Iseseisvuse sünd. Neljas saade, pöördeline aas. 1919. aasta jaanuari alguses on punaarmee väeosad Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel kommenteerib ajaloolane Ago Pajur. Pööras vabadussõja käigus sai alguse 1919. aasta jaanuari esimestel päevadel neljandal-viiendal kuuendal oli, kuidas kuskil murdelahingud toimusid ju erinevates rindelõikudes tegelikult ju mingit terviklikku rinnet, mis oleks ulatunud ühest otsast teise, ei olnud olemas, olid ainult sellised vastupanusõlmed ja tugipunktid tähtsamate suuremate asulate eel või juures ja sellepärast ka need lahingute ajad ei langenud päriselt kokku, aga noh, üldiselt on ju need lahingud tuntud, eks ole, Kehra algus neljandal jaanuaril soomusrong pillutas laiali pealetungiks valmistuva Eesti punase kütipolgu ühe pataljoni seejärel juba soomusrongide edasitung, samamoodi Aidu lahing enne Põltsamaad, Kärstna lahing enne Viljandit Voltveti lahingud Pärnu eel ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja vastupealetungile üldisele vastupealetungile läks Eesti rahvavägi üle ju juba kuskil kuuendal, seitsmendal, kaheksandal jaanuaril, kusjuures seevastupealetung osutus tõepoolest ülimalt edukaks ootamatult edu kaks. Kui punaarmeel oli võtnud Narvast Tallinna alla jõudmine siiski kuu aega ja veidi rohkemgi siis tagasi mindi napilt kahe nädalaga ja punaarmee ei suutnud kuidagimoodi sellest ootamatusest toibuda. Täpselt samamoodi ka lõunarindel, kui, mis ju selliseks tüüpiliseks sündmuseks võiks olla Tartu vabastamine, mis sündis täiesti ootamatult ja isegi ülemjuhataja sai sellest kõigest teada alles tagantjärele, ilma et ta oleks vastavaid korraldusi andnud. Õigupoolest Laidoner oli küll korralduse Tartu vabastamiseks andnud, aga hoopis teisest küljest vabastamiseks tehti ettevalmistusi teises diviisis, teise diviisi staap paiknes tollal Viljandis. Aga Tartu tegelikeks vabastajateks olid ju teatavasti hoopiski tapalt lõuna suunas pöördunud soomusrongid koos Kuperjanovi partisanidega, nii et täielik ootamatus. Paraku sellist edu ei saanud olla siiski väga kauaks. Edu sai kesta täpselt nii kaua, kuni punaarmee ülemjuhatus taipab, et Eesti rindelõigus on midagi korrast ära. Papp ja saadab Eesti vastu uued abiväed. Ning tõepoolest, kuigi esimeseks veebruariks jõuti ju praktiliselt kogu Eesti vabariigi territoorium punavägedest puhastada algas juba veebruari keskel punaarmee uus pealetungijad, vallandusid vägagi ägedad ohvriterohked ja rasked lahingud peamiselt Kagu-Eestis Petseri Võru piirkonnas aeg-ajalt lähenesid, et väed ka Valgale ja mõisakülale. Olukord hakkas tegelikult pöördeliselt lahenema alles pärast nende lahingute lõppu, ütleme siis kusagil 1919. aasta maikuus. Kindral Tõnisson meenutab aastavahetust. Ülemjuhataja ja peaminister, kellele seisu koralle rindel isiklikult üksikasjaliku ettekande tegin olid minuga täiesti ühel arvamusel, et kätte on jõudnud otsustav silmapilk. Ja et nüüd kõik jõud tegevusse peab rakendama. Et kõik mehed, kes lahinguväljale kasulikud võivad olla ja seni Tallinnas asunud viibimata rindele tulevad saata tehti kõige kiiremat korraldused. Kõigi Tallinnas asuvate väejõudude väljasaatmise tähtajaks määrati teise jaanuari hommik kell kuus. Kindral käis värskele abiväel Jõelähtme vastas. Mulje oli yhe. Mehed olid hästi riietatud, korralikult varustatud ja distsiplineeritud. Eriti hea mulje jättis kindralile spordiseltsi Kalev meeste baasil moodustatud kalevlaste malev. Üksus, kes vabadussõjas palju kuulsust kogus. Kalev lasi, oli lust näha osalt õige soliidsed härrad, teiste seas ka tuntud nimed seltskonnast sanitaaride ametis, professorid, mehed, väga tõsised, saadakse silmapilgu suurusest aru. Nüüd ehk ei iialgi. Julget pilgud räägivad usust meie õiguse ja oma jõu sisse. Valmisolekust viimase veretilgani Isamaa eest võidelda. Ainult vähevõitu tuli, näid. Kalevlaste ilmumine rindele oli seda rõõmustavam, et nende ridades ka intelligentsi tuli. Seni oli see element, välja arvatud koolipoisid lahinguvälja vastu õiged, tagasihoidlik olnud. Viljandimaa talumees Peeter Laane on üks laadsemaid mehi, kellele on määratud kaks ühesuguse liigi ja järguga teenetemärki. Tegemist on vabadusristi teise liigi kolmanda järguga. Esimese teenis Scouts väeosa A-kompanii 20 aastane reamees laane välja vapruse eest pikksaare jaama vallutamisel 21. jaanuaril. Kuulid tabasid nii meie mehi kui punaseid. Kuulsime hüüet tuld ja täägi löögivalmis. Olime osa punaseid, sattus segadusse ja jooksis parajas jaamast väljuva kaubarongi poole. Jõudsime jaamale. Kuulipildujad tulistasid kogu aeg. Võtsime ära punaste kuulipilduja. Nüüd said nad tulid juba oma relvadest punased tooksid, kuidas keegi sai, tulistasime punaste mahajäetud Maximine aeglaselt metsa, vahel liikuv ja omasid ootab. Rong oli väga hea sihtmärk. Maha jäänud vere Ridalas ei ole seda head tabamist. Heinrich Laretei meenutab oma mälestusteraamatus saatuse mängu Caniks. Milliste relvadega tuli vabadussõjas sõdida, sellest on aimu ainult neil, kes ise sõja algupoolel rindel viibisid. Jõudnud oru jaamani leidsime soomusrongi Johan Pitka ja kapten Partsi juhtimisel. See tegi paar rünnakut Vaivara ja auvere jaama suunas. Kuid olles ilma jalaväe toetuseta, sõitis tagasi jõhvi. Ootamatult sain mina korralduse asuda oma suurtükiväelastega soomusrongile. See pidi olema aurujaamas. Olin mõistagi rõõmus, et saan lõpuks oma erialale kuid jaama jõudes oli pettumus suur. Mis ma eest leidsin, oli soomusrong hane jalgades. See koosnes ühest osast kaubaplatvormist, mille küljed olid kahekordseks tehtud liivakottidega välise ja sisemise seina vahel. Poole platvormi peale oli ehitatud plekk-katus ja selle all asusid üks kolmetolline vene välisuurtükk. Padrunikastid ja raudahi. Platvormi taga oli vana vedur ja selle tagavagun, mille üks pool oli ette nähtud reisijate ja teine posti jaoks. See oli kõik. Vedur oli halvas korras ja lekkis, mistõttu vedurijuht tõrkus välja sõitmast tuli ohvitser paigutada vedurijuhi kõrvale, kes revolvriga ähvardades sundis viimast edasi sõitma. Et paremini tuld juhtida, asusin platvormil olevale katusele jalad üle ääre alla rippumas. Nii sõitsimegi rinde poole. Metsa vahelt välja jõudes ühele lagedamale väljakule, nägime vaenlase rivi ja ma andsin käsu tule avamiseks. Minu ehmatus oli aga suur, kui esimese pauguga tekitatud õhusurve tuha raudahjust minule näkku paiskas, nii et nägemine tükiks ajaks kadus. Edaspidist tulistamist sai aga juba korralikult juhtida. Ka see soomusrong tegi siiski oma töö ära. Raudteeliini mööda edasitungimise katse löödi tagasi. Meie rong oli aga ka ise rängalt kannatada saanud, mitte küll vaenlase, vaid meie oma, tule läbi. Iga pauk oli õhusurvega mõne platvormi külje laua ära purustanud, võimeline, liivakoti välja paisanud. Soomus oli seega pealt kadunud. Mehed naersid, et väljapaisatud liivakottide arvu järgi võiks välja arvestada lastud mürskude arvu. Kommenteerib ajaloolane Ago Pajur. Samal ajal tehti ka mitmesuguseid muid riigi ülesehitamiseks vajalikke töid. Muuhulgas kutsuti kokku Eesti asutav kogu. Ta oli planeeritud juba seitsmeteistkümnenda aasta lõpus kokku kutsuda esimest korda. Ja kindlasti tuleb siin ka ära nimetada Eesti välisesinduste tegevust. Tõsi küll, see välisesinduste tegevus ei olnud sugugi nii suurejooneline või ütleme nii tulemusrikas kui oleks võinud oodata. Sest esimene Eesti välisdelegatsioon saadeti ju teatavasti välja juba 1918. aasta jaanuaris ka edukas, saavutades juba mais 1918 Eesti riigile, mida ju sisuliselt veel olemas ei olnudki ainult juriidilises mõttes saavutas sellele peaaegu et olematule Eesti riigile maikuus de facto faktilise tunnustuse Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Itaalialt. Ja kui jaanuaris 1919 avati Pariisis rahukonverents, siis saadeti sellele uus delegatsioon, mille eesotsas oli sedapuhku juba välisminister Jaan Poska isiklikult väga suurte lootustega. Ennekõike mindi muidugi kaitsma Eesti huvisid sellel konverentsil, mis pidi looma tegelikult uue maailma. Mindi taotlema juriidilist tunnustust Eesti Vabariigile. Mindi hankima senisest suuremat välisabi ja delegatsioonile olid antud ka tõepoolest enneolematult laialdased volitused. Delegatsioon Jaan Poska juhtimisel pidi iseseisvalt ilma Tallinnaga konsulteerimata. Ühenduse pidamine oli toonastes oludes üsna raske, pidi otsustama kõik konverentsil ette tulevad küsimused. Nii laialdasi volitusi, tavaliselt diplomaatidele ei anta. 18. jaanuaril avatakse Pariisi rahukonverents. Meie välisdelegatsioon püüab seda kasutada Eestile tunnustuse saamiseks. Väljavõtteid Jaan Poska Pariisi päevikust. 14. veebruar, lõunal olile toomi toimetaja tööses. Stseeni ettekujutuse järgi peaksime meie, Läti ja Leedu iseseisvaks mille eesmärk oleks balti merevabadust kaitsta saksa kui ka vene hädaohu eest. Ilma poolamata representeeriksime meie umbes 15 miljonit hinge, Poola maaga aga 40 ja see oleks suur jõud. Täna peeti Kreeka õigeusu kirikus meie tellimise peale pidulik hingepalve Eesti piiskopi Platoni eest. Hinnad on neil soolased. Imelik asi. Kui meie lähemaid teateid saime mõrtsuka ja timukatööde kohtamis, enamlased Tartus ja Rakveres toime panid tegi härral raaman kena kokkuvõtte ja saatis kõigile Pariisi suurematele lehtedele kuid ära trükist ainult siin ilmuv New York Herald. Aga kui keegi vene proua, kes Ukrainast oli põgenenud Šveitsist määratu pika kirja mõisate ülevõtmise asjus saatis, siis trükiti see täielikult ära. Prantsusmaa sümpatiseerib, et luura valitsusele ja kui tarvis vastumeeleolu luua, siis on lehed vastutulelikud. Järgnevas päevikumärkmetes viitab Poska tollasele Briti välisministrile Aaved jäimise Arthurile. Seitsmeteistkümnes veebruar, mani professor Peep jooksu peal käis kolm suurt riiki läbi. Nalfory sekretär ütles, et meie ei pruugi midagi karta, sest nõlv PUR kaitsvalt kirglikult meie asja. Märgukirja kohta, mida meie rahukonverentsi nime peale abi saamise asjustena sisse andsime, tähendas üks teine inglane, mister vene asjade jaoskonna ajutine ülem. Oma tegevuses peaksime silmas pidama, et ukraina vististi iseseisvust ei saa, sest seda me oma palju trobikond mehi, kuna kogu rahvas vene poole hoiab. Väga võimalik, aga siiski, et peame ühisest väärinast kinni pidama, kuna me temast ainult siis lahkuda võime, kui juba midagi reaalset oleme kätte saanud. Vähemalt kindlustatud oleme. Iga üksik riik tähendab suurriikide ees väga vähe aga kõik koos kaaluvat kaunikesti jutuajamise puhul prantsuse kui ka teiste rahvaste tegelastega peaasjalikult Ameerika ja Inglise omadega. Seame lõpuks ikka küsimuse üles, mis peaks meie rahvas oma olemasolu päästmiseks sel korral ette võtma, kui liitlasteta ilma abita jätavad ja sellega ta suure Venemaa kätte mängivad. Vastus tuleb meile enestele anda, küsitavadki ehitavad õlgu ja nimelt meil tuleb enam lastega kokku leppida, neid Venemaal toetada ja sel teel Venemaa nii ära lõhkuda, et juba ainult mõte väikerahvaste peale ta oksele ajab. 18. veebruar oleks suureks eksituseks arvata, et võidurikkad, suurriigid oma praegust tegevust neile põhimõtetele rajaksid, mis Wilson välja kuulutanud ja nemad omaks tunnistanud. Kõik need põhimõtted on ainult lipp, mida väga osavasti tarvitatakse mate püüete varjamiseks. Võtame näiteks Prantsusmaa. Poola maast rääkimata, annab ta hea meelega ja suure vaimustusega iseseisvuse Tšehhoslovakkia Jugoslaavia idele. Aga leedulastele, lätlastele ja meile anda selle peale ei mõtlegi ta. Mispärast prantslane kardab Saksamaad ja tahab sellele taltsutus särgi õmmelda, temal käed ja jalad kammitsas oleksid ning et ta ei saaks revanšeerida, sest prantslane on kindel, et tulevases sõjas Saksamaaga inglane ei mõtlegi temale prantslasele appi tulla. Prantslased ei taha vedu võtta. Järgnevast päeva ülevaates peab Poska silmas kuulsat prantslase diplomaati Andrei fran liin jooni. 19. veebruar lugu on ikkagi nii, nagu arvata võis ja nagu mina viimase aruande kokkuseadmisel valitsusele tähendasin seda ka teiste saatkonnaliikmete, iseäranis härra Pusta vastu vaidlemisel muutsin nimelt, et prantslased on meie iseseisvuse vastased. Täna pidas Frank Linby joon avalikul koosolekul kõne, kus ta Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, kraavide ja Poolamaa iseseisvust loomulikuks asjaks pidas kuna ta ka teiste rahvaste iseseisvusest sõnagi lausunud. Seda rõhutades, et Venemaa ei tohi mitte Unitaarseks, vaid peab Pöderatiivseks riigiks saama. Vilets lugu on nüüd see, et enamlaste rahu krossigi väärt ei ole, sest iga silmapilk võivad nad sõda uuesti alustada. Tahtmine meie maad oma alla heita on neil suur, sest peale seda, kui nad meilt välja peksti, kogusid nad uued väed ja nagu tänased telegrammid kodust teatavad, on nad igal pool peale tungima hakanud. Misjuures meie sunnitud olime kahes kohas taganema. On selge, nemad võivad nii palju jõudusid koguda, meie neist kuidagi jagu ei saa, kui meile kõrvalt abi ei tule ja kui ilma rahata oleme. Kust võiks abi saada? Rootslased ja taanlased on tänini valmis olnud üle 10000 mehe saatma aga nad nõuavad raha ette. Liitlased peavad seda kõike, aga ei reageeri. Meie ripume neist suurel määral, sest neilt saame sõjariistu ja toiduaineid. Kui me nende tahtmise vastu enam lastega rahu teeme, siis meil sõjariistu küll tarvis ei ole. Muidugi seni, kui rahu kestab, aga süüa tahavad inimesed ka rahuajal. Seega hoiavad nad meid oma küüsis. 21. veebruar olime täna uuesti oma naabrit tega lätlaste ja leedulastega koos, ukrainlased ei tulnud. Lätlaste saatkond on määratu suur, peale 40 mehe ütlevad, et neil peaaegu kõik haritlased maalt on põgenenud. See asjalugu sundis härra Pustad küsima, kuidas nad siis oma maad tahavad enam lastelt tagasi võita ja kas neil üleüldse ohvitseri on olemas. Nimetati üht kindraleid, kes praegu koppel GEN'is viibivat ja valmis olla sealt üle Tallinna kodumaale sõita siis veel mõnda polkovniku, kes aga enamlaste teenistuses seisvat. Teised noored ohvitserid on kõik enamlaste vägedes. Millisest ühisest väärinnast võiks niisugustel tingimustel juttu olla? Kõnelda võiks ainult eesti väärinast Lätimaa piirides. Ja kas maksab meil nende asjadesse segada, kui meil seda strateegiliselt tarvis ei ole? Oleme liiga nõrgad, et Lätimaa kaitsmist enda peale võtta. Arenemiseks ja tema kultuuri päästmiseks lääne õhku tarvis uus ideede ilm, mis siin valitseb, heidab ka Meiduma alla ja seda lühikese ajaga. Kokkupuutumine ja läbikäimine inglastega, kelle iseloom eurooplaste seas kõige enam meie omale vastab, tooks elusse üsna teised sihtjooned ja sunniks meid mitte ainult meie avaliku elu vaid ka sisemist kodust elu, nii et ta rohkem kultuurinõuetega kooskõlas seisaks. Venemaa võimu all elasime piirides nagu kotis, kust ainult üksikud välja pääsesid. Aga suurem hulk peale oma kodumaa linnade midagi pole näinud ega põinudki näha. Kõigest sellest, mis rahu kongressi kohta kuulda ja teada, võib oletada, et seal töötamas kaks tõukejõudu rusikavõim ja omakasu. Kõik kõrged inimkonna ideaalid on unustatud ja kolikambrisse visatud, kust nad ainult vahetevahel väljatasitakse sõjariistana, mis hulkadele enam imponeerib, kui need võitlusabinõud, mida rahukongressist osavõtjad eneste keskel tarvitavad. Mina usun kindlasti, et rahvast enesele määramise õigusest rahu kongressil enam ei räägita või kui seda tehakse, siis ainult pilkamalt. Ago Pajur kommentaar. Paraku kõik need suured lootused, mis Pariisiga seonduksid, kippusid minema vett vedama. Ühelt poolt seetõttu, et lääneliitlaste jooks kujunes rahukonverents kohaks, kus rahuldada oma vajadusi, omi nõudmisi. Peamiselt keskendusid vaidlused selle üle, kui suuri kontributsioone reparatsioone kaotajatelt nõuda ja vene küsimus aga vene küsimuse üheks osaks, paraku ka Eesti ja Balti küsimus tervikuna, vene küsimus tundus nendele võitjatele nende suures võidujoovastuses ja rõõmutuhinas liiga kaugel, liiga keeruline, liiga mitte huvitav ja liiga vähe kasutõotav ja seetõttu üritati ka seda küsimust kuidagimoodi kaugemale veeretada, noh, alates sellest, kuidas jaanuaris 1919 tehti ettepanek kutsuda kokku niinimetatud Princygbo nõupidamine printsi saartele Marmaara meres taheti siis kokku kutsuda ka vene küsimusest huvitatud jõud, ühesõnaga lahutada Vene küsimus praktiliselt ära Pariisi rahukonverentsi päevakorrast, las nad tulevad sinna kokku. Vene valged, vene punased, kõik Vene piirirahvaste esindajad, nii need, kes on juba saanud iseseisvaks, kui ka need, kes tahavad saada iseseisvaks, las istuvad koos ja las arutavad omaette ja võtavad mingeid otsuseid vastu. Jäta meid rahule. Või ka 19. aasta suvel, kui teatavasti liitlaste Antandi riikide ülemnõukogu tunnustas admiral Aleksandr koltšaki vene valgete vägede juhti Siberis, kui Venemaa ülemvalitsejat koltšaki tunnustati ülemvalitsejaks teatud tingimustega. Kõigepealt Koltshak pidi omalt poolt tunnistama Soome ja Poola iseseisvus täieliku riikliku iseseisvust ja teiseks pidi Koltshak lubama tulevikus, et teised Venemaa vähemusrahvused saavad kultuurautonoomia. Koltshak vastas sellele nõudmistele. Vaikimisega ei tunnistanud ei Soome ei Poola iseseisvust ega lubanud midagi teistele väikerahvastele aga ega lääneriigid sellele kuidagimoodi reageerinud. Jällegi oli see tuline kark tul vene küsimuse näol enda käest ära veeretatud kuhugi mujale. Balti riikide proteste, mida avaldati üsna arvukalt ei peetud miskiks. Ja päris arusaadav, miks juunis 1919 Poska Pariisi suhtes jõudis väga pessimistlikult otsusele, teatas Tallinnasse telegrammi teel, et soovib välisministri ametist lahkuda, kuna on tarvis otsida uusi teid Eesti julgeoleku ja iseseisvuse toetamiseks ja ühtlasi ka uusi mehi, kes seda uut poliitikat ellu viiksid. Poska jäeti teatavasti küll valitsuse otsusega ametisse, aga pärast seda tõepoolest Pariisi peale enam lootusi ei pandud. Eesti delegatsiooni liikmed pudenesid laiali, Poska tuli kodumaale ja hakati otsima tegelikult teisi lahendusi, võimalust sõlmida Nõukogude Venemaaga. Rahuleping. Viiendast kuni seitsmenda aprillini valib Eesti asutavat kogu avaistung on 23. aprillil. Mais-juunis jõuab Eesti sõjavägi Venemaa ja Läti pinnale. Läti ei suutnud erinevalt Eestist Nõukogude Venemaa ja Saksa okupatsioonivägedest vabaneda. Saksa võimud asusid Lätis organiseerima maa kaitset ehk Landeswehri, kuhu astusid vabatahtlikena kohalikud baltisakslased. Selle kõrvale formeeriti vabatahtlikult Lätti jäänud riigi saksa ohvitseridest ja sõduritest nõndanimetatud rauddiviis. Eesti vägede ja Landeswehri kokkupõrked algavad viiendal juunil. 23.-ks juuniks purustab Eesti sõjavägi vaenlase Võnnu lahingus. Eestlased jõuavad Riia eeslinnani. Ööl vastu kolmandat juulit sõlmitakse vaherahu. Sakslased lahkuvad Riiast naaseb Lätti. Seaduslik valitsus. Ent naaskem meie saatesarja kangelaste manu. Heinrich Laretei mälestustest võib leida põnevaid seiku kindral Tõnissonist. Siinkohal üks iseloomulik lugu. Kordoli kolmanda Patarei ülema kutsar sõidutanud koidikul koju öisest Pummeldamisest väsinud patarei ülema ja sõitis patarei poole. Jõudnud Narva Peetri turule, nägi ta selle teises servas inspektsiooni sõitu tegevat kindral Tõnissoni. Kui kindrali auto oli parajas kauguses, hüppas kutsar vokist maha ja pani käe kõrva äärde. Kutsari ja kindrali vahel arenes selline dialoog. Tere hommikust, härra kindral. Tere hommikust. Kes sa oled? Kolmanda suurtükiväepatarei ülema kutsar, härra kindral. Kuhu sa nii vara? Patarei ülem käis ootamatult patareid revideerima sma sõidutasin ta koju ja nüüd ma sõidan tagasi patareis, härra kindral. Mis pärast hobune, seal? Ei ole midagi parata, härra kindral, patarei on juba tükk aega reservis, hobuseid ei saa liikuda ja söövad ainult kaeru. Niipea kui vähegi sõitu teed, on kohe vahus. Ilmselt ei jäänud kindral jutukaarte söömisest uskuma. Sel ajal said hobused kaeru napilt, aga kutsari vastused meeldisid talle ja mehele ei tehtud isegi märkust. Juulis Scouts väeosa kuulipildurite kompaniisse määratud kapral Peeter Laane teenis oma teise vabadusristi välja vapruse eest lahingus Fjodorov külal. Detsembri lõpus. 21. detsembril ühe paiku päeval hakkasid haukuma punaste suur tükk. Suurtükitule ajal ilmus metsast meie kaevikute ette üksikuid punaste jõugud. Meie tuli peletab metsa tagasi. Aga see oli lapsemäng võrreldes õhtuse lahinguga, mis algas jälle punaste suurtükkide haukumise. Siis tuli jalavägi peale. Meie traattõkete punaste jõud rauges ja siis nägime ainult nende selgasid. Pärast seda kadus igasugune isu peale tulla. Suuri sekeldusi oli Viru rindevägedel koos nendega enamlaste vastu võidelnud vene valgete loodearmeega. Kindral Tõnissoni meenutas. Loodearmee oli meie kaitseväele vabadussõjas teataval määral abiks ja toetuseks kuid selle juures ka suureks tüliks ja kuluks raskuseks koormaks rahval kaelas. 1919. aasta hilissügisel oleks kuna vaevalt Viru rinde vastu nii suuri sõjajõude kokku kogunud vaevalt sarnaseid vihaseid pealetungi ette võtnud ja sõja lõpukuud meilt nii suurt jõupingutust ja suuri ohvreid nõudnud, kui loodearmee seal tegutsemas poleks olnud. Loodearmee olemasolu andis kahtlemata julgust ja hooguga lättima mittelätlastest koosnevatele, valgete organisatsioonidele. Ja vististi mõjutas neid 1919. aasta kesksuvel sõjakäiguks põhja poole. Loodearmee tõi Venemaalt Eestisse raske taudi, mis meilt tunduvaid inimohvreid nõudis. Loodearmee närveeris maad ja rahvast tekitas sekeldusi mõnikord rahvustevahelise iseloomuga. Alguskuudel tegid armee hulkuvad salgad maale ja rahvale oma koliga suurt majanduslikku kahju. Tüli ja pahandust. Eriti suuri raskusi sünnitas loodearmee Viru rinde juhatusele, kelle ajast ja tööjõust tema peale lõviosa ära kulus. Samal ajal käisid pingelised rahuläbirääkimised puna Venemaaga. Eesti vägedel tuli veel Narva jõe taga punaste meeleheitlikke rünnakuid tõrjuda. Ent 31. detsembril oli olukord selline, et vaherahule võidi alla kirjutada. Ago Pajur võtab 1919. aasta kokku. 1919. aasta lõpu võisid eestlased vaadata tegelikult erinevates meeleoludes, ühelt poolt paistis, et olukord hakkab normaliseeruma. Tartus algasid ju viiendal detsembril 1009 19 rahuläbirääkimised. Tõsine kulgesid üle kivide ja kändude, mitmete katkestamist mitmete selliste lausa ultimatiivsete nõudmistega küll ühelt küll teiselt poolt, aga ikkagi võis loota, et rahu saabub ja noh, päris aasta viimasel päeval, 31. detsembri õhtul kirjutati alla vaherahulepingule, mis jõustus kolmandast jaanuarist 1920. Aga teiselt poolt ei olnud olukord sugugi mitte nii hea. Sest paralleelselt nende samade Tartu rahuläbirääkimistega käisid veel viimased väga ägedad lahingud Narva rindel. Sest Nõukogude pool tõepoolest üritas rakendada nõndanimetatud suurt tüki diplomaatiat. Toetada oma diplomaatide nõudeid. Tus punaarmee pealetungidega. Kindlaks sooviks oli vähemasti Narva linn ära võtta võimaluse korral tungida veel kaugemale edasigi Eestimaa sisse. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et ega eesti rahva olukord väga hea ei olnud. Peaminister Jaan Tõnisson käis ju detsembris ise vahetult enne jõule Narva rindel olukorraga tutvumas, tuli Tallinnasse tagasi väga pessimistlikke meeleoludes ja andis Tartu rahukonverentsi delegatsioonile kindla juhtnööri kiirustada rahu sõlmimist nii palju kui vähegi võimalik. Tõsi küll, ülemjuhataja Laidoner oli suhteliselt optimistlikum ja ütles, et ega olukord pole rinnetel kunagi parem olnud. Poliitikud lihtsalt väga tihke, rinde vägesid ei külastanud ja tõenäoliselt ei teadnud, missugune olukord seal valitses, nii et selle oma silmaga nägemine võis tõepoolest olla šokiks tsiviilisikule. Küllap ülemjuhataja teadis paremini, aga selge oli ka see, et jõuvarud olid ju tõepoolest otsas. Sõda oli kestnud juba üle aasta, vabadussõtta oli mobiliseeritud või vabatahtlikult astunud rohkem kui 100000 meest, see on siis ütleme 10 protsenti kogu Eesti elanikkonnast, aga 10 protsenti teel loetakse tavaliselt selliseks piirnormiks või piirsuuruseks, mida üks iseseisev rahvas, üks iseseisev riik on suuteline totaalsõja korral üldse välja panema, nii et elavjõudu mehi ei olnud enam kuskilt juurde võtta. Varustusega oli nii, nagu ta oli, lääneriigid olid muidugi 19. aasta jooksul ühte koma teist andnud, sõjasaaki oli saadud novembris 19, kui algas vene valgete loodearmee desarmeerimine, tuli juurde veel ka loodearmeelt üle võetud varustus. Aga kindlasti ei olnud relvastust piisavalt selleks, et veel kaua aega edukalt punaarmee ülemvõimu vastu sõdida. Ja mis muidugi ka ei tohi ära unustada, üldine majanduslik olukord. Majandus paratamatult sõja tingimustes pidigi käima ja käiski allamäge. Majandusolud olid allapoole igasugust arvestust ja jällegi, kuigi läänest saadi ka majandusabi, ei paistnud olulist paranemist kuskil, nii et rahu sõlmimine oli ilmtingimata hädavajalik samm juba lähiajal, kui Eesti vabariik tahtis üleüldse püsima jääda. Sarja homses viimases saates võtame jutuks 1920. aasta Tartu rahu. Lahkumise iseseisvas Eesti vabariigis aasta lõpuks välja kujunenud olukorras. Neljandas saates tegid kaasa Jaan Poska, Aarne Üksküla, kindral Tõnisson, Ain Lutsepp, Peeter Laane, Anti Reinthal, Heinrich Laretei, Raimo Pass. Olukorda 1919. aastal kommenteeris Ago Pajur, helirežissöör Külliki Valdma. Saate autor Tiit Karuks.