Täna jätkame jaanuarikuu saates alustatud jutu putukatest. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Suur osa maailmaloomadest tegelikult putukad. Ega keegi päris täpselt ei tea, kui palju neil loom üldse maailmas on ja keegi ei tea, kui palju nende hulgas putukaid on, see number kõigub seal miljonist kuni üheksa miljonini. Et suur osa putukaid on ilmselt meie jaoks veel üles leidmata ja avastamata, me ei tea neist midagi, me pole neid kunagi näinud, me pole neil kunagi kirjeldanud, aga nad enamasti troopikas kusagil toimetada 1000, aga ega see eesti putukate riik ka väga täpselt uuritud ei ole, ka siin on ilmselt veel meil leidmise Rõõm hästi palju noh, nii suur kogus elusolendeid väga erineva suurusega alates paarist millimeetrist, lõpetades seal suurte koljat mardikate, kelle pikkus on üle paarikümne sentimeetri ja see ongi ilmselt ka putukate maksimumsuurus, milleks nad üldse kasvada saavad, kus nad elavad siis nemad elavad seal troopilises vööndis troopilistes, vihmametsades ja vihmametsadega piirnevate aladel ehk Kagu-Aasias, Lõuna-, Ameerikas ja ka Aafrika keskosas, seal need kõige suuremad putukad siis ette tulevad. Putukad rohkus nendes piirkondades on kõige suurem. Kuigi enamasti on nii, et ega ma neid putukaid ei näe. Näiteks Uuergi kui putukaid on ka Eestis tohutult palju. Siis, kui palju me neid näeme, me näeme sääski, kärbseid, Erilasi kimalasi, noh, praktilise me näeme neid putukaid, kes ise meie juurde tulevad, meile kuidagi ebameeldivat mõju avaldanud, neid, kes meie jaoks on neutraalsed, need ei pane üldse tähele, aga näiteks kui kõndida kasvõi läbi mingi niidu, siis võib öelda, et iga ruutmeetri peal on seal sadu ja isegi tuhandeid putukaid. Kui me nüüd mõtleme, kui paljusid neist näeme siis võib-olla kui väga pingsalt vaatamas umbes kolme sellest 1000-st ülejäänud 997 jäävad meil märkamata. Nii et luud käes, kõhuli murul lebades võib väga palju põnevaid putukaid näha. Võib küll ja, ja tegelikult see on päris mõnus tegevus, aga sellel on üks eeldus, ei tohi neid putukaid karta. Tänapäeval kipub inimestel olema selline tunne, et kui keegi, kellel on kuus jalga, noh, jumal hoia, kui v8 jalgu kudel ämblik juhtub olema, siis on päris hirmus lugu, aga kui on ka kuus jalga, Edam putukas see on ikkagi midagi nii elusate, dialdub kildudest minema joosta. Aga tegelikult ei tule joosta, tuleb seda elukad rahulikult vaadata ja vaadata, kuidas tema toimetamisi me näeme, et nad on tegelikult hämmastavalt erisugused. Putukate hulgas on ju selliseid, keda me kärbestena tunne on, need on need kahetiivalised sumisevad ilusti, sellepärast et neil üks paar tiibu on ära kärbunud aja jooksul muutunud sumistideks siis on seal kindlasti hulgaliselt mardikaid, need on sellise ümmarguse või natuke pikliku kujuga, hästi kõva koorega pealt, noh, need on need kattetiivad materjal on tegelikult sama, mis kärbeste, need õhukesed tiivad, aga see materjal esineb siis erineval kujul kitiin ja mõningatel liikidel siis moodustab paksemaid tiibu teise lõhe motiiv. Aga sisult on see kõik üks ja sama materjal. Kogu putuka keha koosneb sellest teenist isenesest kitiin on tore asi, aga näiteks teeb raskeks nende elusolendite elu peavad seda kitiini söömas ja selleks on vaja erilisi seedenõresid, mis Skitiini suudavad lahustada. Suur osases putukas teeb söömata, ühtesama kitiin osa, nii et näiteks suvel käime ringi kusagil ja leiame aiapostide otsas selliseid nagu pallikesi, mille koostises on põhised putukatiivad siis need on jäänud kas siis punaselg, õgija, Alt või mõnelt teiselt sihukeselt väiksemalt linnult siukseid, oksendus, pallid ja sealt me näeme tegelikult, kui palju nad putukaid söövad ja kui vähenenud nendest putukas kätte saavad. Selleks, et siis seda toitu saada, peavad nad tohutult neid putukaid püüdma ja neid ära sööma ja neid ikka jätkub. Et neid on tõesti palju meie ümber. Kas igal putukaliigil on oma kindel territoorium või liiguvad nad ühelt territooriumilt teisele? Ma kaldun arvama kõikidel putukatel territooriumi käitumine ei ole päris selgelt välja kujunenud, et nad päris rahulikult voivad marssida seal ühelt territooriumilt teisele või, või nagu näiteks mõned putukad esinevad tohutu massilisusega näiteks rändtirtsud, keda võib seal olla miljoneid ja miljardeid ühes kogumikus, siis neil kindlasti mingit erilist territooriumit ühel putukal endal ei ole lepatriinud, näiteks lepatriinud jahtis massis inimese puhul aga lepatriinud tõenäoliselt siis, kui nad oma lehe täitsid söömas käivad põõsaste pealt või kusagilt siis neil mingisugune territooriumi käitumine on, sest siis nad kipuvad 11 eemale ajama, nii et väikesi oksi, kus siis palju lehetäisid on, neid nad kipuvad ikkagi kaitsma teiste lepatriinude eest. Aga sellist ranget territooriumi käitus nii nagu näiteks lindudel on hästi välja kujunenud või siis ka näiteks imetajatel, paljudel on välja kujunenud, seda tõenäoliselt putukatel ei ole. Aga nende hulgas on erandeid jälle, näiteks kiilid on väga tugeva territooriumi käitumisega ja ja kui keegi näiteks viitsib suvel vaadata kiile, siis see on üks fantastiline vaatepilt, kuidas suured tondihobud oma territooriumil patrull-lende teevad, putukad vaid püüavad, lähevad sööma näiteks mõne oksa peale või tulevad maja seina peale või kus rahulikum koht on. Aga kui sinna tuleb mõni teine samast liigist tondihobu, siis läheb neil päris tõsiseks nahistamiseks ja, ja see territooriumi omanik kindlasti püüab selle juurde tulla tondi hobuselt ära tõrjuda. Kiilidele on see territooriaalsus väga hästi jälle välja kujunenud. Territoriaalseks kujuneb eeskätt välja sellisel puhul, kui on mingisugusest ressursist, näiteks toidust on puudus kui sulanud kiil, kes on röövtoiduline ja ta tahab päris suuri putukaid. Kõiki neid pisikesi tema ei saa püüda, sest selleks püüdmiseks kuluks tal rohkem energiat kui näiteks selle söömise peale. Söömisest saadav energia oleks nii, et sellepärast ta peab suuri putukaid püüdma. Suuri putukaid on natuke vähem kui nii väikesi ja sellepärast tuleb see territooriumid siis ka hoolikalt valvata ja teised suurte putukate püüdjad sealt siis eemale ajada. Putukate rollist maailmas hakati arusaamale suhteliselt hiljuti. Näiteks kõige suurem putukat roll maailmas tõenäoliselt. Et nad aitavad taimedel paljuneda ja, ja levida ja paljunemiseks kasutavad väga paljud taimed siis putukat abi sellisel viisil, et putukad on need, kes transpordivad ühelt õielt õietolmu teise õie emaka suudmel. Ja see on hästi levinud. Näiteks kõik teame mesilasi, me näeme, kuidas mesilased lendavad õielt õiele, korjavad sealt nektarit ja viivad selle siis Tarvus, sellest tehakse siis. Aga põhiline on see, et nad lendad ühelt õielt teisele ja see õite külastamine tagab siis taimede risttolmlemiseks, see tähendab, et viljastatakse teise taime, isassugurakkude või tolmuteradega, siis see tõi sära. Vanasti arvati nii kuni kusagil aastani 1780 näiteks. Et lilled on värvilised, sellepärast et inimestel oleks neid ilus vaadata. Jumalalained lilled sellepärast, et inimesel oleks ilus vaadata, panna vaasi ja nautida seda lillede ilu ja rohkem neil nagu tähendust ei ole, aga siis 18. sajandi lõpupoole oli üks saksa teadlane kondavad Sprengel oli tema nimi ja tema hakkas siis neid Lillil lähemalt vaatama ja ja avastas, et väga paljud lilled on seotud teatud putukatega. Putukad käivad seal regulaarselt. Kui ta hakkas, vaata, miks nad seal käivad, siis selgus ka, et see putukas saab taime käest midagi süüa, kas õietolmu näiteks või siis seda nektarit. Ja vastutasuks määrib ta endaga tolmuga kokku ja läheb teise õie peale, kannab selle õietolmud sinna üle ja tema tegi selle avastused. Tegelikult putukatel on taimede elus hästi suur roll. Ja ta oli hästi põhjalik mees, ta uuris neid ja kirjeldas ja joonistas väga täpselt üles ja kui ma ülikoolis olin esimestel kursustel, siis see teema mind hästi huvitasse taimede tolmlemine ja, ja putuk, tolmlemine eriti ja siis ma otsisin ka need mängeli originaalraamatut üles ja, ja vaatasin neid ja ja ausalt öeldes külmavärinad jooksid üle selja, kui vaatad, kui põhjalikult ja kui täpselt on ta suutnud kõik need lilled üles joonistada, kui täpseid vaatlusi ta ikka omal ajal tegi. Ja muidugi tänapäeval teatakse sellest tolmeldamisest juba hästi palju. Iga koolilaps teab, et putukate roll taimede tolmeldajate seal on hästi suur. Aga see tolmeldamise roll on tegelikult läinud ka selliseks, et On tekkinud terve rida kohastumisi taimedel putukatega, putukatel omakorda taimedega. Üks puhastama on see, et on teatud kindlad värvid, mida siis putuk, tolmlejad, taimed toodavad omoitesse ja need värvid on enamasti sellised kollakad, veoletsed või sinakad. Ja, ja putukate meelitamiseks näiteks selliseid punaseid värve ei ole, sest putukad neid värve ei näe. Aga me teame ka, et on terve rida õisi, mis on hästi erkpunased. Need püüavad siis oma tolmeldajat kusagilt teisest rühmast enamasti suguseid, punaseid õisi, tolmeldavad linnud. Ja siis näiteks need liigid, kes siis on kohastunud ööliblikate tolmlemisel ööliblikate poolt tolmeldamisele. Nemad jällegi on enamasti hästi heledate erk valgete õitega, sest see valge paistab öös selgemini silma kui ükskõik milline teine värv. Ja neil on veel see omadused, Nad lõhnavad öösiti hästi tugevasti. No Eestis. Me teame sellist lille nagu kahelehine käokeel ehk viiul. Õhtul kella 10 paiku hakkab Temasid hästi tugevasti lõhnama, meelitab kohale siis ööliblikad, kes siis teda tolmeldavad ja selliseid kohastamise nende tolmeldajate con taimedel tegelikult hästi palju üks viis on, see meelitab ka siis selle hektariga või tolmuga õietolmuga ja muidugi kaugemalt ka siis lõhna ja värviga neid kohale, aga noh, see põhipõhjus, mis putukas tuleb, ta tahab süüa saada, siis seda tolmu või nektarit, aga mõningatel liikidel on välja kujunenud näiteks taimed, mis on nagu meie kallade moodi natuke pida teadlast kutsuda Aaroni keppideks, neil on hästi keeruline õis välja kujunenud ja kui näiteks putukas siis selle õie juurde tuleb siis taim püüab ta nagu kinni, seal on sellised tõkkeõied välja kujunenud, tal ta ei saa sealt välja kuidagimoodi, vaid peab seal olema mõned tunnid vangistuses, siis kuivavad need köied ära ja selleks ajaks on tolmuga ta ennast talgu kokku passinud. Tema oma emakasuudmest on selleks ajaks ära kuivanud ja siis ta pääseb tolmuga määrdunud välja, sealt õiest ja läheb teise õie peale, kus ta siis saab? Jällegi Neid taimi kolmeldama hakata, kõigepealt läheb ta temakese urmast üle määrimine tolmuga kokku, satub jälle sinna lõksu sisse märguue, võõratolmuga ennast kokku, siis jällegi pääseb ta sealt mõne aja pärast välja läheb jälle järgmise õie peal, nii et taimedel on välja kujunenud sellised omapärased lõksud. Neil on ka terve rida selliseid petmismehhanisme välja kujunevad nendes troopikas hästi suured õied on rait lilledel, ta on niisugune liha, kas õis kusagil kuni meeter läbimõõdus roosakas nagu, nagu värske liha õieti natuke mädanev liha ja lõhnab ka nagu mädanev lihada, see meelitab tohutult kohale kärbseid, kärbsed tulevad roiskunud liha otsima. Aga tegelikult seal on hoopis lill, mis lõhnab võistkond liha järgi ja siis ei jää neil muud üle, kui seal seda liha otsides ringi kõndida. Ja siis nad jällegi kannavad selle õietolmu emaka suudmel üle ja, ja selliseid raipelõhnalise lilli tegelikult on väga palju just troopilistel aladel. Tegelikult taimed on läinud veelgi kaugemale putukate meelitamiseks. Mis seal, ma ei teagi, kuidas seda öelda, selleks, et siis saada ennast ära tolmeldada. Väga keerulised on orhideede õied, noh, seal selleks, et putukas siis sinna õide tuleks, Nozoysnasti kaunivärviline suur paistab silma. Ja siis selleks, et putukad, kas taime saaks ära tolmeldada, selleks on need õied hästi sügaputuks, peab minema sinna õie sisse peaaegu selle nektari järgi ja sel ajal, kui ta sinna poeb, siis sajavad talle, et õietolmupallikesed, neid nimetataks poliiniumideks, need väiksed nuiaks, need kukuvad talle selga, kui ta sealt mööda läheb. Ja need on nii kõvasti kleepunud sinna selja külge, et putukas kui ta teise õie peale siis need jäävad talle sinna selja peale ja tal on nad kõvasti kaasas ja läheb järgmise sama liigi orhidee peale. Siis need poliiniumid kukuvad hammaka suudmel jäävad sinna alles, nii et putukas on nagu ideaalseks transpordivahendiks Nendele ja, ja seal on väga kindlad liigid kujunenud välja, kes poliinium, transpordivad, mõningad orhideed, noh, Eestis on sihuke lill kärbesõis nemad imiteerivad siis putukate ema isendeid ja lõhnavad, saadad need feromoonid välja, mis on täpselt samamoodi nagu paaritumisvalmis emane. Ja kui nüüd siis isane putukas tunneb seda lõhna, see on tema jaoks täiesti vastupandamatu lõhn, siis ta läheb selle õie juurde. Ega ta väga täpselt üldse teemast ei meenuta, aga ta siiski üldjoontes meenutab seda ema putukat ja siis üritab ta noaga paarituda ja selle paaritumisliigutuste käigus määrib lenda jälle õietolmu kokku ja kui ta on enne püüdnud mõne teise õiega paarituda, siis on tal sealt juba seal tolmuga kaasas, nii et ta toob oma teise õietolmu siia. Ja siit saab jälle uue tolmu kaasa. Järgmise õie peal liigutas nii, et siin on puhas pettus võite poolt putukate jaoks ja putukad lähevad selle pettuse õnge ja täidavad rollimis taimed neile, nagu määranud on. Taimede peal liigub väga palju selliseid putukaid, kes taimi söövad. Kui näiteks kaaluda ära kõik putukad, kes elavad mingi territooriumil ühel hektaril näiteks ja kaaluda ära siis teised rohusööjad, kes seal elavad, siis tuleb välja, et ühe hektari kohta, kõige rohkem tulebki putukaid, rohusööjaid, putukaid, nii nad söövad tohututes kogustes seda rohtu. Ja ühesõnaga, nad on väga olulised need, kes siis muundavad seda energiat, mis taimed päikese abil on orgaaniliseks materjaliks muutunud, muundavad seda loomadele kättesaadav väga paljudele loomadele kättesaadavaks. Sest loomadest terve rida on selliseid, kes taimi ei söö. Ja kes on kiskjad ja putukad endi hulgas. Et ja siis on vaja neid vahelülisid ja need vahelülid on siis taimtoidulised, putukad ja taimtoidulised loomad üldse. Noh, loomulikult lõvi näiteks putukaid ei söö, tema vajab veel terve rida vahelülisid, kes siis sööks putukaid ja kes veel neid putukasööjaid ja siis lõpuks jõuab see loom nii suureks, keda siis söök, lõvi näiteks. Kunagi rääkisime tsikaadidest, kes kord seitsmeteistkümne aasta jooksul tuleb maapinnale. Me ilmselt ei rääkinud sellest, kui palju neid tegelikult ikkagi sinna maapinnale tuleb. Kui nad kõik ära kaaluda, siis keskeltläbi tuleb ühe hektari kohta kusagil 200 kilogrammi neid putukaid 200 kilogrammi, kui putukas ise kaalub seal mõne sajandiku grammist näiteks või noh, ütleme ühe grammi, kas või siis see on ikka tohutu kogus tegelikult ja, ja neid hektareid, kus nad siis ringi liiguvad tollel noh, ütleme paaril päeval, kui nad kooruvad, neid hektareid on tuhandeid. Siit me saame juba teada, kui palju tegelikult on süüa seal, kes neid putukaid süüa tahavad ja neid süüakse, süüakse, süüakse ja neid jääb ikkagi tohutult järgi, sellepärast et lihtsalt ei ole nii palju sööjaid, kes suudaksid nad kõik ära süüa ja nad suudavad edukalt jällegi paljuneda ja, ja siis on 17 aastat maa peal vaikus ja rahu, nemad seal maa sees siis nende vastsed toimetavad need 17 aastat ja siis tuleb ühel hetkel välja ja siis on jällegi see suur söömispidu mõni nädal mitte rohkem. Ja siis on jällegi 17 aastat vahepausi. Neid putukaid, kes tegelikult seda maailma muudavad ja, ja seda toitu ühest vormist teise muudavad, tegelikult on hästi palju. Aga putukate hulgas on näiteks ka selliseid, kes siis kasutavad veel seda taime, mida ta võiks nagu süüa kasutajatega, et taimed endale sööki kasvatada. Näiteks on troopikas teada need niinimetatud lehelõike sipelgad ja, ja neid on seal hästi palju. Jällegi seal võib olla ühe hektari peal kusagil kolm, 40 kolooniat ja igaüks nendest siis sisaldab endas kümneid tuhandeid sipelgaid, kes iga päev käivad siis ümbruskonnast puude otsast ja maapinnalt korjamas lehekesi toovad need oma pessa komposteerivad ja, ja istutavad sinna peale siis seened ja kasvatavad seen ja need seened on siis need tegelikult, mida nad söövad, et täiesti selline unikaalne kombinatsioon, kus putukas tegeleb tegelikult seenekasvatusega ja väga edukalt ja ja neid seenekasvatajaid on väga palju ja kasvatusmaterjal võetakse ümbritsevast loodusest, on ka troopikas sipelgaid, näiteks, kes kasutavad taimi selleks, et Ta ta neid oma pesa külge lõikad näiteks mingisuguseid episüüte või toovad siis nende epifüütsed seemneid ja, ja siis panevad need seemned sinna pesamaterjali sisse, seal nad lähevad kasvama. Sellega tugevdavad nad oma selle pesa konstruktsiooni, kuna taimed tugevdavad seda konstruktsiooni. Ja samal ajal siis levitavad ka neid seemneid ühest kohast teise. Ja sipelgad üldse on maailma ilmselt kõige tuntumadtaimeseemnete levitajad, ku putukate riigis ütleme need rollid ära jaotada siis mesilased ja kimalased, et noh, ütleme sirelased ja liblikad on need põhilised tolmeldavad, tead, aga sipelgad on need, kes siis seemneid levitavad, kusjuures siin jällegi ei ole päris selli, kes keda ära kasutab, kas taim, putuk, putukas, taim, väga paljud taimed toodavad näiteks seemnete külge selliseid erilisi lisandeid, mis on hästi õlirikkad, hästi toidurikkad ja ja muidugi kui sipelgas muidugi sellise lisandiga seemne leiab, ta tassib selle hea meelega endale pessa. Nüüd, kui see lisand on sealt ära söödud, siis ülejäänud seeme on selline, kui missisipelgatoiduks ei kõlba, siis ta tassib selle pesast välja. Aga nüüd hoopis teise kohta vaevalt et seda läheb tagasi viima, sinna, kust ta selle võttis ja, ja niimoodi edasi-tagasi neid seemneid liigutades seemned levivadki. No Eestis näiteks on, härghein on selline huvitav kusjuures tema petab seda sipelgat teisel viisil, tema ei peta teda nüüd nii, et annab talle midagi eriti süüa, vaid tema seemned näevad välja nagu sipelganukud, noh, need, mida me aeg-ajalt näeme, sipelgaid kandvad niuksed, valkjad keset munakese, tavaliselt nimetakski sipelga munad, eks neid, aga need ei ole munatund, need nukud ja need härgheina seemned, kui need siis seal metsal maha ja nemad siis nemad näevad sipelganuku moodi välja ja siis sipelgas haarab selle selga vennata siis pessa, seal nad siis hoolitsevad, nukkusid ka, toidetakse ja, ja hoolitsetakse nende eest ja kui siis selgub, et temast asja ei saa, sipelgad sealt ei tule hoolitsemise hoolitsed tema eest, siis ta visatakse jälle sealt pesast välja. Sipelgatele on siuksed, omad trügime, et kuhu nad neid taimejäänused ja kõike pesast jäänud rämpsu viivad ja viiakse siis need nukud sinna prügimäele, sead, nad lähevad rõõmsasti kasvama. Niimoodi härghein on saanud oma seemneid siis levitatud ja ühe metsa all sipelgakolooniad on hästi palju, kes kõik käivad toitu otsimas ja selle tõttu siis need härgheina Need tassitakse seal metsa all hästi palju edasi-tagasi ja laiali ja sedamoodi siis see taim saab jälle väga edukalt levida. Paljud metsaelanikud võtavad sipelgavanni Põhiliselt on need linnud ja see on neil kuidagi instinktiivselt kaasasündinud sipelgad, vanni võtmine sellepärast et on terve rida kirjeldusi sipelgavannide kohta, et loomad, kes on inimese juures üles kasvanud, ei ole sipelgat võib-olla terve elu jooksul näinud sipelgapesa sealjuures samuti mitte siis, kui ta esimest korda satub sipelgapesa juurde, siis ta käitub nii, nagu ta oleks sattunud enda jaoks traditsioonilisse situatsiooni, et ta ronib sinna pessa ja ajab suled laiali ja laseb sipelgatele siis ennast rünnata. Sipelgad pritsivad siis seda sipelghapet talle sulgede vahele ja tõrjuvad ära need parasiidid ja mõned vareslased on arvatud, et nad saavad peaaegu nagu sihukse narkojoobe sellest sipelghappest, sest lõhnast ja, ja nende sipelgate tegutsema, sest et nad täiesti niimoodi lõdvestuvad, noh nii nagu inimesed spaas puhtalt hästi lõdvaks ja ja hea tuju läks, nii ka need varesed seal sipelgapesas, kael venib niimoodi välja ja tiivad sorakil ja siis ta seal mõnuleb, keera pärast ühele poole teisele poole. Samas peaks päris valus olema, kui talle naha peale tuleb sipelghape. Aga tõenäoliselt kaalub sipelghappe kibelus üles selle ebameeldivuse pida, need söödikutel sulgede vahel teevad ja, ja siis see on niinimetatud magus valu, siis võib-olla tema jaoks. Nii et selliseid asju on, on päris palju troopikas tegelikult. Linnuliigid külastavad sipelgate pesija ja Kadermiitide pesi selleks et ennast parasiitidest puhastada. Kui inimene märkab oma aiamaal sipelgapesa, siis ta kipub seda hävitama. Tegelikult on ju sipelgad kasulikud. Jah, kui me vaatame loodust tervikuna, siis nad on tegelikult ääretult kasulikud. Rääkisime seda, kuidas nad taimset massi troopikas töötlevad. Meil on põhiliselt sipelgat, kes on loomtoidulised, eriti tuntavad on kuklased, kellest me palju oleme lugenud, keda me palju metsal näinud oleme ja need kuklased hävitavatega suve jooksul tohutu koguse kõikvõimalikke putukaid. Kui kuklas ei oleks, siis ilmselt meil putukad, võta arv oleks kontrolli alt tõsiselt väljas ja tõenäoliselt ei suuda, ei linnud, imetajad osagi sellest kogusest ära hävitada. Mida suudavad need väiksed sipelgad, sipelgad on veel sellised loomad, kes peavad karjakarjaks, on neil siis lehetäid enamast, sellega neil tihtipeale konfliktid näiteks Padreinudega inimese jaoks see lehetee ei ole väga suur õnnistus, nüüd taimede peale inimene tahab neist lehtedest lahti saada. Lepatriinud meeldivad meile rohkem, sest lepatriinuvastseid ja, ja valmikud mõlemad söövad, lehetäisid väga isukalt. Aga sipelgat kasutanud 1000 lehetäisid, kui Lüpsilehmi lehetäid imevad taimemahlu ja siis nad tihtipeale söövad nii palju, et osasest taimemahlast tuleb neil tagakehast välja ja see on niisugune magusneste sipelgate üks lemmiktoitusid ja siis nad käivad seda lehetäisid lüpsmas, seal imevad ennast seda naistet täis ja viivad pessa. Noh, see nii meie laiuskraadide troopilistel laiuskraadidel toimivad sipelgad samamoodi ja siis kui kuskohas on eriti palju neid lehetäisid, sipelgad valvavad neid seal ja ei lase teisi liike sinna juurde, neid söödikuid, kes lehetäisid, võiksid süüa, need, nad peletavad sealt päris karmide võtetega eemale, kasutades siis oma tugevaid lõugu ja sipelghapet ja, ja tegelikult sipelgad üldse on väga head sellised kaitsjad näiteks troopikas on terve rida Acadsjaid erinevaid akaatsialiike akaatsia suudab enda eest päris hästi seista, sest Logaline üldiselt ega seda katset keegi ei söö. Aga siiski on putukaid, kes teda kipuvad sööma, keda need Astlad ei peleta. Stastlateletad põhilised suurimetajaid eemal ja osa Acadciatest on siis evolutsiooni käigus kujundanud välja sellise huvitava suhtesipelgate, teatud okkad kasvavad palju jämedamaks, kui teised need okkad on seest tühjad ja siin okaste sisse kolivad siis väikesed sipelgad elama, teevad oma pesasid okaste sisse ja ka okste sisse ja nüüd nad on selle Acadciaga nii hästi kohanud, okaatse pakub neile turvalist pesapaika, et nad ei lase praktiliselt mitte kedagi seal akaatsele enam lähedale ja niipea näiteks keegi tuleb nii lähedale, et ta võiks seda katset kas murda või vigastanud, süüa, no mis iganes. Nii need sipelgad siis ründavad teda ja alguses ei saanud aru, et kust nad teavad, et keegi tuleb, et Ühtegi sipelgat väljas näha. Aga niipea kui näiteks kasvõi kogemata puudutad seda kaatsi oksa, nii sajab selga tuhanded sipelgad, kukuvad kõik seda õnnetut inimest siis, kes sinna juurde sattus purema või kui näiteks mingi suurem loom tuli, siis temale teeb samamoodi sajab neid sipelgaid tuhandete kaupa selga ja, ja hiljem on nüüd välja selgitatud, et need sipelgad tunnevad juba väga hästi lõhna, võõrast lõhna ja kui näiteks selline higisegune lõhn troopikas higi on hästi varmas vallandama. Et kui siidisegune lõhn õhus on, siis sipelgad lähevad juba närviliseks, seal valvel ja kui siis higi omanik satub puudutama, tekib otsene kontakt, sipelgad on juba enne piisavalt üles sirutatud olnud ja saanud suure valmisoleku ründavad siis seda, seda tegelast, kes siis sinna sattuma. Kui neid katseid on uuritud, siis selgub, et need akaatsed, kus siis sipelgad sees elavad, need on palju edukamad, viljujad kasvavad palju jõudsemini ja igatpidi tervemad ja tugevamad kui need taimed, kus sipelgad ei ole sisse elama läinud. Nii et jällegi sipelgate ja, ja taimede väga niisugune huvitav ja vastastikku kasulik kooselu. Üks pakub ühele käo paika, teine hoolitseb selle eest, et keegi seda elupaika ära ei väsiks. Ülearu palju. Kuidas me peaksime suhtuma nendesse sipelgatesse, kes meie aedades pesitsevad? Mina suhtuks nendesse heatahtlikult, kui meil on aed, siis aias on ka meil ilmselt siukseid asju, mida me tahame, kas siis süüa või siis kasvatada ilu pärast või, või mingil muul põhjusel. Ja need sipelgad, kes me seal aedades on enamasti söövad neid, kes tahavad meie lilli või aiavilja ära süüa just putukate hulgas, lõõride vastu ja, ja muti vastu neist sipelgatest palju tolku ei ole, aga, aga putukate vastu kindlasti. Nii et selles mõttes ma arvan, et neisse tuleks suhtuda heatahtlikult ja mitte neid hävitada. Meil on ka oma väike aed ja meil on seal kiviktaimlasse plastiga kivi alla mõni sipelgapesa. Ja aeg-ajalt, kui kogemat astud, vale kivi peale, ta nihkub, sipelgad lähevad närviliseks, tuleb see kivi tagasi panna ja siis nad rahunevad maha ja ei saa öelda, et meie taimed, selle halvemini kasvavad seal praktiliselt iga kivi all, mõni sipelgapesa. Muidugi aeg-ajalt, kui seal juhtuvad olema punased sipelgad, need raudsikud ja siis sa satud seda kivi nihutama ja siis samal ajal katsed rohima näiteks midagi siis on natuke valus rohimine, sest nad kipuvad oma pesa väga agressiivselt kaitsma. Aga kui ära kannatada, siis siis suurt häda ei ole rohkem midagi. Räägime mesilastest, ka mesilased on inimesega koos elanud väga kaua aega. Tundub, et inimene on seda mesilast ära kasutanud juba 10 kuni 12000 aastat. Vähemalt viimaste aastate uurimused Hispaanias viitavad sellele, et inimene oskas juba kusagil 10 12000 aastat tagasi kasutada mesilasi. No see tähendab seda, et otsis üles metsas need puud, kus mesilased siis sumisesid ja siis fonis sinna puu otsa sai kõvasti nõelata, aga sai sealt siis ka kaasa hulgaliselt met, millal inimene päris mesilasi kasvatama hakkas teadlikult. Selle kohta tuleb ka väga vastuolulisi andmeid kirjandusest. Aga ütleme, et selline klassikaline mesilaste pidamine ilmselt siiski käivitus alles kusagil aastal 1000 200000 300400, siis hakati nagu neid mesilaste tarusid ehitama. Vanas-Egiptuses kasutati nendesuguseid õlgedega täidetud savi pote, kus kohas mesilasi siis peeti. Noh, see oli siis selline, et kui seal metali palju, siis tuli seal potis puruks lüüa ja ja mõtlesime esiära enamasti samamoodi käis kasemetsas puudest veekorjamine, sest lihtsalt, kui leiti puu, kus sees mesilased suvisesitsi, soniti üles kraabitised vesinikuga, kui ja enamasti see pesahukkus pärast seda, kui vesi ära viid, aga niimoodi teadlik mesilaste pidamine, ütlemise kodumesilase või meemesilasepidamine. See ilmselt sai hoogu Euroopas kusagil seitsmeteistkümnendal 18. sajandil. Et siis tekkisid esimesed mesinikud ja, ja mesitarud ja no meile eestisse ka see mesilaste pidamine ilmselt jõudis alles kusagil Kaheksateistkümnendal sajandil. Kuigi meil on Eestis teada ka selliseid mesilase puud, kus siis mesilased sees pesitsesid ja kust siis aeg-ajalt käidi mett võtmas ja siis nende eeskujul tehti ka sellised õõnsad mesipuud, kuhu siis püüti seda mesilast sisse pandud ja, ja kus see siis oli kodu lähedal, kus oli siis jaopärast võimalik seda Metkavat ja mesilased tegelikult on kahte viisi kasulikud, lisaks meele kasutame seda mesilasema piimatoitepiima, mis on erinevad ravimite tegemiseks kasulik ja vaha, vanast tuli vaha eriti tähtis. Tänapäeval tal nagunii suurt tähtsust enam ei ole. Vanasti, kui meil elektrit ei olnud, parimad küünlad sai mesilase vahast, noh, praegu ka kirikuküünlad tehakse enamasti mesilase vahast, ta lõhnab nii hästi ja temast on heaga seda küünalt voolida, aga mesilased tegelikult veel tähtsamad kui nüüd, meetootjad on siiski taimede tolmeldajate. Ja, ja noh, kui me vaatame näiteks, mis taimi veel Eestis mesilased, põhilised külastajad, noh nüüd viimasel ajal raps näiteks selline põdrakanep kanarbik ja need ongi nagu need põhilised toidutaimed paju kevaditi Paju ka ja suvel pärnad ja iga taimemesi on teatud määral iseloomulik ja, ja eripärane, kanarbikumesi on tuntud, selline tume ja, ja mõrkjas ja mulle endale maitseb see nagu kõige rohkem, aga mõned peavad teda kibedaks ja, ja ei taha teha teised. Tahad pärnaõie, et minu jaoks natuke liiga magusa. Aga selleks, et see mesisaak selleks mesilane peab tegelikult tohutult vaeva nägema. Ühe korjega tavaliselt külastab mesilane keskeltläbi 500 õit ja saab siis sellega pugu täie nektarit. Noh, kujutame ette, nüüd kui palju peab ta ikkagi vaeva nägema selle mee korjamiseks ja see mesi on siis mesilase pugus. See on väiksem, kui nööpnõelapea on see kogus, mille ta sealt siis lõpuks saab. Lisaks kogub ta ka õietolmu suira, mida ta siis sinna pessa viib ja millest siis need kärgesid, meisterdatakse? Kuidas mesilased oma õied üles leiavad? Ega seda päris pikka aega ei teatudki, kuni möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel oli üks saksa putukauurija, kes hakkas seda mesilaste käitumist nagu lähemalt vaatama. Siis ta vaatas seda, et kui mesilased tulevad kusagilt korjekoha pealt, siis nad hakkavad väga imelikult seal mesipuus ennast üleval pidav ta nimetas seda tegevust mesilase tantsuks, nad tantsivad ja see võib-olla ongi tõesti tantsu moodi asi, sest kui mesilane tuleb sealt korjelt ja see on hea korjekoht siis ta kõigepealt näitab ära, kus see suund on. Ja mesilaste jaoks siis kuidagi kokkuleppeliselt on kujunenud nii, et põhjasuund on siis üleval pool ja lõuna pool on siis allpool seal tarus. Ehk kui mesilane tantsib siis niimoodi peale ülespoole, siis tuleb tarust lennata põhja poole, kui ta pea lapi tantsimist, tuleb tarust lennata lõuna poole. Noh, ja kui ta ei ole täpselt lõunas ja põhjas kusagil vahepeal, siis ta keerab enda seal selle kujuteldava telje peal vastava nurga all 20 kraadi, 30 kraadi, täpselt nii nagu on. Kuna tarus on pime, siis teised mesilased ei näe, mida ta seal tantsib nurka ja siis selleks, et seda nurka ja kukkused tantsu jälgida topivad seda tantsijad mesilast oma tundlatega ja niimoodi siis saavad selle informatsiooni kätte ja lendavad siis korjele, kus on tõesti hea korjekoht, siis tulevad ja tantsivad ise sedasama tantsu järgi. Kui see on niisugune, et noh, natuke sealt sai, aga ei ole mõtet sinna uuesti minna, siis nad toovad lihtsalt selle nektari ära. Aga oma tantsu enam ei esita ja niimoodi siis annavad nad üksteisele teada, kust kohast seda nektarit parajasti sobilik korjata on selleks kasutanud dist tantsu ja seesama Garfis, tema tegi ka kindlaks selle, et kuni temani arvati, et mesilased värvipimedad, et nad ei näe üldse värv. Ja tõesti nad punase värvitoon ei näe, aga siniseid võivaletsed näevad nad suurepäraselt ja siis ta tegi väga teravmeelse katseseeria, kuidas ta siis selgitas välja, et mesilased siiski näevad valgust näevad ultraviolett kiirgust ka veel sealjuures ja selle tantsu selgitamise, värvide nägemise selgitamise eest üldse see mesilaste uurimusest Garfonfišiga, Nobeli preemia, koosnikodembergirja, Konrad Lorenzi või kes on kuulsad loomade käitumise uurijad, igaüks natuke ise nurga alt kokku tegid nad siis väga põnevat ja põhjapanevad avastused loomade käitumismõningad. Uurijad on jälginud, et üks mesilane, näiteks 100 minuti jooksul külastas 1440 õit üks ainult mesilane 1440 õit. Kujutame ette, millise koguse tolvuda sealt ühest kohast teise viis ja näiteks troopilistel aladel väga paljud mesinikud teenivad põhitaha, mitte sellega, mis mesi neile sisse toob, vaid see, et nad laenutavad oma mesilasi koos tarudega välja suurte selliste põldude äärde, mida on vaja tolmeldada ja teenivad põhiraha laenutamise tegevusega ja see vesi on ellu, sihukeseks, kõrvalproduktiks, sealt saab nii palju, seda raha ei teenige, vaid see tolmeldamise just väga oluline ja põllumehed on valmis maksma tarude laenutamise eest väga suuri summasid, eriti need põllumehed, kes kasvatavad taimi, mille tulu saadakse seemnetest siis mida paremini need taimed on tolmeldatud, seda suuremat seemnesaake, seda rohkem saab see taluvus ise ka pärast tulu. Teate, mesilased on jah kasulikud mitut pidi, aga mesilaste kõrval on tegelikult samasugused tähtsad tegelased ka kimalased, keda me kutsume vahetevahel mets mesilastega. Need on natuke suuremad karasemad ja ümmarguse mad. Kimalased natuke suuremad ja need suvel me siis näeme aasade peal ringi toimetamas ja nemad koguvad ka kuigivõrd nektarit, aga nad söövad selle hektariga praktiliselt suve jooksul kõik ära, see suur osa kulutatakse selleks, et oma need vastsed üles turgutada ja üles kasvatada. Ja kimalaste elu on küllalt sarnane mesilase eluga seal pesas üks kuninganna. Ja tavaliselt see kuninganna ongi ainuke, kes siis talve üle elab ja suvel siis kuninganna moodustab pesa. Alguses tuleb sealt mõned töölised, kes siis hakkavad nektarit korjama, siis jääb see kuninganna emakimalane sinna pessa ainult munema ja suve lõpupoole tuleb seal lisaks töömesilastele ka mõned lesed ja uus emalesed paarituvad siis selle ema kimalasega, tema läheb siis talvekorterisse, vanaema enamasti sureb ära ja ülejäänud töölised lesed samamoodi ja järgmisel kevadel hakkab ring otsast peale. Kimalased on eriti tähtsad selle poolest, et kimalased on tohutu head ristikheina tolmeldajate praktiliselt keegi teine, nii hästi, nii head tolmeldamis teenust neile ristik heintele ei saagi pakkuda. Ja selle tõttu jälle kuulus Darwin omal ajal. Tema tegi siis kokkuvõte, et kuidas on seotud omavahel ristikusaak ja vanatüdrukud. Ja tuli siis järeldused, kui piirkonnas on palju vanatüdrukuid ja vanatüdrukutel on palju kasse siis see mõjub väga hästi ristiku saagile, sellepärast et kassid püüavad palju hiiri. Hiired on need, kes hävitavad kimalasepesi ja kui kinni püütakse, siis kimalased rohkem. Ristik saab paremini tolmeldatud ja selle tõttu vanatüdrukud on oma kassidega ristiku saagile väga soodsad. Kas see nüüd päris nii üks-ühe sobib tänapäeval, kasside eest hoolitsetakse nii hästi ja antakse neile kõik kunstlikku toitu, et ma kipun arvama, et see side enam ei toimi, aga aga endiselt Darwin ajal oli sellel oma mõte sees. Kärbeste ja mitmete mardikate roll on ju ka väga oluline. Nende roll on oluline selles, et nemad tegelikult hävitavad ära suure osa nendest korjustest, mis maa peale tekivad, siis, kui siin kõikvõimalikud elusolendid ära surevad ja söövad ära siis selle liha ja ja naha ja kõik need jäänused, ainult kondid jäävad alles kontidele, putukad enamasti mitte midagi ei suuda teha. Ja see, kui ruttu tegelikult kärbsed ja erinevad mardikate vastsed suudavad ühe korjuse ära süüa, see on. 24 tunni jooksul isegi selline suur kurjus nagu sebra või anti, loob kõigepealt tulevad raisakotkad ja siis tulevad putukad või hüäänid seal vahepeal noh, ja neid tuleb juba hiljem siis, kui kondid on päris paljaks näritud, aga vahel ka tulevad siis juba kui liha seal küljes. Aga näiteks kui selliseid raipesööjaid suuri loomi, nii nagu meie oludes eriti palju ei ole, siis meil on põhiliselt need, kes selle korjuse ära hävitavad just putukad. Ja, ja on tähele pandud, et näiteks kui mingi loom metsas ära sureb, siis esimesed kärbsed jõuavad sinna looma peale munema kusagil viis kuni 10 minutit pärast looma surma. Ühesõnaga, kogu aeg keegi valves jälgib lõhna järgi lõhna järgi ja, ja neid putukaid, kes sinna munema tulevad, neid on nii palju, et tegelikult see putukate kogus võidelda vastsete koguseks, seda korjust hävitavad, on, on väga suur ja nad austavad kõigepealt nii, et nad kasutada, aga kõik need õõnsused, mis siis sellel loomal on nina, silmad, kõrvad ja, ja sealtkaudu siis tungivad selle korjuse sisse ja sealt siis hakkavad seda tasapisi seest tühjaks sööma, kuni lõpuks jõutakse siis nende organismidega, kes tulevad ja söövad seal naha ja karvad ära. Nahk ja karvad on väga väikese toitu väärtusega, põhised söövad neid kõikvõimalikud väiksed liblikate röövikud, meie koide sugulased ja, ja tegelikult need poisid on meie looduses ääretult palju enne neid ja me ei tea neist palju, aga tegelikult nende roll on väga suur. Ja näiteks troopikas on mõned spetsialiseerunud, mõned niuksed jäätmesööjad nii omapäraselt, et näiteks lindudel pesas elavad mõningad liblikate röövikud, kes siis on võimelised seal pesa põhjas elades sööma ära kõik need linnupoegade väljaheited praktiliselt nii kui linnupoeg oma seedimist kergendab, nii on kohe hunnik liblika röövik, kuid sealjuures, kes siis korjad ära praktiliselt mõne minutiga, kõik need tahked, osakesed, mis Lintsis välja heitis ja need pesad on puhtad ja need linnud on terved ja poegade arv nendes pesades on tunduvalt suurem kui nendes, kus need liblika röövik, kuid ei ela. Nii et selles mõttes neil putukatel on väga oluline roll või näiteks väga paljudes kohtades ju peetakse kariloomi, kariloomad söövad ja, ja nende väljaheited tegelikult katavad selle karjamaa päris ruttu ja kui ei oleks näiteks putukaid, kes sööksid neid väljaheiteid siis väga paljud taimed ei saaks kasvada, sellepärast maapind oleks kaetud ühtlaselt väljaheitekihiga, nii nagu seda juhtus Austraalias siis, kui hakati seal karja kasvatama. Austraallased ei saanudki sellest probleemist muidu üle, kui nad tõid Euroopast ja Põhja-Ameerikast sisse umbes kolm erinevat sõnnikut, söövad mardikaliiki ja nüüd on nende olukord stabiliseerunud. Nad saavad seal rahulikult karja kasvatada, sest on olemas ka need mardikad, kes seal siis seda sõnnikut lagundavad ja viivad ta sellisesse konditsiooni. Need saavad ta uuesti mulla koosseisu tagasi viia. Mida rohkem putukaid tegelikult uuritakse, seda hämmastava see, nende käitumine nende elu on ja seda paremini me tegelikult hakkame aru saama, kui suurt rolli nad tegelikult kogu maailma ökosüsteemis täidavad. Ja selle tõttu näiteks noh, sellised suhtumised, et oh, et putukaid on nii palju, et neid võiks suur osa näiteks ära hävitada. Ega neist midagi kasu ei ole, siis selline suhtumine ilmselt meid väga kaugele ei vii ja kui me räägime nüüd maailma tulevikust, siis, siis me peaksime rääkima kõikide liikide säilitamise vajadusest. Teabe küll palju, aga teame veel hämmastavalt vähe sellest, kuidas maailm toimib ja võime oma rumalusega tegelikult selle toimimisele väga tõsiseid hoope anda. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid bioloog Georg aher ja Marje Lenk. Kalal, kas imeline? Vastuda Vassina sünkja palju. Kuid hiirekõrvus rohi kolima. Nii imevärske Jani imehall ja seal künkal algas imeline. Me tundsime regulis, puude süda lõi ja kuulsime guesu mullastavaraso surra. Uus hüüdsid hääletult ei või. Jäpaljazonovee sosistas ei tohi. Me tundsime, kuis seda Kas tõesti nüüd saab tõde muinaslood? Et selles laanes tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid. Ehk küll. Kivis Lenini kanda. Nüüd õites on imeline. Kuid kreek tõi, õitsevad meese. Ehk tärkivis ninna.