Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Terminoloogiast inspireeritud on meie kaks järgmist saadet. Ja terminoloogia, nõupidamised leidsin ka oma saatekülalised. Oskuskeele arendamine on iga eriala südametunnistuse asi. Oli keeleteadlase Arvi tavasti sõnum möödunud keele kõrvas räägimegi teadlastega. Üks neist on oma teaduste hakul doktorandi staatuses, teine emeriitprofessor. Üks neist on eestlane ja teine sakslane. Tänane vestluskaaslane on muusikateaduse doktorant Gerhard Lock. Nädala pärast on siinsamas mikrofoni ees pedagoogikadoktor hingehunt. Tahame rääkida sellest, mis mõjutab omakeelse terminoloogia kujunemist. Tuua näiteid elust enesest, teisest Ajaloolises formatsioonist ja teisest keeleruumist. Kuidas üldse tehakse termineid tänasele saatele lisanud münti asjaolu, et külalise emakeel on saksa keel, aga meie räägime loomulikult eesti keeles. Tervist, Gerhard Lock, tere päevast. Räägime taustast pisut. Olen pärit Saksamaalt ja aastast 2002 elan siis põhimõtteliselt püsivalt Eestis. Olen õppinud muusikateaduste muusikaakadeemias ja vahepeal ka töötanud. Nii klassikaraadios kui ka töötan siiamaani Tallinna Ülikoolis ja olen eelmise aasta sügisest doktorantuuris sealsamas muusikaakadeemias. Ja muusikaakadeemiasse tulid siia Eestisse õppima kohe alguses või mõnes teises ülikoolis ka euroga. Jah, ma olen õppinud tegelikult viiulit, kooli tasemel vaima ja olen siis ka muusikateadust õppinud Leipzigi ülikoolis. Aga mis puhul või kuidas Eestisse jõudsid, on see saladus? Võib öelda nii, et Eesti muusika on süüdi sellest, et, et ma siin olen koos vennaga Hans kontoriga oleme üsna varakult tundnud huvi Eesti muusika vastu ja mitte ainult Arvo Pärdi peale mõeldes, vaid kõik, mis selle taga on, et advokaat ei tuli ju tühjast ruumist, vaid tema taga on traditsioon ja see traditsioon meid on huvitanud ja selleks ongi vaja siis Eestisse tulla, kus mujal saab seda õppida ja sellega tegeleda? Kõlab kaunilt tee perekonnal Eestiga mingeid sidemeid ei olnud, sinu vanavanaisadel ei olnud meie teada seda üldse mitte. Keelesaade tunneb ikka huvi, kuidas inimesed keele selgeks on saanud. Kuidas Eestisse tulid? Päilis oskasid keelt, Kuneme vennaga üsna üsna olime hõivatud oma pingutega, siis ega väga palju aega jäänud. Aga vaikselt pusisin omaette igasuguste grammatika raamatutega. Siis me mõtlesime mõlemad osa ühest keele intensiivkursusest, mida praegu enam ei ole kahjuks Studia Baltica Mõntu ülikoolid poolt kohandatud. Mis siis toimus ka Tallinnas tollases pedagoogikaülikoolis. Selle kaudu sai grammatika põhimõtteliselt selgeks ja siis oligi ainult vaja minna, tulla kohale, hakata õppima ja olla kiired kontekstis. Minu diplomitöö teema oli, see oli Lepo Sumera sümfooniline muusika. Kui sa muusikaakadeemias õppisid, siis su õppekeel oli eesti keel. Muidugi ma mõtlesin, et võib-olla oli inimesed sinuga saksa keelt nõudele. Muidugi, nad olid nõus igati ka, püüdsid nii saksa kui ka inglise keeles, aga siis tuleb lihtsalt öelda, et stopp, räägime eesti keeles, kuna minul on seda vaja ja jah, see on, see on õnnestunud ennast läbi suruda nii-öelda sest muidu keeld ei omandata, kui seda ei räägita. Kui sa veel oma keele stuudiumile tagasi mõtled, siis mis oli kõige keerulisem, kus sul nagu kõige suurem segadus oli? Segadus, ütleme nii, kunagi grammatilises teema on hoopis teistsugune, nagu me teame, aga ta on mõnes mõttes palju loogilisem kui Saksa grammatika ja kui soome-ugri keele grammatika on selge, siis saab palju kiiremini lauseid moodustada. Saksa keel on selles suhtes palju nõudlikum ja detailirohkem. No kuule, eks need saksa pastorid meile selle grammatika tegelikult tegid. Nii et selles ei tea Kas nad siis nüüd päris grammatikat nad ütlesid siis kindlasti seda, mida nad kuulsid. Aga tegelikult on seda grammatikat ju kaunistiga ümber tehtud ja ma olen seda ka nagu kogenud niimoodi, et mul juhtuvad nüüdseks juba saksa keeles Eestit, siis me. Ja kui ma teisi toimetan, siis ma näen ka, et nüüd ma teen seda hoopis nii, nagu ma olen siin Eestis õppinud ja kõik sellised asjad võivad minna positiivses mõttes segamini. Minu jaoks oli suur üllatus kohtuda sinuga meie terminoloogia nõupidamisel, ma saan aru, kui sa oled muusikamaailmas niisugune rahvusvaheline mees, aga aga sa tuled Eesti terminoloogia nõupidamisele, see oli nii-öelda minu jaoks küsimus, miks ma su siia kutsusin, ehk siis seda küsida, et kui intensiivselt sa siis selles meie terminoloogialoomes sisse elanud. Mul oli ka vahepeal imelik tunne, mis ma teen, aga tegelikult nii imelik see ei ole isegi sest ma olin siis Eesti Arnold Schönbergi ühingu nimel seal nõupidamisel ja kuna ühingul on juba pikemat aega huvi selle vastu, et korrastada nüüdismuusika terminoloogiat ja kuna ma olen juhatuse liige, olen üsna tihedalt seotud ja mind saadeti sinna ja mul endal see huvi, sellepärast kuna liigun mitmes keeles korraga, siis siis on vaja orienteeruda ja ühes keeles toimib teises keeles, nii ei toimi. Siis tuleb olla väga tähelepanelik ja peab üsna täpselt teadma, mis üks või teine mõiste või tärmin tähendab. Olen kokku puutunud obleemistikuga ka tõlkimisega seoses, kus siis on vaja üsna täpselt järele uurida, mis kontekstis sõna esineb. Just nimelt kontekst on oluline, mitte võib-olla alati see nüüd ma vaatan mingist sõnaraamatust ja siis on sealt õige tähendus kirjas. Sellest ainuüksi ei piisa, vaid iga sõnad, oma kontekst ja oma teksti liik, milles ta esineb ja mitmed konsultatsioonid ja kuna siis muusikaalal, kas muusikateaduslikud muusikat teoreetiliselt olen tegelemas igasuguste mõistetega sõnadega või isegi muusikakriitikas neid ise kasutades aktiivselt, siis tulebki olla tähelepanelik, siis peab olema hea keelekõrv nii-öelda. Oled sa juba kuskil vale terminiga maha saanud, oled eesti keeleloomesse juba sisse astunud. Hea küsimus, õnneks ka sellel loogia nõupidamisel üks kõneleja andiski, et tegemist ongi loomega ehk loominguga. Ütleme nii, haagi vestlustes olen võib-olla küll saanud sellega hakkama mingist teisest keelest võttes kasvõi saksa keeles. See võis küll olema juhtunud, aga. Aga olgu, ma küsin teistpidi, sa pead loenguid ka Tallinna Ülikoolis. Kas seal jätkub nagu sõnu, kuidas selles eesti keeles muusikateooriat lugeda? Kas on see tekib küll tõepoolest vahel küsimusi, et kuna ma ise olen pärit saksa kontekstis, kus siis fenomeenid nähtused on põhimõtteliselt samad, aga see, kuidas neid nimetatakse või tähistatakse, see on mõneti erinev nii saksa keeles kui ka inglisekeelset kontekstis ja siis tuleb veel Eestis arvesse võtta, see on mõjutatud nii saksa kui ka vene muusikateooriast ja seetõttu tulebki mul endal hästi olla kursis mitme keele konteksti. Tavadega. Sa mainisid juba saksa ja vene kultuuriga teksti, see on meie kultuuriruumis tõesti väga sümptomaatiline, aga teater on ju mõjutusi saanud nii venest kui saksast. Nüüd meil uus mõjutaja, see inglise keel. Kuidas sinu erialal sellega on, noh, võib-olla varsti ei ole, ei saksad Venetega Eestit vaja lähebki. Üks inglis. Jah, inglise keel on ka mõjutanud saksa keel üsna kõvasti ja see on siin Eestiski. Ja kuna ülikoolis peabki lugema üsna suurel hulgal inglisekeelset kirjandust ja ma kahjuks ei saagi pakkuda tudengitele saksa keelt lugeda, järelikult pean ise ka rõhku panema rohkem inglisekeelsele kirjanduse. Ühesõnaga, see on üks üsna tugev tegu, mis paneb aga tegelikult aju liikuma ja ei tohi unustada ei saksa ega eesti keelt. Just nimelt peab seda suutma sulandada ja olema põhimõtteliselt vaimselt üsna paindlik. See on see, mis on ülimalt huvitav. Sa kasutad huvitavat väljendit, peab olema vaimselt paindlik. Kohati tundub niimoodi, et tuleb lausa nii-öelda sõda välja kuulutada. Oma keelt elus hoida. Mis sa arvad? Ma arvan selles osas, et ta peab minema, see on tegelikult ka Saksamaal üsna oluline teema. Ma arvan, et Saksamaal on see ehmatus võib olla veelgi suurem, sest Eesti on alati olnud selline väike, rahvaarvult väikekeeled ei ole ükski väike, ütleb ideoloog. Aga saksa rahvas ikkagi miljoneid ja miljoneid ja ka nendel on see oma keele kehtestamise küsimus tulnud just nüüd. Seda ei ole ju olnud saksa keel on olnud maailmakeel teaduskeel ta muusikakeel, eks ole ju ikkagi kuni teise maailmasõjani ju täiesti jõuliselt ja see on ikkagi viimaste aastakümnete ehmatus teie jaoks. Ütleme nii. Nii palju kui minul sealt ülevaade on, tegelikult peale teist maailmasõda on saksa tagasi tõmbunud teatud põhjustel ja sellega ka keel, see on Euroopa liidus selleni viinud, et vist mingi aeg tagasi. Saksa keel oli küll nii-öelda ametlik ka Euroopa Liidu keel, aga samas mitte selle staatus nagu inglise prantsusekeelne tekst. No ametlikud keeled on kõik, eks ole, aga eesti keel on ametlik keel, aga ta on ametlik ees on meie jaoks väga oluline, ühe väikese rahva jaoks on see kohutavalt oluline saksa rahval natuke teine positsioon. Kas sa saad näiteks võrrelda sedasama oma eriala piireski, seda terminoloogia tööd, kuidas teil seal Saksamaal see asi on korraldatud või, või kuidas siin Eestis, mida sa näiteks Arnold Schönbergi ühingus oled kogenud? Me olemegi simegi ühingus sellest ka rääkinud, ma olen seda tutvustanud, kuna saksa muusikateooria iseenesest on ka alles viimast, et aastate hakanud pead tõstma ja ennast iseseisvaks kuulutanud, see on omaette teema. Miks see nii on, aga seal põhimõtteliselt räägitakse ka sellest, et igalühel on oma terminoloogia, see on pabilooniline segadus, mis seal valitseb ja kui ma 27 käisin rahvusvahelisel konverentsil, mis oli samaaegsed saksa muusikaühingu aasta kongressis, seal olid üsna tugevad tihedad vaidlused sel teemal, kas peaks muusikateooriat terminoloogiat korrastama, mis moel ja kas seal on vaja ja ma lohutasin, siis siinsed kolleegid, et vaadake, ka Saksamaal käib äge vaidlus ja miski ei ole nii kindlaks määratud, nagu see võib tunduda. Üheks kunstis on ikkagi nii, et muutuvad nii-öelda need filosoofilised alused ja, ja siis nimetatakse asju ümber, ehitatakse nii-öelda uued mudelid ja uutele mudelitele on vaja anda nimesid, et see ei ole nagu nii-öelda Newton'i seadused, mis on juba juba sajandeid kehtinud, muusika muutub, muutub teooria ja, ja sellega koos on vaja kasvatada seda terminipuud, siis selle. Ja mis sinna olulist rolli mängib, on just nimelt tehnoloogiline pool, mis on hakanud mõjutama ka muusikas seal, eriti siis ingliskeelne terminoloogia, mis valitseb, kus on nii Eestis kui ka Saksamaal probleeme, kuidas seda omas keeles nimetada? Aga mis te siis teete saksa keeles, kas te siis tõlgite mõtlete oma termini või kuidagi laenate ja kohandate siis laensõnana, seda, seda inglisekeelset terminit oskad sa nii intuitiivselt öelda, sest sa ei ole keeleteadlane ja sa ei saa meile seletada keeleteaduslikult seda, aga sa saad öelda seda kui kasutaja. Kui muusikateadlane. Jah, no ütleme nii, ma olen siiski üsna kaugel, vähemalt hetkel Saksa kontekstis, aga siis, kui ma veel olin saksa kontekstis tihedalt, siis põhimõtteliselt võeti sõnu. Omal viisil hääldades, jättes pildi alles seda näiteks Eestis enamasti tehtavaid mugavdatakse, siis vastavalt hääldusreeglitele ka kirja pid ja see minu jaoks tegelikult lihtsustab sellega ümberkäimist, kusjuures püütakse just nimelt häälduste säilitada. Eestis, aga Saksamaal mitte. Saksamaa on see mitmetest erinevatest teguritest mõjutatud, kuidas taksos ei võib-olla isegi olla seotud mingisuguste muude tavatega ja siis muutuvad vahel ka mõistet üsna üsna kummalist. Eks see, kuidas Eestis tehakse, see mulle üsna meeldib. Saksamaa võiks olla see umbes sarnane, panin täpsem ja. Samas, kui räägime tõlkimisest, siis, siis seal on ka teatud probleemid, kuidas nüüd seda oma keelde panna. Tegelikult saksa keel on piisavalt rikas, et seal on tegelikult mitmete asjade jaoks omad mõisted. Ma just täna uurisin seda internetist pisut emailiga või igasuguste digitaaltehnoloogia valdkonnas või selle eelkäija-ga seotud probleemistikku ka, et veel seitsmekümnendatel aastatel leiutati saksakeelseid sõnu selleks või töögiti seda ära, aga nüüd nüüdsel ajal seda ei tehtud enam, kas nüüd laiskaseks nimetada mugavuseks või üldse selliseks ajastu vaimuks, et. Nii kiire, sa pead kiiresti üle võtma, sul ei ole aega isegi sõna mõelda. Jah, just, ja seda ka kritiseeritakse ja ka Saksamaal püütakse saksa keed kaitsta, mis võib olla. Ei, ei õnnestu, võib olla sellise ulatuse, nagu seda teevad prantslased või poolakad või soomlased või kuidas Eestis seda ka püütakse teha. Muide, mis keeles su arvuti sinuga kõneleb? Obatsioonistuses teema on küll saksa keeles, aga see ei mängi mingit rolli, vahel on see takistuseks. Kui ma kasutan seda näitamiseks tudengitele, siis oleks vähem kui olekski inglise keeles, aga samas tegelikult selles ei ole vahet, et kõik muu jookseb mul põhimõtteliselt eesti keeles. Mis su doktorite teema on? Doktoritöö teema on selline üsna harjumatu, et mind huvitab, kuidas pingemuusikas ja kuidas saab seda mõõta. Nii muusikateoreetilisest vaatenurgast kui ka muusikapsühholoogilisest vaatenurgast. Pinge, pinge, mis asi on pinge? Defineeri mulle, pinge, pinge. Katsiooni polegi, ma olen seda taga otsinud ja ma ei ole veel leidnud. Ma olen seda difineerimas vähemalt selles kontekstis, kuidas mina sellest nagu hakkaks siis doktoritöös nagu kirjutama ja see osutub üsna keeruliseks. Alusuuringuid on üsna palju, kus siis ma mõtlesin, pingega tegeletakse, aga seda ei nimetata siis võib-olla otse välja või on see mingi teise mõiste katuse all, nagu käsitletakse seda sama nähtust? Ainult mitte otseselt ja ehk selles mõttes, et aasta kirjandust on ka mu enda üllatuseks üsna palju saksa keele kontekstis seal see oli eriti ehk siis tuleb mulle kasuks saksa keele konteksti või taust ja konteksti teadmine ja siis teisest küljest käsitleda takse seda inglisekeelses keeleruumis jällegi omal viisil ja peaks ikka prantsuse, Itaalia ja veel suurema muusikauurijad, et keelekeskkonna kaudu uurima, sest see on ülimalt huvitav. Mingis mõttes ka keel mõjutab seda, kuidas me asjast mõtlema või vastupidi, see, kuidas me mõtleme, see väljendub siis siis keeles seda koondada võib-olla mul õnnestub, ma ei tea. Mille alusel sa seda pinget seal modelleerida või otsid, üks pinge on ju seeläbi seal eesti regivärsis joriseb, teine pinge on see, mis on Arvo Pärdi muusikas. Tähendab ma piirdun põhimõtteliselt nüüdismuusikaga sest varasema muusikaeetik laskes romantilise muusika ka puhul on, on olemas vahendid ja struktuurid, kuidas seda uurida harmoonia näol, aga nüüdismuusika puhul see on aga langenud ja siis ongi vaja otsida neid tegureid, mis siis põhimõtteliselt meile seda muusikat teevad. Huvitavaks, põnevaks. Mina olen nagu muusikateoorias väga kaugel, aga ma sain sust aru, järelikult ikkagi nii-öelda sõnu jätkub, millega üksteisele kirjeldada, mida sa parajasti teed, et selles mõttes on? Ei tea, tulevad nii ja selle oma doktoritöö, mis keeles sa selle kirjutanud? See on jälle hea küsimus, et ma isegi veel otsustanud, sest on võimalik seda teha saksa keeles, inglise keeles, põhimõtteliselt oleks võimalik ka eesti keeles teha, siis peab mõtlema, mis kontekstis sellega nagu tahta, välja minna ja sellepärast ma ka kolmkeelsed, põhimõtteliselt mõtlen kogu asja mõni artikkel võtule saksa keeles lausa mõni inglise keeles tul ja siiski ma ei taha loobuda sellest, et seal oleks eesti keeles ka olemas see, mis selle kaudu nagunii loogiliselt kui ka mõistelist kontseptsioonidest nagu tekib, et selles suhtes ma kolmkeelsed, nagu üritan asja ajada, mis on muidugi üsnagi pingutav. Nagu ma aru saan, erialast sa oled võimeline seletama ka profaanile, kes midagi ei jaga, ma saan aru, millest käib jutt. Aga ütle mulle, kas sa argielus, kui sa siin Eestis ringi liigud, kas siis on sul kõik jutud mõistetavad, mis ümber sinu kõneldakse? No ma sihin muidugi just sellise slängi jõulisele tulekule just suulises keeles või, või keeles, mida kirjutatakse kas SMS-is või MSN-is või see on hoopis teised keeled, kuidas sa nendega nii-öelda kodunenud oled või kas sul on põhjust nendega üldse kokku puutuda? Ma saan põhimõtteliselt enam-vähem kõigest aru, sest üks või teine sõna võib-olla ei tule tähendus meedaga kontekstis jällegi saab sellest aru ja need erinevad tasandid, need avanevad ju üsna kiiresti ja selle kaudu õpitakse ka keelt ainult sõnaraamatut pähe tuupida, vaid vaid lihtsalt olles teatud kontekstis kuuldes teatud väljendit, võttes seda üle lihtsalt kasvõi automaatselt ja seda samas või sarnases kontekstis uuesti uuesti kasutades. Ma olen seda teinud nii et olen katsetanud, kuidas inimesed reageerivad, selline sport olen endale aeg-ajalt nagu lubanud teibasse hästi huvitavaks. Kui mul muusikakriitika kooslus, siis ma peangi kahtlemata toimetama tudengite töid, siis ma härra, kuidas nemad seda teevad, siis olen isegi juba ka julgenud pakkuda enda varianti, siis me olime kas suuliselt meilitsi ühenduses ja ma iseennast proovile panna ja teisi ka ja see teeb asja väga huvitavaks. Õpetades ja kasvõi sedasama muusikakriitika kursust vedades on seal mingisuguseid tähelepanekuid sul ka, milline meie tudengite keel on, nad tulevad gümnaasiumist keskkoolist. No see oleneb kõik vastava inimese taustast, kogemustest ja ka sellest, mis keele kontekstis ta ise on pärit ja ütleme, niiviisi võib olla täiesti seinast seina ja ja mul võib olla inimesi, keda ei pea üldse toimetama, siis on ka selliseid, kus ma siis näen teatud asju, mida ma siis juba julgen ära parandada ka keelsetel tudengitel õnnestub seda vägagi tublisti teha ja ma ise Muide, mis keeles need venekeelsed tudengid sulle kirjutavad ikkagi? Eesti keeles ja see on omamoodi huvitav mõte, struktuur ja keeles tõttu on pisut teistmoodi, aga samas saame ikkagi üksteisest aru ja saab väljendatud ilusti. Tegelikult isegi nagu kummastav. Nende venekeelsed noored kirjutavad tekste ja juhendab ja parandab saksakeelne noormees ja kõik see toimub eesti keeles. Vahel olen mõelnud selle peale, aga samas see on iseenesestmõistetav, et eesti keele kontekstis olen siis selles mõttes kui keegi tuleb Saksamaal ja soovib seal kuskile jõuda, siis ta peab iseeneses mõistavad saksa keelt oskama ja ei ole ka enam probleemi, et võib ka jõuda absoluutselt sellisele tasemele, et kasvõi toimetada saksakeelse teksti ja see on see, millega inimene tegeleb, seda ta ta oskab ja sellest omandanud seda vastavat oskuste pagasit ja on on siis pädev. Aitäh Gerhard Lock, sinuga oli väga huvitav vestelda ja meie tänane saatekülaline oli Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse doktorant, Tallinna Ülikooli muusikateaduse lektor. Aga jätkame saadet selleks, et termin selgeks saaks tuletada väga mitmeid kordi korrata. Kordamiseks pakun kuulajale kolme sõna. Uudo Uibo etümoloogia sõnastikust, mis valminud koostöös Eesti Rahvuskultuurifondiga. Ori vaba ja prii hori vabaja Prii on eesti keeles üldtuntud sõnad, kuid kõik nad on erineva vanusega. Kummalisel kombel on meie keeleliste esivanemate keeles neist kõige vanem sõna ori millel on vasted peale lähisugulaskeel, et nagu soome orjakarjala orja või vepsa orja. Ka kaugemates sugulaskeeltes näiteks ersa Ura ja võib-olla ka udmurdi var. Tänapäeva eesti keeles seostub sõna ori meile eelkõige mõistega, mitte vaba. Aga tuleb silmas pidada, et nii Eesti kui ka sugulaskeeltes on sedasi registreeritud Kalama tööd tegeva inimese kohta, nii et ta tähendab lihtsalt palgatöölist teenrit või sulast eesti kirjakeeles. Teadaolevalt esmakordselt esineb sõna ori Tallinna püha vaimu koguduse pastori Georg Mülleri seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel aastakümnel peetud jutluses. Siin opet meid Kristus, et tema oma apostlid ja kõik kruvid kirko, isandad ning orjat Eppmite suure haua ehk hääbeesivade siis kutsunud. Siingi ütleksime tänapäeval Dirku isandad nii korjad asemel tõenäoliselt kirikuisandad ja teenrid. Päris sõnaselgelt tähendab saksakeelse sõna tiiner vasteks ori. Heinrich Stahli 1637. aastal ilmunud esimene eesti keele käsiraamat. Ka vanemad sõnaraamatud annavad verbi korjama vastekstiine ehk siis eesti keeles teenima. Üheksateistkümnendal sajandi lõpus tehti päris tõsimeeli ettepanek hakata saksapärase sõna teener asemel kirjakeeles taaskasutama vanemat sõna ori. Aga selleks ajaks oli ettepanek juba hiljaks jäänud. Sõna ori seostus liiga selgelt vabaduse puudumisega. Vanapäraste sõnadega kokku puutudes on kasulik siiski meeles pidada, et sõna orjama võib tähendada lihtsalt tööd tegema või teenima. Ja mõisaorjus on lihtsalt mõisatöö mõisateenistus. Tuletame paralleeliks meelde, et vene keeles on veer parabordat töötama tuletatud sõnastraap, mis tänapäeva keeles tähendab ori. Tuletise mõte saab selgeks, kui eeldame siingi tähendus töömees või töökäsi. Üks asi vajab ilmselt veel kommentaari. Mäletan oma koolipäevilt, millist arusaamatust tekitas ajaloo tunnis sõnade ori ja pärisori vahekord. Tänapäeva keele seisukohalt on raske tajuda pärisori ei olegi orjast kraadi võrra orie Mori, vaid pigem vastupidi. Tegelikult seostub täiendsõna päris siin verbiga pärima ehk päranduseks saama. Pärisori on tööjõud, kelle mõisnik koos muu pärandusega esivanematelt pärinud. Vaadates sõna ori, tähendusi, sugulaskeeltes, põrkame kokku veel ühe huvitava probleemiga. Vana komi keeles on sõna ori, võimalik oste. Sõna veer, mis tähendab orja või teenija, et tänapäeval Komi keeles on sellest tuletatud sõna vers või veres, mis tähendab abielumeest. Töö tegemist puudutav sõnavara ja sugulussõnavara on sind segunenud. Huvitaval kombel võib selliseid näiteid soome-ugri keeltest tuua päris palju. Näiteks eesti sulase vasteks on soome keeles Sulhanen, mis tähendab peigmeest. Sõna vaimu tähendab soome keeles abielunaist, aga eesti keeles tähendas võim omal ajal muuhulgas ka naissoost mõisateenijad ja nii edasi. Sõna ori tehnoloogiasse puutub, siis see pole praegu ühemõtteliselt selge. Juba 19. sajandil esitati seletus, et sõna ori, muinasaaria või muinasiraani laen, mille aluseks on põhimõtteliselt sama sõna, mida ma äsja kasutasin omal ajal natsipropaganda poolt üldtuntuks tehtud sõna aaria. Vana-India kirjakeeles ehk sanskriti Is tähendas aaria isandat, et see oli indoiraani hõimude enesenimetus, millest lähtub ka riigi nimi. Iraan vangi sattunud aarialaste enesenimetuse võtsid vangistajad üle. Aga kuivõrd aarialaste staatus vangidena muutus, siis hakkas sõna tähendama töö tegijat või orja. Võrdluseks võib tuua slaavlaste enesenimetuse, mis mõnes teises indoeuroopa keeles tähendab orja näiteks inglise sleid. Seda tõlgendust näeb toetavad see, et sõna ori, häälikulise reeglipärane vaste saami keeles tähendab erinevaid ilmakaari, sealhulgas lõunat ja lõunapoolseid rahvaid. Näib justkui klapivad aga ettumioloogiasse suhtutud kord suurema, kord vähema kahtlusega. Ja uuemal ajal on esindatud konkureeriv etümoloogia, mis peab sõna ori samuti väga vanaks indoeuroopa laenuks kuid seostab seda tööd ja töö tegemist tähendavate sõnadega, mille järeltulijaks on näiteks inglise vöök ja saksa verk. Tõlgendus on tähenduse poolest hästi motiveeritud ja häälikuliselt mõelda. Kui sõna ori kaugem päritolu pole seni üldtunnustatud lahendust leidnud siis sõnadega vaba ja prii on asi lihtsam. Need nooremad tänud ja nende päritolu on üsna ühemõtteliselt selge. Olen vaba on vasteid ka mõnes lähisugulaskeeles, näiteks Soome vaba ja see laenatud vana vene käeldumatust omadussõnast vabadi tähendusega vaba. Sama tüve sisaldavad tänapäeva vene keeles näiteks sõnad Wooda vabaduspood, nii vaba enese taas esinev sulghäälik tee on eesti sõnast vaba, üldiselt kadunud. Aga tuleb siiski mõnel pool esile, näiteks arhaismides, vabatmees ja vabat naine. Sõna prii aga on veel noorem ordu ajal laenatud sõna. Selle aluseks on alamsaksa samatähenduslik sõna free mis on ajalooliselt sama sõna kui inglise three ja saksa rai. Need olid Udo Uibo etümoloogia minutid, mis valminud tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Aga saate lõpetada tahan ühe teadaandega, mis samuti keelega seotud. Vähemalt peaks toetama omakeelset mõttelugu. Nimelt on Eesti ajakirjanike liit ja Kultuurkapital asutanud Juhan Peegli nimelise stipendiumi suuruses 100000 Eesti krooni et toetada ajakirjanikke kvaliteetseid loomingulisi projekte, et mida ei soosi suured ajakirjandusettevõtted ega turg. Taotleja võib olla igaüks, kes peab ennast ajakirjanikuks ja stipendiumi. Viieliikmelise žürii koosseisus on Kultuurkapitali, Eesti Rahva Muuseumi, ajakirjanike liidu ja Kirjanike Liidu esindaja. Selle teatega täna lõpetame ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.