Tere hommikust ja kaunist hilissuvepühapäeva ole luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning olen pidanud selle nädala hommikupalvused. Arukas on teada oht, et neid siis püüda vältida. Kes heidetakse tule ja väävliga põlevasse järve esimestena? See oleks paras mälumänguritele küsimus, sest üsna raske võib olla tavalisel inimesel sellele vastata, kui ta ei tunne piiblit põhjalikult. Aga ilmutusraamatu 20 esimeses peatükis antakse vastus ja see on ehmatav, need on arad. Alles siis tulevad uskmatud ja igasugused muud patused. Ja alles seitsmendana ebajumalateenijad. No kuidas siis nii? Teisest surmast ning jubedast väävlijärvest on kole, aga miks selle karistatavate nimekirja tipus on just arad? Kas teised kurjategijad ei ole igas mõttes hullemad? Ilmutusraamat ei ole maailma ajaloo viimsete sündmuste eks aktne kirjeldus. Sadu kordi on seal sõnakene nagu, et lugejale meelde tuletada tegemist olnud piltidega mõjuvate sümbolitega, mis peavad aitama tolle aja kristlastel vastu pidada. Ning kinni hoida lootusest, et viimne võit tuleb. Et jumala vastased korrad kaotavad ja hävitatakse, oli algkoguduse ajal nagunii kindel. Ja see raamat, nii nagu enamik uuest testamendist ei ole üldse määratud väljas seisjad televaid päästetutele ja neid on vaja hoiatada liigse enesekindluse eest. Püha Peetrus ütleb. Sest käes on aeg kohtumõistmisel avata jumala kojast. Kui aga esmalt meist missugune ots ootab siis neid, kes keelduvad kuulamast jumala evangeeliumi. Aga ikkagi, miks just arad, on need kõige hullemad, äkki on see juhuslik järjekord? Noh, vaevalt, et me saame sellest nimekirjast järeldada pattude raskusastmeid. Aga kui argusega alatakse, siis see küll ei ole kogemata. Argus mängib palju suuremat rolli meie käitumises, kui me seda ise teame või seda tahaksime. Vaadake noortega puu, nad on enda meelest hirmus julged ja kartmatud, kui nad prügikast öösel ümber lükkavad või kellelegi kambakat teevad. Aga katsugu mõni nendest keelduda lollusi kaasa tegemast, see on võimatu, teised ei kingi sellisele arg püksile. Kuigi kõrvalt vaadates kamp argpükse, kelle hulgas ei ole ühtegi tõeliselt julget, kes söandaks, ei öelda. Uskmatus võib vahel olla mõtlemise ja kahtlemise tulemus. Ja sel korral jääb alles lootused. Edasimõtlemise ja otsimise viljana võib inimene ka meelt parandada ja teised mõtted saada. Aga asi, mis inimesi ateistlikus ühiskonnas hirmutab juba ette, on kartus, et teised peavad sind opakaks, kui sa hälbed normist usuhull ära pööranud ja nõnda edasi. Ja see surve kao ka siis, kui kord oled otsuse langetanud. Esimene samm salgamise teel on argus. Nii me näeme seda apostel Peetruse puhul ja temas algamise luus. Jeesus ütles, aga ma ütlen teile igaüht, kes mind tunnistab inimeste ees. Teda tunnistab ka inimese poeg jumala inglite ees. Aga see, kes minu ära salgab, inimeste ees, salatakse ära jumala inglite ees. Uut testamenti läbib õhutus jääda kindlaks kirjas heebrealastele, tsiteeritakse prohvetite sõnu. Teile läheb vaja kannatlikkust, et jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Sest veel ainult pisut pisut siis tuleb see, kes peab tulema ja ei viivita. Aga minu õige jääb usust elama ja kui ta taandub aralt, siis ei ole minu hingel temast head meelt. Jah, aga julgus ei ole oma teha. Apostel Paulus tuletabki seda meelde Timoteosele. Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu vaid väe ja armastuse ja mõõdukuse vaimu. Niisiis, karguse kaaluvad üles kolm asja, vägi, armastus ja mõõdukus. Julge saab olla see, kes teab, et ta on tugev, et tema selja taga on vägevus. Ka armastus kellestki või millestki tõsiselt hoolimine kaotab kartuse sest oluline on, et kõige tähtsam jääks alles. Aga mõõdukus. Antiikaja neljast kardinaal voorusest esimene oli Sophia tarkus, millest me oleme rääkinud möödunud nädalal. Aga teine voorus oli sofrosiine mõõdukus tasakaalukus, parajus. Aristoteles ütleb kõigi vooruste ja pahede kohta, et halb on mis tahes äärmus. Margus asemele ei tasu tahta hulljulgust, vaid kainet mõõdukust. Tarkus ei ole praktiliste teadmiste hulk, vaid suutmine õigesti elada. Tarkus on üks komponent ning õige tarkusega ja arukusega kaasneb mõõdukus ehk tasakaalukus. Meelekindlus ehk mehisus ja õiglus. Tänase pühapäeva epistel vana kiriku pericoppidele järgi ütleb. Jumal ei ole meile ju antud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõõdukuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie issandat ega mind tema vangi vaid võtta koos minuga osa vaeva kannatamisest evangeeliumi pärast, jumala väe abil. Kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega. Ei, mitte meie tegude järgi, vaid omaenesekavatsuse ja armu järgi mis meile on antud Kristus Jeesuses enne igavesi aegu. Nüüd on aga saanud avalikuks meiega pääst ja Jeesuse ilmumise läbi kes on kõrvaldanud surma ning evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. See on lohutav tekst, oh seda jumala rikk, kuse ja tarkuse ja taibu sügavikku. Kui uuritamatud on ta kohtumõistud ja mõistetamatut tema teed. Jah, kes on taibanud issanda meelt või kes on olnud talle nõuandjaks või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda. Sest temast ja tema läbi ja temasse on kõik temale olgu kirkus igavesti aamen. Palvetagem. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.