuda, kõnelemata siis selle rahuldamisest või vastuvõtmisest. 23. veebruaril tuleb Venemaa pealinna Petrogradi tänavatele 128000 töölist algavad streigid. See on veebruarirevolutsioon, mis päädib sellega, et tsaar Nikolai, teine ja tema vend Mihhail otsustavat troonist loobuda. Moodustatakse ajutine valitsus. Meenutan siinkohal veel kord ajakirjaniku ja publitsist Eduard Laamani napilt, ent kujundlikult kirja pandud ridu raamatus Jaan Poska. Tuuline aeg oli Eestil läbi. Torm algas ajaloolane Ago Pajur. Veebruaril. Katsioon avas kõikide vähemusrahvuste ees Venemaal, sealhulgas ka eestlaste ees hoopis uued perspektiivid. Kõigepealt juba see tagandati senine kubermangu kõrgeim ametnik, kuberner, kes oli keisri poolt ametisse määratud ja kuna balti kubermangude olid mõnevõrra erinevas seisundis, siis mujal Venemaal nimetati uueks niinimetatud kubermangu komissariks kohalik Semstva või noh, kohaliku omavalitsuse esindaja aga balti kubermangude-sse Venezzempstva süsteem ei laienenud ja seetõttu tuli otsida siin teistsuguseid võimalusi. Võimalus leida tee selles, et kubermangu komissariks sai kubermangulinna linnapea, see tähendab siis Eestimaa kubermangus Tallinna linnapea Jaan Poska ja Liivimaa kubermangus. Riia linnapea Andres Grascales oli esimest korda ajaloos, kus siis hakkasid valitsema kohapealsete rahvaste esindajad, eestlane ja lätlane. Sellest nimetamisest sai alguse omakorda terve sündmuste ahel, mida võiks ehk teatud sellise ettevaatusega nimetada Estoniseerimiseks või eestistamiseks. Eriti just Eestimaa kubermangu osas, kus Jaan Poska käes võim oli, hakati ametisse nimetama maakonnakomissar. Maakonna miilitsaülemaid tagandati ametist senised politseinikud, uued politseinikud valiti reeglina eestlaste hulgast või siis neid nimetati küll juba miilitsameesteks, eks ole, pärast revolutsiooni tasapisi hakati üle minema eestikeelsele asjaajamisele, tõsi küll, veel mitte kubermangu tasemel, aga vähemalt maakondade ja linnade tasandil valmistuti eesti keelekasutuselevõtuks kooliõpetuses ja kõige muuhulgas hakati siis looma ka Eesti rahvusväeosi. Eesti rahvusväeosade mõte oli ju tegelikult üsna vana, noh, niivõrd-kuivõrd juba 1914. aastal, kui ilmasõda puhkes, oli Tartu ringkondades tehtud ettepanek hakata eestlasi koondama omaette rahvuslikes väeosadesse. Aga kuna Vene armees toona rahvusväeosi üldse ei olnud, siis loomulikult öeldi ka eestlastel ära. 1915. aastal innustas sedasama liini jätkama lõunanaabrite lätlaste eeskuju, sest lätlased said 15. aastal loa moodustada oma kütti pataljon, neist kasvasid välja terved kütipolgud ja lõpuks kütidiviis. Aga ka toona öeldi eestlastele ära. Ametlikul tasandil tuleb muidugi kohe rõhutada ka seda, et ega eestlased ise ei olnud ka päris üksmeelsed. Kui Lõuna-Eesti tegelased Jaan Tõnissoniga eesotsas oli seda meelt, et rahvusväeosad on tingimata vajalikud siis tallinlased noh, kas siis igipõlises valitsemises tartlastega või lihtsalt sellest, et tallinlased võisid ennast tunda kindlamini. Sõda oli ju Tallinnast kaugemal ja Tallinnat otseselt midagi ei ähvardanud, erinevalt Tartust igal juhul Tallinna tegelased, et olid rahvusväeosade loomise vastu ja sinnapaika see mõte jäi kuni seitsmeteistkümnenda aasta märtsikuuni, mil idee võtsid uuesti üles eesti rahvusest sõdurid ja nooremohvitserid tuleks ilmselt rõhutada just seda, et sõdurid ja nooremohvitserid mitte eesti rahvusest polkovniku alampolkovniku ja sellised vanemad tegelased, keda selleks ajaks oli ka tsaariarmees juba üksjagu. Igal juhul mõtte tõstatati. D ja läks üsna hoogsalt käima. 12. aprillil 1917 ilmus esimene käskkiri loodavale eestipolgule hiljem, sest nimetatud esimeseks eesti polguks polkovnik Sid Sigrid tindingu kui ajutise formeerija poolt välja antuna seejärel küll mitmesuguste intriigide tahase rahvusväeosade loomine takerdus aga pärast seda, kui seitsmeteistkümnendal aastal olid sakslased alustanud idarindel uute pealetungidega muutus Vene väejuhatus uuesti lahkemaks ja aasta lõpuks oli loodud juba terve Eesti rahvuslik diviis. Teisel märtsil 1917 ütles toonane Tallinna linnapea Jaan Poska Tallinna volikogu koosolekul. Venemaal koidab uus ajajärk, sünnitus on raske. Kõigi kohus on aidata, et see normaalselt läheks, sest iga raskus läheb kasuks vaenlasele. Kahjuks sündmused Tallinnas jäta kaugeltki nii soodsat muljet kui Peterburis, kus rahvahulkade poolt polnud mingisuguseid vägivalla akte. Peterburi elanikkond on rohkem organiseeritud, vaja seepärast luua avaliku julgeoleku komitee kõigist rahvakihtidest. Poska pidas silmas Tallinnas toimunud tööliste ja madruste rahutusi. Väljaastumiste käigus vabastati Paksu Margareeta vanglas. Kinnipeetavad tapeti, vanglaülem haavati merekindluse komandandi vangla süüdati põlema. Purustati teisigi vanglaid, sandarmi ja politseijaoskondi ning sõjaväe komandat tuure. Juba nähti uusi eesmärke terendamas. Kolmandal märtsil peeti Tartus Eesti rahvuslike organisatsioonide nõupidamine. Kaheksandal märtsil kohtusid Jaan Tõnisson ja Venemaa riigiduuma saadik Jaan raamat ajutise valitsuse, peaministri, vürst, Lvovi ja teiste kõrgete riigiametnikega. Muuhulgas kõneldi ka eesti autonoomiast. Ajutise valitsuse hinnangul kuuluvad see siiski loodava asutava kogu pädevusse. Moodustati komisjon, et töötada välja Vene föderatiivses vabariigi koosseisu kuuluva Eesti osariigi alused. On plaan siduda Eesti Venemaaga ainult kaitse ja välispoliitika valdkonnas. 10. märtsil 1917 märkis viimast korda linnapeana volikogu koosolekut juhatanud Poska. Mis hiljuti veel paistis, kauge teostamatu unistusena on muutunud kõige reaalsemaks tõelisuseks. Üheksandal ja 10. aprillil 1917 väisas Tallinna Venemaa tollane kohtuminister Aleksander kiirenski. Raekojas korraldatud pidulikul vastuvõtul pöördus Eestimaa kubermangu komissar Poska kõrge külalise poole. Sellise mõttekäiguga. Ühes eilses kõnes teie ütlesite, et me ei tea, milleks on inimesele antud elu ja seepärast ei või seda temalt ära võtta. Niisamuti me ei tea, milleks Tartus on loonud mitte ühe vaid hulga rahvusi. Juba seepärast peab igaühel neist olema vastuvaidlematu õigus olemiseks. Tallinna elanikkond on veendunud, et ühtlasi võimaldatakse ka luua tingimused, mis lubavad seda õigust teostada ilma et kannataks riigi terviklus. Keeranski vastus oli ootuspärane. Kuni asutava koguni polevat ajutisel valitsusel õigust anda seda, mis kuulub kogu rahvale. Samas palus keeranski Poskate uskuda, et ei kavatseta kaela siduda oma mehi, keda kohtadel ei taheta seisab Eduard Laaman raamatus Jaan Poska. Viiendal märtsil kinnitab Venemaa ajutine valitsus Poska Eestimaa kubermangu komissariks. Ta oli esimene eestlane oma sünnimaal sedavõrd kõrges administratiivametis. Tallinna linnapea kohalt lahkudes ütleb Poska volikogule. Kui ma 1904. aastal sain linnavolinikuks ei tulnud kellelgi pähe, et see voli koguneb aasta pärast revolutsiooni. Kui nelja aasta eest valiti meie kolmandat volikogu, siis vaevalt keegi aimas, et see lõppeb uue revolutsiooniga. Esimene revolutsioon ei õnnestunud, kuid nüüd selle võidud loodetavasti on juba püsivamad. Nii ühel kui teisel juhul viis revolutsioonilaine maa üles Toompea lossi tookord tagauksest puhkusele seekord eesuksest tööle. Võimalik, et paralleel jätkub, veelgi jääb minu seekordne Toompeal viibimine on niisama lühike nagu esimenegi kord. Sündmustest ette rutates tuleb tõdeda, et 28. oktoobril Poska tookordne Toompeal viibimine lõppeski, ehkki Soviet see on Eduard Laaman ja tollal üldine sõnakasutustööliste ja soldatite nõukogusid silmas pidades üritas teda juba varem kohalt kangutada. Aprillis annab Venemaa ajutine valitsus määruse, mille järgi liidetakse Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alad Eestimaa kubermangu. Ka kujunenud olukorras oli ülimalt oluline Eesti sõjaväelaste koondamine kodumaale. Kindralmajor Aleksander Tõnisson meenutab. Suur Vene revolutsioon 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarikuu lõpul lõi uue olukorra avas Venemaa vähemusrahvustele uued väljavaated, uued võimalused ka eestlastele. Uues olukorras tekkis uuesti ka oma koduma vahetu kaitsmise mõte. Oma rahvuslikud väeosade loomise mõte seekord suure hooga ühel ja samal ajal üle kogu kodumaa, eriti hoogsalt Tallinnas ja Tartus. Kuid ka väljaspool kodumaad Peterburis, Soomes, rindel. 26. märtsil pandi Peterburis eestlaste poolt toime suurejooneline sõjaväelaste ja seltskondlikke organisatsioonide ühine manifest, statsioon Eesti autonoomia nõudmise toetamiseks. Manifest aktsioonist võttis suurel arvul osa eesti sõjamehi nii Peterburis kui lähemast ümbruseski. Manifestatsioon õnnestus igatpidi, eriti oma heakorra poolest. Mulje Eesti sõjameeste esinemisest oli suurepärane. Vene väes oli kord ja distsipliin juba kadunud. Seepärast vaatasid venelased vaimustusega ja kadedusega distsiplineeritud ning sirgetes ridades marssivate eesti sõdurite peale. Eesti sõjamehed ise olid samuti üllatunud oma esinemise haruldasest kordaminekust. Sel ajaloolisel manifestatsioonil tekkis loomulikult osavõtjates enestes mõte, et nemad oma käe peal oma ülemuste juhatuse all rahvuslikud väe osadena võivad tegutseda ja oma käe peal oma kodumaad kaitsta. 22. aprillil annab Venemaa siseminister Aleksandr Putškov loa kahe eesti polgu moodustamiseks. Väeosade formeerimist hakatakse aga kohemaid takistama. Tallinna ja Petrogradi Soviet leiavad, et väeosade moodustamine rahvustunnuste järgi killustab armeed ja kahjustab riigi kaitsevõimet. Seitsmendal mail lubab sõjaminister keerenski siiski formeerida ühe rahvuspolgu, mis peab aga dislotseeruma väljaspool Tallinna. Esimene Eesti polk koguneb Rakveres. Kindralmajor Aleksander Tõnisson meenutab naid närvilisi ja keerulisi aegu. Tallinnas on jetid ja nende täidesaatvat komiteed, kelle käes sel ajal kohaliku võimu jäme ots oli koosnedes peaasjaliselt Eesti asja vastu vaenulikudest venemeistrist lõid kartma oma saatuse pärast. Võis selgesti ette näha, et Eesti sõjameeste koondumisega kodumaale rahvuslikudesse väeosadesse, eriti Tallinna, siinsete venelaste ja sovjettide võim väheneb, võib olla käest hoopis ära libiseb. Seepärast tasusid sovjetid ja venelased eesti sõjameeste kodumaale koondumise kohta eitavale ning vaenulisele seisukohale. Kõige enam olid hirmul oma mõju ja võimu pärast kohalikud eesti rahvusest enamlaste juhid Jaan Anvelt ja Viktor Kingissepp, kes sel segasel ajal Tallinnas objettides tähtsat osa etendasid. Takistada ei suutnud sovjeti taga eesti polgu loomist, ometi kindralmajor Tõnisson. 22. mail oli Tallinnas koos 3372 Eesti sõdurit ja allohvitseri ning 32 ohvitseri koduma, aga tal oli vaja sõjamehi korraldada. Neist oma väeosad formeerida. Vene riigivõimudelt loa saamine väeosade formeerimiseks sünnitas aga määratu suuri raskusi. Esialgu lubati kaks kindluse polku eestlastega komplekteerida. Varsti meeste kogunemisega Tallinna hakati selleks komplekteerimiseks mitmesuguseid takistusi tegema. Kindluse polgud jäidki meie meeste poolt komplekteerimata tüütavate sõitude ja lugemata käikude tagajärjel. Nii Tallinna büroo kui Peterburi keskkomitee esindajate poolt riigi, kõrgemate ja isegi kõige kõrgemate võimukandjate juures läks viimaks 20. mail korda Vene ajutise valitsuse juhi keerenski enese käest vormeerimiseks luba saada. Kuid ainult ühe jalaväe liinipolgu formeerimiseks. Ning sedagi selle tingimusega, et formeerimine väljaspool Tallinnat Virumaal sünniks ja Tallinna kokku tulnud Eesti sõjamehed sealt viibimata välja viidaks. Tuli sellega leppida. Mõne päeva jooksul olid mehed Tallinnast väljas Rakveres ja tema ümbruses. Rakveres formeeriti esimene Eesti polk. Rakvere on seega Eesti rahvusliku kaitsejõu sündimispaik. Eesti kaitseväe häll. Võrrelgem Eesti kaitseväe loomist 1900 seitsmeteistkümnendal ja uue iseseisvuse hakul. Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots. Muidugi siis, kui Eesti iseseisvus 1918 loodi Eesti sõjaväge, olukord oli hoopis teine ja võib-olla selle poole pealt, et Eestis oli olemas suur hulk nii ohvitsere kui ka sõdureid, kes omasid lahingu kogemust. Ja seega ja suurem enesekindlus, ütleme nii. Ja tahtmine võib-olla see sõjavägi teha nagu jumal tegi kahte tuhandet ette valmistatud ohvitseri, see on midagi muud võrreldes sellega, mis me omasime. 91. 92. aasta algul, kui me püüdsime saada kokku nimekirja, palju meil siis kutselise ohvitser üldse Eestis on ja see nimekiri sisaldas siis 423. Keeledest 16 olid Lääne armeedes ette valmistatud, et ja teised Nõukogude Liidu taga põhjega ohvitserid, kellest omakorda vähem kui 70 inimest üldse suutsime kaasata riigikaitse ehitamisse, tähendab kvalitatiivselt ja võimekuste poole pealt. Muidugi oli meie Sõjavägi lihtsam ehitada ja kiirem võimalus ehitada 18. 19. aastal, kui seda nüüd tegime 91, üheksa, kaks edasi. Samas selle ajaga on ikkagi toimunud suur kvalitatiivne, kui ka kvantitatiivne muudatus. Möödunud 16 aastat. No britid on alati rääkinud, et kui üks riik tahab omada terviklikku ohvitserikorpust ehk siis klipnikust kuni kindraline. Et see luua läheb umbes 25 aastat. See tähendab, me oleme kuskilt keskteel praegu meelon formeeritud, nooremate ohvitseride korpus, need praegu oleme vanemohvitserikorpuse formeerimise järgus. Ilmselt meil võtab veel, ütleme üheksa võib-olla 10 aastat, kui me jõuame sellel tasemel, et meil on algusest kuni lõpuni ette valmistatud kõrge kvaliteediga, ütleme motiveeritud professionaalne ohvitserikorpus. Juuli algul toimub Toompeal Eestimaa kubermangu ajutise maanõukogu esimene istung. Maanõukogu lühemalt maapäeva näol on tegemist esimese tõsise rahva esindusega. Istungit avades lausub Poska talle üldiselt mitteomase pidulikkusega. See on uks, mis eestlastele aastasadu suletud on olnud ja millele Vene revolutsioon on nüüd leidnud nõiasõna. Seesam, mine lahti. Kuigi revolutsiooni ümber ka tumedad jõud on oma hävitustööd alanud, tuleb teda siiski hinnata kui lunastusakti. Aegunud, tõsine Välineva vaenlane ja sisemine korratus ähvardavat koguni riiklikku olemasolu. Sel silmapilgul tuleb rahvasaadikutel seisukoht võtta, kuidas riigikorda nii luua, et rahvaste enesemääramisõigus kõige laiemal määral kasutamist leiaks. Ja sealjuures riiklik ühtlus ei kamataks. Kaheksandaks oktoobriks on Saksa väed hõivanud Saare-Hiiu- ja Muhumaa. Eesti küsimus muutub rahvusvaheliseks. Oktoobris saabub Petrogradi Šveitsis redutanud Vladimir Lenin. Enamlaste riigipööre algab 25. oktoobril. Teine ülevenemaaline Nõukogude kongress seadvustab võimu üleminekutööliste ja soldatite saadikute nõukogudele. 12.-st kuni 15. novembrini toimunud Venemaa asutava kogu valimistel koguvad sots revolutsionäärid ehkesseerid 58, enamlased vaid 25 protsenti häältest. Eestis, tõsi küll, koguvad kõige rohkem hääli nimelt 40,4 protsenti enamlased. Üldiselt näitavad aga valimised, et enam lastel pole võimu haaramiseks rahva mandaati. Demokraatliku bloki nimekirjas valitakse Venemaa asutavasse kogusse ka Poska. 15. novembril teevad Toompea lossi valgesse saali kogunenud 48 maanõukogu saadikut. Ajaloolise otsuse otsustatakse kokku kutsuda Eesti asutav kogu. Maanõukogu kuulutab end Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele kõikidel Eesti maadel tuleb käia kuni ima nõukogu poolt demokraatliku valimisseaduse põhjal viibimata kokku kutsutav Eesti asutav kogu kokku astub. Et Eestimaa riiklist korda kindlaks määrates maal lõpliku seadus, andelist valitsus list võimu luua. Tollal 19 aastane Mulgimaa mees, hilisem kahe vabadusristi kavaler Peeter Laane teenis Viljandis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta novembris loodud teises eesti polgus. See, et Eesti sõjaväelased kodumaale toodi, oli õige asi. See andis rahvale tuge. Aeg oli segane, ei osanud arvata, mis meist saab, aga midagi oli õhus. Midagi suurt. Minuealine ei osanud veel arvata, kuhu me välja jõuame. Räägiti Eesti iseseisvusest. Kindralmajor Aleksander Tõnissoni mälestustest koguteoses iseseisvuse võitluspäevilt. Novembri keskpäevadel oli minul vaja tartu sõita, raudteed tarvitada polnud võimalik, oleks Tallinnas enamlaste kätte langenud, otsustasin maanteed mööda Haapsalust Kohila jaama sõita ning sealt Mõisaküla Valga kaudu Tartu reisida. Vaevalt olin suutnud mõne päeva tartus viibida ettevaatlikult väljas liikudes, kui ööl vastu neljandat detsembrit keegi juut vene üliõpilase müts peas, läti rahvusest relvastatud sõdurite saatel minu tuppa tungis ja Tartut täide latva komitee otsuse mulle ette luges, et mind kui nõukogude riigikorra avalikku vastast ja mässajat vangi võtta tuleb. Mil paigutati linna politsei arestimajja, kus hulga Tartu tegelasi ja ohvitsere ees leidsin. Selgus, et sel ööl olid Tartus laialdane Eesti tegelaste vangistamine toime pandud. Järgmisel päeval pidi surra rahvuslik meeleavaldus olema maapäeva otsuste toetamiseks. Eelõhtul oli Viktor Kingissepp erirongiga ühe suure hulga Tallinna töölistega Tartu sõitnud, et meeleavaldust Läti polgu abil laiali ajada. Kinnipeetud toimetati rongiga Tallinna ja tollal polkovniku auastmes. Aleksander Tõnissoni kuulas üle revolutsioonilise tribunali uurija, vähemasti nii ta ennast tutvustas. Arstliku ülevaatuse põhjal vajastanišn operatsiooni. 22. detsembri õhtul toodi mulle vangi tuppa teadaanne, et revolutsiooniline komitee mind vabastab kliiniliseks operatsiooniks. Selleks ajaks mind polgu komitee vastutuse alla andes. Kuuendal detsembril oli pandud alusdiviisi staabile brigaadi ülemaks, uude diviisi olin kuuendal detsembril 1900 seitsmeteistkümnendal aastal mina määratud ja eesti polguülemaks minu senine abi polkovnik Põder. Pärast vabanemist tehti mulle Grethaageni kliinikus lõikus, mille järele 12 päeva voodis lamama olin sunnitud. Jõuluks tulin kliinikust välja. Püüdsin ennast väljas võimalikult vähe näidata. Kuuendal detsembril kuulutati välja Soome iseseisvus. Soome ajaloolane professor Seppo Tsetterberg. Suomi oli ju osa Vene riigis aastast 1808, aga Soomel oli autonoomia, see tähendab seda, et Soomel oli omavalitsus, senat? Soomel oli ka mitte alati, aga hiljem vene ajal Soomel oli ka oma riigipäevad oma selline noh kui tahame öelda parlament, meil oli ka oma armee oma raha oli soo Meil ja nii edasi. Ja see tähendab seda, et Soomel oli umbes 100 aastat või 110 aastat, enne seda iseseisvumissoomlastel oli väga hea selline õpe aeg, et kuidas sellises autonoomses riigis, kuidas riigimehed seal teevad ja töötavad ja, ja nii edasi. Nii et see oli küll väga hea õppeaeg Soome jaoks ja midagi sellist Eestil ei olnud. Aga kui palju see meie õppeaeg aitas? Meie iseseisvumist? Kindlasti aitas, aga peame ju mäletama, et väga kiiresti meil algas ka see kodusõda, nii et see oli selline suur tragöödia, üks selline, mida ma alati tahan nii-öelda nii siin Eestis kui Soomes on see, et need iseseisvumise, oma riigi juured. Et need ei ole päris vanad autonoomia Vene riigis oli rahuldav ja iseseisvumine tuli olles niimoodi konkreetselt tuli alles aastal 1917, et tahame lahku lüüa Vene riigist ja iseseisvuda Ja ilmselt siin mängis oma osa esimene maailmasõda, esimese maailmasõjakäik ja see, kuidas Vene riik tundus, et hakkas igast otsast käriseb. Just nii ja see kõige olulisem tegur oli sügis 1917 ja see vene bolševike võima haaramine Venemaal ja kõik see, see näitas Soomastele, et tahavad Vene riigist väga kiiresti lahku ja nii toimuski kuuendal detsembril 1917. Me peame ütlema niimoodi, et seal oli sellised tau faktorid, näiteks esimene maailmasõda ja, ja Saksa riik ja saksa riigi roll siin Läänemere kaldal ja Läänemerel. Vana-Vene riigi kokkuvarisemine, et kõik need oli olulised, aga see viimane aktuaalne tegur oli just see, et mida sügisel toimus Venemaal ja see bolševike võimuhaaramine Kui me räägime Eesti iseseisvumisest, siis me nimetame ka mitmeid selliseid võtmefiguure, kindlasti Jaan Poska, Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, nõnda edasi, nõnda edasi, neid võib veel lugeda, kes on, ütleme Soome iseseisvumise võtmefiguurid, kui, kui rääkida isiku osast ajaloos. Kui võrdleme nii, meie päts oli Swinhunud ta oli peaminister juustu tõsta kaheksa, 17 ja, ja v8 teist. Meie. Laidoner oli Mannerheim Jaan Poska rolli teil väga oluline. Meil nüüd sellist minu meelest ei ei olnud, meil oli ju Soome esimene välisminister Oryotosteenrud, aga ta oli pangamees ja tema roll ei olnud nii oluline. Hiljem tuli Rudolf ilusti küll ja Holsti oli väga suur Eesti sõber ja selline aktiivne välisminister. Milliseks kujunes olukord ja jõudude vahekord 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpuks? Ago Pajur. 1900 seitsmeteistkümnes aasta iseenesest oli ju esialgu eestlastele tundunud igati soodne kogu võimu enda kätte võtmine, autonoomia saamine, maanõukogu valimine, maavalitsuse moodustamine ja nii edasi ja nii edasi. Kõik need sammud vastasid täielikult eestlaste rahvuslikele huvidele. Aga tagasilöök tuli oktoobris 1917, kui Petrogradis parasiitvägivaldselt võimu enda kätte enamlased. Sest enamlased süüdistasid küll kõiki teisi jõude konter revolutsioonilisuses. Aga kui vaadelda vene revolutsiooni peamist ülesannet selles, et tagada Venemaa rahvastele vabadus, võrdõiguslikkus ja tuua Venemaale demokraat ja seda ülesannet oli hakanud veebruar revolutsioon ju suhteliselt edukalt lahendama siis tuleks kontrrevolutsionääride tiitel, on ta hoopistükkis enam lastele, sest pärast nende võimuletulekut kehtestus ju Venemaal hoopis jäigem ja hullem režiim kui oli olnud ise valitsuse ajal. Nii et enamlaste võimuletulek mõjutas kahtlemata negatiivselt, tõsi küll, Eestit võib olla ja päris kohe, sest kuigi nõu koguda, olekseid ajalooraamatuid lugenud inimesed kindlasti mäletavad, kuidas seal on tsiteeritud Lenini sõnu selle kohta, et revolutsiooni edu peavad otsustama lisaks Petro gradile Moskvale veel ka Helsingi ja Tallinn ja on räägitud sellest, kuidas Tallinnas juba enne oktoobripööret moodustati kõikvõimalikke punakaardisalku ja muid juhtivasutusi ja kuidas Tallinnas võeti võim üle enne Petrogradi sündmusi siis tegelikkuses tuleks ilmselt nõus olla Eduard Laaman iga, kes on öelnud, et Eestis toimus enamik riigipööre sellises vaikses kantselei ringkirja vormis. Tõepoolest, enamlased võtsid 26. oktoobril üle kubermangu komissar Jaan Poska asjaajamise ja kubermangu komissari ja tarmangu valitsuse nimel hakkasid siis saatma laiali maakondadesse, linnadesse ja valdadesse kõikvõimalikke käske, ringkirju juhendeid ja nii edasi ja tasapisi hakkas nende kätte, siis võin minema ka kohtadel, aga Eesti puhul tuleb küll öelda, et võimu üleminek toimus üsna ja üsna aeglaselt, sest isegi maakonnalinnades õnnestus enam lastel võim üle võtta. Ta alles detsembrikuus, võib-olla ehk Tartu oli siin erandlik tartus novembri lõpus, aga sellele vaatamata siiski enamlaste võim aasta lõpupoole hakkas tugevnema ja tundus, et on ainult aja küsimus. Kui nüüd enamlased tõepoolest Venemaal võimule jäävad siis ei ole sellest midagi head oodata ka eestlastele, enamlased koha peal tuginevad ju ennekõike Vene sõduritele revolutsioonilistele madrustele, see tähendab siis sõjalisele jõule sellele sõjalisele jõule rahvuslastel suurt midagi vastu panna. Noh, need mõned eesti polgud, mis küll olemas olid, aga ka need ei saanud ju ülemvõimu vastu, Nad olid arvuliselt tunduvas vähemuses ja pealegi enamik agitatsioon mõjus ju ka eesti rahvale. Vähemalt niikaua, kuni enamlased võimule tulid ja oma poliitikat teostama kasid, oli nende populaarsus sellise lihtsama rahva hulgas üsnagi suur. Novembri keskel 1009 17 leidsid aset valimised Venemaal vastavasse kogusse ja terves Eestis. Kuu pälvisid enamlased kogunisti 40 protsenti kõikidest häältest. See oli suurim võitlus, ükski teine partei ei pääsenud enam lastele ligilähedalegi. Küsimus oli muidugi selles, et enamlased tajusid teadlikult sellist demagoogiliste hästi rahva pärast kõikidele mõistetavat lihtsat agitatsiooni ja propagandat. Põhilised loosungid, eks ole, mis neil olid, olidki ju rahu, leiba, maad, kõik lihtsad, arusaadavad hüüdsõnad, aga sellest kuidasmoodi ei suitsu lahendama hakata, kuidas kõike seda rahvale tagada, ega sellest enamlased targu ei rääkinud. Kõik ülejäänud parteid tahtsid ju põhimõtteliselt sedasama. Aga kõik teised olid vastutustundlikud ja arutasid pikalt-laialt selle üle, kuidas üht või teist probleemi lahendada. Millised oleks kõige paremad ja Eestile kõige kasulikumad viisid edasi kumiseks. Aga sellised detailid ei läinud enam rahva enamusele peale. Lõppude lõpuks ongi raske orienteeruda, ka üks partei pakub praktiliselt sedasama, mis teine, ainult natukene teistsuguste vahenditega, kellel seal siis õigus on? Kõige lihtsam on ju orienteeruda enam lastele, kes üldse millegi üle ei aruta, kes ütlevad ainult et senine kord on pahase, tuleb tutada, võim tuleb töörahvale üle võtta ja siis saab justkui nõiakepikese viibutuse väel kõik selle, mida nad on välja pakkunud. Aleksander Tõnissoni ootas 1918. aasta jaanuaris kuus arreteerimine ja surmamõistmine. Selgi puhul on peategelaseks Viktor Kingis. Aga sellest juba järgmises saates. Tänases saates tegid kaasa Jaan Poska, Aarne Üksküla, kindral Aleksander Tõnisson, Ain Lutsepp, Scouts väeosa võitleja Peeter Laane, Anti Reintal ajaloolased Seppo Tsetterberg ja Ago Pajur ajaloolane Seppo Tsetterberg, kindralmajor Ants Laaneots. Heli resi Külliki Valdma alt. Saatesarja autor on Tiit Karuks.