Tere hea kuulaja, kirikuelu saade on alanud, minu nimi on Lauri Beekman ning tänasel päeval, mida paljudes kirikutes peetakse ka tarkusepäevana tahamegi rääkida loomulikult haridusest, hariduse andmisest, koolidest, täpsemalt aga läbi usuõpetuse perspektiivi. Sel teemal on minu vestluskaaslaseks Hugo Treffneri Gümnaasiumi usuõpetuse ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein. Hugo Treffneri gümnaasium asub siis Tartus. Toomas Jürgenstein on ka kahe, usub tuse õpiku autor. Seega usun, et ta on kõige õigem mees, kellega rääkida tänase päeva olukorrast usuõpetuse valdkonnas. Kuigi usuõpetus on selline vaidlusalune asi Eestimaal ühed tahavad, et ta oleks kohustuslik aine teiselt poolt ei leita selle veel võimalik olevatega. Ma siiski oma kohta on. Ja Hugo Treffneri gümnaasiumis on igatahes ta suure au sees, nii nagu nii nagu selgelt kuulda on. Räägi kuidasmoodi. Kuidas sa näed praegu Eestimaal usuõpetust õpetajana on seda nagu kerge anda ka just mõeldes nendele õppematerjalidele ja vahendit. Eks see mulje on ilmselt kahetine. Ühest küljest noh, ka meie koolina Hugo Treffneri gümnaasiumi tuleb tulevad 10. klassi õpilased kokku väga mitmetest koolidest, põhiliselt Lõuna-Eestist, aga ka mujalt ja vähemalt kümnendas klassis tuleb ületada küllalt suuri eelarvamusi selle aine suhtes. Arvatakse, et võib-olla siin on tegemist teatavat laadi ajupesuga või millega iganes on need suhted on paigas ja tõepoolest keskendutakse aine õppimisele küsimuste üle, diskuteerimine isele. Siis on selle aine andmine puhas rõõm ja, ja see on huvitav ja need diskussioonid annavad ka õpetajale väga palju. Muidugi tõepoolest õppematerjalidega ei ole väga lihtne, eriti põhikoolis, gümnaasiumiosa on siiski enam-vähem kaetud, aga põhikoolis on tõepoolest väga palju materjale, tuleb õpetajal endal koostada ja ja ma kujutan ette, et tihti võivad õpetajad üsna hädas olla. Sa rääkisidki sellest. Millised, nagu on kartused usuõpetuse suhtes, kuidas sa nüüd ise näed juba praktiliselt nii mitu aastat seda ainet andnud, et mis on tegelikult siis usuõpetuse selline peamine funktsioon, milleks kool nagu põhimõtteliselt oma õpilastele seda andmas on? Mul on selle kohta tavaliselt mitu vastust, üks on, vahel ma olen, püüan olla diplomaatia, ütleme diplomaatiliselt, et, et usuõpetuse eesmärk või kus nimetataks teda religiooniõpetuseks on anda õpilasele teadmisi religioonialalt, see on niisugune diplomaatiline vastus ja teadmised, see neutraalne, neutraalsed teadmised, noh, need ei sega tavaliselt kedagi, kui ma ikkagi sügavamalt mõtlen. Sest mul on ka kindlasti üks niisugune ideoloogiline eesmärk. Ja ma püüan tõepoolest õpilasi viia sinnamaale, et nad, et nad saaksid aru, et religioon on tõsiseltvõetav elusfäär religioon on tõsiseltvõetav osa elust, nad kas nad jäävad agnostikuteks, mitte usklikeks. Kas nad jäävad luterlastesse baptistideks, meetodistideks või, või ka budistide, eks see nagu ei ole minu otsustada. Aga mina mõtlen koos nendega religioossetel teemadel, viin neid lähemale sellele religioossele, mõttemaailmale, kuidas see mõttemaailm seondub meie õhtumaise kultuuriga ja tavaliselt tõepoolest, kui ma olen eesmärke sõnastada püüdnud, siis on see ikkagi tõepoolest, et mõista seda, et religioon on tõsiseltvõetav, elus väärt, on väga tõsine elusfäär ja seda ignoreerida või seda vältida oleks kurjast. Sa oled teinud ka usuõpetuse õpikut, mida sa selle tegemisel nagu oli seda kerge üldse teha ja mida sa selle tegemisel silmas pidasid? Jah, eks nende õpikute egole, nõnda et hiljem olen tundnud, et võib-olla see kogemustepagas on võib-olla olnud veel natuke õhukesevõitu ja ja kas või mõelda välja häid küsimusi mida õpilaste arvutad, arutlusteemasid rühmatöid, et võib-olla nende eriti esimese piibliõpiku puhul. Ma tundsin, et võib-olla need jäid natuke liiga teoreetilisteks ja niisugune pikem kogemus oleks kahtlemata kasuks tulnud, teisalt kusagilt pidi keegi alustama ja ja võib-olla see tulemus ka sugugi kõige hullem ei ole. Aga ikkagi kandvad mõtted olid needsamad, mida ma ennist nimetasin, et religioonialaste teadmiste koha peal ei jääks niisugust sügavat auku, kus noh, kasvõi mõnda kuulsat maali vaadates inimene ikkagi noh, nii palju kui on, ütleme keskajal piiblistseene või et ikkagi tabab ära, kes on kes või millega on tegemist. Kust tulevad väga paljud meie tõekspidamised, meie eetilised seisukohad ja eks ma kõike seda püüdsin jõudumööda käsitleda ja ka sinna õpiku kaante vahele panna. Õppematerjalide poole pealt on Et siis sellel suvel tulnud ka üks lisand Eesti kirikute nõukogu on valmis saanud ühe video sellise seeriaga vajalike ajatu räägi natukene sellest. Jah, mulle tundub, et seal on väga tänuväärne algatus. Esiteks jällegi kinnitan paljuski oma kogemusele tuginedes viimases klassis ma olen õpilastega külastanud, püüdnud lausa iga nädal külastada mõnda pühakoda ja olen õigeusu katoliku baptisti adventistid ja aga see on võimalik ainult suuremates linnades, ma kujutan ette Tallinnas, Tartus, võib-olla ka Pärnus, aga Viljandis, aga mitte väiksemates väiksemates paikades ja seda enam, ega see kokkuleppimine ei ole ka suurlinnades alati sugugi lihtne, seda enam, et tund kestab 45 minutit. Meil on küll õnneks ka iga nädal topelttunnid, kus kaks tundi on koos ning ütlemise tulemise minemise aeg, noh tänu sellele on võimalik ise kohal käia, nüüd nendes koolides, kus niisugused õppekäigud lihtsalt võimalikud ei ole siis on võimalik teha neid õppekäike teoreetiliselt ja ja siis vaadata, vaadata vastavaid kirikuid videolindi vahendusel, kuidas seal ka kõnelevad vastava kiriku liikmed, mida nad kõnelevad, missugused on nende seisukohad, miks nad on just selle kiriku liikmete, minu meelest on see väga õpetlikke hea materjal ja seda enam, et õpetaja ei pea tingimata näitama selle pooletunnise kasseti lõpuni, vaid võib kasutada näit näitlikustamiseks võib-olla ainult viite minutit kümmet minutit. Ja minu meelest on see tõeliselt hea, et Eesti kirikute nõukogu niisuguse asjaga hakkama sai ja minu meelest vägagi vägagi mõõduka hinna eest. Minu minu mäletamist mööda maksis videode komplekt 400 krooni, mis talinud üheksa video kohta ei ole sugugi palju. Usuõpetus on hetkel vabatahtlik ja üldiselt lapsed noored, ega nad endale selliseid lisatundi väga võib-olla ei taha võtta teise poole pealt, siis võivad tõesti olla sellised kartused, mis eales tehakse sellest tunnis, aga nüüd siis ka esimesel septembril, uue kooliaasta alguses. Paljudes koolides alustatakse taas usuõpetusega, nii nagu seda võib-olla möödunud aastatel juba on tehtud mõnes koolis ehk alustatakse seda võib-olla esimeste aastatega. Mida sa nagu ütleksid niisiis lapsevanematele, aga suunatuna, võib-olla ka õpilastele, miks minna, usu, õpeta mitu tundi vabatahtlikult sinna ei peaks minema. Ega te tõepoolest ei ole lihtne õpilasele õpilase öelda, et miks sa just peaksid siia tundi tulema, seal on ju linnas palju huvitavamaid võimalusi või kusagil kooli välikoolivälisel koolist väljaspool, aga minu kogemus ikkagi ütleb, et nii head kohta, kus saab diskuteerida, mõtteid toetada niisuguste suurte küsimuste üle nagu teist kardan õpilastele enamasti ei ole alates ikkagi esimesest klassist õpilast vaevavad suured küsimused ja noh, kasvõi see, et kas võib-olla see, mis me maailmas näeme, ongi kõik või on või arvavad osad inimesed, et võib-olla selle taga on veel mingi suur suurem noh võib-olla mitte igal sammul tunnetatav jõud. Et kas see elu siin maa peal noh, 70 80 aastat, kas see ongi kõik või on veel midagi? Need küsimused, laps esitab endale juba õige õige varasest noorusest ja et niisuguste küsimuste üle kõnelda, diskuteerida, vaielda, arutada minu meelest on see ikkagi osa osa haridusest ja ja selleks on ideaalne võimalus usu või religiooniõpetuse tunnis, sest nii palju kui on minul kogemise õpetajatega ei ole Eesti õpetajad, niisugused oma vaadete pealesurujad, Nad jätavad vastused lahti. Püstitavad küsimusi toovad välja näiteks seisukohti, nagu inimesed on ajaloo jooksul mõelnud ja mõtlevad ka tänapäeval avavad nagu uusi maailmu, aga noh, et kõik otsused jäävad ikkagi õpilaste endi teha ja ja just nimelt niisuguste sügavate küsimuste üle arutamine selleks sobib. Religiooniõpetuse ideaalselt, seda enam, et et noh, see on küll gümnaasiumiastmes mõnda aega kohustuslik olnud filosoofiatund, mis võiks kanda natuke analoogilist funktsiooni, ka see on nüüd kohustuslikust õppekavast väljas. Vaat ei saa kunagi ühegi teise inimese inimese sisse pugeda ja aru saada, mida ta just mõtleb, aga mulle tundub, et need on ikkagi nii üldised küsimused, mis on omased meile kõigile ja inimesed ja lapsed ka tahavad nende üle mõtelda. Ning üks võimalus selleks on tõepoolest religiooni tund või kuidas käib Haapsalu kandis vist öeldakse usukas selle kohta üks väheseid koole, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium, kus õpetatakse täiesti teisest 12. klassini. Nii et tulge usukasse. Ja ma pean oma mingi üks kordne Eesti. Veega. Mõõnest auto, beebiraamatus. Et harjutada klaveri? See usukas või siis religiooniõpetuse tund on loomulikult üks vahend, mille kaudu kirik kristlaskond püüab ka vahendada oma püsiväärtusi üldise ühiskonnaga ja on, mida jagada. Kuid kuidasmoodi veel kirik on ühiskonnas oma sõna kuuldavaks tegemas ja milline on tema panus ka näiteks poliitilisel areenil. Sellest rääkisin täpsemalt Alar kilbiga, kes on alles kaitsnud oma magistritööd just nimelt ühiskonna ja religiooni vaheliste suhete alal. Räägi natukene sellest, milline olukord valitseb praegusel hetkel meie poliitilisel maastikul kui mõtleme kristlastele, kirikutele, millisel määral või millise kaaluga on nad kaasa löömas. Selles suures poliitilises mängus. Ühelt poolt, ma arvan, et nii kümmekond aastat tagasi olid kristlased märksa aktiivsemalt poliitikas, vähemalt vaimulike tasemel oli kristlik demokraatlikud parteid ja vaimulik oli märksa rohkem üleriigilises poliitikas, kui on praegu. Eks kirikul oli kohe alguses ka rohkem selgemat vajama huvisid esindada Riigikogus, näiteks isamaaliidus on kristlik-demokraatlik ühendus sisuliselt lakanud tegutsemast tänaseks päevaks, teiselt poolt kolm aastat tagasi loodi või natuke rohkem kui kolm aastat tagasi loodi kristlik Rahvapartei, see näitab, et kristlased on uue hooga tulemas ja jäämas poliitikasse. Sest mitmed parteid, mis ei saanud Riigikokku aastal 99, on sisuliselt lõpetanud oma tegevuse, aga kristlik Rahvapartei jätkab hoolega ja teiselt poolt, nüüd, kui Res Publica juurde taas erustatakse jälle Eesti kristlikku liitu, siis seegi on märk sellest, et, et kristlased ühelt poolt on nagu tulemas rohkem poliitikasse ja võtavad ühiskondlikke küsimusi tõsisemalt. Ja ma arvan, teiselt poolt ka seda, et, et ka ühiskond on muutunud rohkem avatumaks näiteks ühisühiskonnas ja poliitikas viimastel aastatel, sellised sotsiaalsed küsimused on muutnud muud saanud märksa olulisemateks. Kui oli esimene sotsiaaltöö kongress umbes viis aastat tagasi, siis seal ei räägitud veel tõsiselt sellistest teemadest. Tänavalapsed ja vaesus aga aasta tagasi, kui oli sotsiaalteine kongress, siis seal ei, seal, need olid ju, et põhiküsimustest ja, ja ühiskondliku selliste sotsiaalsete probleemide lahendamise juures ootab kirikute Kristlastelt rohkem ja nüüdki kui vaadata näiteks Res Publicat ja haavo hüprust, kes ta vähemalt kristliku liidu rajamise päeval Res Publica juurde on selle ürituse eestvedajaks, siis tema on ju ka selle suuna esindaja, mis pooldab kiriku aktiivsemat sotsiaalset rolli. Et teatud mõttes on toimunud selline kristlaste võib-olla ka nagu valutum minek poliitikasse, sest võib-olla sellised esimesed reaktsioonid olid kümmekond aastat tagasi ka sellised, et mindi kas väga-väga radikaalselt või, või teiselt poolt kristlased ise kaaskristlased pidasid halvaks, et miks kristlased sinna lähevad, et me ei peaks nagu üldse minema, aga nüüd on jõutud sellisele rohkem rahu meelsemale minekule, on ära harjutud nägema, kuidas demokraatlikus ühiskonnas asjad käivad ja nähakse selles rohkem kui normaalset protsesse, et sellised isegi kristlik Rahvapartei, mida aeg edasi, seda tundub, et ka nemad harjuvad ära sellise poliitilise kultuuri ja sellised äärmuslikumad seisukohavõtud ja sellised asjad kipuvad jääma tahaplaanile. Üks asi on, on nagu päris, osalemine selles poliitilises masinavärgis, teine asi on aga osaleda aktiivselt just ühiskonnategevuses oma magistritöös, sa oled nüüd tugevalt nagu tegelenud just selle religiooni ja ühiskonna suhetega. Räägi, mis võiksid olla. Mis ühiskonna poole pealt on nagu see ootus ka võib-olla lisaks sellele sotsiaaltööle, millest sa juba rääkisid, mida, nagu kirikutelt Kristlaskonnalt ehk veel oodatakse, mis oleks võib-olla see koht, mida me veel võiksime täita. Et kes on meie väikene ühiskond, oleks rikastatud kristlaste kirikute poole pealt. Kirik kindlasti peaks olema ka selline kõlbluse mõõdupuu ja normide kandja vähemalt laias laias perspektiivis ja kui vaadata ka tänapäeva Eesti kirik, kui näiteks Eesti kirikute nõukogu milliseid seisukohavõtte on nad teinud, siis võrreldes teiste maadega on kirikut oma seisukohavõttudes märksa sellised üldsõnalisemalt lähtuvad üldpõhimõtetest ja ei ole niivõrd radikaalsed kui näiteks Poolas või võitsehhis, kus katoliku kirik on väga selgelt mõistnud kõik abordid igasugused abordid, et hukka ja on nagu detailselt ette kirjutanud või seadnud normid, mis, kui nad näevad ette detailseid lahendusi, aga Eestis kui kui kirikute nõukogu näiteks avaldas oma seisukohta abordi küsimustes, siis öeldi põhimõtteliselt et tegemist ei ole positiivse nähtusega, nii et ma arvan, et seda ühiskond ootab mingil määral nagu rohkem mitte mitte nagu väga reaalsust mittearvestavat seisukohavõtte ja sellest lähtuvalt ka sellised olemuslikke norme ja pealesurutud norme, aga ka aktiivset osalemist siiski ühiskonnas. Demokraatlik ühiskond on selline, et mis, mis põhineb demokraatia põhinebki, sellel, et ühiskondlikud huvigrupid aktiivselt väljendavad oma seisukohti. Sellised olidki meie tänase saate teemat soovin teile ilusat jätkuvat tarkusepäeva ja kõigile neile, kes siis homsest on taas kord asumas kooliteele. LCD oleks ikka huvitav ja teil oleks küll, aga isu ja soovi sealt õppida iga poole pealt olgu see siis usuõpetuse tunnis või missuguses teises tunnis tahes. Minu nimi on Lauri Beekman. Soovin teile kõike parimat.