Klõbin ja vilkuv valguskuma selliseid asju oli Al keemikute ukse alt viimasel ajal kuulda ja näha. Ankmarporkjalgeemikad olid senimaani avastanud vaid selle, kuidas kullast vähem kulda teha. Nüüd olid nad täis närvilist erutust, sest olid avastanud, et suudavad luua illusiooni. Selleks oli vaja pildikasti, mille küljes oli vänt ja Okto tselluloosi ja pea vändameest, kes ainult ringi keerutab ja kastis olid pisikesed deemonid, kes suure töö ära tegid. Kuidas seal nende asi. Igatahes hakkasid ekraanil liikuma ähmased varjud. Nii sündisid liikuvad pildid kettamaailma pealinna Ankmorforgi algeemikute salapärastes töötubades. Terry Pratchetti raamatus liikuvad pildid. Tuli veel leida koht, kus valmistada ja näidata neid liikuvaid pilte. Leitigi kena päikesepaisteline koht mere ääres. Seda hakati Howli uudiks kutsuma ja kuigi ette maailmas toimub elu hoopis põnevamalt kui siinses pole kahtlust, millist unelmate vabrikut uskumatu fantaasiaga Terry Pratchett oma liikuvate piltide raamatus bilanud on. Kahtlemata Hollywood. Aga liikuvate piltide ehk filmikunsti häll kiikus hoopis varasemal ajal hoopis teises maailmajaos, nagu teada Ilusat pühapäeva taas vikerraadio Helgi Erilaid ja Aja jälg kivis. Kauni ja tähendusrikka nimega mees Anton lumiäär sündis Prantsusmaal Hodzauni provintsis aastal 1840. Jäär tähendab nimelt valgust ja ega polekski selline nimi kellelegi teisele nii hästi sobinud Guyantoanile ning tema poegadele. Anton oli tugev ja kindel isiksus, kes kõike uut lennult haaras. Ta abiellus noorelt ning tegi Besonsoonis maalikunstniku ja fotograafidele tööd, kui tema kaks esimest järeltulijat ilmale tulid. Aga kust aastal 1862 ja Louis 1864 oli 1870, kui perekond Ida-Prantsusmaale Leoni kolis ant vananevas kesklinnas oma fotostuudio ning igasugused uued leiutised huvitasid teda ikka veel. Pojad said tarkusel jooni suurimas tehnikakoolis igasuguseid tööle oma isa fotostuudios telebarri tänaval, mis algselt enesest vaid laudadest kokku löödud hüti kujutanud hiljem kasvassiia, soliidsem maja, stuudia, vaateakna ning vastuvõtusaaliga, kuhu sageli linna kunstnikke, poliitikuid ja teadlasi kogunes. Aga mis linn on õieti Leon, kuulum jääride pere ennast kenasti sisse seadis. Leon laiub umbes neli ja poolsada kilomeetrit Pariisist kagu poolaastal 43 enne Kristust rajast see sari, sõjapealik, munad, ses plank, kus siinsele mäekünkale asula, mis sai nimeks lugu toonud, see peaks tähendama kas valguse küngast või vareste küngast. Agrippaleidi seda sulle seisab just selles paigas, kust läbi kallija kulgevad, rooma teed alata, vaiksed Niuke suunamist tuligi roomaaegse kael ja pealinn kus isegi kaks tulevast keisrit ilmale tuli Claudius ja karakalla prantsuse linnaksel joon alles 14. sajandil ja kasvas kiiresti, sest siin hakkas eriti suuri kauba Laatu korraldama itaalia kaupmeeste eeskujul. Renessansiaegadest on Leon ka maailma siidipealinnana tuntuks saanud. Suur siidikauplemine toimus eriti Itaaliaga ning 18. sajandil, kes siia kuidagi iseenesest Prantsusmaa panganduskeskus siinses 1749. aastal ehitatud börsihoones tegutsenud otsekui avalik turg, sest kõik tehingud toimetatud vabas õhus. 1860 kas ehitajatel joonija Lakraa russi vahele maailma esimene köisraudtee kaks jõge Roon ja saan ühinevad ajaloolisest linna keskusest lõuna pool kesklinnast lääne ja põhja pool kõrgub kaks suurt mäge. Läänepoolset mäeküngast kutsutakse. Mägi, mis palvetab. Siin on nimelt Leoninaaterdami kirik, mitu konvendihoonet, piiskopipalee ning ka vägev teletorn, mis sarnanevad Eiffeli tipuosaga põhja poole jääb kuarussi. Mägi, mis töötab, pole keeruline arvata, et siin on Leoni vanem tööstuspiirkond, kus muuhulgas ka palju väikesi siiditöökodasid tegutsenud on. Niimoodi siis elas siidi šokolaadimarjadest, teede linn, joon oma elu töötades palvetades ja küllap ka lõbutsedes tuntud paik Prantsusmaal ja teisteski maades, millega teda kaubandussidemed ühendasid. Kuni vennardumi äärid selle linna üle maailma kuulsaks tegid. Antaanlomjääri pojad ogist ja Lui asusid tööle oma isa fotostuudios juba seitsmeteistkümne aastasena sai, lõi hakkama leiutisega, millest lausa vendade tulevikunurgas Kivi tekkis. Ta valmistas niinimetatud kuiva fotoplaadi mille abil sai hoopis kiiremini fotosid teha, kui seni. Seda plaati toode esialgu vähestes kogustes ning müüdi sinise sildiga karpides. Seosutus arenevas kunstis aga nii tõhusaks vajalikuks, et Leoni ehitati lausa vabrik, kus neid siniseetiketiga bla ette valmistama hakati. Allume äärise hankis Momplaseeri äärelinna suure maatüki, kuhu vabrik püsti pandi, sest tänu Lui leiutisele olid lumi äärid nüüd rikkad ja lugupeetud linnakodanikud. Võis olla 1894. aasta sügis, kui isand Joan oma andekate tehnikahuvilistest poegadest filmihuvi äratas. Siis olid need küll liikuvad pildid, tollal veel ülivähe levinud tehniline atraktsioon, millega tegelesid üksikud innustunud leiutajad. Vennad Lumjäärid võtsid asja käsile ja kõik läks kiiresti. 26. detsembril 1894 kirjutas ajaleht Leon rebublikaan. Vennad, lumi, ärid ehitavad parasjagu uut tograafi, mis võib saada samatähenduslikuks, kui Edisoni leiutised. Olid ikka ajad, Thomas Alva Edisoni helisalvestus, fonograaf ning elektrihõõglambid. Ja nüüd veel ka liikuvad pildid. 19. sajandi lõpuimed. Eks slaidi imesid oli siis kinematograaf. Nii kutsuti filmikaamerat, mis oli ühtlasi ka filmiprojektor ning filmi ilmutaja. Päris kõvasti on vaieldud selle üle, kes säärase imeasja tegelikult leiutas. Osa uurijaid väidab, et esmalt leiutanud selle prantslane Leonbul Lee 1892. aasta veebruaris ning pretendeerinud omale mõtise kui Leon poliitkine tograafi. Kuid aasta hiljem jäänud tuli suurde rahahätta ja müünud oma leiutise kõige täiega August ja lõi lumi äärile. Hoopis populaarsem on väide, et selle esimese toreda filmikaamera valmistanud ikka Lui lumi ärise ja jaganud patente tee oma vennaga veebruaris 1895 19. märtsil 1895, mõnedel andmetel aga juba 1894 vändanud vennarlumi äärid oma kaameraga ka arvatavalt maailma esimese tõelise filmitööliste lahkumine lumi ääri tehasest Leonis tervelt 50 sekundit. 50 mustvalget sekundit helitut imet, millena siis veel pidi 19. sajandi lõpul elavatele inimestele tunduma see imelühike stseen, mida näidati valgel linal. Esimene kord sai valgel linal näha liikuvaid ja vestle vaid inimesi, kes Väliver lumi, ääri, tehasehoone, suurest väravast. Täpselt samasuguseid inimesi nagu Ta jääb ise. Milline rõõm, see võis küll olla, kui keegi sellest stseenis ka iseennast ära tundis. Naised pikkades laiades seelikutes mõned põlvedega, mõned kübaratega, mehed ülikondades ja õlg kübaratega üks jalgrattal. Inimesed väljuvad väravast ning suunduvad tänaval kahele poole. Naisi on tunduvalt enam kui mehi. Tööpäev on selleks korraks läbi. Noil aegadel piisas ühest mehest ja kinematograaf kaamerast, et film tehtud saaks. Nii siis oligi maailma esimese tõelise filmi 50 sekundit vältav mustvalge helitu dokumentaalfilmi režissöör-operaator ja produtsent Lui lumi, harfilmist. Tööliste lahkumine Lomjääri tehasest on kolm erinevat versiooni. Inimesed kannavad erinevaid rõivaid vastavalt ilmale ja võib-olla ka aastaajale. Ja võiks ka öelda, et on olemas ühe hobusega kahe hobusega ja ilma hobuseta versioonid. Originaalfilmis ilmub nähtavale ühe hobusega voorimehe kaarik. Esimeses kordusfilmis on kaarikul kaks hobuste ees. Teise kordusfilmi tegemiseks oli näitlemise raske tööhobused ilmselt ära tüüdanud, nii et nad ei ilmunudki välja. Juba siis olid näitlejad kapriissed. Film sai vändatud ja oli vist siis kohe ka enam-vähem valmis. Igatahes on teada, et juba kolm päeva hiljem 22. märtsil 1895 näidati seda ka esmakordselt publikule, kuid Leonis vaid Pariisis tööstusliku arenguühingus kuu aega varem kui New Yorgis esimese elavaid pilte näidati ja tol samal 1895. aastal tal jõudsid vennad Nomjäärid veel üheksa filmi vändata. Häirika ehmatus olla küll, kui sa esimest korda elus lähed imet, ehk elavaid pilte vaatama. Pime ruum, valge lina seinal ja äkki tormab sellel linnal otsese poole hiigelsuur tossav vedur. Rahvas põgenenud õudusest saalist, seegi oli lumi äärides ilm, kuid mitte esimese 10 hulgas. Esimese 10 hulgas oli kindlalt aga üks naljafilm pisendatel joonis 1895. aasta kenal kevadel. Aednik kastab aias pika voolikuga taimi kiusugunnist, poiss hiilib tasakesi tema selja taha. Ja mis te arvate, astub voolik kuule peale, vett enam ei tule. Aednik pöörab vooliku otsa enda poole eaka puurima, mis lahti on? Poiss astub vooliku pealt maha ja aednik saab pahmaka vett otse vastu vahtimist. Tema mets lendab, ei tea kuhu ja ta on üleni märg. Aednik tabab aga peagi ära, milles asi, jookseb poisile järele ning jagab pahareti teile mõned parajärgu apsud. Publik saalis oli seda filmi vaadates naerust nõrkemas kastetud kastia mustvalge helitu 49 sekundit pikk. Teada on ka näitlejad, aednik ja poiss, Françakla järk oli Luillumi äär, jäneseaednik Jäbenaaduv all oli lumiääri vabrikus töötav noor Puusepp. Kõige vanem teadaolev komöödiafilm ja ka esimene kord, kui kaamera väljamõeldud loo salvestas. Seeni oli vändatud vaid elavaid pilte elust enesest. Aednik ehk kastetud kastia kõigi tulevaste Jantlike komöödiate eelkäija, sest mis võiks olla nalja rohkem kui see, et keegi maha kukub, märjaks saab või mõne korraliku maksu teenib. Kummaline küll, on praegugi, on naljakas, kui vanade meistrite Chaplini või Laurale ja haarbi koomilisi filme vaadata. Liikuvad nostalgilised aja pildid. No ääred olid niisiis ka sellel alal tõelised pioneerid. Tavalised filmitud elupildid olid noil aegadel juba isegi ime, aga lausa lavastatud. Naljafilm ületas publiku ootused. Sellest, kuidas ta naljapilt publikule mõjus, jutustab ka filmi poster päris esimene poster, mis ühe filmi lahmimiseks tehtud. Sellel on just see stseen filmist, kus aednik lahmaka vett vastu nägu saab ja poiss kaugemal jooksu pistab. Ja posteril kujutatud esireas istuv filmipublik rõkkab naerda talle peale ja vuntsidega härrasmees vehib poja kübaraga. Nooruk on käe püsti tõstnud tohututes sulgede ja lintidega kübaratest. Daamid plaksutavad veel üks vuntsidega härra naerab suure, kas suu kõrvuni. Tore plakat, mille loojaks oli marssal Shell, mille alla järel ilutseb suur kiri sinemadographlum, jäär ning mis oma stiililt külmite meisterlikkuse tasemelt meenutab pisut tuluusla treki loodud Pariisiga pareede uhkeid plakateid. Just Pariisis kaputsiinide võlvaril Rangaf India salongis leidis 28. detsembril 1895 aset esimene suur Sinimatograhvlumjääri filmide avalik näitamine tõeliselt ajalooline sündmus. Publiku toodi 10 lühifilmi pigem minifilmi. Kõige lühem oli meri 38 sekundit, kõige pikem doosema kastetud kastia, aednik 49 sekundit. Tööliste lahkumine, lumi, ärivabrikust vältas 46 sekundit. Küllap oli see üks pidulik ja lootusrikas sündmus seal Grancafees tänu vendade Elumjääride leiutisele elus ja üks huvitav asi, nüüd rohkem liikuvad pildid. Tõepoolest. Kes oleks tol ajal osanud arvata, milline tulevik seda leiutist toob. Tuleb välja, et vennad loomjääride ise oma leiutise tulevikku eriti ei uskunudki. Nad müüsid oma kaamera teistele filmitegijatele. Üks neist oli loos Melie lumi. Ääride tegevus filmi alal jäi õieti päris lühikeseks. Nad pöörasid oma tähelepanu pigem fotograafiale ja eriti värvifotole. Sellegi leiutise patent kuulub neile ja juba 20. sajandil oli lumiääri kompanii Euroopa suurim fotokaupade tootja, kuid filmitööstuses olid Köst jäliti Luilumi jäär, esimesed leiutajad ja loojad. Aastatel 1895 kuni 97 said nad valmis 915 lühifilmi või stseeni ja järgmisel seitsmel aastal veel 613 stseeni. Ja muidugi ei tegutsenud nad ainult kahekesi. Neil oli hulk huvilistest abilisi ja andunud kaastöölisi. Noor Leoni farmaatsiaüliõpilane kaabirelveer otsustas tol põneval ajal, et tema elu peab põhjalikult muutuma. Ta võttis filmikaamera ning läks sellega maailma avastama ja nii sai temast ekslema Kompanii parimaid filmitegijaid. Ta jõudis oma kaameraga Jaapanisse, Indo-Hiinasse, Kanadasse, Mehhikosse ja muudkui film. Abrielveeriv filmid ja fotod suurest maailmast näitavad, kui õnnelik ta oma elumuutuse üle võis olla. 1900 kolmekümnendatel hakkas temagi värvifotoga tegelema ning see, kuidas ta oma piltidel Marokos jäädvustas, on asjatundjate meelest meistrite jäika tänulumjääride leiutistele, kelle filmide esimene avalik näitamine leidis aset 1895. aasta lõpus Pariisis 1995 tähistas kogu maailm filmikunsti sajandat eluaastat. Kest kuidas toodetest Jomneks koba toorest? Film kaunitar ja koletis Aastast 1991 umbes 90 aastat varem kolis Lumjääride pere, siis tere linna, mobla siiri. Siia rajati niinimetatud siniseid plaate ja muid fototarbeid tootev vabrik ning pikapeale tekkis siia lausa lumi ärikvartal, mille väljapaistvaim hoone oli kahtlemata lumi. Perekonna residents. Oma mälestustes on aga just nõmm jäär kirjutanud. Minu isa põdes mingit telliste ja mördimaaniat, ta ehitas mitmele poole suuri ja kauneid härbereid, rajas viinamarjaistandusi ning vägevaid veinikeldreid. Ja lõpuks tuli Momplasija lumi ärivillat. Mamblaseeris kutsus kohalik rahvas lossiks villaplaani tegid Leoni arhitektide läksimbusher. See ehitati valmis 1899 kuni 1900 k. Kas mamplaziiri elanikud võisid seda vabal flossiks kutsuda, sest tegemist oli erakordselt luksusliku ehitusega, milles üht-teist ka juba uue Aalto voo poole kaldus. Kuigi foto järgi hinnates oli asja tundjast hindaja meelest tegemist natuke Heklektilise hoonega Filomi ärivilla keeruline üldjoontes tundub massiivse peaaegu nelinurkse hoonega tegemist olevat mis on aga täiesti ebasümmeetriliselt liigendatud katusel mitu kummalise kujuga torni, mis õige pisut trapetsikujulisi Lowry otsa torne meenutavad ning sakiliste, äärte ja madalate nurga tornikest tega lõppevad. Nende kaunistatud torni taoliste moodustistega vahel on ilmselt katusekoort intervõibolla ateljee hoopis teisest maailmast pärit ohutu klaasaknaga. Vanus traadiga piiratud laia terrassi all, mis kohati katusekorrust ääristab, on kaks alumist korrust majas, mille mitmed eelduvad osad kummaliselt ja ebasümmeetriliselt. Nurklikuks muudavad peasissekäigu kohal tohutul lauge ümarkaare ka aken. Selle kohal suur nelinurkne väike segadusega aken kahelt poolt fassaadi viivad ilmselt külguste juurde, palus traadiga ääristatud madalat kivitrepid täiesti ebasümmeetrilised nagu kogu sopiline fassaad, mille ühte soppi sobitatud stiilne klaasseintega talveaed keeruline ameti efektne targemat teada on kirjutanud. Hoone arhitektuuriline efekt seisneb selle piirjoonte proportsioonides ning materjalide, värvide ja kaunistuste kooskõlas. Valustraadide, terrasside ja rõdude, valge lubjakivi, vööndsimside, jagarniiside, hall lubjakivi, ärkliakende ja korstent, tellised ja valge kivikalasabamustris, kivikatused ning suurepärase talveaia teras, klaas ja keraamilised, plaadid. Lumiääri, villa, vendade Louie Kösti isa Ando allum jäär elas siin kuni surmani aastal 1911. Õieti olnudki just tema, see, kelle soovil see hoone nii suursugune, uhke ja imposantne sai ta majja saabuvate tõldade hiljem autode sissesõiduks. Perekonna valdusse oli ehitatud spetsiaalne kaarja katusega väliseeskoda ning mõned eakamad mon. Plaseeri elanikud on meenutanud, kuidas antaanlumjääri lesk margariin oma ilmatu kõrge katusega autos ringi sõitis. Selle sõiduriista oli Anton spetsiaalselt tema jaoks teha lasknud, et daam oma uhket ooperikübarat kahjustamata sisse ja välja saaks. Maailmale filmikunsti kinkinud lõõiilumine Laar lahkus siit ilmast 1948 tema venda, kus 1954 20. sajandi esimesel poolel moodustasid Lumjääride pere, nende loss ja vabrik Mamblasiiri elu keskpunkti, kuid 1960.-te lõpul hakkas siin kõik alla käima. 1975 said nii villalum jäär kui seda ümbritsevad alad lyoni linna omandiks ja siia rajati aja jooksul lumi, ääri, muuseum, ninglumi, ääri Instituut. Muuseumi külastaja saab aimu, kuidas filmi pioneeride elu nende kunstile pühendatud maailmas siinsete seinte vahel kulges. Nüüd juba enam kui sajand tagasi. Villalomjääri põhiplaan oli tolle aja kohta tavapärane keldrikorrus koduse majapidamise jaoks. Esimene ehk põhikorrus pidulikeks sündmusteks ja vastuvõttudeks kaks ülemist korrust perekonnaeluruumideks. Jah, pööningukorrusel teenijate toad. Kuid maja oli suur ja ruumikas. Siia mahtus näiteks ka läbi kahe korruse ulatuv maalistuudiohoone. Keskosas esimesel korrusel asuvast hallist viib üles uhke palustrad käsipuuga trepp. Hallist saab suurde elutuppa, paremat kätt on köök ja söögituba vasakul piljardituba talveaed. Elutoas saab suurte akendega sisegaleriisse, mille üks ots viib söögisaali, teine piljardituppa. Kui lumiääri villa välisilmes teatud ekstravagantsust võiks rääkida, siis hoone sees on kõik ühtlaselt ja luksuslikult stiilne. Sisekujunduses korduvad kõigis ruumides samad materjalid ja vormid. Põrandate parkett, marmorist ääreliistud reljeefsed, puupaneelid ja ehisviilud, keraamiliste plaatidest freesid ja skulptuur, sete kaunistustega, uhked kaminad, juugendi saabuvale võidukäigule, taime ja lillemotiivid ning värviline klaas. Kõik selles tõepoolest lossi moodi villas jutustab luksuslikust elust ja rikkalikest vastuvõttudest rikkale seltskonnale. Rohkem kui 100 aastat tagasi valminud häärberis olid algusest peale lift, keskete telefon ning iga magamistoa kõrval ka vannituba. Eriti uhke olevat Pereisa Antoni enese magamistuba, kes lisaks oma paljudele huvidele harrastanud ka arhitekti ametit ning pidanud Lonjääri villat oma meistritööks just tema luksuslikus magamistoas, mis on taastatud samasugusena nagu Dali Antoni eluajal peegelduvat eriti hästi selle perekonnaelutase 20. sajandi alguse mamplaseeris Leoni äärelinnas tänu perekonna järeltulijatele ongi saanud võimalikuks restaureerida villa samasugusena, nagu ta noil aegadel oli paik, kus oli tõenäoliselt lust elada. Tulevik kui suunatud avastusi ja leiutisi teha ning kunsti jahvata kunstiga tegeleda. Rõõmud ja päevad niisugust nime kannab lumi, ääri, perekonnafotode, kogu muuseum, villa esimesel korrusel, fotodega püstrumi, äriabi kaasamal kari rõõmud ja päevad. Eks ole kadestamisväärt, elu deviis ja ilmselt väga prantslaslik igast päevast rõõme oodata. Lumi, ääri pere võis seda endale ilmselt lubada perekonnafotodes talletatud ajalugu muuseumi esimese korruse seintel. Kell on nüüd pasteelsetes värvitoonides. Siin on Vahemere päikeseloojang, daami, lapse ja koeraga aeg 1910. Noor Ogislum jäär tabatud päikesepaistelisel õuel üle tooli hüppamas aeg 1888 juba eaka Luilumi filmilinti uurimas. Aeg 1935 aga islamiäär ja tema õde Franz toreda sajandivahetuse aegse auto kõrval. Rõõmud ja päevad. Fotod jätkuvad ülakorrusele viiva trepi kõrval seinal ning väljapanek lõpeb kolmandal korrusel, kus kunagi teenijate eluruumid olid fotosid täiendavad Lonjääri villa maalid. Lumiääri villa maalides on impressionistliku maailmavaadet, nähtamatuid, kättesaamatuid, puudutamatuid, asju nagu valgustuul pilved, vihm, suits ja aur vaid kummaliselt kõlada, aga ju oli siis parasjagu selline. Tegelikult püüti kuidagi jäädvustada uue karmilt tööstuslikku linnapildi kiiret arengut, vabrikute suitsu, linnaliikluse heitgaase ning Azurenevaid rahvahulki tänavatel. Muuseumi esimesel korrusel on olemas ka niinimetatud arengunurk. Siin on näha kogu tehnika, mis lumi ärivendi filmiajaloo algusaegadega seob. Kõigepealt muidugi kuulus kinematograaf, millega Luilumi äär kõik esimesed filmid võttes Nõmjäärid hoidsid selle avastuse endale. Kuigi juba 1896.-st aastast peale oleks sellele päris palju ostjaid leidunud, kuid vennad õpetasid välja uusi filmitegijaid ning saatsid neid suurde maailma laiali. Ühest sellisest Gabriel vöörist oli juba sel moel nägid inimesed filmilinal paiku, millest neil seni aimugi ei olnud. Veel üht Luilumi ääri tolle aja kohta uskumatut leiutist võib muuseumi niinimetatud arengunurgas kohata. Oli 1901, kui Lui avastas võimaluse projekteerida fotosid kuue meetri kõrgusele ringikujulisele ekraanile panoraam, mis vaatajaid ringina ümbritseb, siis kutsuti seda fotoraamaks. Kuid lumi, ääride tehtud filmid, eks ole see kõige olulisem osa nende pärandist. Ville muuseumi keldrikorrusel on projektsioon, eru seini juhatatakse sind läbi kogu vendade fotodes elavatesse piltidesse talletatud karjääri. Ning siin on võimalik vaadata vaata tervelt 80 filmi nende tohutust toodangust. See läheb päris ruttu, kui mõelda, et kõige pikemad filmid vältavad vaevalt 50 sekundit. Teiste hulgas vilksatab ekraanil läbido, maailma esimene komöödiafilm, kastetud kastia. Ja dokumentaalfilm ja kinokunsti sünd jutustab põhjalikumalt, kuidas kõik noil ammustel aegadel algas. Kaasa arvatud lumi, ääri, filmide esimene avalik demonstratsioon Pariisi Frank Cafe ees 28. detsembril 1895. Leonis Mamblasiiris pole mitte üksnes Lomjääri muuseum, tänapäeval tegutseb siin lausa lumi, äriinstituut. Villa on muidugi selle kõige olulisem osa. Jääri vabrikut pole küll enam mammosegadus 1900 seitsmekümnendatel, kuid hoolikalt on alles hoitud Luilumjääri vändatud kõige esimese filmi võtteplats. Tööliste lahkumine pärivabrikust oli see kõige esimene film, eks ole. Selles on näha avatud vabriku väravad ja nende tagataustal seisab kaldus katusega puust laohoone. Praegu on see filmiajaloo tähtsamaid monumente ning siia on rajatud lumi ääri instituudi kinosaal, mille nurgakivi pandi sümboolselt paika aastal 1995 filmikunsti 100. aastapäeva ajal. Meyeri Instituut kujutab enesest filmikunsti elavat muuseumi. Siin näidatakse filme. Publik saab režissööride näitlejatega kohtuda ja siin hoitakse alal kogu filmiajalooväärtuslik koberaadi Meyeri villat ümbritsevasse suurde bar, kui on kujundatud niinimetatud leiutajate alle. Austusavaldus Lomjääri nende eelkäijatele, kelle tehnilised avastused kinematograafi leiutamisele tee sillutasid, pole unustatud kalumine äridele järgnenud kinokunstimeistreid. Nende austamiseks on olemas niinimetatud filmitegijate sein millel kirjas lugematu hulk kuulsaid filmirežissööre läbi aegade tänase päevani välja. Ja siin on filmitegijate jaoks mingis mõttes lausa palverännakute paik. Kui on teada, et näiteks septembris 1992 saabus lumi ääri instituuti režissöör Joseph Mankeevits ning hüüdis tervituseks aitäh Lum jäär, unistuste maagia ja filmimeest. Tänaseks nii põhjalikult muutunud ja arenenud filmimaailmal on põhjust tänulik olla küll. Määride pärandi suurust pole õieti võimalik mõõta. Nad näitasid, et õige teeotsa Nad salvestasid tõelist elu selle liikumises. Sama on teinud kuulsad prantsuse filmiloojad, Jean Renuaar, Jean Vigo, Rober pressoo ja itaalia filmiloojad 1950.-te neorealismi ajastul. Järabertorosse liini ja lugematu arv teisi. Ka tänapäevastes filmides võib aeg-ajalt ikka lumi ääride puudutust tajuda. Filmi tegijad võib-olla polegi ise sellest aru saanud. Mõjukas algus jääb alati alles. Liikuvad pildid, unistused, maagia jäime, sest filmimaailmas pole midagi päriselt nii, nagu paistab ja liikuvate piltide hüpnotiseeri ebatõeline maagia võib isegi ohtlikuks saada. Selle loojad on aga tõelised ja neist oleneb kõik.