Hea raadiokuulaja, mina olen religioonipsühholoog, Tõnu lehtsaar. Ja täna tahan sinuga rääkida tänulikkusest. Milleks selline teema? Põhjus on väga lihtne. Tänulikkus on midagi üldinimlikku. Kaasaegne psühholoogia ütleb, et tänuvõimelisuse tänu tundelisus on küpse ja arenenud inimese üks tunnuseid. Kui me vaatame enda ümber, siis me võime küsida, kui palju me näeme tänulikkust põlvkondade vahel perekonnaliikmete vahel, naabrite seas, kolleegide vahel. Ja väga sageli me peame tõdema, et puutume kokku tänamatusega. Miks see nii on? Seda on uuritud ja on öeldud, et tänulikkus on oma takistused. Nimelt heategu tundub olevat garanteeritud. Üks minu häid tuttavaid Ameerikas ütles, et ta on harjunud sellega, et elu peabki hea ja mugav olema. See, see on otsekui loomulikult nõnda. Ja nii ka andja, mida jumal meie ellu annab, me sageli ei oska hinnata või väärtustada tundub olevat garanteeritud. On näidatud seda, et tänulikkus muutub või möödub ohu möödudes. Nii näiteks arst ei pruugi pärast tervenemist paista enamite heategijana, vaid lihtsalt inimesena, kes saab palka oma töö eest. Tänulikkust pärsib ka kiirustamine. Kui meil on kiirem, ei saa süveneda, siis abivalmiduse tänulikkus vähenevad. Uues testamendis on üks lugu 10-st pidalitõbisest, kelle Jeesus teeb terveks. Et inimesed on raskelt haiged. Nad on ühiskonnast eraldatud, elavad omaette getos või laagris. Jeesus teeb 10 tükki terveks ja nad saavad minna tagasi oma normaalse elu juurde. Ja ainult 1000 tagasi, kus on ülejäänud üheksa. See on otsekui tänulikkuse koefitsient 10 saavad terveks. Üks tuleb tagasi ja tänab 10 protsenti. Kui me mõtleme eestlaste tänulikkusele, siis ma usun, et ega meile ei meeldi kummardada. Võib-olla sellepärast ei meeldi, et meid on väga palju sunnitud, kummarda ja laulgi ütleb, et Mats alati on kange mees, ei kummarda, ei tõmba küüru selga, ei võta mütsi peast. Ja eesti jonn ja kangekaelsus on saanud omaette tunnusmärkideks, mille üle me isegi oleme uhked. Ning sellele lisaks ka meie kaasaegne postmoderne elu käsitlus rõhutab üha enam suhtelisuse inimesele meeldimise tähtsust, isikupärasust muutumist, voolavust ja selle tegemist, mis meile parasjagu siis meeldib. Ja suhteliselt vähem tänulikkust, avatust sellele ja nende asjade eest, mida meile on antud. Tänulikkuse aluseks on võime näha asju kõrvalt ja värske pilguga. Üks võimalikke viis ennast kõrvalt vaadata on palve jumala ees laotada välja oma hing, oma muredama valu, sündmuse, probleemid, püüdlused ja vaadata ennast otsekui kõrva. Ja tulemus on selles, et me saavutame teistsuguse perspektiivi. See on otsekui reisimas käimine. Me tuleme koju tagasi ja me saame endast teistmoodi paremini aru, haritumalt aru, kui me seda ka tegime, N. Ja nii on ka palvega. Jumala vaatevinklist iseendale oma elule vaadates Nomandava teise Kuue värskema perspektiivi. Tänulikkus eeldab ka seda, et märkame põhjust, miks olla tänulik. Üheks kaasaja hädaks, millega psühholoogiat tegelevad, on tundetus, kus inimesed pöörduvad ka psühholoogide hingearstide poole, sellepärast et nende elu on kuidagi lame. Kiire, tundetu, miski ei köida, ei paku rahuldust. Räägitakse elutult ja inimene tunneb, et kuidagi külm on siin elus. Tänulikkus tähendab seda, et me õpime märkama põhjuse, miks me võiksime teisi inimesi ja jumalat tänada. Mõni aeg tagasi minu kodukoguduses suri üks vanem inimene. Ta oli surres 81 aastane ja neli viimast eluaastat oli ta osaliselt halvatuna ratastoolis ning mõni kuu enne oma surma. Ta kirjutas oma õele. Et meil Richardiga on mesinädalad. Kui mõelda nende sõnade tähendust ka inimeste võõrandamisabielude lagunemise aja. Siis me näeme, et on mingi hetk, kus vana naine tunneb tänulikkuse põhjust miks me võiksime jumalat tänada ja ma usun, et meil on tegelikult rohkem antud, kui me suudame märgata. Usun, et meie, Eesti vabariik on jumala ime, on kingid Meile peretuna tulnuna. Meie tervis on kingitus meil, meie lapsed, meie töötamise võimalus. Ja jumala sõna ütleb täna mõeldes sellele 10 pidalitõbise loole. Et kui me tegelikult seisata tume ja anname endale aru sellest, millest me oleme terveks saanud, missugused võimalused on meile antud siis me saame olla ka tänulikud. Soovin, et me igaüks julgeksime käituda oma sügavamate veendumuste kohaselt anda endale aru seda, mida meile tegelikult on antud, kuhu me oleme jõudnud ja olla tänulik nendele inimestele, kes seda väärivad. Ja olla tänulik jumalale, kes on elu eest, mille ta meile on kinkinud, tänuväärt aamen.