1919. aasta detsembri lõpus võttis punane. Kolmepäevase meeleheitliku kallaletungi Narvale 30. detsembril saadi siiski aru, et Eestit sõjalise jõuga alistada pole hetkel võimalik. Milline olukord oli kujunenud 1920. aasta alguses, kommenteerib ajaloolane Ago Pajur 1000. 10. aasta läks Eesti ajalukku muidugi ennekõike kui Tartu rahu aasta Tartu rahulepingu allakirjutamiseni jõuti teisel veebruaril. Sellele eelnesid pikad ja keerulised läbirääkimised, kus eriti suur roll oli tõepoolest Eesti delegatsiooni juhil Boscal. Kuigi ma ei tahaks siiski hakata siinkohal ainult Poska teeneks seda rahulepingut ka tegema, nagu vahetevahel on viimasel ajal kiputud tegema, eks ikka teistel delegatsiooni liikmetel oli ka oma roll nii Ants piibul kui Julius Seljamaal kui kindral Jaan Soots sill ja noh, maid püümanit on küll iseloomustatud üldiselt vaikse mehena, aga ega teda siis päris ilmaasjata sinna delegatsiooni koosseisuga Ta ei arvatud. Läbirääkimiste peamised raskuspunktid seisnesid kõigepealt selles. Eesti tahtis kirjutada kiiresti alla vaherahulepingu. Venemaa ei nõustunud vaherahu sõlmima enne, kui on saanud teatud sõjalised tagatised. Muuhulgas Eesti pidi andma tõotuse, et saadab laiali kõik Eesti pinnalt tegutsevad võõrväed. Ennekõike peeti silmas muidugi loodearmeed. Eesti sulgeb oma sadamad võõrriikide sõja laevastikele, silmas peeti briti laevastiku, Eesti kohustub mitte teostama suuremahulisi sõjaväelisi vedusid ja nii edasi ja nii edasi. Eesti pool oli selle nõudmisega põhimõtteliselt küll nõus. Jah, tõepoolest sõjalised tagatised on vajalikud, aga sõjalised tagatised on tegelikult sama vajalikud või veel vajalikumadki ka Eesti poolele. Sest kes siis lõppude lõpuks, kellele kallaletungis ja siit tekkiski esimene vaidluste sõlmpunkt selle üle, kes on sõjas süüdlane, vene poole delegatsiooni juht Leonid krossin üritas väita, et Eesti ja Venemaa vahel ei olegi üldse mingisugust sõda Eestis toimuvat ainult kodusõda eesti proletariaadi ja kodanluse vahel. Aga see väide sai kiiresti kummutatud, sest juhul, kui tegemist on Eesti siseasjadega, mis paganat pärast peaks siis hakkama üldse sõlmima rahulepingut Nõukogude Venemaaga välisriigiga. Seejärel arutati pikalt selle üle, et millal ikka vabadussõda puhkes ja kes ründas keda, aga need olid kõik sellised üsna ebakonstruktiivsed jutud. Järgmiseks teravaks vaidluspunktiks kujunes loomulikult riigipiiri küsimus. Jutuks tulid nii rahvuslik koosseis vaieldavates piirirajoonides kui ka ajaloolised kogemused ja ajalooline traditsioon. Muuhulgas näiteks pool tuletas meelde isegi ajaloost tuntud vene vürsti Jaroslavi sõjakäiku 1030. aastal Tudulinna väidetavat rajamist tema poolt ja umbes sellises toonis, et olge õnnelikud, et me ei nõua endale Tartut, mis on tegelikult iidne vene linn, kõnelemata siis Setumaasse, setud ei olevat keegi muu kui üx Slaavi hõimudest. Ja teisalt poolt siis eestlased ei olnud ka kadedad ja vastasid sellele. Vana-Vene riik on üles ehitatud variaagide poolt, variaagi taga olid eestlastega sugulasest, siis olge õnnelikud, et me ei nõua teilt Novgorodi ja Moskvat ja taolises toonis läks asi edasi vahepeal muidugi tõsisemalt, vahepeal jälle tagantjärele vaadates lausa naeruväärsel moel. Aga kõik need põhimõttelise tähtsusega küsimused, sõja lõpetamine, Eesti tunnustamine, piirileping, sõjalised tagatud, teised ja veel palju muudki. Jõudsid tegelikult kokkuleppeni 31.-ks detsembriks 31 detsember 1919, kui kirjutati alla vaherahulepingule parafeeriti tegelikult ka kõik ülejäänud tähtsamad lepingupunktid, nii et jaanuar 1920, kui rahuläbirääkimised jätkusid, keskenduti põhiliselt majanduslik küsimuste üle vaidlemisele, needki olid keerulised ja rasked. Ja võib öelda vast niimoodi, et kuni jaanuari 20.-te päevadeni õnnestus Eestil saavuta Ta ta üsna palju. Pöördepunktiks sai liitlaste ülemnõukogu otsus 26.-st jaanuarist mille kohaselt võeti maha majandusblokaad Nõukogude Venemaa suhtes. Pärast seda kaotas, kuidas Eesti ehk sellised tähtsuse Venemaa jaoks, nagu ta seni oli olnud, ainus aken Euroopasse, eks ole, ja pärast seda ei õnnestunud praktiliselt enam enam midagi saavutada. Inertsist jätkusid läbirääkimised veel jah, kuni esimese veebruarini esimeseks veebruariks trükiti juba valmis kujul leping ära ka selgus, et üks koma oli pandud valesse kohta, mistõttu kogu lepingu tekst tuli uuesti ümber trükkida ja seetõttu lükkus ka alla kirjutamise tseremoonia edasi. Juba teise veebruaris kell null null. 45 sai see pidulik momentsis teoks. Kindral Tõnisson toonitas 1900-ga 20. aasta jaanuaris, kuivõrd vajalik on suhteliselt kiirelt Nõukogude Venemaaga rahu sõlmida? Oma jõududega küll enam vastu panna ei saa. Muidugi vastu panna, võiksime, nägi, ei ole lagunenud. Meeleolu on kindel ja meie lõplik ära purustamine ei oleks enam lastele kergete. Kuid kui väljast mingit tunduvalt abi sõjavägede näol ei peaks tulema oleks sõdimine lootusetu ettevõte. Samas ma ei usu, et säärane suur abi Kustki on tulemas. Ei tulerahuga ka ülearu rutata, kuid siiski, mida varem, seda parem? Rahuläbirääkimistel tekkis küllaga kriitilisi hetki. Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska lahendas need külma rahu ja raudse loogikaga. Eduard Laaman kirjutab oma raamatus. Adolf Joffe soovis, et rahulepingus ka Eesti tunnustaks Nõukogude venet. Sellest tahtis aga Poska hoiduda, et Eestile mitte tuua ülearused diplomaatilisi, sekeldusi Euroopaga, kes Nõukogude valitsust ei tunnistanud. Siinkohal Poska lühi dialoog Nõukogude Venemaa delegatsiooni juhi Johvega. Et Venemaa meid tunnustama peab, on enesestmõistetav. Me oleme ju tema endine Osajale, salgame oma iseolemist. Milleks aga niisuguse ligi vanal riigil nagu Venemaa tarvis on Eestilt tunnustust, et sellest ei saa aru, kuidas nii, no minu meelest oleks, see koguni haavab Venemaale taga hullemaks. Kui te tõesti kahtlete Venemaa olemasolus, mis minu teada on üle 1000 aasta vana, siis olge lahked, võime pealegi teid tunnustada. Teiega ei kahtleius selles pasha. See poleks Eestis sünnis. Tsiteerigem veel kord Eduard Laamanit. Rahulepingusse püüdsid enamlased võtta ainult üldisi põhimõtteid Joffesoovis algul koguni, et suur osa poliitilisi küsimusi ja kõik majandusküsimused antaks lahendada edaspidi erilisse segakomisjoni pariteedi alusel. Eestlased said aga aru, et enamlased on Eestile vastu tulelikumad ainult seni kui veel teisi riike ei ole nendega rahu tegemas. Seepärast lahendasid nad juba rahulepingus võimalikult kõik peaküsimused, jättes edaspidise segakomisjoni hooleks ainult teise järgu ülesanded. Eesti rahudelegatsioonile sai osaks Eesti rahva võimsam vaimustus. Avaldus, nagu kirjutas Päevaleht. Jaamaesisel oodanud rahva surratas ja hüüdis. Elagu. Eduard Laaman kirjeldab juhtumit, mis olevat Poskale kõige enam südamesse läinud. Nimelt kõnetas Boscat Narva maanteel vanem daam, kes ütles. Jumal õnnistagu teid selle eest. Mis tõi Eestile vabadussõjas edu? Eesti kaitseväejuhatus? Taia vastne kindralleitnant Ants Laaneots Kindlasti kõigepealt sellise võimaluse tekke üldse. Et esimese maailmasõja tulemusena vajus kokku Vene impeerium tsaar Nikolai, teine loobus troonist ja keegi teine pretendeerinud. Et hakkas see revolutsioonide jada tegelikult, mis oluliselt nõrgendas Vene riiki ja neil ei olnud aega niivõrd meiega tegeleda, sest ikkagi võrreldes selle tohutu impeerium oli väga pisikene osa. See oli üks element, ehk siis eeldused selle iseseisvuse saavutamiseks. Teine muidugi eesti rahva suurt tahe saavutada iseseisvus. Ja mis oli kõige tähtsam, et oli üks grupp osa Eesti rahvast, kes oli võimeline ka seda protsessi energiliselt juhtima ja viima selle tegevuse eduka lõpuni, nii poliitikuid kui sõjaväelasi ja sõjaväelastest me juba rääkisime, väga tähtis oli, et meil oli selline suur ohvitserikorpus, kellel veel lahingukogemus esimesest maailmasõjast, keda sai kohe rakendada sõjaväe loomiseks ja ka võitluse korraldamiseks rinnetel, kus see iganes oli. Aga mida meil on tolleaegsetelt kindralitelt ikkagi õppida. Meil oli tol ajal kindralid kõrgemat sõjaväelise oluliselt rohkem, see tähendab sõjaline kompetents oli palju suurem, kui ta praegu on. Ja kui me täna räägime meie raskustest, sest mina praegu näengi kõige suuremaid raskusi just selles, et mehed noored ja kompetentsi eriti start riigilisel tasandil operatiivtasandil jääb vajaka, meil on puudus selle taseme ettevalmistusega sõjaväelastest vabadussõja päevil, see oli kergem, sest seal oli palju Need ohvitsere, kes omasid suuremate üksuste juhtimiskogemust, kes olid lõpetanud kunagi ka sõjaväeakadeemias. Selles mõttes muidugi olid nad olukorras, kui me praegu, kus sõjakunstist rääkida, siis ma arvan, et tolleaegne sõjaline juhtkond alates Admiral Pitkast, eks oskas valida tõesti selle kõige õigema tolles olukorras ka taktika ja võib-olla kooperatiiv kunsti. Sest ega ei olnud palju Euroopas riike, kes olid, kasutasid meredessanti näiteks kombinatsioonis mereväe ja maaväe, need olid juba pühendatud operatsioonid tänases mõistes tol ajal läbi viidud kus kasutati tõepoolest mitte rinde lausrindetaktikat, nagu see oli esimese maailmasõja päevil, et kus olid kaevikute liinid üksteisele vastas, aga vastupidiseid muutus manööversõjaks mis on juba rohkem iseloomulik isegi teisele maailmasõjale, eelkõige, kus kasutati kõiki tehnilisi vahendeid, mis mäega võimalik saadaval alates soomusautodest tankidest, hiljem soomusrongidest lennukitest, mida saadi ka siis kas liitlaste käest või isegi võeti trofeede na sakslaste käest. Et selles mõttes tolle aja kohta eestikeelne ohvitseride mõtlemine ja vahendite kasutamine ikkagi noh, aastakümneid ees sellest, mida me nägime esimese maailmasõja päevil, tegelikult et mehed suhtusid asjasse Novaatorlikult leidlikult ja oskasid ka kõik need võimalused ja vahendid, mis neil olid ära kasutada. Ja seejuures olid äärmiselt tatarlased. Loomulikult mu eesmärk oli kõigil selge, üks polisises välja kuulutatud, see tuleb kaitsta, Eesti vabastada. See oli lihtne ja see oli kõigile arusaadav. Pinged tööl ja rahuläbirääkimistel läksid Poskale paraku kalliks maksma. Poska mõtetest viimastel elunädalatel saame aimu tema viimastest kirjadest. Tütar Veera Poska-Grünthal Lile. 24. veebruaril 1920 kirjutab Poska Veerale. Armas, kallis Veera üle kolme nädala, kui mina Tartust koju jõudsin, aga Tartus algatatud töö kestab tänapäevani. Lepingu tegemisele järgneb tema täitmine ja see tekitab hulk küsimusi, mis lahendamist nõuavad seal kõrvas hariliku tööd tegema asutavas kogus ja tihtilugu kutsutakse valitsuse istumistele et mööda läinud aastal mina olin sunnitud kaunis suured võlad tegema ja sealjuures elu kallis on, siis pidin mina kolmerra ametit enda peale võtma ja sealjuures veel kohtuasju, kui vannutatud advokaat ja ma kui kõik siin kokku võtta mitmekordsetest rahu, tegemistest kõnelemata, siis tuleb nii välja, et vaba aega ei olegi. Eile kirjutasin Pariisi ja täna mõtlesin sinule kirjutada, aga hommikul tuli juba sinu noomitus. Kiri minu kauaaegse vaikimise pärast. Meie elu läheb vanal viisil edasi. Viimasel ajal olid meil sagedasti võõrad ja oleme ka ise võõrsil käinud. Mina olen sellest täitsa väsinud ja igatsen väga haapsalu järele, et seal ennast välja puhata ning timmiga lähemat tutvust teha. Sest siin meie näeme teineteist väga harva. Poisil on suur himu kõneleda, aga peale üksiku sõna ei taha midagi välja tulla. Teised lapsed sirgumas iga päevaga kõrgemale. Annal näikse hea muusikaanne olevat ja ka suur armastus klaveri vastu. Kõik suudlevad sind ja soovivad palju tervisi. Papa boss, kriptum tervitan, emand Grünthal oli Eesti iseseisvuse kaheaastase juubelipäevaga. Ja väljavõte kolmanda märtsikirjast last ootavale tütrele, mis jäi ilmselt Poska viimaseks surmaeelseks kirjaks. Armas, kallis Veera. Täna mina kirjutan veel ühe asja üle, mida mamma kui tema sellest teada saab, heaks ei kiida. Lugu on järgmine. Meie peres, kus palju lapsi, tihtilugu vanem laps on enam närviline. See ripub sellest ära, et vanemad abielu algul ei väldi keha mõnususi maitsta. Ka sel ajal, kui parem oleks teisest eemal hoida. On sellepärast soovitav, et peale seda, kui lapse liikumist märgata see on umbes neli kuud enne sündimist abielupaar võimalikult harvemini nimetud mõnusustele läheks. Ning viimased kaks kuud peavad mees ja naene ses suhtes lahus olema. Siis ei tohi ema ennast väsitada ei kehaliselt ega vaimliselt. Aga tema ei tohi ka liikumata olla. Väga hea jalutamine, aga mitte väsimuseks. Mina ostan siit raamatu, kus sina võid mõne hea juhtnööri leida aga raamatu järele elada ka mitte ei saa. Sina oled mul mõistlik laps ja ise näed juba siis, mis tuleb enam tähele panna. Suudlen sinu papa. Veera Poska-Grünthal meenutab raamatus Jaan Poska tütar jutustab Isalt sain veel kirjad pärast tema surma. See oli saadetud Tallinnast viiendal märtsil. See oli heatujuline ja tulevikuplaanidega keri. Vastus mu teatele, et ootan oma esimest last. Isa lubas tulles suvelmeid Kuressaare vaatama. Ühes kirjaga tuli isalt kingitus. Suur piltidega raamat. Lastehoiust saksa keeles. Siselehel oli isa kirjutanud minu esimese lapselapse kallile emale. Isa. Ja need ei olnud teda enam. Jääolude tõttu ei saanud ma matusele sõita. Viimast korda nägin isa, kui ta Haapsalus saatis mind timmit laevale. Seal ta seisis uue sadamakail, mis oli kaunis kitsas laeva kohal. Mõlemal pool ulgus, meri vinguva tuule käes. Pimeduses vilkusid nõrgad tuled. See oli sõjaaeg, oli hiline õhtu. Tuju oli meil kõigil ülev. Ja ma ei võinud arvata, et näen isa viimast korda. Poska lahkub seitsmenda märtsi hommikul vaid 54 aastasena. Ta maetakse Tallinna siselinna kalmistule. Dollastes lehtedes seisis, et Carl Robert Jakobsoni surmast saadik ei ole Eestil suuremat leina olnud. Keeleteadlane Jaan Jõgever kirjutas oma päevikus. TÖÖD Poska, kes elus tark mees oli niisama targalt ka oma surmatunni valis manatsialistilise vene riigi ülesehitajad, kõik need Millukowitz, trooved ja teised lähevad vististi nüüd siniseks viha pärast, kui kuulevad, et neil enam lootust ei ole. Niisugust vene riigi äraandjat kui Poska üles puua. Näib, kas leidub veel teisi niisama osavaid mehi, enne kui ülespoomist ajajärk algab, mis kõige järgi otsustades tulemata ei jää? Kindral Tõnisson ja Peeter Laane kuulusid nende tuhandete eestlaste hulka, kes niinimetatud tasumise tunnil jõhkrale punavõimule jalgu jäid. Aga siiski, mis mehi oli kindral Aleksander Tõnisson, meenutab kindrali poeg Leo Tõnisson. Seda lühidalt kokku võtta on küllaltki keeruline, aga kui mingisuguse üldistava laadiga piirduda, siis võib öelda, et tal olid peamiselt oma suhtlemises. Kaitseväelastega oli kolm põhilist motiivi kreedolt visata algusest kuni lõpuni. Viimase hetkeni. Kaitseväest lahkudes rõhutas, nõudis otseselt oma alluvatelt ja kõigepealt iseendalt põhimõttel, et see suur on kaitseväes see, kes kannab Alarti kõige suuremat raskust. Ükski ohvitser pole mõeldav, kui tal pole sõdureid ja sõdurid on need, kes otsustavad nii sõjas lahingu tulemuse kui ka rahu rajal kannavad nemad kõige suuremat koormust kaitseväes. Selleni Tanel püsis sõduritega kontakti astuda, nendega vestelda ja kasarmuid inspekteerises, ei kasutanud ta iialgi niisugust pinna pealsust. Oma suhtlemises maid läks sõdurite juurde, vaatas, kuidas nad kasarmus elulised kuidas neid toideti käis, köökides maitses muidugi nende tööd ja peab ütlema, et teinekord lausa pahandavalt tõrreles väeosa ülem mõttega, et sõdur, kes peab olema rahuldatud kasarmus kõigega, mis väärtustavad tema olekut, sõdurina neil oleks, et igas elufaasis jäägitumalt sõdurisõbralikud. Ma, et sõsurites kasvaks ja kujuneks kodumaa armastus, isamaa, armastus, selleks ta püüdis iga D sõduritele. No lausa kujundilselt selgitada, et kodu peab olema korras, puhas kursus peavad olema ka sõduri enda panusena istutatud puud, põõsad, lilled. Ja ta ei pidanud paljuks, kui küsis sõduritel, kas ta oma kutsu kordategemiseks on kasutanud ka värvi. Kas on mingisugused sõduripoolsed, kodu, armastuse väljundid omal kohal sest ta arvas niimoodi, et kui sõdur armastab ja suudab oma kodu Väärseks siis armastab ta ka oma kodumaad, oma rahvast. Ja mis kõige tähtsam, et ta oleks valmis oma kodu nimel täitma kõiki ülesandeid, mida kaitseväelasena Ta on kohustatud tegema. Ning selle nimel muidugi kaitsma mitte ainult oma kodu vaikalt kodumaad, nii see käib kodumaa armastus, kodu armastuse kaudu ja vahendusel. See oli tema põhimõtet. 1920. aasta märtsis ülendati Scouts väeosa kuulipildur Peeter Laane nooremallohvitseriks. Sõjaväeteenistusest vabanes ta neljandal detsembril. Kui juba sõjaväest vaba olin, asusin elama Holstre valda. Mõne aja pärast uue võiduvalda, kus sain Karula mõisast 26,9 hektarit autasu maad. Sinna pidi tulema. Lepiku talu. Autasuks saadud 10000 marka kulus lausa marjaks. Sai sõidetud. Nüüd on ese, elu, võitlused, ega needki kerget tule. Peeter Laanest räägib tema poeg Arnold Laane. Kuidas seda iseloomustada, too oli väga töökas. Perekond, eest hoolitses ja igatepidi rühmas palju tööd teha. Ta vahetas talusid mitu korda, miks ta ei jäänud kohe sinna sellele maatüki peale, mille ta sai siis vabadussõja? Sest selle maatüki ta hoonestus ära ja talumajapidamine seal täitsa väljas pühendatud. Miks ta ära meis midagi talle ei meeldinud seal, kas see koht ei meeldinud või? Aga see ei olnud ainukene kohavahetus, ta vahetas ka veel hiljem. Ja siis ta ostis selle talu, selle vana, sakslaste talu valise Heimtalis söögi, küllaltki suur talu. Sellest juba ma mäletan, sest sinna minnes ma olin juba kahe, kolme aastane selle taluga ta kukkus nii palju sisse, oli nii palju tööd teha, nii-öelda suur talu oli, ta oli üle 50 hektari maad, salli metsa ja kõike ja aga need maha tõid kõik madalad maad kannatasid liigvee all ja peale selle veel Kiviline karjamaad olid kivi kivis kinni, isegi koplid seal ja põldudel ja, ja siis ta asus nüüd kive hävitama, seal lõhestas neidki, vedas kokkuaedades, kiviaiad olid seal suured, seal ennem juba neid õieti veel juurde. Ja siis parv oli nagu ta oli üle jõu, siis ta ühe aasta olime niimoodi seal pidas seda ja siis rentisime välja, aga see ei olnud ka veel viimane kohta, vahetas veel korra siis. No ja siis ta sellest tüdinud deta tähtis niisugust talu mõista oma perega saaks ära majandada. Ja siis ta võttis ühe väiksema talu mis oli juba välja ehitatud ja Põllumäe Ta tõi seal ja see meeldis ja ta ostis selle ära 38. aastal ja siis asusin sinna elama seal siis see nagu nõukogudekorrani. See. Ta oli vabadussõjas see, et ta oli omakaitses, sai talle siis vene ajal lõpuks saatuslikuks olid sealjuures ka, kui ta ära viidi. Ei olnud. Ma olin sel ajal Viljandis, koolis elasin Viljandis ja siis, kui ma vist järgmisel päeval sõitsin peale sellesügisene aeg detsembrikuus siis ma kuulsin, et tund Kiisatena tuli eelmisel päeval õhtul oli hea viidud läbiotsimine tehtud ja ja pärast seda nägin ainult läbi julgeoleku hoone aknast, kui ta viidi teises ruumis üsna juhuslikult, nägin, kui ma seal ootasin teda kokkusaamist, aga nõuaku saamist enam ja midagi. Ametlik surma põhjus oli tuberkuloos. Dokumentides on, et ta suri vangla haiglas. Kas see surm võis olla ka teistsugune aastat, ennem oli niimoodi reeta, tõdes reummat. Siis oli ta viimastel ajastutel täitsa oma tööjõuline ja õli. Sanatooriumis oli seal ühe suve. Millal teile siis teatati, et ei saa enam ei ole. Ma sain teada seda septembrikuus. Ta oli algul Viljandi vanglas sinna sai siis pakki viia teatud kuupäevadel järele, ema viis sinna siis ta toitaineid ja neid järgi ja ja siis, kui ta sinna viima läks, selline juunikuu sees või siis öeldi, et teda ei ole enam siin. Mina tulin siis Tallinnasse kooli septembris ja siis ühtlasi pidin temaga tooma nagu taki järgi. Avaldus tuli teha selle peale, mis sul on seal ja siis ma sain teada toodise taki leht tagasi ja ma nägin sinna nurga pääl ei midagi kirjutatud, aga seal see naisterahvas, see tõmbas selle nurga ära ja siis ma küsisin, et mis ta on, need ei, teda ei ole siin. Ja siis mul jäi arusaamatuks. On öeldud sealt ka midagi. Teine võimalus oli, et ta nüüd seal üleval Lasnamäe haiglas, seal nagu see edasisaatmise vangla ja siis ma läksin uurima siseministeeriumi ja seal ma olin saanud ka mitte midagi teada, kuni oktoobrikuuni, kui läksin. Ja siis oli valda tulnud teade, et Peeter Laane on surnud. Pärast püüdsin midagi selgitada, otsida. Ei saanud kuskilt mingisugust jälge õiget, kus ta on maetud ja need olid kõik salvestatud. Suurem torm oli esialgu möödas idast juhitud enamlaste järgmise võimuhaaramiskatseni jäi 1920. aasta lõpus vähem kui neli aastat. Ago Pajuriga kommentaar. Pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist ja sõja lõppemist sai Eesti riikluse ülesehitamine tegelikult nii-öelda uue hingamise uue hoo sisse asutav kogu oli muidugi juba aasta tagasi, 19. aasta aprillis, 23. aprillil jüripäeval oli ta esimest korda kokku tulnud ja tegutses üsna edukalt. Ka enamik olulisi otsuseid jäi siiski 20.-sse aastasse. Tõsi, üks oluline seadus vähemalt võeti vastu juba 19. aasta oktoobris oli siis maaseadus, mis nägi ette mõisa valduste likvideerimise ja talumajapidamiste järsu kasvu ja esiletõusu. Aga ka Eesti põhiseaduse koostamine jätkus 1920. aastal. Aastavahetusel käisid põhiliselt vaidlused veel selle üle, milline peaks olema Eesti valitsemise tulevane korraldus. Kas Eestist peab saama parlament, tarneriik, kas Eesti peaks Ma lisaks tugeva presidendivõimuga riigiks nagu näiteks Ameerika ühendriigid, kas Eestis peaks olema mingisugune väga laialdane rahva osalus poliitikas ala Šveitsi süsteem või midagi muud? Ja lahendus saabus alles jaanuaris 1920, mil otsustati siis? Parlamentarism peab olema riigikorraks, aga selline omapärane parlament, turism, kus puudub presidendi institutsioon ja kus väga suur roll on antud, et rahvale rahvahääletus, rahvaalgatus muutsid Eesti demokraatia ja noh, peaaegu juba midagi mitte enam esindusdemokraatia, vaid osalusdemokraatia sarnaseks ja sellisel kujul koostatud põhiseadus võeti siis vastu 15. juunil 1920 kehtima hakkas 21.-st detsembrist 1920 selleks ajaks toimunud juba novembris. Riigikogu valimised tasutav kogu pidi ju nüüd laiali minema ja loovutama oma koha nii-öelda siis püsivale parlamendile, riigikogule. Riigikogu ise astus kokku 1921. aasta esimestel päevadel kinnitas ametisse Konstantin Pätsi valitsuse ja siitpeale läks sisepoliitiline elu juba vastavusse 20. aasta põhiseadusega. Teine oluline samm, mis samuti jäi 20. 21. aasta vahetusse on seotud Eesti vabariigi tunnustamisega, sest teatavasti ju lääneriigid, et kaua aega keeldusid Eesti vabariigile de jure tunnustuse andmisest. 1920. aastal tegi Eesti panuse sellele, et püüdis pääseda vastloodud maailmaorganisatsiooni rahvasteliidu liikmed. Üks vastava taotluse esitas Eesti juba aprillis 1920. Küsimus tuli arutlusele rahvasteliidu esimesel täiskogul detsembris 1920 Genfis. Aga paraku ei kujunenud Genfi otsus Eestile sugugi soodsaks. Peamiseks põhjuseks oli endiselt Euroopa suurriikide Inglismaa ja Prantsusmaa vastuseis, kes leidsid, et Eesti küsimus on ikkagi veel osa Venemaa küsimusest, kes vähemalt tegid veel sellise näo, et usuvad, nagu oleks enamlust võimalik lähiajal Venemaal kukutada ja seada võimule mingisugused nii-öelda seaduslikud valitsejad, kes siis peavad ka piir riikide probleemi ära lahendama. Ja tänu sellele kujunesid hääletustulemused rahvasteliidu täiskogus Eesti jaoks ebameeldivat. Eks Eesti poolt hääletas kõigest kuus riiki. Tervelt 27 riiki olid aga Eesti vastu võtmise vastu ja Eesti jäi sedapuhku veel rahvasteliidu ukse taha. Aga tagantjärele tarkusega võib öelda, et kui see rahvasteliidu täiskogu oleks toimunud kuu või kaks hiljem siis oleks Eesti jõudnud juba vastuvõtmiseni, sest samal ajal olid lääneri kides meeleolud tunduvalt muutumas. Kõigepealt Venemaa oma sündmustega. Vene kodusõda oli ju praktiliselt lõpule jõudnud, oktoobris lõppes juba Venemaa-Poola sõda. Novembris tõrjuti Krimmist välja veel viimane suurem palgad armee rangeli juhtimisel. Tõsi, Siberis Kaug-Idas oli veel mitmesuguseid valgeid jõude piisavalt aga nad olid siiski juba liiga väikeseks jäänud, liiga jõuetuks muutunud ja liiga kaugel enamlikest võimukeskustest, et neist tegelikult oleks võinud oodata veel mingisugust enamuse kukkuma võtamist, järelikult enamlased lähiajal ei kuku, järelikult tuleb hakata nendega sisse seadma mingisuguseidki takte. Järelikult ei ole tarvis enam arvestada vene valgete soovidega ka vene valged olid ju väga resoluutselt vastu igasugusele Venemaa tükeldamisele ja piir riikide tunnustamisele. Ja juba jaanuaris 1921 tulite prantslased, prantsuse välisminister, arstid Briaan välja ettepanekuga tunnustada Eesti ja Läti iseseisvust juure. Vastav otsus langetati Antandi riikide ülemnõukogu poolt 26. jaanuaril 1921. Sellele järgnes terve tunnustuste laine igal poolt maailmast, noh, Ameerika ühendriigid olid jah, ehk eripositsioonil, nemad olid kuni 22. aastani ikka veel veendunud, et enamlased ei saa lugeda Venemaa seaduslikeks valitsejateks ja ikka tuleb ka piir riikide suhtes ajada vene valgete poliitikat aga see oli praktiliselt ainus erand igalt poolt mujalt sai Eesti oma tunnustuse kätte 21. aasta septembris. Rahvasteliidu teisel täiskogul võeti ta ju vastu ka rahvasteliidu liikmeks, nii et Eestist võib kõnelda juba kui täieõiguslikust. Rahvusvahelise eluliikmest. Niisugune aeg oli nende aastate üle võime täiesti uhked olla. Ent Jõgeva osutus paraku prohvetiks. Ülespoomist, aeg oli vaid paarikümne aasta kaugusel. Saatesarjas tegid kaasa Aarne Üksküla, Ain Lutsepp, Anu lamp, Anti Reinthal, Egon Nuter, Raimo Pass, Argo Aadli, Andrei Hussein. Kõnelesid ajaloolased Ago Pajur ja seppa Tsetterberg, kindralleitnant Ants Laaneots, Tallinna reaalkooli abiturient Nikolai kuniitsem, Aleksander Tõnissoni poeg Leo Tõnisson, Peeter Laane poeg Arnold. Suured tänud Tiiu valmile Eve nurgale, Jaak pihlakule, Peeter Järve laidele. Režissöör Toomas Lõhmuste režissöör Külliki Valdma, autor Tiit Karuks. Raadioteater 2008.