Hea raadiokuulaja mina olen religioonipsühholoog, Tõnu lehtsaar. Ja tänases hommiku palvuses tahan sinuga jagada ühte mõtet igavesest elust ja ligimesearmastusest. Ma usun, et kristlastena. Me usume igavest elu. Me sirutame selle poole. Me valmistame ennast selleks, et ja ligimesearmastus on midagi hoopis argisemate tegelikumat. Kuid jumala sõna Luuka evangeeliumi kümnendas peatükis seob need kaks asja. Ja vaata. Üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis. Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavene elu. Aga Jeesus ütles talle, mis seaduses on kirjutatud, kuidas sa loed ja tema vastas armasta issandat oma jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning oma ligimest kui iseennast. See kirjakoht toob meie ette mõte et suured ja igavikulised väärtused antakse meie kätte argise ja tänapäevase kaudu. Väga sageli inimestena. Me tahame suuri asju ja ilusaid asju kiiresti, kähku, kohe ja palju korraga. Kuid jumala riigis on teised reeglid ja seaduspärasused. Ja see loetud kirjakoha mõtegi on. Et kui sa tahad pärida igavest elu, siis armasta jumalat issandat, aga armastada ligimest nagu iseennast. Ja nimetatud ka see, kuidas armastada. See näitab, et armastus, millelegi pühendumine on midagi väga tervikliku, armasta südamest. See puudutab mõttemaailma, inimese, isiksuse keset armasta hingest, see tähendab tahet ja tundeid armasta mõistusega, see tähendab arusaamist meie intelligentse ja kogu jõuga tähendab nii füüsilist tugevust kui ka meie iseolemist meie identiteeti. Armastada jumalat ega ligimest täisväärtuslikus tähenduses ei saa kuidagi poolikult. Ja religioonipsühholoogia näiteks on räägitud küpsest usust. Ja on öeldud, et küpse usu üheks tunnuseks on see, et küpsusk On intellektuaalselt veenev ja emotsionaalselt rahuldustpakkuv. Selles üleskutses, et armasta issandat oma jumalat kogu südamega, kogu oma hingega, kogu jõuga, kogu mõistusega ning ligimest kui iseennast kutsutakse meid üles tegelikult küpsele usule. Kui me ütleme, et armastage ligimest kui iseennast, võiks küsida, et kas siin ei ole üleskutset egoismile iseenda armastamine siin ei tähenda enesekesksust egoismi vaid see tähendab identiteeti, eneseleidmist. Ja mõte on selles, et me saame teisi inimesi jumalat täisväärtuslikult armastada siis kui me oleme ise ennast üles leidnud. Me teame, kes me oleme, me teame, mida me tahame. Ja see mõte, et me täielikult ühenduksime jumala inimeste armastamisele on midagi väga vastandlikku ja teistsugust, tänapäevase klikkimise klikiva ellusuhtumisega võrreldes, kus me tegelikult ei pühendu millelegi täielikult. Me vaatame televiisorit ja sööme, samal ajal me teeme lapsega koduülesandeid ja samal ajal mõtleme töömõtteid. Me oleme ühes kohas mitme asjaga korraga ja kõik kuidagi jääb väljapoole meid ning tulemus on, et me võõrandume iseendast võõrandama lähedastest ja võõrandumega jumalast. Tänase päeva üleskutse on pühenda oma süda jumala ja inimese armastamisele. Et sa võiksid leida igavese elu.