Rändajad rändajad. Kuula rändajat. Tere kuulajatele rändaja stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Nomne eelmises saates me jõudsime Itaalia Alpidesse ja, ja meil pole mõtteski sealt neil lahkuda, vähemalt täna küll mitte. Itaalia Alpide suuremad loodusimed on veel kirjeldama. See oli nüüd Itaalia rahvaviis mängitud mandoliinil, mandoliin on itaallaste lemmikpill ja selline hoogne Dremolo seostub ka meie mälestustes ikka kuidagiviisi taanlaste tulise temperamendiga. Ja meie jätkame, suundusin Itaalia kõige põhjapoolsemas servas Itaalia Alpides. Täpsemini lõunati roolis ja poolsana linna lähistel. Ja see on mäletutavasti linn ja piirkond, kus rahvas on kakskeelne, seal on itaallasi. Aga seal on ka väga ammune austria kogukond, nii kõneldakse seal itaalia ja saksa keelt. Ja paiga nimed on siin ikka kakskeelsed. Nii et seesama polsana austerlaste sõnastuses Poznan ja siinsamas linna külje all on üks Euroopa tähelepanuväärsemaid looduse imesid. Et sellest on isegi meil eesti keeles näiteks raamat 1997 ilmunud maailma looduse imed. Seal on terve peatükk pühendatud just sellele looduse imel. Ja neid nimetatakse renooni pinnasepüramiidi ideks. Ja see oli ka põhjus, miks me siia tulime, et neid näha. Ja siin nüüd, kui Poznani linnast siis välja sõita, et neid vaatama minna, siis selleks, et sinna sõita, selleks on ka üks väga huvitav võimalus, nimelt kõige pikem, katkematu köisraudtee viib sealt linna külje all otse üles mäeplatool. Ja selle raud. Pikkus on neli ja pool kilomeetrit. Jaa, ta kulgeb siis nii-öelda künkalt, igale vahepeal on all peadpööritava sügavused, nii et peaaegu et nagu lennukiga lendaks niisugune tunne. Ja, ja see on tõesti siis isegi Guinessi rekordite raamatutes kirjas, et see on maailma kõige pikem katkematu köisraudtee, mis tänapäeval toimub. Ja teistpidi on täpselt sealsamas linna külje all veel üks köisraudteerekord, nimelt kõige esimene köisraudtee, mis maailmas ehita 1908. aastal ja see läheb sealtsamast Poznani linna juurest Kolneri mäe tippu. Ja no muidugi loomulikult see köisraudtee enam ei, ei toimi, seal on terve Muuseum sellel teemal, milline see esimene gondel oli, mis niimoodi õhus rippudes liikus ja tol ajal tundus inseneritehnikaimena. Aga seal siis on uuem ja moodsam köisraudtee, nii et neid köisraudtee tasin Poznani linna ümber tervelt neli. Ja nad on tegelikult kõik sellised mugavust ja efektseid täid pakkuv liikumisviis. Aga meie vaesed rändurid, vaatasime, et tegelikult oli ka küllalt krõbeda hinnaga see maailma tekkiv köisraud, nii et meie ikka oma armsa pisikese rendiautoga kerisime ennast mööda kitsast teed mäkke üles, vahepeal eksisime ka ära, hirmus teedevõrk kästi vähe viitu. Aga lõpuks jõudsime sellele platoole, kust siis minnakse juba jala vaatama neid renooni, pinnase, püramiide ja siin on hästi palju õpperadu, nad on hästi tähistatud ja siit, kus meie oma retke alustasime, siis me sattusime kõigepealt metsa. See oli, noh, mõnes mõttes niisugune tüüpiline lõunas irooli okasmets. Esimene mulje on niisugune niukene metsas olles täitsa nagu eesti kuusik, niisugune tume, tihe mets all hästi tihedalt põõsaid, sakad hoolikamalt vaatama, siis näed, et kuuskede hulgas on, on lehiseid. Siin on nad looduslikud, ongi niukene, looduslik kuuse, lehise metsa segamets ja põõsaliigid tegelikult tuttavatestistki näiteks punane leeder, pihlakas kuslapuu, Sarapu ja neid oli seal kohe nii tihedalt, et andis kohe läbi minna sealt. Aga kohalike pilguga vaadates oli niimoodi, et nende põõsaste seas oli nende jaoks eriline eksootika, sara puu. Mis meil Eestis on nii tavaline Saaremaal jaota Natalja, kus iganes siis alpides ta kasvab ainult seal, kus on lubjakivist, pinnast ja väga vähe leidub teda ja kohalikud peavad teda lausa imeliseks põõsaks, sest selle otsas on pähkleid, mis kõlbavad süüa. Ja valge oli niisuguseid palju tuttavaid taimi ja niisugune õhtupoolne päike nagu pool längus, kiiret olid sealt kuuseokste vahelt läbi. Täitsa niisugune tuttav metsamiljöö ja samas jällegi, kui vaatad seda pinnast, siis tegelikult see kogusem mets oli üsna järsu mäeveeru peal mis jällegi noh, Eesti jaoks on väga haruldane ja seal oli väga kaljune pinnas. Nii et ikkagi teistmoodi kui, kui meie mets mingis mõttes. Aga kui sellest metsast rada mööda läbi kõndisime, vaatasime siukest haljale aasale ja seal olid isegi üksikud talusid siin-seal laiali pillatud niisugusel suurel-suurel niidul. Ning järsku katkes see niit nagu noaga lõigatud, seisime järsaku servas ja seal järsaku serval seistes, jällegi oli natukene jälle üks tuttav tunne Eesti looduses olemisest. Nimelt oli niisugune tunne, nagu seisaksid Eesti põhjarannikul paekalda servas on niisugune hästi vertikaalne peadpööritav kukkumine. Jõuame ringiga asjade juurde tagasi, kus sa käid mööda maailma, siis sul on ju ikkagi need eestimallid, mille järgi sa maailma mõõdad. Jah, üks suur maailm ja samas on ta väike nagu üks küla, on üks inimene öelnud. Jah, ja ikkagi on niimoodi, et see, mida sa oled oma kodust kaasa saanud, et selle järgi sa seda maailmaga näed. Ja siin sellest järsakust alla vaadates oli küll hoopis mingi teine pilt, kui meie paekaldast alla vaadates paistis, nagu seal all oleks tohutu suur linn koosneb ainult terava tipulistest tornidest. Tornid olid, noh, umbes nii 10 15 meetrit kõrged justkui ehitatud niisugusest punakas savist ja neid oli tõesti tohutul hulgal seal all, üksteise kõrval. Ja iga torni tipus ei olnud mitte rist, vaid suur kivimürakas. See siis tähendas, see oli nüüd looduse looming, need olid tegelikult jääaja tunnistajad, need tornid ja kogu seda pilti vaadates tundus ka jälle kuidagimoodi nagu natuke lustakas, kogu see vaatepilt, sellepärast et need kivid nende nõelteravate tippude otsas seisid seal just nagu imeväel, sest tundus, et noh, et kukub sealt kohe-kohe alla. Et mõned olid niisugused suured, et on nagu mingisugused kübarad, inimese peas natuke viltu vajunud, teised olid nagu uljalt kõrva peale tõmmatud barretid, niisugused lamedad, kivid, poolviltu seal. Ja niimoodi vaadati, seal hakkas tunduma, et siin on hoopis tegemist mingisuguste persoonidega, niisuguste natuke naljakad ja imelike tegelastega, kellel igalühel oma iseloom. Ja need tegelikult on siis kujundanud loodus pärast jääaega. Kogu see kujundus käis umbes sedaviisi, et ta jääaja lõpus kandus sügav org, täis moreeni, savi rändkive. Ja siis pärast jääaega hakkas vesi tasapisi ära viima seda pinnast sealt. Kuid nende kohtade peal, kus oli maapinna peal kivi sisse kinni, olin nagu vihmavari, mis kaitses tema all olevat pinnase osas. Ja sedaviisi ja siis imbet ringi juhtus vesi kõik ära. Kuid, kuid selle kivialune jäi nagu alles ja niimoodi tekkisid need nõelteravad tornid, looduse kunstiteos, jah. Kusjuures keegi ei julge öelda, kui vanad nad on selle kindlasti pärast jääaega kindlasti mitu 1000 aastat. Kuid nad muutuvad kogu aeg. Sest vahetevahel juhtub niimoodi, et kui mõni nendest kividest ikka liiga viltu vajub, siis ta kukub sealt alla. Ja kohe hakkab vihm nagu sulatama seda torni madalamaks. Kuni sealt tornimaterjalist ilmub uus kivimüra. Kas me siis hakkab jälle seda allolevat pinnast kaitsma ja samal ajal sealt põhjast kogu aeg viib vesi pinnast minema, nii et seal kujuneb aina uusi torne. Ja niimoodi võib öelda, et see renooni, pinnase, püramiidide rühm on pidevas muutumises, miski ei ole püsiv. Ja siinsamas kandis, ütleme nüüd Poznani linnast lõuna poole mõnekümne kilomeetri kaugusel algab veel üks võimsam Euroopa looduse ime ja seda piirkonda nimetatakse dolomiitideks. Dolomiidi on, kes alpides on käinud, need teavad, see on võib-olla kõige efektsem osa Alpidest aga kindlasti, ja anda Itaalia Alpide kõige mõjuvam osa, teised kandid ei saa sellega uhkustada. Ei anna, ta on nagu teistmoodi, eks alpides on, igal piirkonnal on nagu mingi oma nägu, igal piirkonnal oma võlu. Aga dolomiidid, no kui me olime paarkümmend kilomeetrit juba lõuna poole liikunud, siis me hakkasime neid nägema. Nad on nagu sellised hiigelsuured heledad, üleloomulik kõrgusega kindlused täiesti vertikaalsete seintega päikese käes niisuguselt vastu helkivad ja täis niukseid, teravaid sakke, et on nagu oleks seal müüride taga veel terve suur linn ja niisugusi laiali pillatud kaljude rismi on siin ja seal ja kui sa seal liigud, siis need teed on hästi kitsad ja käänulised. Teid on vähe, teed on suhteliselt viletsad, nii et kiiresti edasi ei saa, aga no vaated on, annan vapustavad. Ja see, mis asjad need helendavad hiigelkindlused siis tegelikult on see noh, loodusteaduslikult on olnud suur mõistatus, aga pikka aega. Ja seal ongi aastasadu õieti teadlased pead murdnud selle üle. Et mis imelik mägede Vormse keset, et Euroopat niisugune on. Ja nimi dolomiidid on saanudki selle järgi, kuidas üks esimesi selle paiga niisugusi kirglike uurijaid oli üks prantslane, tema nimi oli dolomiou ja Ta liikus siin seitsmeteistkümnendal sajandil. Ta oli suur ja kirglik kivimite huviline, aga ta ei olnud eriti kõva teoreetik. Ta lihtsalt kogus neid mineraale kokku suurel hulgal. Ja pärast kui hakati siis vaatama tema süstemaatiliselt kogutud kivimeid dolomiitidest ja uurima neid keemiliselt siis jõuti nagu sellele järeldusele, mis asjad need õieti on. Ja tänapäeval siis dolomiidiks nimetatakse sihukest kivimit. Mis on siis peamine kivim, millest need mäed koosnevad. Ja loodusteaduslikult on umbes niimoodi, et ta lubjakivide sees hakkavad tekkima niisugused protsessid, mille käigus kuidagi moositise kivim nagu ühtlustub, sealt kaovad peaaegu täielikult fossiilid ja tekib niisugune mõnikord roosakat värvi, mõnikord mõnda teist huvitavat tooni kivim, mida on suhteliselt kerge töödelda, mida ka loodustöötleb kergesti ja mida tänasel päeval kasutatakse palju ka ehitusel. Ja kui mõelda, siis jällegi seos Eestiga, meil Eestis on olemas ka dolomiidikarjääre selle paese pinnase sees siin ja seal leidub ka dolomiit. Üks näiteks niisugune kuulus Eesti dolomiidi paikkonnal Kaarma ümbrus Saaremaal. Kaarma dolomiit on kuulus ja tunnustatud ehituskivi. Väga ilus, hästi töödeldav, huvitavama välimusega, kui ütleme, see tavaline paekivi. Aga, aga see dolomiit on kogu maailmas väga hinnatud, et ütleme, ehitiste materjal. Ja siinsamas Talomiitides on muidugi ka vaieldud väga tõsiselt Niukest tõsiste teoreetiliste geoloogiliste teemade ümber. Praegusel ajal nad tunduvad need vaidlused nagu ikka tagantjärgi tarkusega isegi natuke naljakad. Aga kuskil 18. sajandil olid Euroopas paga kõige helgemad pead tõsiselt omavahel vaidlemas selle üle, millest on üldse kivimid tekkinud ja oli kaks koolkonda ja ühed olid luttanistid ja teised olid Neptun instid head nimed ja, ja noh, nimi Plutanistid on siis nagu see anti Kreekas ja Roomas oli Pluuton oli alma jumal. Ja nemad siis need luttanistid olid siis veendunud, et kõik maailmakivimid on tekkinud tekkinud maa sisesoojuse mõjul mingil kombel, ühesõnaga see see maa sisemus on, on loonud kõik kivimid ja kõik kaljud ja kõik mäestiku maailmas. Rühmitus, ära risti vastupidist eine, netonistid nagu võib arvatagi veejumal merejumal Vanas-Roomas vesi ja veel kord vesi, ainult vesi, et siis on ühel või teisel moel merede ja järvede põhja tekkinud, et need on muutunud kiviks ja sellest ongi saanud kõik maailmakaljud ja mäed alguse. Ja nüüd me muidugi oleme targad küll, ütleme, et kummalgi polnud õigus ja, ja mõlemal oli õigus, sest praegusel ajal ju tunnustame, et osa kivimeid on tekkinud siis tõesti vee põhja tekkinud, sest ja need settekivimid nagu meie paekivi ja, ja teised jälle siis tekkinud magmast maa sisemusest maakoorelõhedest välja ilmunud vedelatest kivimitest, mis on siis muutunud tahkeks. Ja need on siis noh, kivimid või, või magma kivimid. Tõde jäi vahepeale tõde vahepeale ja praegu võib tõstis seda mõisi põhjendadagi kogu Alpide mäestik ka, et noh, jämedas joones on nii, et, et see Alpide keskosa koosneb rohkem nendest tardkivimeid, sest ja, ja servades on jälle ülekaalus settekivimid. Ja üleüldse praegu me oskame ka väga uhkelt öelda, kuidas üldse Alpide mäestik on tekkinud, see on siis laamade kokkupõrge, üks oli siis Euraasia laam, millega põrkas kokku Aafrika laam ja selle kokkupõrke tulemusel need servad siis tekitasidki sellise korrutuse nagu Alpimed. See oli küll kümneid miljoneid aastaid tagasi, kui Alpide mäestik üldse tekkis, aga kindla peale võib öelda, et alpi mäed on maailma kõige põhjalikumalt uurida mäed bioloogilises mõttes. Sest ta niu keset Euroopat ja Euroopa teadlastele paras pähkel pureda. Ja seda võib ka öelda, ega siis kõik Alpide mõistatused ei ole tänapäevani kaugeltki lahendatud ja võib-olla tänast geoloogide vaidlusi vaadata takse jälle 100 aasta pärast niisuguse kerge muigega, nagu me praegu vaatame neid Neptonistide ja Plutanistide vaidlusi omal ajal. Aga no kui sa jälle oled seal ja liigud ja näed seda kõike oma silmaga, siis sa saad muidugi sealt niisugusi elu lõpuni meeldejäävaid mälupilt aitäh. Ja üks nendest oli selline, et tihti on seal nii, et madalamad mägede osad on kaetud kas tumedametsaga või siis heleroheliste aasadega ja igal juhul nende tagant kõrgub, on nagu niisugune hall sein, järsk sein üles siis need dolomiitide hiigelhambad. Ja ühel hetkel sellel päeval, kui me seal liikusime, oli nii, et taevas olid veel tintmustad, pilved, nad olid hästi madalal, peaaegu riivasid neid kalju tippe, samal ajal sealt pilvede vahelt nagu tuli päike ja pani hiigelhambad niimoodi eriliselt nagu helendama seal vahel ja ja kõik see kokku, see heleroheline esitaust keskel. Helevalged kaljude sakid ja, ja kõige kõrgemal tumesinised pilved, tinti, pilved, maalikunstniku unistus ja, ja igal juhul jääb see sulle meelde. Ja teine pilt, mis jäi päris õhtul väga mällu halee, siis päike hakkas juba loojuma. Me jõudsime mingile kulule sihukese kõrgema koha peale, seal mägedes, seal ümberringi olid ainult kaljud. Tohutu avar vaade ja, ja seal meie ees oli kümnete kilomeetrite, et läbimõõduga sügav org seal kaugel terendas mingisugune täiesti kirjeldamata niukene. Kivimassiiv õhtupäikeses oli ta värvanud nagu roosakaks, kuidagi. Org nägi välja niukene, sinine seal vahepeal täiesti ebamaised värvid ja see hiigelsuur roosakas kivi loss oli dolomiitide kõige kõrgem osa. See on Marmu laada mäki. Marmuladame kõrgus on kuskil kolm kilomeetrit 300 meetrit. Ja see on siis nagu dolomiitide au ja uhkus. Aga siit nüüd veel edasi lõuna poole. Ikka Itaalia keskosa poole minnes. Satud veel ühe Itaalia Alpide pärlid peale ja seal, kus dolomiidi lõpevad. Ja õieti hakkab lõppema. Alpi mäestik asub Itaalia kõige suurem järv. Selle nimi on Garda järv. Garda järve suurus on sedamoodi, et tema pikkus on 52 kilomeetrit, laius 18 kilomeetrit, et ja kui me jälle hakkame malli võtma siit testi järvedest, noh siis võiks võrrelda Võrtsjärvega. Aga ta on umbes Võrtsjärvest üks kolmandik suurem, aga tema sügavus on täiesti võrreldamatu. Meie Võrtsjärvega nimelt kõige sügavam koht on üle 300 meetri sügav tõeline mägijärv ja need maastikud seal järve ümber on, noh, ütleme nii, et liiga ilusad, et olla tõsi. Seal on järsud kaljukaldad mitme koha peal püstloodis lähevad vette ja vesi on täiesti sügavsinist värvi. Seda enamiku aastast, sest ilm on seal peaaegu alati pilvitu. Ja siis ümber järve, nende mäe külgede ja nukkide peal on siis niisugused laiali pillatud maalilised külad ja teed ja, ja selle järve kallas, noh seal on juba palju rohkem niisugusi, soojalembeseid, puid ja põõsaid, kui on seal kõrgemal polsano kandis. Ja, ja siin võib ikka näha tääkliiliaid agaave palme näha niisugune ehtne lõunamaine lopsakus alpi maalilises kaljumaastikus. Ja siin on tegelikult hästi lahe liikuda, me olime siin käinud juba ühel varasemal Itaalia käigul ja see on tegelikult, mis seal salata, ta niukene, kuurort paik seal käiaksegi puhkamas, lõõgastumas ja selleks on ta muidugi ideaal. No teil oli lõuendi ja pintsli ja värvide asemel fotoaparaat. Just ja seda sai usinalt kasutatud. Ja no seal on praegugi need, need külad on hästi heas korras, seal on väga palju niisugusi, uhkeid villasid, kus on niisugused fantastiliselt kaunid aiad. Ja sellised villad ja aiad on olnud seal aastasadu. Sest Garda järv oli juba Vanas-Rooma riigis kuulus kuurort ja seal on kohe näiteks kuulsate roomlaste villade paigad teada. Ja näiteks Rooma poeet kattullus armastas sind väga viibida oma villas ja see oli 1000 aastat tagasi. Ja praegu, kui sa seal liigud, seal on kõik, kõik on hästi mugav ja hubane ja mõnus. Ja, ja siis tuli küll natukene selline tunne ka peale, et liiga mugav, liiga hea, liiga kerge tahaks tagasi siia raskele Eestimaale või kuskile kõrgele, alpi mägedesse. Aga samas see oli mõeldud sedamoodi, et ükskord Ma tulen siia tagasi siis, kui ma olen tõeliselt vana. Ja kui ma olen nii paarikümne aasta pärast võib-olla et siis, kui ma enam ei jaksa kuskile mujale minna, siis siin on küll väga mõnus oma vanu konte, et soojendada. Ja sellega siis lõpetaks ja kuulaks siia lõppu veel mandoliinil ühte vana head Itaalia lugu. Seesugune oli siis tänane saade itaalia Alpidest ja sealsetest vapustavalt ilusatest paikadest, kus vanast peast on hea oma konte soojendada. Stuudios olid Hendrik Relve Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajat.