Kirikuelu tere, minu nimi on Meelis Süld ja algavas kirikuelu saates räägime tagakiusatud Kristlaskonna eestpalvepäevast tart uuesti vangla kirikust, Põltsamaa kiriku taastamise, 50.-st aastapäevast ja anglikaani kiriku uuest liberaalsest piiskopist. Hetke pärast kõigest lähemalt. Rahvusvaheline evangeelne allianss kuulutas tänase ning ka järgmise, pühapäeva tagakiusatud Kristlaskonna eestpalvepäevaks jätkab Eesti Evangeelse alliansi peasekretär Meego Remmel. Sellel pühapäeval ja tegelikult ka järgmisel son, siis 10. ja seitsmeteistkümnendal novembril on ülemaailmne evangeelne allianss selle usuvabaduskomisjon kutsunud eestpalvele tagakiusatud Kristlaskonna pärast üle kogu maailma. Eesti evangeelne allianss on ühinenud selle palvepäevaga juba mitme aasta vältel ja nõnda ka tänavu. Me korraldame nii palveteenistusi üksikkogudustes ja kirikutes üheskoos erinevate koguduste ja kirikutega, nii sellel kui järgmisel pühapäeval. On mainitud numbrit, et igal aastal hukkub Kristuse nime pärast umbes 165000 kristlast, kust see arv tuleb, kuidas neid nii palju on? See arv tegelikult on veel väike, kui me mõtleme selle peale, et tänasel päeval umbes 200 miljonit kristlast ei oma täielikke inimõigusi ainult pärast, et nad on kristlased. Ja kui me näeme kirikut kasvamas arenemas üle kogu maailma, siis me märkame seda, et see tekitab väga suuri pingeid, eriti piirkondades, mis ei ole olnud traditsioonilised kristlikud näiteks Aasia riikides, Hiinas näiteks. Ja niisugune antikristlik rünnak on nii poliitikute kui ka rahvuslaste ja ka erinevate religioossete ideoloogiate poolt. Teine moment, mida me näeme, on see, et umbes üks miljon uut kirikut on rajatud viimase 10 aasta jooksul. Ja me oleme märganud seda uute kirikute koguduste tekke. Erinevates maailma piirkondades tekitab religioosseid pingevälju. Kristi kogudus, ütleme siis ülemaailmselt kasvab umbes 70000 uut inimest igal päeval. Nii et 70000 uut kristlast tegelikult liitub kirikuga igal päeval ja see on olnud kõige suurem kiriku ja, ja üldse usuliikumise kask viimase 30 aasta jooksul mis paratamatult tekitab jälle nii-öelda teiste usugruppide ja usukogukondade jaoks pingeid, arusaamatust, usaldamatust ja otsest tagakiusu. Ja nõnda siis on need inimesed, kes peavad surema märtritena 160 570000 inimest aastas. Paratamatu tulemus. Nendest pingetest, mis Kristuse ja kristluse levik selles maailmas on esile kutsunud. Nad hukkuvad ilmselt selle tõttu, et kohalikud näevad just nimelt ristiusu levikut kristluse rünnakuna. Nähakse tegelikult sageli seda, et kristlus või siis ka väga suurearvuline kristlus sesse pöördumine on ohustamas nende riiklikku julgeolekut, jutt või traditsioonilisi uskumusi ja ka rahvastevahelist vaenu. Samal ajal me teame ju väga hästi, et kristlased on selles maailmas praegu küll vist kõige enam stabiilne ja rahuarmastava inimõigusi järgiv ja ka inimõigusi propageeriv grupp aga sageli just niisugused ekstreemsed grupid, nii nagu ka moslemid. Nad tunnetavad, et hävitab täielikult nende traditsiooni ja nad on valmis ka Venemaa väga ekstreemsetel sammudele. Selle vastu. Kas nende 165000 märtrina hukkunud kristlaste seas võib olla ka mõni eestlane? Ma ei oska praegu sellele küsimusele vastata. Mul ei ole isiklikult andmeid, et viimaste aastate jooksul oleks hukkunud mõni kristlane, missionärina või kuskil lihtsalt sellepärast, et ta on kristus tunnistanud ja teda on taga kiusatud. Ja igal aastal annab ka Ameerika Ühendriikides valitsus niisuguse usuvabadus hinnangu. Ja Eesti on olnud alati ka väga positiivses valguses. Eestis ei ole niisugust usulist tagakiusu ja välisriikides. Meil ei ole praegu andmeid otseselt ühegi niisuguse kristlasest, märtri või ka Kristuse pärast tagakiusatu suhtes. Eesti Evangeelse alliansi peasekretär Meego Remmel, mida see palve aitab üle maailma, kogunetakse nüüd sel pühapäeval ja järgmisel pühapäeval palvetama. On see mälestuspalve, on see palve, mis peaks midagi muutma? Me palvetame, mitte ainult märtrina hukkunut kristlaste eest, vaid me pallutame tegelikult kannatavad tagakiusatud kiriku eest ülemaailmselt ja, ja ma arvan, et üks asi on kindlasti see. Me usume, jumal sekkub sellesse maailma inimeste palvel, kui me loeme piiblit, raamatut, me märkame, et väga selgelt tõotused ja väga selgelt tunnistused on sellest, et kui kristlased palvetavad, siis ka kiusu olukordades. Jumal sekkub, jumal tekitab muudatusi. Meil on olnud imelisi tunnistusi ka kaasajast. Kuidas inimesed, kes on surnud, Ma mõistetud ja surmaotsus on täideviimisel, on imekombel vabanenud lihtsalt sellepärast, et üle kogu maailma kristlaskond on palvetanud. Teatavasti, kui möödunud aastal rünnati Afganistani, oli ka umbes 10 misjonäri kinni võetud eelnevalt ja nad olid surma mõistetud, nad oleksid pidanud kaotama oma elud ja samas kui sõda oli lõppenud ja valitsusele vahetunud, nad pääsesid vabaks. Et jumal tegutseb palve peale. Teine moment, mida me nende palvepäevadega oleme tahtnud ülemaailmselt luua, on teave lihtsalt teavitada inimesi ka sellest, milline on olukord. Et kui me räägime tagakiusuaegadest vara kiriklikul perioodil ajaloos siis see nii-öelda absoluutselt sellega, mis toimub täna, kui nagu ma ütlesin, umbes 200 miljonit kristlast tunnevad ennast ahistatuna, nende inimõigusi otseselt rikutaks, sellepärast kristlased ja tõsta häält ka valitsuse meedia avalikkuse ees kristlaste kaitseks ja Kristuse sõnumi levikuks. Need on need mõtted, mis selle palvepäevaga kaasnevad. Missugused kirikud on ühinenud palveketiga Eestis? Eestisse on Eesti Evangeelse alliansi juures üsna mitmed kirikute kogudused, kõige suurem kirik meile Eesti evangeelne luterlik kirik, Eesti evangeeliumi, kristlaste baptistide, Koguduste Liit, Eesti metodisti kirik, Nelipühi kirik, karismaatiline piskopaal, kirik, mitmed üksikkogudused ja mis organisatsioonid. Aga kui me möödunud aastal korraldasime palvepäeva Tartus näiteks, siis ka katoliku kirik oli täiesti seal olemas. Nii et sõltumata tegelikult konfessioonist, ma arvan, meid, ühendab see mure Kristuse kannatava koguduse ihu pärast ja olgu öeldud siis ülemaailmselt ka on sedasama praktikat sõltumata konfessioonist, sellel päeval tullakse kokku palvepäeva rahvusvaheline jumalateenistusel niisugune koht, kus siis ühes punktis maailmas ka peetakse nendest ülemaalsed palvepäeva üle majandus evangeelse alliansi egiidi all on sellel aastal Rootsimaal Lindschepingis. Eeloleval pühapäeval, 10. novembril on ka seal siis ühinemispalveteenistus. Aitäh Eesti Evangeelse alliansi peasekretär Kirikuelu. Neljapäeval pühitseti Tartu vangla territooriumil asuv Eesti esimene spetsiaalselt vanglasse projekteeritud kirik jätkaberle Iher kristlike uudisteportaalist, kompass. Kiriku pesitsemisel osalesid Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Einar Soone ning ortodoksi kiriku esindaja isa Johannes vangla kiriku vajadusest räägib Tartu vanglakaplan pastor Olavi Ilumets. Ma ei kujutaks vanglad ette ilma kirikuta. Piibel ütleb, et teie olete maa sool ja milleks on sool, et hoida liha roiskumist ja kui nüüd nii palju inimesi on kokku toodud sinna, kes on pahuksis seadusega ja kui sinna mitte panna valgust, ma ei kujutaks ette seda üldse ilma kirikute vanglat ja väga suur huvi on kiriku ja üldse vaimuliku asjade üle. Tartu vanglas tegutseb oikumeenilise põhimõttel kolm kaplanid, kaks neist on luteri ning üks metodisti kirikus, kust koostööd tehakse kõikide konfessioonidega. Need kinnipeetavad, kellel on olemas varasem kokkupuude kirikuga kas või eelnevatest vanglatest ootavad pikisilmi päeva, mil nad saavad kirikus taas kohtuda. Jumalaga. Pühitsemisel osales ka esimene kinnipeetav, kes saatis süntesaatoril jumalateenistuse üldlaule. Kiriku olulisust mõistavad nii kinnipeetavad kui administratsioon. Ja ka need teised, kellel polegi kokkupuuted ennem olnud, ka nemad ootavad, niiet huvi on suur, aga, aga muidu meil on kirikus juba igal hommikul on hommikupalvus polüheksa teenistujatele oleme pakkunud võimalust, meil mitmed teenistujad on, erinevate koguduste liikmed on luteri kirikul inimesi Jon baptistikoguduses, nii et me oleme nendega pakud hommikusel palves sellist osadust, nad ei kujutaks ka ette vanglat meieta ja, ja meil on hea selline üksteise mõistmine ja toetus, nii et väga hea meeskonda. Ilumetsa sõnul on erinevate koguduste juures teenivatel vaimulikel võimalik osaleda ka vanglakirikus peetavatel pühapäevastel jumalateenistustel. Eriti on oodatud vene keelt kõnelevad vaimulikud. Pühapäevasel jumalateenistusel saaksid nad osaleda, meil hakkavad teenistused olema peale lõunat vangla kirikus nii et ei häiriks oma koguduse teenistusi. Tahame pidada kahes keeles eesti keeles vene keeles eraldi teenistusi. Vanglas teenivad kaplanid Olavi Ilumets, Toomas Nigola, Johannes Heinsaar, peatselt liituvad ka vabatahtlikud. Muidugi, me vajame kõik eestlannat, sest see töö on füüsiliselt väga raske, niivõrd palju on inimesi, kes sooviksid kohtuda, vestelda. Oleme väga tänulikud juba nendele esimestele vabatahtlikele, kes praegu õpivad-harjutavad, et varsti vanglasse tulla, tööle meiega kõrvuti, väga tänulikud nendele ja ehk ajapikku. Me leiame vee, selliseid toredaid inimesi erinevatest kogudustest, kes tahaksid kaasa lüüa, aga kindlasti eestvalvet. 1997.-st aastast on iga vangla juures kaplan vanglavaimulik koordineerib vangla usulist tööd, lisaks sellele on ta ka hingehoidja ja teeb individuaaltööd nii kinnipeetavate kui vanglatöötajatega. Kirikuelu sel nädalavahetusel tähistab Põltsamaa kirik kiriku taastamise viiekümnendat aastapäeva kui mõne sõnaga rääkida nüüd sellest kiriku taastamisel aasta ilmselt küll oleks õige rääkida Herbert Kuurme ka, kes on ise olnud selle kiriku taastamise juures, aga ma olen täiesti kindel, et ta on jaganud oma kogemusi praegusele õpetajale Arhad uhkrule. Jah, Põltsamaa kirik on muidugi niisugune omaette fenomen üldse kirikumaastikul Eestis kogu kiriku ajaloos, et kuna Põldsam on üsna vana koht juba iidamast-aadamast, on ometigi Põltsamaad hävitatud ja ümber ehitatud kümneid ja kümneid kordi sama ka kirikuga, et viimane häving siis oli 41. aastal, 14. juulil, kui südasuves, siis kirik pommitati koos lossiga ja selle ümbrusega maha, nii et alles ainult varemed ja peab tunnistama ka seda, et see kiriku taastamise mõte siis tegelikult tekkiski õpetaja kuur meil siinsamas juba siis sõja ajal juba hakati materjali koguma ja, ja vaatama, et kuidas saaks selle kiriku uuesti nii-öelda katuse ja seinte alla. Põltsamaa kirikus on ilmselt selline eriline meelehea olnud sellest kirikust, et tõepoolest nii raskel ajal on see üles ehitatud ja seetõttu see juubel praegu on ka ilmselt üsna oluline koguduse jaoks. Ma usun, et tegelikult see on isegi kogu Eestimaa jaoks oluline 50 aastat, sellepärast et et kui me mõtleme kogu nendele neljakümnendatel ja teisele poolele mõtleme kirikud, suur ehitus on 47 kuni 52, et kus oli sundkollektiviseerimine, kus 49 aasta küüditamine, Stalin veel elas, kus ei olnud inimestel julgustki nii-öelda nina toast välja pista, sa pidid kogu aeg kartma, et kas sind viidi vangi või lastakse maha või tapetakse. Eks see minema, kus ainuüksi ellujäämine oli ime, järsku inimesed leiavad tegelikult julgust ja jõudu enda seest, et hakkame kirikut taastama vabatahtlikult, ilma igasuguse riigi abita, pigem tugeva vastuseisu läbi ja nad saavad sellega tegelikult ka valmis. Ma usun, et kutsealusmaterjal, millest me võime hiljem rääkida seda, et kus inimesed said innustust ja jõudu ka hilisemate kirikute taastumiseks, tegelikult ma usun, et see on ka alusmaterjaliks ka selleks teatud määral, et võiks üldse nii-öelda taassündinud Eesti riik, et inimesed julgesid oma tõekspidamisi hoida alles välja näidata kõige raskemas ajased. Ma usun, et seal on tähtsus kogu Põltsamaarahva jaoks, samuti ka palju-palju laiemat, sest õpetaja Herbert Kuurme nimi oli ju kõik 60.-te 70.-te 80.-te aastate just tänu selle kiriku taastamise tõttu vägagi vägagi tuntud. Mida Herbert Kuurme praegu ise teeb? Ta on üle 90 aasta vana ja ja on suures osas kodune, kirjutab oma memuaare, kiriku taastamise raamatud on, ta on valmis saanud, need on ilmunud ja siiamaani on tal tervist ja kõike olnud üsna piisavalt hästi, et iga pühapäev ta on ka kirikus ja me suhtleme üsna tihedasti temaga. Kui rääkida sellest juubeli tähistamisest, siis mismoodi te pidulikku päeva meeles peate? Siin on nagu jah mitu võimalust, et kuna see kiriku taastamine on olnud nagu kogu ümbruskaudse rahva üks suur südameasi et siis on mitmed näitused olnud juba tükk maad varem lahti, alates lauluraamatute näitustest, mis on Põltsamaad puudutanud juba siis 1008 tahate keskest alates üsna tugevasti, kuna toonane õpetaja Mauro on, on lauluraamatuga seotud olnud väga lähedalt siis on meil joonistuste näitused, kus lapsed on läinud läbi lasteaeda ja algkoolide koolide On joonistavad oma nägemusi või muljeid kirikust, mida nad on mõelnud kirikuste Põltsamaa loss siis siis on täiskasvanud sedasama asja teinud ja lõpuks on ka fotonäitus, mis natukene avab nii-öelda kildude viisi seda taastamise aega, neljakümnendaid, viiekümnendaid, nii-öelda fotoreportaaži nina lahti. Ja samuti on Põltsamaa kirik sidunud endaga paranduse nendest kirikutest, mis on kinni pandud. Parimaks näiteks on Tartu Ülikooli kirik, mis suleti nõukogude võimuga ja see sisustus on kõik meie käes hoiul ja ilusti olemas. Ja samuti ka Viljandi Jaani kiriku orel, mis on siiamaani meie käes olemas, et põhimõtteliselt põksuma kirik seob ja on, inimesed on kokku toonud või andnud siia selle, mis on nende kõige kallim, et see püsiks alates annetustest, kus vabatahtlikult ehitatakse oma töö ja väega kiriku üles ja lõpetades tõesti see, et, et meie käes on mitme kiriku parandused peidus. Põltsamaa koguduse õpetaja Arho tuhkru kiriku ehitamisest on möödunud 50 aastat. Ma arvan, et 50 aastat on siiski ka oma töö teinud. Missugused suuremad ehitused renoveerimise ootavad kirikute ees ja mis on just äsja tehtud. Eks iga asi, mis käib, see ka kulub ja tõesti viimased aastad oleme me vahetanud ära mõlemad katused, nii altaritorni kui ka pikihoone katuse. Eelmine, üle-eelmine aasta siis see aasta on täielikult vahetatud põrand, mis on meil üsna suureks probleemiks olnud, kuna see maja pom tuli ootamatuna meile avastusena ja siis selle nii-öelda surutise all me siiamaani põhimõtteline finantsi üldises mõttes oleme, oleme natukene ennast kinni aheldanud, kuna siin ei saa ütelda, et sa võid seda edasi-tagasi lükata, kui majavamm on põrandas sees ja on välisremont tehtud ja kogu elekter on vahetatud, et kirik uueneb nii nii-öelda füüsilisel kujul materjal reaalsel kujul, aga samuti ka need inimesed, kes on tulnud, et ma usun, et inimesed on alati kiriku, uksed on lahti ja nad on alati julgenud välja näidata ka nüüd praegusel ajal seda, et nad vajavad kirikut siin Põltsamaale läbi kontserdite läbi jumalateenistuste läbi kõige, et et ja ma usun, et see läheb ka edasi nõnda. Vaimulike nimekirjas on ka muutused toimuvad. Ehkki ma tahaks siinkohal küsida, et kui Eesti evangeelses luterlikus kirikus vaimuliku vahetab kogudus, siis on kaks võimalust, kas tõepoolest tahetakse inimest lihtsalt liigutada ja natuke värskendada seda olukorda või on siis mõne tempoga inimene hakkama saanud. Ei Põltsamaa puhul seda absoluutselt nõnda ei ole, et, et pigem on nõnda, et tänapäeva nooremad noorem põlvkond nagu minagi olen, et et seoses nende üliülikooliõpingutega, mis on õpetaja, Reinule ja samuti ka minul, et, et me peame kuidagimoodi leidma Piisava balansi sellega, et enesetäiendamist ja võimaluste kohta, et kuidas perekonna perekond saab hakkama, samuti on ka see oli lihtsalt otsene praostkonna sisene niisugune vangerdused, et õpetaja Rein läks Viljandi Jaani kirikusse abiõpetajaks ja siis õpetaja Kalle Kadakas on siis nüüd siin Põltsamaa kirikus. Et ma usun, et see nii-öelda vahetus mõjub viljastavat kõikidele ja ja, ja ega põhimõtteliselt on ju alati olnud nõnda, et mida on öeldud, et kogudus jääb samaks, õpetajad tulevad ja lähevad, noh, Kuurme on muidugi erandiks selles, et ta on olnud üle 60 aasta siin. Põltsamaa kirikust rääkis koguduse õpetaja Arho tuhkru. Saate viimane lugu viib meid Inglismaale, anglikaani kirikusse, kus astub ametisse liberaalne piiskop, jätkab Ivo käsk. Järgmiseks Canterbury peapiiskopiks, kes oli juhiks 70-le miljonile anglikaani-le üle maailma on valitud liberaalne ja tihti vaidlushimuline valsi peapiiskop Rowan Williams. Ta on esimene Canterbury peapiiskop neil päevil, kes on valitud väljastpoolt Inglismaad. Rowan Williams, siis saab oktoobris pensionile jäänud doktorant George Xavi mantlipärija. Peaminister Tony Blair valis doktor Williamsi kiriku poolt ette pandud kahe kandidaadi seast. Doktor Williams ütles, et astub ametisse aukartust tunnetades, kuid loodab anda 21. sajandi kirikule uuendatud kindlustunde. Peaministri esindaja ütles, et doktor Williamsi kasuks kõnelesid tema tarkus, intellektuaalne suurus ning sügav vaimulikus. Kristiina viis, sinodi liige ja endine peapiiskopinõukogu liige ütles, et doktor Williams siis võib saada suur kiriku ühendaja. Tema puhul on tegemist ühe vahedaimad bioloogilise mõistusega. Ta on juba osutunud erakordseks ühendavaks jõuks Wellsi kirikus ning ta eelistab juhtida konsensuse alusel, mitte dikteerides. Ma usun, et kirikut ootab ees midagi põnevat kellegagi, kes ei asetse kaitse positsioonil kes on avatud ning valmis tegelema kaasaegse temaatikaga, ütles võis. Mõned anglikaani ta on aga hoiatanud, et doktor Williamsi valimine võib lõhestada kiriku sest paljud konservatiivsemad meelestatud on tugevalt vastu mõnedele tema vaateist. Eriti, mis puudutab naiste ja geide ordineerimist vaimuliku ametisse. Rowan Williams pole iial poleemika eest kõrvale põigelnud kuid on oodata, et ta siseneb aladele, kus ta esitab väljakutse nii riigile kui kirikule. Ning võib eeldada, et mõjutamata jäägu kirikute vahelised suhted. Ei ole olemas Canterbury peapiiskopi ametikirjeldust. Iga uus Püha Augustinus, troonipärija peab selle enese jaoks ise kujundama. Doktor Rowan Williams, neljas peapiiskop seisab silmitsi sellesama hirmutava vabaduse ning jõuetuks tegeva kitsendustega mis on vaevanud iga teist tema eelkäijat. Kuid see, mida tema teeb, kaldub olema radikaalselt erinev sellest mida kirik oma juhtidelt on ootama harjunud. Peapiiskopid peavad kokku sobitama prohvetlikku innukuse juhtimistaibu. Doktor Williams siis ta ka, keda on kirjeldatud kui nii ähmast, et ta eksib ära. Koeraga jalutades ei saa tõenäoliselt just mitte kõige kõrgematasemelist mänedžeri. Üks leebem vaatleja ütles, et Rowan Williams on üks tõeliselt vähestest kiriku liidritest, kes on siiralt püha. See siis haarab kaastunnet, lihtsust ja kindlust ning paljut muud ning see respekteerib teiste absoluutselt õigust olla, kes nad on. Rowan Williams saab olema peapiiskop, kes räägib tõde sellisena, nagu tema usk talle seda ette näitab. Üks anglikaani preester ütles BBC-le. Proua ei hooli karvavõrdki sellest, mida inimesed temast arvavad. Ja vaatamata sellele, et ta hoolib sügavalt üksikisikutest juhise teda kõrvale tema veendumustest. Ta elab oma usku kui keegi, kes on selles siiralt veendunud. Lisaks on Rowan Williams esitanud väljakutse kiriku seotusele riigiga. On kutsunud riiki üles võitlema vaesusega, mis põhineb tema arusaamal evangeeliumi tõelisest olemusest. Ta on kritiseerinud sõda Afganistanis, kui ebaseadusliku on lahutanud korruptsiooni ja laste seksualiseerimist nende ebaküpses eas kommertslik eesmärkide saavutamise nimel. Roon Williamsi ametisse õnnistamine on kavandatud 2003. aasta algusesse. Ivo käsk Eesti raadiole, Inglismaalt. Tänaseks ongi kõik, saate seadis kokku Meelis Süld, kaunist pühapäeva jätku, toon veel võõravaari. Rändasin. Ta kalleid pärleid ka Maatada ja siin leiba sees. Etterikkust kuulsust ka läbi oma ta. See oli minu. Meeli. Rida olla siin, mis sul too punni taevas, keeria sa, vaat see min rõõmusta. Jeesus. Jääb. See liikus Mees. Ka Jeesus. Nii. Nüüd ilma. Ja töid. See rikkus Ees või?