Ränkajat tere kuulajatele rändajale stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Meie rännak jätkub Itaalia ja sellistes paikades, kust avaneb ikalt tõeliselt vaimustavaid vaateid ümbritsevale, aga lisaks hurmavale ilule heidab too kant endas ka üksjagu müstikat ja Alpide jäämees on sealtkandist leitud. See oligi kahtlemata. Edeldamine Se laulmise viis, mida alpides on sajandeid harrastatud ja lauljanimi on Viko Doriaani ja nimi onju Itaalia nimi. Ja samas mees laulab saksa keeles, see on väga tüüpiline paljudele Alpide osadele, et siin elavad läbisegi erinevad rahva kõnelevad erinevaid keeli. Ja just see kant, kuhu me kõigepealt nüüd oma Itaalia loodusreisil jõudsime. Itaalia Alpid, seal just on see lõunat irool ja lõunat iroolile on väga iseloomulik, et siin on läbisegi saksa ja itaalia keel. Ja me tulime siia üle Itaalia piiri austria poolelt üle alpide, peaaheliku ja eelmistelt päevadel oli meie põhimaastikud ümberringi metsatud kõrged alpiaasad igilumi liustikud ja, ja nüüd, kui me laskusime juba peaahelikust nagu allapoole, siis jõudsime polsana linna ja siin võttis meid vastu väga teistsugune õhkkond. Polsana linn on selline, et sinu, et tänava ääres näha kasvamas igasuguseid digihaldjaid puid ja põõsaid, isegi palme. Ja kui sa lähed polsana ühte tavalisse kohvikusse, siis sind teenindatakse itaalia keeles. Ja kui sa küsid veini, siis vein on igal juhul odavam kui mahl. Et noh, on täitsa selge, et, et sa oled jõudnud nüüd Itaalia vabariiki. Ja teistpidi on jällegi see paikse lõunad irool Itaalia vabariigi kohta väga äärmuslik paik, et kui mõtleme kogu Itaalia peale, siis ta oli niisugune nagu öeldakse, et niisugune saabas Vahemeres oma kuju poolest ja tema pikkus on ikkagi ligi 1000 kilomeetrit ja selle 1000 kilomeetri kõige põhjapoolsem maakond on nüüd see, kus pealinnaks on pol saama. Ja ligi 1000 kilomeetrit lõuna pool on siis kallaabria. See on siis Itaalia kõige lõunapoolsem maakond. Itaalia on ikka üks üks väga niisugune pikk ja piklik maha. Aga enamus kogu sellest Itaaliast on ju lähistroopikas ka. Ja niisugune soe, vahemere kliima aga siin kõige põhjapoolsemas maakonnas on natukene teistmoodi, siin on ka Itaalia endastmõistetavalt kõrgemad mäed. Plaat, mis on siis kõrgeim Alpide tipp on ju just see, kus Itaalia ja Prantsusmaa omavahel piirid kokku saavad. Ja siin alpides vaib Itaalias näha siis ka näiteks liustikke teinekord ja, ja lund ja niisugust karmi maastikku. Ja samas kui me nüüd sõitsime sellest polsanast natuke välja, siis siin olid mäenõlvadel olid, et ilusat viinamarjaaiad terrasside peal ja läksime ööbima ühte pisikesse hubasesse hotellikesse, siis seal oli näiteks rõduvõre, Pealt rippusid alla ilusalt suured prisked Bioletsed, viinamarjakobarad. Ja samas peremees jällegi kõneles ainult saksa keelt, ta oli austerlane, et kummaline vastandite kokkusaamise koht, see kõige põhjapoolsemaid, Itaalia osa. Nii looduse mõttes kui ka kultuuride mõttes ja miksin, siis kõneldakse saksa itaalia keelt läbisegi sellepärast et ajaloo jooksul on see olnud mõnikord näiteks Austria riigi osa pikka aega ja taas jälle Itaalia riigi osa. Ja viimati oli ta Austria riigi osa 1815.-st aastast kuni esimese maailmasõjani. Ja siis see oli ju selline sõda, kus Austria sai lüüa kõvasti ja pärast sõja lõppu sõlmiti niisugused kokkulepped. See lõunat irool anti üle Itaaliale ja sellest ajast peale on ta siis kuulunud Itaaliale ja siiakanti. Muidugi tõmbas niukene eriline loodus ja me olime ikkagi tegelikult tulnud Alpide loodust vaatama. Aga tegelikult on siinkandis üks, üks ääretult põnev asi, mis tõmbas ka vastupandamatult. Nimelt on selles samas poolsana linnas olemas muuseum, mida nimetatakse jäämehe muuseumiks. Ja seal siis kõige lähem linn sellele paigale kust 1991. aastal leiti liustikust inimmuumia. Ja see osutus niivõrd tähtsaks, et pärast seda loodigi siia muuseum, mis on sisustatud siis ainult sellel teemal. Ja ma olin sellest jääme eest väga palju lugenud enne juba reisile minekut. Eestis on muide ilmunud ka eesti keeles on ilmunud raamat, mees jääs. Jälle on kirjutanud Konrad spindler, raamat ilmus 1999. Igavene põnev Raamat, mitusada lehekülge, kui pihta hakkad, siis enam pidama ei saa. Ta niisugune ühtpidi nagu mõjub nagu kriminaalromaan või, või kõmulugu. Teistpidi on ta ajaloolase kompetentse ajaloolase kirjutatud dokumentaalne raamat. Sellest, kuidas jäämees leiti ja mida seda jäämest uurides on juurde avastatud. Mehe lugu oli see selline, et oli aasta 1991 septembrikuu ja siit poolsanost otse peaaheliku suunas põhja poole. Seal väga harva matkajaid liigub, aga üks niisugune sitke matkajatest abielupaar oli seal ahelikul turnimas ja nad eksisid natukene ära, läksid natukene valesti ja sattusin niisugusesse paika, kus inimesed praktiliselt üldse ei käi. Ja järsku nägid nad enda ees nagu lumest välja sulanud pooleldi välja sulanud inimkeha. See võis päris ehmatus olla, oli ehmatus ja muidugi ka tähtis leid. Nii kui nad järgmisel Päeval esimesse linna jõudsid, seal oligi just see poolsana linn, siis nad muidugi andsid kohe teada, et niisugune leid on. Kõik olid kindlad, et see on mõni kaduma läinud mägialpinist, kes noh, mingil ajal on seal kaduma läinud ja ilm läks kehvaks, paari päeva pärast siiski tuli päästemeeskond ja kuna mees oli nagu kuidagi ära jää, et siis nad raiusid jää kirkadega ta kuidagi sealt lahti ja aga kui nad teda juba sealt ära viisid, siis nad hakkasid vaatama, et väga veidraid riidehilpe on tal ja väga veidraid esemeid, mis tunduvad kohutavalt vanaaegsed. Ja igaks juhuks viidi siis hoopiski instruks. Ja selleks ajaks olid sinna juba tulnud teadlased, teadlaste rühm ja üks nendest teadlastest oligases Konrad spindler, väga lugupeetud arheoloog ja nii kui ta seda nägi, nii tema esimene otsus oli, et iga esimese kursuse arheoloogia üliõpilane võib öelda, et see inimene on vähemalt 4000 aastat vana 4000 aastat ja see on kujuteldav 404000, jah, seal seal kujutamatult kauge aeg ja, ja sellest ajast niisugune leid. See oli muidugi sensatsioon ja pärast seda hakati noh, ikka Euroopa tippteadlased erinevatelt erialadelt noh, lõpetades aja loolastega, alustades meedikutest tänapäevaste meetoditega asusid siis väga üksipulgi uurima seda jäämeest. Ja tal on ka rahvusvaheline nimi. Teda nimetatakse lörtsiks. Et siin tuleb siis sellest, et see oli staal ehk siis Stahli mägede juures, kus koht leiti, et siiani hellitusnimi, jah, see teistpidi on hellitusnimi, sai tohutult sensatsioonilised kuulsuse ajalehed nädalate kaupa kirjutasid ainult temast, mis seal ühekaupa ikka juurde leiti kogu aeg, üks sensatsioon järgnes teisele. Temast sai meediakangelane. Hiljem hakati isegi koomikseid ja karikatuure tegema ja filme ja mida iganes. Hannes täiesti muutus mõne nädalaga rahvusvaheliseks legendiks, tal oli 4000 aastat jääs tegelikult põhjalikuma uurimisel selgus, et ta oli olnud 5300 aastat jääs siis 5000 305300 aastat. Mis siis tähendab, et, et see oli muinasaeg mingisugune pronksiaeg. Ja oli uskumatu, et, et see keha saadi sellisena. Sest ta oli sulanud just sellel suvel. Liustik oli hakanud taanduma. Ta oli olnud tuhandeid aastaid seal jää sees aga just sellel suvel liustik andis selle surnukeha välja ja juba mõne nädalaga oleks ta seal kuuma alpipäikesekiirguses lihtsalt ära kõdunenud. Aga, aga just nädala jooksul, kui ta oli sealt välja sula maas, sattusid need kaks inimest sinna õigel ajal õigesse kohta. Ja siis muidugi, kui selgus, et, et see on nii üüratult vanaleid siis läksid juba väga põhjalikult teadlased sinnapaika ka. Ja siis meeterhaaval uurisid suure ümbruse sealt läbi ja leidsid hulga igasuguseid riidetükke ja esemete jäänuseid sealt, mida need esimesed päästjad poolt tähelegi pannud üldse ja lähmiga, suure ähmiga ja ka vigastades tegelikult paljusid esemeid, siis nad arvasid, et see on lihtsalt üks võib-olla kaks aastat tagasi kaduma läinud matkaja. Ja nüüd hakati siis nagu taastama selle inimese olemust ja tema maailma. Ja no see, see oli muidugi väga väärtuslik selles mõttes, et selgus, et, et see oli siis mees, ta oli 45 aastane, meeter 65 pikk ja ta oli rändaja. Tal oli täisrändaja varustus, nii et ta oli selle aja kohta erakordselt hästi varustatud. Tal oli näiteks nagu mõelda ainult riiete peale, siis tal olid jalas olid karusnahksed püksid ja siis oli niisugune karusnahkne kuub. Selle peal oli rohukõrtest õmmeldud niisugune pikk pleed peas karusnahkne müts, mis oli seotud lõua alt kinni. Seljas oli selline puu daamidel sihukene karusnahkne seljakott, mis oli täisvarustust. Varustuse hulka kuulusid vibunooled, tulekivi naaskel, Puur ühesõnaga vahendid, millega on võimalik ellu jääda nädalaid üksi olles. Jalas olid tal väga hästi õmmeldud nahksed saapad, nii et et selle järgi on isegi hakatud järgi tegema saapaid. Need olid siis nahast ja nad olid vettpidavad. 5300 aastat tagasi paigaldad õmmeldud, nad olid sellised suured lohmakad, no mitte niisugused peened, aga nad olid suured loomakad ja seest täidetud kuiva rohuga. Vaat seda ma olin näinud Põhja-Siberis ka, et jalad, kojad toasooja annab kaheks sokkidest. Sokid, muistsed sokid, sokid ja vist ei osanud jah, aga ta lihtsalt viskas selle kuiva rohutusti minema ja pani järgmise asemel, et sa järgmised sokid endale jalga. Ja ta oli, oli siis selle koha peal kuulnud. Ja no muidugi me läksime siis, vanus tehti ka kuidagimoodi kindlaks ja kui palju seda vanust siis oli 45 aastat kohe nii, täpselt jah, no ütleme ikka paar aastat siia-sinna. Aga see on noor inimene ja, ja seal on, ütleme, kes niisuguses uurimise sõjad tohutult palju abiks olla on, just ütleme, kohtumeditsiin, eksperdid, kes valdavad seda teemat, nad on võimelised vanusena määrasid põhiliselt hammaste järgi ja luude kulumise järgi. Aga näiteks nad juuste keemilist koostist uurides määrasid, et mingil ajal on mees tegelenud vase sulatamiseks, sest seal oli mikroskoopilise stes osades vaske, oli ta juustes ja tal oli ka kaasas vaskkirves vaskpeaga, kirves. Siis näiteks määrata tee tema jalaluid ja liigeseid uurides, et see mees on palju rännanud. Et sõnaga teatud liigesed olid nagu kulunud ja ta oli põdenud ka liigesepõletiku. Et ta oli siis suure osa oma elust veetnud rännata, ütles et te olete, et üks võimalus on see, et ta oli, võib-olla karjus kõrgmägedes, kust tuli kogu aeg liikuda iga päev. Noh, ja, ja ühesõnaga need esimesed uurimised tehtud, siis otsustati ja et kõige lähem linn sellele leiukohale Stalile on poolsaar nano ja siia tuleb rajada temanimeline muuseum. Ja see tehti vanasse pangahoonesse niukene, soliidne kivimaja. Ja loomulikult läksime me seda siis vaatama, et kuidas ta on sisustatud. Tegelikult noh, ütleme nii, et pilet oli päris krõbeda hinnaga, aga see tasus igatahes ennast ära. Sest seal sees see ekspositsioon oli, oli väga kaasaegne. Seal oli näiteks palju monitore, kus oli pandud kokku videod selle kohta, kuidas elas inimene 5300 aastat tagasi nende sama leidude põhjal ja nii, et et kuidas siis uuriti ja, ja, ja saadi tulemusi selle selle jäämehe uurimisel. Niuksed, videod siis oli seal vitriinis, igas vitriinis oli üks kass Töövahend ese sellelt mehelt ja koos kommentaaridega kõik, mis realist, samm näiteks tal oli 12-st erinevast puuliigist erinevaid, näiteks nooleotsi ja töövahendeid. Ja siis keset seda saali oli siis mees ise nagu elusuuruses, niimoodi selline kuju kõige oma varustusega. Päris imposantne nägi välja tõesti no peaaegu et sihukene polaaruuri. Pronksiaegne. Ta nägi siis väga dekoratiivne välja, ma kujutan ette, et see võis ikka tohutult vaeva olla, teda niisugusse seisundisse saada, jah, mis seal kõik oli. Muidugi, see oli, see oli võib-olla sadade uurijate mitme aasta pingelise töö vili noh, et taastada kõik üksikasjadeni mingitest pisikestest tükkidest ja paladest, mis mis kätte saada, aga peaaegu kõikidest ütleme, riideesemetest, töövahenditest, relvadest oli midagi järel, nii et seda oli võimalik siiski taastada. Milline tema näoilme oli selle kuju peal seal, kui ta seisis, ta lisaks sirge seljaga üks jalg toetas nagu kõrgemale kivile ja ta oli selline päris niukse uhke olekuga, niukse uhke pilguga, vaatas ülespoole, avarustega harjunud, avalustega harjunud, aga noh, ma olin palju näinud enne minekut juba neid fotosid sellest muumias tegeleda kuses kuidas ta leiti ja loomulikult see laip on laip ja seal midagi väga uhket ei olnud, aga, aga selle põhjal taastati siis niisugune elav inimene. Ja üks järjekord oli seal eriti pikk, selles muuseumis niuke looklev järjekord. Ja loomulikult oli see siis selle, et me klaaskapi sein, klaasist sein, mille taga siis jäämees lebas. Ja no seal sabas seistes tuli kuidagi millegipärast meelde see, kui koolipõlves sai Moskvas Lenini mausoleumi sabas seista. Teie ütlesite selle välja, mina mõtlesin vahepeal vaikselt, aga mõtlesin, et hoian oma suu kinni ja ei no mingi niisugune noorepõlve mälestus tuli meelde küll, aga noh, siin on siiski hoopis-hoopis midagi muud loomule, teine tera siis teine tera, hoopis teised väärtused. Ja tegelikult ütleme ka niimoodi, et, et sel aastal, kui me seal käisime, sellest on nüüd möödas viis aastat pärast seda on tegelikult väga palju uusi leide tehtud selle jäämäe juures, see uurimine näiteks, kas aastal 2000 niisuguse röntgen uurimisega leiti? No ühesõnaga, küsimus selles, et mis põhjusel ta ikkagi suri? Et algselt oli kohe, kui ta leiti, oli tal kolm ribi, oli murdunud ja kuna ta oli kõrgmägedes, siis arvati, et ta oli jäänud lumetormi kätte temaga juhtunud mingi õnnetus. Aga siis pärast jäämehe leidmist üheksa aastat hiljem erilise vahenditega skaneerides leiti tema abaluu alt nooleots mille vars oli nagu murdunud, nii et see paistnud nagu üldse sealt Muumest välja ja sealt hakkas nagu oletused liikuma hoopis uues suunas. Ja nüüd näiteks praeguseks ajaks on näiteks jõutud väga täpset tulemusteni, et millised olid selle mehe ütleme, viimane öö päev enne surma. Et see on uskumatu Tänapäevaste meetoditega on võimalik ikkagi tuvastada näiteks et ta oli siis söönud viimati kaheksa tundi enne ja ta oli söönud natukene mägi kitseliha, natukene hirveliha ja natukene leiba ja kuna selle toidu peal oli õietolmu, siis määrati ära, mis õietolm see on ja see oli okasmetsa käbide õietolm ja sealt saadi päris kindel järeldus. Ta oli viimati söönud siis okasmetsavööndis. Noh, kõvasti madalamal kui see praegune leiukoht. Ja see oli kevadisel ajal, et õietolm liikus igal pool ringi siis näiteks sõrmeküünte uurimise järgi sõrmeküüntel olid niisugused kriimud või jooned nagu vigastused või, või, või sellised korra päratused peal ja nende järgi määrati, et mees oli olnud viimase kuue kuu jooksul kolm korda haige ja viimata. Kahe kuu eest oli olnud kaks nädalat haige. Ja siis, kui hakati uurima ikkagi teema keha põhjalikumalt, siis selgus, et seal oli väga värskeid verevalumeid, mingisuguseid kriime, kergeid haavu ja peas oli muhk ja ka pihta leiti, et tema nooleotstel oli inimverd DNA proovi järgi määrata, et need kuulusid mitte temale, vaid hoopis mingitele teistele inimestele. Siis tema noal oli veel kolmanda inimese verd ja tema sellel rohukõrtest tehtud pleedil oli veel neljanda inimese veri siis läks asi üsna kriminaalseks, mingi süütu talleke polnud ta kaugeltki mitte jah. Ja nüüd sõnaga praeguseks hetkeks jõutud mingile sellisele mõttele mõttele, et, et tema hukkumine oli siis kuidagi umbes midagi sellist, et ta oli võib-olla mingi väikese meeste rühmaga võõra hõimu territooriumil ja sattus mingi rünnaku alla ja siis ja siis sai võib-olla tema kaaslane haavata, Nad taganesid. Ta kandis oma kaaslast õlal, aga ei jaksanud lõpuks. Ja lõpuks väsis ise ka nii ära, et ei jaksanud üksik edasi minna ja kes veel ellu jäid, need läksid edasi ja tema siis jäi sinna oma viimasesse paika. Et see on nagu see praegune oletus. Aga päris kindlasti võib arvata, et uurimised muudkui jätkuvad ja aina uut ja uut leitakse juurde. Et, et see on midagi uskumatut. Ja lõpuks, kui ma jõudsin selle koha juurde, kus sa siis läbi klaasi saad seda vaadata, seda keha, et noh, ikka väga teistmoodi kui Vladimiri lits, et ei ole triigitud ülikonda ega vaha ja siledat nägu vaid selline üsna niukene armetu krimpsus. Kokku kuivanud inimkeha ja samas tohu teadusliku väärtusega. 18 aastat tagasi, siis saab sellest päevast, kui ta leiti ja, ja uurimine jätkub. Uurimine jätkub ja paistab, et sellele ei tule lõppu, sest noh, teda võrreldakse ütleme, arheoloogia leiuna teda peetakse väärtuslikumaks kui mingit, ütleme suvalist vaarao hauakambrit kõige oma kulla ja kalliskividega sest ühtegi vääriseset seal ei olnud. Aga see, et inimene ei ole mitte maetud, vot arheoloogidel on ju niimoodi, et kõik nende leiud on pärit enamasti hauakohtadest ja sellisel juhul on väga tihti see surnukeha mingil kombel juba ümber kujundatud või midagi on ta ka tehtud. Aga see oli nagu juhuslik hetk tolleaegsest elust, mis nagu jäätus Kinni igijäässe ja oma kõige pisemate detailidega terviklik inimene sellisena, nagu ta oli. Et see on nagu, mõnes mõttes võib mõelda seda nagu noh, sügavkülmutatud inimene või, või siis ajamasinas meie aega jõudnud inimene ja, ja seal midagi täiesti lõputute, noh arheoloogid ju leiavad tavaliselt seda, mis ei kõduneb noh, luud, kivi, mingisuguseid metallesemeid. Aga siin oli alles see, mida iialgi nii vanade inimeste leidude puhul ei ole leitud. Et täielikult säilinud. Ja et, et selles mõttes see on ülimalt ülimalt väärtuslik leid. Ja kui ma seal ikkagi seda niimoodi vaatasin, mõtlesin siis ma ikka silmitsesid seda nii omaenda suure huviga seda, seda jäämeest. Ja siis ma nägin, Ta nahal olid näiteks sellised tätoveeringud, niuksed, ristid, jooned ja punktide read ja need olid näiteks põlvede peal randme koha peal. Ja, ja noh, ma olin lugenud sellest palju, aga ikkagi oma silmaga näha, see on jälle üks jäämehe saladused, mis oli. On üks oletus, et kuna ta oli rändaja, siis tal oli, võis olla liigesepõletik, tikke tol ajal raviti võib-olla sellisel moel kuidagi tätoveerides inimest või siis olid need mingid maagilised märgid, mingisugused nõiamärgid nüüd kurja silma vastu või midagi, keegi täpselt ei tea, teooriaid on palju. Ühest vastust ei ole. Ja siis ma tegin ühe eriti isiklikku avastuse ka, ma vaatasin jäämehe varbaid. Siis ma nägin, et tema, teine varvas oli sellest esimesest pikem. Ja siis ma mõtlesin, et seda ma ei ole mitte kusagilt lugenud, et niisugune omapära ja noh, minu meelest dist ikkagi öeldakse ju, et suur varvas, et selle järel peab nagu, nagu väiksem varvast olema, aga temal oli see teine varvas suurem. Ja siis meenus mulle, et minul on ka niimoodi rändajad, said kokku ja siis Tullus pähe tohutu mõtete tulv. Et kuidas see kõik on? Ta pole ju sellist uurimust tehtud. Rändajad Aneri tõug inimesi ja võib-olla ei lähe, sellest on tingitud ka pikem samm. Mine tea, igatahes, igatahes ma leidsin, et mees on midagi ühist ja see muutis ta minu jaoks selle kuidagi väga inimlikuks, kuigi see inimene oli elanud üle 5000 aasta tagasi. Ja võib-olla see ongi niimoodi, et ainult Euroopa südames niisugust sensatsioonilist leidu teha on võimalik ainult Alpides, sest ainult siin on niisugused erilised tingimused, et see keha sai säilida nii-öelda sügavkülmutatuna aastatuhandeid. Ja muide teda praegu hoitakse sealsamas paigas täpselt samades tingimustes, nagu ta on olnud tuhandeid aastaid jää sees miinus kuus kraadi, siis õhuniiskus 75 protsenti. Et, et noh, et siis ta säilib samasugusena ja kogu see Alpide heitleme, inimkultuur selle jäämehe kaudu muutub pööraselt palju sügavamaks, keerulisemaks ja huvitavamaks. Ja siis mõtled, et, et ikkagi üle 5000 aasta niisugust värvikat mitmekülgset skulptuuri keset Euroopat, et koos oma kõige oma traagika ja, ja oma lõbusate pooltega. Et inimlik elu, et nii nii palju aastatuhandeid midagi, midagi väga, väga erilist ja kui mõelda näiteks joodeldamine toitav, kas kas jäämees joodeldas, kui ta heas tujus oli? Äkki järeldas joodeldus, sest ta elas alpides ja alpides on see joodeldamine sündinud tänu nendele suurtele mägedele ja erilisele hääle levikule. Kui sa just joodeldades oma häält niimoodi kuuldavale lased, Gioodeldas? Ja vaat seda omapära või selle puudumist ei suuda vist ka kõik maailmateadlased. Kui kindlaks määrata just, aga samas võib mõelda, et, et ütleme, Alpide mäed ja see maastik, see eeldab seda, et joodeldamine võib olla väga vana. Laulmise viis. No kuidagi suhtlesid omavahel, kui nad üksteisest eemal olid ja oli vaja mingit informatsiooni vahetada, kas siis nüüd just joodeldamine oli, aga võib-olla midagi, mis eelnes joodeldamisele võib-olla midagi sellist? Millest joodeldamine välja kasvanud igal juhul kuulamisi, kui seda tänapäevast Pedja joodeldamist ja muide, selle itaallase vikaatoriaani laul kõlab saksa keeles ja selle laulu nimi on Johann Sebastian joodel Bach mis kõlab ka päris lõbusalt. Seega. Betoon Tatrooben. Pila ehitu liikmete. Seesugune oli siis tänane saade itaalia Alpidest ja sellest akustavast leiust seal päevavalgele ilmus millest tuleb juttu järgmises. Rändame siis omapead itaalia dolomiitides ja vaatame sealseid looduse erinevaid külgi. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajad. Randlajatel.