Iseseisvuse sünd. Esimene saade kaitseb. Ei ole meie õigusi tunnustatud tsaariajal. Ajutine valitsus. Sotsis meie juures separatismi ja arvas, et ainult suur Vene rahvas revolutsiooniga endale vabaduse võitnud asutava kogu tulevased perre mehed sots revolutsionäärid on samasugused suur vene idee pooldajad nagu teisedki vene erakonnad. Kuigi nende eeskava nõuab föderatiivses Venemaad. Selge, et asutav kogu, kui ta peaks elujõuliseks saama, väikerahvastele peaaegu midagi ei anna. Eestil tuleb koos teiste muu rahvastega oma õigused enesemääramiseks ise maksma. Venemaa ja mitte ainult Venemaa kaosesse paisanud 1900 seitsmeteistkümnenda aasta jõulude eel pärast kohtumist Venemaa asutava kogu sotsrevolutsionääride rühma liikmetega meie iseseisvusarhitekte Jaan Poska poliitikule ja ajakirjanikule Julius Seljamaale. Ja hiljem Tallinnas kokku tulnud eestitegelastele. Venelastel pole enestelgi midagi peale hakata ja muud nõu ei jää üle, kui hakata Eestit iseseisvaks tegema. Ehk nagu kirjutas Eduard Laaman oma kuulsas Poska raamatus tuuline ajajärk, oli Eestil läbi. Torm algas. Niisiis me pakume viies saates raadiokuulajale Eesti iseseisvumise ja iseseisvuse kaitsmise loo. Selles loos on üks peategelane eesti rahvas. Me ei pretendeeri toonaste pöördeliste sündmuste detailselt kronoloogiale ja analüüsile. Pigem püüame kuulajateni tuua tollal elanud ja toimetanud inimeste tundeid ja meeleolusid. Teisisõnu aeg läbi inimeste mälestuste ja mõttekäikude. Saate tegijate tahtel on sarja keskmes poliitik Jaan Poska, kindral Aleksander Tõnisson ja lihtne eesti mees, Kahekordne Vabadusristi kavaler Peeter Laane. Jaan Poska sündinud 24. jaanuaril 1866 laiuseväljal Laiuse vallas surnud seitsmendal märtsil 1920 Tallinnas, riigitegelane, jurist. Lõpetas 1890 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, töötas seejärel Tallinnas advokaadina. Valiti 1904 Tallinnas linnavolinikuks, oli 1913 kuni 17 linnapea. Soosis sel ametikohal uuendusi, arstiabi ümberkorraldamine, naiskommerts, kolija kunstitööstuskooli asutamine. Märtsist oktoobrini 1917 oli Venemaa ajutise valitsuse Eesti kubermangu komissar. Sügisel 1917 valiti asutava kogu liikmeks. Sai 24. veebruaril 1918 Eesti päästekomitee määratuna Eesti välisministriks. Hiljem kuulus Eesti ajutisse valitsusse, peaministri asetäitjana ja kohtuministrina hankist 1918 19 Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil. Ja siis 1919. aastal kodumaale ja nimetati Nõukogude Venemaa aga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Saavutas teisel veebruaril 1920 Tartu rahulepingu sõlmimise. Asutava kogu liige. Suri kodus loomulikku surmaarstid, konstateerisid südame või peaajurabandus skleroosi tagajärjel. Aleksander Tõnisson sündinud seitsmeteistkümnendal aprillil 1875 surnud 30. juunil 1941 Tallinnas sõjaväelane, aastast 1918 kindralmajor astust 1896 vabatahtlikult Vene sõjaväkke. Lõpetas 1899 Vilniuse sõjakooli. Osales Vene-Jaapani sõjas, teenis aastani 1909 Riia õppepataljonis. Osales esimeses maailmasõjas formeerist 1917 Eesti rahvusväeosi. Võttis esimese Eesti polgu ülemana osa lahingutegevusest Riia rindel, Muhumaal ja Haapsalu piirkonnas. Määrati 19. detsembril 1917 Eesti diviisi brigaadi ülemaks. Kui Eesti rahvusväeosad laiali saadeti, arvati Tõnisson reservi ja põgenes Saksa okupatsioonivõimu eest. Soome saabus sama aasta sügisel tagasi ning juhtis vabadussõjas esimese diviisiülemana sõjategevust Viru rindel. Oli 1920 sõjaminister ja 1932 kuni 33 kaitseminister. Määrati 1933. aastal kaitseministeeriumil nõukogu alaliseks liikmeks. Läks, 1934 erru. Oli 1934 kuni 39 Tartu linnapea ja 1939 kuni 40 Tallinna ülemlinnapea. 1937 rahvuskogu liige ja abiesimees. Kuuenda riigikogu liige, mitmesuguste organisatsioonide juhatuse esimees ja liige, Isamaaliidu liige. 1940 arreteerisid Nõukogude okupatsioonivõimud Tõnissoni ja lasksite Patarei vanglas. Peeter Laane sündinud kuuendal detsembril 1898 Holstre vallas surnud 12. augustil 1945 Tallinnas omandas koolihariduse kohalikus kolmeklassilises vallakoolis. Esimese maailmasõja ajal 1917 kuni 18 teenis Viljandis teises Eesti polgus. Vabadussõja puhkedes astus teisel jaanuaril 1919 vabatahtlikuna Scouts väeossa. Võttis osa lahingutest Lõuna-Eestis ning Pihkva ja Narva rindel. Sõjaväeteenistusest vabanes neljandal detsembril 1920 kuni 1944. aastani Viljandimaal talupidaja. Oli Holstre valla nõunik aastatel 1943 kuni 44 omakaitse liige. Holstre valla Birmastu küla põllumajandusjuht. 1944 arreteeriti Nõukogude julgeoleku organite poolt. Suri 12. augustil 1945 Tallinna vangla haiglas number üks kopsutuberkuloosi. Riiklik iseseisvushelesinisest unistusest reaalsuseks saanud kaitstud oma riik üles ehitatud ajalootormituultes käest antud ja pooleks sajandiks kaotatud otsekui ime läbi taas kätte võidetud. Kas ka hoitud? President Lennart Meri ütles 1998. aastal maarjamaa Risti ordeni üleandmisel legendaarsele Soome kindralile talve- ja jätkusõja ühele sangarile Adolf Erik äärmrutile muuhulgas. Iseseisvus on väärtus mis püsib senikaua kuni püsib tahe iseseisvust kaitsta. See lihtne vahekord on omane ka tänapäeval kus valitseb rahvusvaheline õigus. Rahvusvaheline õigus on niisama vana kui õhtuma õiguskord. Ja me peame ju kurvastusega tõdema, et sõdur on õiguskorrale vaatamata olnud. Ainus kilp, mis suudab säilitada sõltumatust ja täna veelgi rohkem suudab ka sõdasid ära hoida. On rahva tahe vajaduse korral oma sõltumatust kaitsta. See tahe on eesti rahvale olnud omasem kui 1939. aasta eesti poliitilisele juhtkonnale. Aga ma ei taha seda ka tolleaegsele juhtkonnale ette heita. Sest probleemid, mida Eesti vabariigi juhtkond oli sunnitud lahendama olid maailma raskemaid probleemid. Ja lahendus, mille valis Eesti poliitiline juhtkond oli niisama nagu lahendus, mille valisid suurte Euroopa riikide juhid Münchenist 1938. Või teised juhid Teheranis ja Jaltas teise maailmasõjaaegadel ja teise maailmasõja lõpuaastail. Ma meenutan seda ainult seepärast, et veel kord öelda tahtest oleneb inimesest saatus ja meie liidetud tahtest sõltub meie liidetud armastuse. Sõltumatu Eesti vabariigi saatus. Sedasama rõhutas autasu eest tänades ka üks Soome kaitsetahte sümboleid. 2004. aastal 100 suure soomlase selgitamiseks korraldatud üleriiklikus küsitluses neljanda koha pälvinud kindral äärm ruut Nõukogude okupatsiooni ajal alates 1960.-test, kui Soome televisioon oli põhjaeestlastele väheseid aknaid, maailmamõjusid omamoodi hinge palsamina. Teleülekanded presidentide vastuvõttudest naabrite iseseisvuspäeval, kuuendal detsembril. Seni kuni 98 aastaseks elanud äärdrud suutis vastuvõtule tulla, oli ta kutsutu ist esimene, keda presidendid kätlesid. Mis kõneleb sellest, kuidas soomlased iseseisvuse eest võidelnud, austavad ja väärtustavad. Mida peaksime tegema meiegi siin Eestis. Soome rahva kaitsetahe on olnud kuulus läbi aegade millele on toetunud ajaloolane professor Seppo Tsetterberg. Ja meie peame mäletama, et Soome oli ju 700 aastat osa Rootsi riigis ja pärast seda Soome oli umbes 100 taastada osa Vene riigist, aga alati meil on kaitsetahe olnud tugev ja pärast iseseisvumist meil ju algas see kodusõda teil Eestis, see oli selgel vabadussõda, noh, meil see oli rohkem kodusõda ja seal punased ja valged nagu me soomes, ütleme nad said toetust saksa alt valget ja Venemaalt punased. Ja, aga peame küll ütlema, et need punaste ja valgete armeed need olid küll veel väga, väga halvas korras pärast seda iseseisvumisnii, et sellised efektiivsed professionaalsed armeed need veel küll ei olnud. Tume valget tähendab, Soome valitsuse armee sai ühe olulise abi niimoodi, et Soomest oli ju läinud eelmistel aastatel Saksamaale noori mehi ja nad said seal koolitust soome keeles, ütleme, nemad olid, jää kärid ja Nad tulid nüüd kodusõja ajal, nad tulid tagasi Soomemaale ja nende panus, see oli oluline seal soomemaisuse armee hulgas. Palju neid oli, neid oli umbes kaks ja pool 1000, nii et see ei olnud nii väike grupp, aga muidugi ka mitte selline suur armee. Ja just need Jäägeri, nende roll oli ka pärast seda sõda väga oluline. Soome riik ehitas oma armeed ja väga kiiresti meie soomes tuliga. Üldine ajateenistus. See on ju oluline iseseisva riigi jaoks. See oli umbes üheaastane ajateenistus meie riigis. Iseseisvus võideti kätte, iseseisvust kaitsti. Milline olnuks stsenaarium? Kui punased oleksid peale jäänud? Seda on väga palju uuritud Soomes ja küll lõpptulemus on selgelt selline, et Soomest oleks stuunud, kas osa Nõukogude Venemaad ja Nõukogude Liidu või Soome oleks olnud mingi selline, ütleme, punane, aga reaalselt iseseisev vabariik, aga ikkagi, nii et see Nõukogude Venemaa roll oleks olnud väga tähtis. Nii et selline soome küll ei oleks sündinud, kui sündis. Teine periood, kus Soome rahva kaitsetahe ilmnes väga selgelt peegeldus talvesõjas ja jätkusõjas erinevalt Eestist Soome hakkas võimsale Nõukogude liidule vastu mida võib öelda selle perioodi kohta. See oli küll väga põnev ja ütleme ka, väga dramaatiline periood Soome ajaloos, kui mõtleme, et mida juhtus sügisel, 39, Nõukogude liit tahtis, et Soome oleks andnud näiteks need Soome lahe suured haaret Nõukogude liidule ja nii edasi ja nii edasi. Aga ka soomlaste, see oli see, nüüd see meie kaitsetahe kindlasti see oli, oli nii suur, et Soome ei tahtnud neid nõukogude liidule pakkuda ja teame, et novembrikuu viimastel päevadel algas meie see talvesõda. Ja see oli võib-olla, et Soome. Ma ei saanud aru, et kui suur see punaarmee ja tugev see on, nii et meil automaatselt hakkas muidugi see kaitsetahe jälle õitsema ja talvesõda, see oli soomlastele ka niimoodi psühholoogiliselt väga tähtis. Sest et meie südamesse ei jäänud sellist mõtet. Et miks meie mitte midagi ei tehtud, miks vastupanu ei olnud ja, ja nii edasi. Muidugi talvesõda oli raske, Soome jaoks, aga ikkagi see oli tähtis. Ja on ju selge, et talvesõda oli Soome iseseisvuse säilitamise jaoks oli olulisem veel kui jätkusõda. Öeldakse nii, et soomlasi iseloomustab see sõna sisu kui palju nüüd seondub ajalooliste erisustega, kui me võrdleme Eestit Roomet sest ütleme, soome talupoeg, Soome eneseteadvus on tegelikult palju vanem kui Eesti eneseteadvus ja see periood, kui tekkis rahvuslik liikumine, see oli ikkagi väga lühike, et kuivõrd võib-olla kaitsetahe sellega seotud, et eestlased andsid kergemini oludele alla. Mulle tundub, et see on küll üks selline tegur ja minu meelest see oluline punkt on see, et Soome talupoeg on alati olnud vaba Feulalismi meil ei olnud Eestis teel oli. Ja Soome vaba talupoeg, temal on alati olnud väga suur motiiv omama kaitsmise jaoks. Meie see vaenlane on noh, see on alati olnud see ja üks ja sama Venemaa ja kaitset kahe Venemaa vastu oli suur, motiveeritud ka, aga peame ka mäletama, et näiteks aastatel 1630 48 Soome talupoeg, Soome sõjamees, oli ehitamas Rootsi suurigi Kesk-Euroopas ja, ja kindlasti see motiiv oli väiksem, sest et nüüd tema seal Kesk-Euroopas ta ei olnud kaitsmas Soomet ta oli ehitamas Rootsi suurriigi ja see nüüd tema jaoks ei olnud nii positiivne asja. Aga minu meelest just see kaitseb Need vanad traditsioonid, seal need ikka veel sügisel 39, need olid niimoodi Soomaste geenides. Mulle tundub, et see on üks selline väga huvitav vahe soomlaste ja eestlaste vahel, aga meie peame seda mõtlema just niimoodi ka ajalooliselt. Me peaksime rohkem usaldama noori. Seda kinnitab Tallinna reaalkooli abituriendi Nikolai kuniitsoni, muide, vene päritolu noormehe kõne, mille ta pidas läinud aasta 13. novembril reali poisi vabadussõjas langenud Tallinna koolipoiste õpetajate mälestussamba juures. Nõnda näeb ja tunnetab oma kohta ja kohust Eesti vabariigi ees. Tänane Tallinna koolipoiss Nikolai, kuniitsen. Reaalkooli õpilane nagu needki noormehed, kes relv käes. Vabadussõjas Eesti iseseisvust kaitses. Härra president, lugupeetud külalised, kallid realisti. Seistes täna siin reali poisi juures, küsin ma endalt, mis meid seob? Maailm on muutunud vähemalt meie ümber ja meie sees. Kas see, mis oli oluline neile vabadussõjas Tallinna õpilastele ja õpetajatele, keda sümboliseerib see kuju on oluline ka meile kaheksanda üheksa aastat hiljem. Nemad läksid oma riigi eest sõtta, kas tänapäeva, no läheks oma riigesseta? Värava noor peaks minema oma riigi eest sõtta. Ja riik, see on ju kodumaakodumaa. Mõelge korraks. Teis tekitab sõna kodumaa, kodu on koht, kus ma olen üles kasvanud koht, mis meid alati ootab koht, kui me võime alati minna maa eestlasele, olnud alati tähtis, me oleme võidelnud selle Maest aastasadu, me ei tohi, ega me ei saa seda ära anda, ärge, mina käin lahti juurde, milles peitub meie päritanu sõda. Sõjaga tahetakse võtta maad meie riiki, aga eelkõige meie vabadussõjaga aeda, seal võtta ära see vabadus, mille eest võitlesid meie esivanemad, esiisa ja esiemad. Oma vabaduse, mille me laulsime, end on 18 aastat tagasi. Paavst Johannes Paulus, teine, kes on kuulutatud 20. sajandi inimeses, ütles kord. Vabadus ei seisne mitte selles, mida me tahame teha õiguses, teha seda, mida peaksime tegema. Sõtta minek on meie õigus ja meie kohustus kohustuse all ma ei mõtle põhiseadust, vaid meie südametunnistust oma riigi, oma rahva, aga eelkõige eali poisi ees. See on igaühe enda asi, kuidas ta võitleb oma riigi eest kasutatav relva rindele aitab oma mõistuse, raha või usuva oma kodumaad. Võite küsida, et miks noormees minema sõtta, aga ses nooruses jõud, nooruses on tulevik. Noortel on usku, noortel on tahet. Noortel on Sirikust julgus mõnede arvates isegi hulljulgust. Kui 89 aastat tagasi läksid kuradi õpetajad oma riigi eest sõtta, arvati, et on hulljulged. Tuletan ajalugu meelde, eestlased võitsid vabadussõja. Aga eelkõige on noortes patriotismi. Hiljuti küsisin oma sõbralt, et läheks ava riigesseta. Ta vastased meid ei rünnata ju, millest ma räägin. Ma ütlesin, et ta vastaks, kas jah või ei. Ütles, et üks mees ei muudaks midagi. Ma ütlesin, et ta vastaks. Ütles, et ta läheks. Meie näeksime. Me taastame kaitsta oma kodumaad. Kui noor ei lähe oma riigi eest sõtta, siis mina nimetaks teda reeturiks. Kui noor elab Eestis ühe Eesti riigi oma kodumaa eest omaenda vabaduse eest sõtta ei austa neid seadusi, need kirjutatud ja kirjutamata seadusi ei austa riiki ja tal ei peaks olema kohta meie kallil maarjamaal. Ja lõpetuseks ma tahaksin lugeda ühe salmi Enn Uibo luuletusest, mille ta on kirjutanud vabadusvõitlejate auks. Leitud vapruse, ülima käsu läinud, ent kartmatult eeselul saanud hülgeemad, asu surra võitluses Isamaa ees. Ärgem unustagem sedagi, et ajal, mil Eesti vabariigijuhid sõlmisid saatusliku nõndanimetatud baaside lepingu Nõukogude Liiduga leidus ometi inimesi, kes püüdsid viimase hetkeni lepingu allkirjastamist takistada. Üks neist oli noil päevil juba erus. Vabadussõja olulisemaid väejuhte kindralmajor Aleksander Tõnisson. Tollane Tallinna ülemlinnapea. See on surmaotsus Eestile. Meile esitatavaid nõudmisi on võimatu mitte ette näha. Kõik eelnevad sündmused viitasid ettekavatsetud agressioonile. Piiririkkumised maalia õhus põhjendamatud süüdistused on mõeldud meie hirmutamiseks, millega loodetakse meid kuulekusele sundida. Mobilisatsiooni viivitamatu väljakuulutamine mõjuks neile kainestavalt ja nõuaks algsete plaanide muutmist. Järelikult ajakadu. Peame kaitsma neutraliteedi terve maailma pilgu all. Kuidas mõtestada rahva kaitsetahet tänapäeva maailmas? Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots. Kui kaitsetahtega riigikaitsega seostati möödunud aegadel valdavat sõjalist kaitset, siis täna on NATOs käibel selline mõiste nagu komprichensside provitš, ehk siis laiapõhjaline lähenemine sellele küsimusele, kuna kaitse nüüd laieneb mitte ainult puhtsõjalistele aspektidele, vaid puudutab ka tsiviilpoolt ja nõndanimetatud vahepealse asümmeetrise ohte. Sellepärast tänases mõistes kaitse kaitsetahe on midagi oluliselt teistmoodi või teist võrreldes sellega, mis ta ütleme 100 aastat tagasi oli kui palju see puhtsõjaline osa praegu mängib rolli? No raske on protsentuaalselt öelda, see oleneb täiesti ka riigi geograafilisest asukohast julgeolekukeskkonnast nad on nii erinevates kohtades need riigid üheselt võime öelda, et me oleme nii NATO kui euroliidu jaoks kuivoolaga Lääne tsivilisatsiooni jaoks piiririik. See tähendab, et neil on kõrgendatud vastutus mitte ainult enesekaitse osas, aga meil on ka teatud vastutus kaitse teostamise eest meie partnerite huvides. Nagu ühel piiriliigirikka. Kas teie arvates tänases Eestis on rahva kaitsetahe piisav, kas ta oleks piisav sellisel juhul, kui meid rünnatakse, võtame sellise hüpoteetilise olukorra, on palju ju tegelikult räägitud sellest, et meie noorte kehaline seisund on halb, et tihtipeale paljud ei kõlba isegi ajateenistusse nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja rahva üldine hoiak, kuidas te iseloomustaksite, et seda kaitseväejuhina. No kui uskunud erinevaid küsitlusi, siis võib küll öelda, et Eesti rahva kaitsetahe on kõrge kui see protsent küündib juba 78 79 protsendini, ma mõtlen toetusprotsent, see on ikka väga hea näitaja tegelikult muidugi selles, et välja öelda või, või mida iganes. Teine kui palju siis rahvast välja tuleb ja on valmis tegutsema, kui asi praktiliseks läheb? Mina nagu sain ju väga suur ergutus selles osas ja enesekindlust testida rahvad, tahtes kaitsta oma riiki just aprill, mai sündmuste aegu. Sest tõepoolest oli olukord, kus kaitsejõud tegelikult ei olnudki plaanis, kaasatas nende rahutuste likvideerijaks, mis olid vabatahtlikke, oli väga palju ja osa neist ka rakendus läbi kaitseliidu abipolitseinike. Seda mul täna on küll veendumus selles, et eesti rahvas tahab oma riiki kaitsta, on ja tuleb ka välja, et seda teha. Tegelikult. No kaitsetahte kõrval on vaja ka kaitseressurssi, kuidas me nagu selles plaanis välja näeme Eks me oleme ka ütleme, oma riigikaitsevalli ehitamises käitunud kui lapsed noh, täna võib-olla teismelised juba, sest palju on tehtud vigu. On ju teada eestlase iseloomupära, et igaüks kõige targem ja alati tema ainuõigelt ja üksi teab, kuidas see kõige õigem tee on ja see on põhjustanud tegelikult seda, et meie ütleme, potentsiaal nii inim- kui materiaalsete ressursside poole pealt oleks võimaldanud palju rohkem ära teha, kui me täna teinud oleme. Aga me oleme ikkagi suht hästi arenenud ta. Ja meil on olemas need vahendid, millega kaitsta Eestit. Me püüame praegu ka lõplikud süsteemi üles ehitada juhtimise osas mobilisatsiooni küsimustes kindlasti pöörduma ka Eesti rahva poole, eriti reserv väelaste poole. Sellise luudega tuleksid õppekogunemistele, et me saaksime selle reservarmee, millel kogu Eesti sõjaline kaitse tugineb ka korrastada, tuletada meelde need kogemused ja teadmised, mis nad kunagi said sõjaväes. Et see oleks tõesti toimiv süsteem. Ja ma tahan öelda, et minu veendumuse järgi hakkab meie rahvas üle saama seda aastakümneid põetud alaväärsuskompleksist mis tuli nendest õnnetutest sündmustest 39. aastal 40. aastal. Tohututes kaotustest kaotasime 18 protsenti elanikkonnast, praktiliselt, kusjuures ilmselt parima osa elanikkonnast. Me tuleme sellest aeglaselt välja sellest olukorrast ja see muidugi sisendab ka kindlust, et rahvas hindab oma iseseisvust oma riiki ja on valmis ka seda kaitsma. Eesti osaleb mitmetes tõsistes rahvusvahelistes missioonides mitmes paigas maailma kriisikolletes, et mida see annab kaitsetahte seisukohalt. Seal osalevad loomulikult profid. No tõepoolest, meil on praegu lahingüksused Afganistanis, Iraagis, Kosovos ja on ka üksus, praegu asub Rootsis ehk siis Põhjala lahingugrupis. Nad ei ole küll missiooni läinud veel, nad on ooteseisundis, aga nad ikkagi täielikult ette valmistatud ja valmis sinna minema. Missioonides osalesime, tähtsus. Seda ei saa alahinnata, tegelikult sellepärast me kuulume rahvusvahelisse kaitse organisatsiooni. NATO'sse Me kuulume rahvusvahelise organisatsiooni ehk euroliitu, mis on küll rohkem võib-olla majanduslikku, poliitilist laadi, aga ka nüüd juba sõjalised emissiooniga. Kui me tahame nautida meie liitlaste tuge ja abi meile, siis tähendab peame me ka oma panuse sõjalises lini Sandma nendesse organisatsioonidesse puudutab NATOt euroliitu ja kui näiteks NATO võib-olla läbi mingit missiooni, loomulikult on meie kohus ka oma jõudude kohaselt selles osaleda. See on üks aspekt teene muidugi seesama alaväärsus kompleksi ületamine, et me võime oma rahvale oma sõduritele oma meestele sisendama, et Eesti sõdur on hea sõdur kui ta saab korraliku väljaõppe. Ta võib olla maailma parim sõdur. Et ei ole veel midagi karta ega põdeda selle üle vaja ja lahinguväljal, aga kui isegi suurem vaenlane on, et kui mees on väljas ja välja õpetatud, suuteline ka väga suurte ja vastutusrikaste lahingülesannetega hakkama saama, neil on ju ajaloolise näite, et võtan sedasama Soomet, Soome talve- ja jätkusõda. Soomeugrilased on läbi ajaloo olnud head sõjamehed, teine asi, kui hästi või halvasti on nad välja õpetatud olnud või organiseeritud. Väga tihti on, nagu see organisatsioon põhiline pool vajaka on, eks me selle vabadusvõitlusega võib olla suures osas kaotasime pärast, et oli vähene väljaõpe omal ajal muistsel ajal. Ja võib-olla ka juhtimine ei olnud tasemel võrreldes ristirüütlitega, sellepärast ongi tähtis. Meil ei ole kvantiteeti massi, aga me peame selle puuduse likvideerimine kvaliteedi arvelt. Tähendab õppima oskama sõdida ja õppima ja oskama juhtida sõjategevust, olgu siis meie oma kodumaa kaitseks või, või ka siis liitlaste ridades kuskil mujal. Nii et ülima kaitsetahtega soomlastega võrreldes me ei pea väga silmi maha lööma. Mugav, me oleme sama ugrilased ju ma arvan, mis poolest. Me oleme kehvemad võib-olla ainukene, et et psühholoogiliselt meierei veel ei jõudnud sellele järele. Sest soomlase vundamees või naine jaoks on loomulik, et kui on oht mingi kodumaale, siis iseenesestmõistetavalt ta läheb ja kaitseb seda kodumaad meie olemas tõusuteel selle arusaamise juurde. Ja ma arvan, et see on nüüd ainult, ütleme aastate küsimus, aja küsimus. Me jõuame sellel tasemel välja. Tuulisest ajast algavast tormist räägime juba järgmises saates. Esimeses saates tegid kaasa Jaan Poska, Aarne Üksküla, kindral Aleksander Tõnisson, Ain Lutsepp Scouts väeosa võitleja Peeter Laane, Anti Reintal, Lennart Meri, Egon Nuter. Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots, Soome ajaloolane Seppo Tsetterberg, jah, reaalkooli abiturient Nikolai kunitsen. Helirežissöör Külliki Valdma. Saatesarja autor Tiit Karuks.