Hea raadiokuulaja. Mina olen religioonipsühholoog, Tõnu lehtsaar. Ja täna hommikul tahan sinuga rääkida andestamisest. Sõna- andestamine ei ole tänapäeval eriti moodne sõna, me ei räägi sellest palju. Samas ei ole see aga inimsuhetest mitte kusagile kadunud. Ja see ei ole ka inimese ja jumala suhtest kusagile kadunud. Ja tegelikult on nii, et me õpime kogu elu, kuidas andeks paluda, kuidas andeks saada ja kuidas ka andeks anda. Me teame juba lapsepõlvest peale, raske on minna ja paluda andeks. See algab kusagilt oma vea tunnetamisest, enesealandamisest, eksimuse tunnistamisest ja inimsuhetes andeks paluda on väga keeruline, võib-olla jumalaga on isegi natukene lihtsam, sellepärast et siis teised ei näe. Inimsuhetes on see keerulisem, raskem uhkus ei luba. Sest miks mina peaks minema andeks paluma, mitte tema? Samas ka andeks saada ei ole sugugi lihtne. Me peame andestajat piiritult usaldama, et olla veendunud, et on andestanud, et ta ei hoia meeles viga, ta ei pea, Fimm. Ta ei taha tegelikult enam kätte maksta. Ja ka andeksandmine on keeruline, sest me ei tea, mis toimub teise poole südames. Võib-olla ta lihtsalt on sõnad ära õppinud ja tuleb, teeb ilusat nägu ja palub andeks. Ja see igavene juurikas tegelikult on lihtsalt heldinud meeleolus. Võib-olla ta oma andestuse lunimisega lihtsalt kauplemas häid tingimusi meie käes. Ja nendele probleemidele ei ole lihtsaid vastuseid, ammugi mitte valmis vastuseid. Arvan, et andestusvõimelisus on inimese küpsuse tunnus. Kristus on surnud meie pattude eest meile meie patud andeks anda. Ja ma usun, et kui me oleme sügavalt kogenud ja tundnud mõistnud, mida tähendab seda, et Kristus on meile andeks andnud on meil lihtsam ka teistele andestada. Psühholoogias on olemas mõiste nagu etalon, kogemus ja selle etalon. Kogemuse sisu on selles, et kui me oleme midagi väga sügavalt kogenud systeisi järgnevaid elamusi, kogemusi me hindame selle ühe sügavaima ja mõjusa mäe järgi. See on nagu heade roogadega kulinaaria, kui me oleme söönud, midagi väga maitseb, vot siis selle väga maitsva elamusega hakkame võrdlema ja kõrvutama järgnevaid maitseelamusi. Meie isa palves Jeesus õpetas meid paluma ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Kord olin võõrsil ja pereisa raamaturiiulist lugesin ühte piiblisõnastikku ja sealt sain teada, et, et see andestuse sarnasus ei ole mitte määra, vaid on kvaliteedi küsimus. See tähendab, et põhimõtteliselt kvalitatiivselt on olemas üks universaalne andestus. Seesama andestus kehtib inimese ja jumala vahel. Nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele, see ei tähenda mitte sama palju, vaid see tähendab sarnaselt. Ja seega kui me oleme kogenud ja mõistnud jumala andestust siis on meil lihtsam ka andeks anda inimestele olla sisemiselt vaba, mitte kanda kibedust kättemaksuiha iseendas, vaid teada, et viimsena on kõik jumala käes ja kui meie oleme andeks andnud, siis me oleme ennast seeläbi vabaks ostnud. Nii nagu Kristus on omandestuses meeldivamaks ostnud.