No on alles tramme selles Itaalia linnas, näe, sealt logistab tulles Žigi iidne oranžikaskollane vanake, üksainus Wagoonia piigad, Puubingid seinte ääres vastakuti. Midagi sellist võis Tallinna tänavail ehk oma pool sajandit tagasi rikkuda. Aga selle järel kohe draami disaini viimane sõna, voolujooneline nina ja särav metallroheline toon. Siis tuleb jälle üks vanake küll pisut lõbusam kollane kui kõige esimene ja siis paardutavamat mudelit mitte küll päris sellised, nagu siin meie oma pealinnas, aga enam-vähem sinnapoole. Tohutu hulk tramme näiteks on olemas liin number 39 ja mõned linnasüdametänavad päris kitsavõitu, aga lisaks trammidele sõeluvad siin ringi veel mõistlikud väikesed autod ja mootorrattad, rollerid tänavate ääres ridades, panku on selles Itaalia linna osales palju panku ja stiilseid, hästi istuvaid kalleid ülikondi lõunatundide ajal. Kõik stiilseid pangaametnikke täis, igal mobiil pihus ja kõigil maru kiire lausa linna südames. Tohutul keskväljakul on tempo aeglasem. Siin imetlevad turistid sante mari jänes džente toomkiriku kõrgusse pürgivaid heledaid pitsilisi marmortorne, mis on elegantsed, saledad ja teravad igal tipus seismas mõni pühak või märter. 135 astmeliste ridadena kulgevat kirjeldamatu kauni kivi pitsiga ühendatud torni kõige kõrgemas tipus 108 ja pool meetrit taeva poole seisab kuldne väike madonna, nelja meetri kõrgune väike, eks ole. Seepärast kutsutakse teda madan Niina toomkirikuväljakut ja selles linnas paikneva maailmakuulsa teatrivahelist väljakut ühendab üks seninägematu galeriiks kutsutud käik. Meie seekordne peamine huviobjekt. Itaalia linn, kus tegevus toimub, on milla anna hiigelsuur valge kivi, pitsiline ime on Milano toomkirik. Maailmakuulus teater on laskala. Ilusat pühapäeva siin vikerraadio Helgi Erilaid ja. Suure jutu ja ägedate žestidega temperamentsed itaallased võivad oma kodupaigast lauldes lõpmatusse dimentaalseks muutuda. Milanastki on kümneid ja kümneid laule kuld, sest ma tahan Niinast seal katedraali kõrgeimas tipus sellest, kuidas nad oma Milano järele igatsevad ja sellesse linna haaremonodan. Julgen nüüd tagasihoidlikult väita, et ma saan neist aru. See linn ongi armumist väärt. Umbes selline võiks olla Milano südalinna kitsavõitu kõrgetest stiilsetest hoonetest piiratud tänavate tempa aga kõigi oma noh, pidevalt ringi saalivate, trammide, autode, mootorrataste, rollerite, lugematute ülikondade ja tõepoolest kaunite Donnadega juhivad need tänavad Su lõpuks peaaegu alati tohutule peatsa Toomale või las skaala väljakule. Ja siin tempo langeb. Ja meloodia püsivajatult kaunina puhtalt mitme häälsena Itaalia, Milano. Milano ajalugu on pikk ja keeruline ja seda on siin sellel tunnil juba paar korda uuritud, kui sa räägid toomkirikust ja sante marjadele kraatsebasiilikast, mille refektooriumi seina ehib Leonardo da Vinci maailma kuuluste osk, püha õhtusöömaaeg. Aga too seninägematu galerii või Milano salong nii tabava nimega, et see on linnarahvas talle andnud. Tolle galerii nimi on tegelikult galerii Tarja Emanuele mis tähendab hilisemat ajalugu. Tooma väljak valgest kivi, pitsist, kirik, Palazzoreaale väljakut piirav uus klassikaline kuningapalee ja teised Palazzod, nagu Casanta marjadele. Graatsia basiilika seisid ammu omal kohal, kui Vittorio Emanuele teine Itaaliat valitsema hakkas. Dahlia elas just keerulisi aegu Milanaga lausa süngeid aegu. Rikkast ja arenenud tööstusega põhjaid, Itaaliat igatsesid suured naabrid Austria, Prantsusmaa ja Hispaania endale ning ka Milano tus olenes suuresti nende suurriikide omavahelistest suhetest. 18. sajandi algusest määrasid Milano elu Austria Habsburgide oma asevalitsejate kaudu. Sajandi teisel poolel ehitasid jõukad kaupmehed kesklinna esimesed toredad ja kõrged neoklassitsistlikus hooned, mis praegugi linna leilime annavad, aga juba kõndisid Napoleoni väed Euroopas ringi või kodus ja 1796 õieti neid Milanos vastu kui Austria äike, Alt vabastajaid. Napoleon Bonaparte kroonis end Milano katedraalis Itaalia kuningaks ja on kirjutatud. Linn puhkes õitsele. Kuid Napoleoni impeerium nagu teada, varises kokku ja 1814 olid Austria väed Milanost tagasi. Veel 50 aastat Haapsburgide võimu all, mille poliitiline surve olnud Diangistav. 1820 tuli Torino silmale Sardiinia kuningas Carlo Alberto ning tema abikaasa Austria Toskaana, kuninganna Marie-Therese vanim poeg Vittorio Emanuele. Nooruses tundnud ta või poliitika sõjaväe ja spordi vastu. Kui Vittorio Emanuele oli 29 aastat vana, loobus tema isa troonist ja printsist sai Pemon, Savoia ja Sardiinia kuningas misjärel algasid keerulised poliitilised intriigid. 1852 kas tegi Vittorio Emanuele grafka milladi kabuurist oma peaministri. Oli aeg, mil itaallased olid väga istunud Riisargimentost rahvusliku ühtsuse liikumisest ning iseseisva Itaalia riigi loomisest. Ka voor oli tol ajal õige mees õigel kohal. Ta oli tark poliitik ning võib vist öelda, et just tänu tema tegutsemisele sai kuningas Vittorio Emanuele st õige pea. Itaalia ühtsus, liikumise Rizargimenta sümbol. Osaliselt võõra võimu all elavad Itaalia alade ühtseks riigiks. Koondamine ei läinud kaugeltki lihtsalt. Prantsusmaa ja Austria ei tahtnud kuidagi loobuda Põhja-Itaalia rikastest linnadest. Käiku läksid pettused, intriigid ja salalepingud. Isegi tärka voor pidi 1858. aastal suurte vastuolude tõttu oma ametist loobuma. Samal aastal saatis Vittorio Emanuele oma väed kastelfidardos paavsti sõdurite vastu. Paavst pidi Vatikani taanduma ja Vittorio Emanuele heideti katoliku kirikust välja, aga Itaalia kasvas, kui Napoli ja Sitsiilia rahvas hääletas Sardiinia Piemonte kuninga riigiga ühinemise poolt ja Vitoria Emanuele oli selle kasvava riigi kuningas. 1860 toimusid samasuguse tulemusega rahvahääletused Toscana Smandeinas parmas Ramanias. Kuningas kohtus suure vabadusvõitleja ja isamaalase Giuseppe Garibaldi ka teanos. Tollal oli neil meestel ühine eesmärk ühtse Itaalia loomine. Lõuna-Itaalia oli praktiliselt juba vaba ja ka suur osa põhjaid Itaaliast kuulus ühtsesse kuningriiki, sealhulgas Lombardia, kus Milana asub ainult Rooma Veneta maakond ning Trentino maakond olid veel Austria ja Prantsusmaa mõju all. 1866 algas Itaalia vabadussõja kolmas etapp. Vittorio Emanuele sõlmis liidu Preisimaaga, viimane lõi austerlasi Saksamaal ja itaallastel õnnestus Veneeto maakond nõrgenenud Austria võimu alt vabaks võidelda, nii et mitte ainult relvad. Ta kavalus võetab nagu sõdades ikka, aga tublid sõjakad Preislased tuleb välja, olid 1871. aastal ka prantslastega sõjajalal ning näitasid neile, kui tublid sõjakad nad tegelikult on. Prantslased pidid oma vägesid Roomas vähendama ja Garibaldi marssis 1871. aasta septembris võidukalt Rooma, kus avati ka uus kuninglik residents Vittorio Emanuele jaoks. Itaalia kuningriik oli loodud. Muidugi oli kogu maal siis suur pidu, ainult et kuningas tegi Itaalia rahva meelest ühe vea valusa vea, otsustades, et ta ei ole mitte Vitoria Emanuele esimene, vaid teine. Seda võeti kui riided, mis pidi tähendama, et Sardiinia Piemonte kuningriik, mida Vittorio Emanuele esimene juba aastast 1849 valitses tegelikult Ta ei ühendanud kogu Itaalia poolsaart üheks riigiks, vaid pigem vallutas selle. Ka nüüd asi ütleksime meie siin uhkete temperamentsed itaallaste jaoks oli sellise mulje tekkimine ilmselt päris tähtis asi. Aga aeg läks edasi, elu läks edasi, protestid vaibusid ja Vittorio Emanuele, teine valitses riiki, kuni aastani 1878 Milder Roomas siit ilmast lahkus. Veremiine Mary. Üht-teist oleks ehk veel huvitav Vitoria emana meelekohta teada enne kui läheme jalutama tema nime kandvasse võrratusse, galeriisse Milanos. Aastal 1842 abiellus Vittorio Emanuele oma Habsburgide soost näogmaria Adeleidega kes jõudis kuningale 13 abieluaasta jooksul kaheksa järeltulijat, keda kolm viimast surit küll varases lapse eas ning kadus siis vaikselt siit ilmast. Kuninga järgmine abielu oli täiesti seisuse vastane. Ta võttis naiseks oma nagu kirjutatud põhiarmukese lihtsast soost pärit roosa Theresa Guerrieri, keda Peeemmontes Vellerostiinaks kutsuti. Juba enne abiellumist oli roosa kuningale kaks last kinkinud. Lisaks on teada veel neli naist, kes kuningale kokku kuus järeltulijat sünnitasid. Aga arvatud on need. Tegelikult võis kõrgestisündinud monarhi rohkemgi suhteid ja laps olla. Lüheldane ümaravõitu tohutute vurrudega lõuahabemega Vittorio Emanuele erinenud suuresti oma väga pikast kõhnastu jäädaste enesesse tõmbunud ja äärmiselt intelligentsist isast. See erinevus tõi teadagi kõiksugu kuulujutte kaasa ja üks kõlas niimoodi. Kuninglik prints Vittorio Emanuele veel hällis kiikus süttinud, tema häll, päeval äkki põlema lapsehoidja päästnud printsi leekidest, kuid samal päeval läinud laduma kohaliku lihuniku väike poeg, keda iial üles ei leitudki. See kuulujutt levis üpris edukalt. Et prints vahetati lihuniku pojaga, sest kuidas saaksid isa ja poeg muidu nii erinevad olla. Juba täiskasvanute Vittorio Emanuele kohta on öeldud ta andnud lihtne mees, kes põlgas kuningliku etiketi julge, isegi hulljulge, aga ka laisk, tahumatu, kade, väiklane, jääge Vittorio Emanuele poeg, kuningas Umberto, esimene leidnud pärast isa surma tema isiklike asjade seast pooleks löödud jalutuskepi pooleks läinud see siis, kui kuningas löönud sellega kõigest jõust tema põhiarmastatu Roshiina kohta halvasti öelnud preestrit ja on teada ka sõnad, mida Briti välisminister George Williams kuningas Vittorio Emanuele kohta öelnud. Terve maailm teab, et Vittorio Emanuele on nõrgamõistuslik arutu ebaaus mees, kes kõigile valetab. Ja lõpuks kaotab ta oma trooni ning hävitab, tähendab nii oma dünastia kui itaalia. Päriselt nii siiski ei läinud, milline Vittorio Emanuele teine oma eraelus tegelikult ka olla võis? Itaalias peetakse teda ikkagi riigi ühendajaks. Roomas Veneetsia väljakul seisab tema auks püstitatud tohutu lumivalge Isamaa altar. Vägevad sambad, trepid, kujude sümboolika keskel kõrgel postamendil, kivist Vittorio Emanuele oma uhke ratsu seljas ja Milanos hiigelsuure toomkiriku väljakul seisab samuti kuninga ratsamonument ja väljaku ääres, siis too kuulus Milano salong galerii Vittorio Emanuele. Noore. Kala. Nane Tiive. Niisiis, tohutult kõrge triumfikaart meenutav värav. Kõrgus 32 meetrit on kirjutatud laius 14 ja pool ülal, su kohal on raudribidega liigendatud pikk kaarjas klaaskatus. Ja mingiks hetkeks võib tunduda, et sa oled astunud ristikujulisse kirikusse, mille kaks teineteisega ristuvad klaaskatusega löövi ruumi keskel kohtuvad 47 meetri kõrguse klaaskub Peal massiivne ristikujuline passaaž, mille oma väljaku poolse sissepääsu moodustab uhked rõõmfiga poolkaarekujuliste klaaskatustega käike piiravad igas küljes meevärviliste uusrenessanss like hoonete katkematut fassaadid, pikad kõrgetega aruste read esimesel kohal, rusel nelinurksete pikkade sammas reljeefidega eraldatud kõrgete nelinurksete akende read teisel korrusel. Nende kohal haprana tunduv metall palus traad ja selle taga kolmanda korruse akende rida. Need aknad on väiksemad, madalamad ja hõredamalt paigutatud. Ja viimane korrus seal kõrgel reljeefsed teraid kujudega eraldatud akende read aknaid ümbritsevas uhke ornament. Sellised hooned seisavad siis galerii klaaskatusega käigus, millest pikem, see, mis tooma väljakult otse ja sirgelt, las skaala väljakule viib, on 196 meetrit. Sellega ristuv telg 105 meetrit. Keskele hiigelkupli all on moodustunud kaheksanurkne väljak. Käike ümbritsevate hoonete pehmelt lõigatud nurgad annavad selle efekti ja seal kõrgele ühendab käikude klaaskatuseid keskse suure klaas pliga neli tohutut poolringi, kujulist värvilist mosaiiki, mis kujutavad nelja maailmajagu Euroopat, Aasiat, Aafrikat ja Ameerikat kaitsvad inglid seisavad kõigi nende kõrval. Toredasti küll kajab siin tohutus galeriis, mille hiigelkõrged, uksekaared neljas küljes tänavatele avanevad. Päike paistab läbi klaaskatuse ja kõrge kopli, mis olevat kujundatud täpselt Rooma Püha Peetruse kiriku kupli järgi. Kui ta paistab, siis päike valgus siin sees täiesti näiduslik. Seekordne kevad on Milanos küll üpris vihmane olnud, aga olgugi taevas hall valgus voolab ikka läbi klaaskatuse ja kupli alla. Nii et päevasel ajal pole siia tarvis kunstvalgust lisadagi ainult poodidesse kohvikutesse. Aga nendega aega. Enne on põhjust uurida, mille peal siin kaetud galeriis kümned tuhanded jalapaarid iga päev kõnnivad põrand uskumatult uhke värviline mosaiik su jalge all. Täpselt ruumi keskel, otse hiigel Pljal vapikilp punane valge ristiga ja on kirjutatud, et see on Savoia kuningakojas temma kätega Itaalia provints kaitsmas. Küllap leidub siin muidki sümboleid sellel võrratul marmorpõrandal, mis on tõepoolest nii üllatavalt värviline, korrapäraselt paigutatud suured kaunid kujundid ja ornamendid. Pastelselt rohelised, roosad, sinised ja valged pehmel liiva värvi taustal. Nii kaunis, et lausa kahju peale astuda. Ajatult kaunis nagu kogu see klaaskatusealune galerii või nagu Milanost jutustavad lihtsad laulud. Ja nii sa seisad seal klaaskupli all, pilgud laes, seintel ja põrandal ja tajud taas kord, kui uhkelt sind kajab. Ja millised on need helid, missid ojadena, õhku tõusevad. Palju rahvast on siin ja mitmekeelset juttu ja kohvinõude kõlksumist ja ühel nurgal mängib keegi viiulit. Ja ega siit midagi rahvalikku ja lihtsalt eriti ei leia. Alumisi korruseid täidavad pikad read, kalleid firmapoode, restorane, kohvikuid ja baare. Galeriikäigud on nii laiad lilledega piiratud. Kohvikulaudu saab pikkades ridades välja klaaskatuse alla tõsta ka päikesega. Need on nende jaoks olemas, sest küllap suvise Milano päike kütab läbi klaaskatuse need ruumid siin üpris kuumaks. Milano peetakse üheks euroop moe ning disainipealinnaks ja siin pole mingit põhjust sellele väitele vastu vaielda. Kõigi poodide butiikide, reisibüroode ning eriti kohvikute sisustus on detailideni läbi mõeldud ja detaile on lõpmata hulk. Kaunistused, küünlad, lilled, mitmekihilised, luksuslikud siidlinad, kohvikulaudadel säravad eksootilised õied, pasteelsel põhjal ajatu elegants, nagu kombeks öelda. Elegants ümberringi Kutšibrada lõivud, tooni poed, raamatu- ja muusikapoed, kust mujalt on siis pärit need Milano laulud, lihtsad kauni meeldejääva meloodiaga laulud, mida täna siin kuulatud on kuulsetessellegantsetesse, firma poodidesse pole tavalisel turistil asja kuigi välja. Sind sealt muidugi ei aeta, kuid jõukate Milano laste seas leidub ilmselt piisavalt kliente, kes pärast Pennshopingut siinsetes kallites restoranides lõunatamas käivad. Siin jalutades hakkab pikapeale ära tabama, et see luksuslik ja kaunis ehitis on otsekui näitelava, kus sa oled mitte üksnes vaataja, vaid näitleja, kuigi ümberringi toimuv sind suurt õieti ei huvita. Küll aga paik, kus see kõik toimub. Kunstiteose ajaloost, galerii Vittorio Emanuele nägevat nimelt välja täpselt samasugune kui siis, kui ta ehitati ning alles on ka hulk vanu kuulsaid ärisid. Seal on käia kohvikuid, näiteks kamparina, kus heliloojad, verbi ja Putšiini kunagi igapäevased külalised olnud. See on huvitav. Niisiis, 19. sajandi keskel otsustas Milano linnavalitsus ühendada kaks keskset linnaväljakut peatsadelduvama ja kuulsa ooperimajale skaala ees laiuva väljaku laske alalisväljakul seisab suur Leonardo da Vinci mälestussammas aga teater ise on väärt terve aja jälje tunni võrra tähelepanu ja ma loodan, et me kord siin selle tunniga leiame. Ja praegu viible skaala väljakult otse tohutule toomkirikuväljakule siis sama 196 meetri pikkune klaaskatusega käik mida ma siin oma oskuste kohaselt kirjeldada olen püüdnud. Päris võimatu oleks kujutleda, et seda vägevat ristikujulist galeriid siin ei oleks. Kuid ometi seisab ta siin sellisena nagu praegu vaid 130 aastat. Tuleklaaskatusega konstruktsioonile hakati mõtlema juba 1800 neljakümnendatel aastatel enne Itaalia ühendamist ning ehituspidi pühendatama tollasele Milano valitsejale, Austria keiser Franz Joseph vile. Kuid ajad olid muud tunud, kui Poloniasperit arhitekt Giuseppe mängoonid 1864. aastal oma projektidega välja tuli. Temal oli juba kõik läbi mõeldud raudribidega kaarjad, klaaskatused, galerii, käikude Kateks, käikude ristumiskohal oktaguniks, siis kaheksa-nurgaks kutsutud suurkeskne peatsa 47 meetri kõrguse klaaskupli all ja uhked kõrged uus klassikalised hooned. Käike piiramas ehitustöid alustas briti kompanii 1865. aastal. Hiljem jätkas juba Milaano linnavalitsus. Galerii pidulik avamine leidis aset juba kaks aastat hiljem, 1867 kuid töid jätkati veel tervelt 11 aastat. Avamisel oli kohal ühinenud Itaalia kuningas Vittorio Emanuele, teine, kellele pidulikul tseremoonial kogu kompleks ka pühendati ning kelle nime see ehitis kandma hakkas. Giuseppe mängooni oli siis arhitekt, kes Vittorio Emanuele galerii Milanosse projekteeris ja selle ehitustöid juhtis. See oli üpris patriootiline ja pidulik projekt ning valmis ehitisel on samad omadused. Mängoni kohta on vähe andmeid, õieti neid polegi. Ja jääb küll mulje, et too kuninglik galerii ongi tema ainus märkimist väärt töö. Varasemate kohta pole midagi öeldud ja viimaseks jäi galerii päris kindlasti, sest aastal 1877 kukkus arhide Tomamaieszteetliku ehituse katuselt surnuks. Mis on küll väga traagiline, aga oma suursuguse loomingu kuulsust ja selle imetlejate üllatust oli ta selleks ajaks siiski õnneks juba nautida jõudnud. Galerii Vittorio Emanuele sai lõplikult valmis 1878. Sama aasta jaanuaris lahkus esimene ühendatud Itaalia kuningas ise siit ilmast. Kaarja klaaskatusega kaetud jalakäijate ostutänavad olid 19. sajandi Euroopas üpris populaarsed. Möörlenkton aardeid Londonis oli suurematele prototüübiks. Näiteks 1847 avati Sännu vääri galerii Brüsselis 1848 Sankt-Peterburi passaaž 1890 Unbertavalerinapolis ja kindlasti ehitati selliseid suuremaid või väiksemaid Laaskatusega galeriisid mujalegi. Vittorio Emanuele galerii Milanos olevat siiski üks Euroopa kõige kaunimaid. Milano linna jaoks läks selline suur patriootiline ja pidulik ehitis küll päris kalliks. Seda mitmeski mõttes. Nimelt tuli siinne linnaosa põhjalikult ümber ehitada peatse tooma pidi mitmeid muutusi läbi tegema ja kõik see võttis 1860.-test kuni kaheksakümnendad Ta aastateni oma 40 protsenti linna eelarvest. Milanalased suhtusid sellesse äsja ühendatud Itaalia vägevasse sümbolisse. Õige mitut moodi. Oli suur hulk inimesi, kes imetlesid ehituse vapustavat suurust, selle uudset disaini ning keerulisi ja viimistletud kaunistusi. Freeskosid Gibscrafist kujusid, ornament, tema Sayid, jama, Armorit, kuid oli ka hulk inimesi, kes kõiges selles probleeme nägid. Et näiteks õrnad kaunistused vajavad õige varsti restaureerimist ning ka edaspidi ikka ja jälle. Ja muidugi oli neil tegelikult ka õigus. Aastaks 1911 olid kõrge kupli all olevat freskod peaaegu hävinud ja need tuli mosaiikpiltide gaase. Ja muidugi tuli parandada 1943. aasta pommirünnakute valusad jäljed. Kõik sai tehtud esmapilgul täiesti vapustav. Galerii Vittorio Emanuele laiub uhkelt omal kohal. Ja sa muudkui seisad keset tohutut, peatse Toomatega sa silmi toomkiriku valgetelt pitsilistelt tornidelt hämardub juba süttinud prožektor, mis paneb selles valguses lumivalge tooma kõrgeima torni otsas seisva kuldsemad on Niina särama. Õnneks pole siin kusagil räige värvilist vilkuvat neooni. Valgustus on mahe, maitsekas, noh see on ja Milana säästud läbi tohutu triumfi kaarena kõrguva värava kuningliku galeriisse. Seda valgustavad pikad ümarad lampide read kahel pool esimese korruse uksega The all pikad read, otsekui pärlikeed. Avatud ustega kohvikutest, restoranidest ja baaridest tuleb mahedat valgust. Kallite poodide aknad on kui moenäitus. Seisud nagu muinasjutu moodi või mis? Muinasjutt ja tõelisus on praeguseks omavahel kokku põimunud. Tegelikult elab nii toomkiriku väljakul kui Vittorio Emanuele galeriis tõeline tempokas tänapäev. Need paigad on alati rahvast täis ja liiga magusad, et siin vaid ajalugu demonstreerida. Väljakul IC Palazz reaale seinal laiub tohutu pidevalt vahelduvaid reklaame näitama kraan. Vaese Vittorio Emanuele ratsamonumendi varjutavad erinevad kampaania telgid. Odavad ja galerii keskel suure klaaskupli alla paigutatud lettide ringis tutvustavad end erinevad Itaalia maakonnad. Ei saa ju kogu aeg kiviseid aja jälgi imetleda. Elu tahab elamist. Elu tahab elamist ja jalgpall mängimist. Just õnnestus üle elada, üks täiesti hullumeelne jalgpallipäev. Kevadine Itaalia karikafinaal peeti sel päeval maha ja Milano inter mängis ühe teise Itaalia meeskonnaga. Taevas ise teab millisega huvilised muidugi ka. Mis sel päeval Milanos toimus, see on kirjeldamatu. Internimelt oli õhtupoolikul peetud mängu võitnud ja siis läks lahti lippude lehvides ja pideva meeletult kõva pasunate hülgamise. Del liikusid fännides algatu oma väljakule. Inimesi tuli ja tuli, tundus, et tuhandete kaupa suur vennastumine käis pasunad, hülgasid laulud, kõlasid vägev üleüldine rõõmupidu ja siis läksid taevaluugid laialt lahti ja paduvihma tuli alla kui toobrist. Enamus väljakul täitvast rahva hulgast vajus nüüd väljakut ümbritsevate sammaskäikude alla vihmavarju. Aga möll näis üha pöörasemaks muutuvat paar mitte enam päris esimeses nooruses Eestimaa inimest, kes sinisilmselt kauneid kiviseid aegade jälgi imetlema oli tulnud, leidis end otse laulvate kõrvulukustavalt pasunaid puhuvate, tantsivate ja hüplevate. Hullunud oleks ehk palju öelda, aga rõõmust segaste fännide keskelt. Kõik see rahvas veel miskipärast liikuse trügi Sepressis edasi-tagasi. Trügisime siis meiegi ikka galerii kõrge ukse poole, lootuses, et ehk on seal veidigi lahedam. Õnneks oligi pikapeale. Aga pidu jätkus läbi terve õhtu lippude ja pööraste pasuna, häältepidu jätkus metroorongides ja tänavatel tugemisegatkemates vihmasajus oli ju põhjust pidutseda huuletaja hüpelda. Milano oli võitnud.