Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning olen pidanud lõppeva nädala raadiopalvused. Rääkisin eile sellest, et usk tähendab ärkvel olemist hetk hetke kõrval. Igavik ei ole lõpmatult pikk aeg, vaid ajapiiride kadumine. Jumal tahab anda meile igavikku just praegu just selles hetkes, mitte alles surma järel alles taevas. Mida see tegelikkuses tähendab siis seda, et igal ajahetkel on oma tähendus. Me ei saa surutide aegu headeks ja halbadeks, sobivaiks ja sobimatuix piltlikult meis otsida vaid roose, pidades kõiki muid lilli umbrohtudeks. Kui kellegi osaks täna on kurbus või kannatus, siis ta ei pea põgenema selle eest. Ta ei pea otsima uima ega unustust. Ei pea seda lõiku püüdma oma elust võimalikult kiiresti mööda saada. Ta võib täiesti selgelt tajuda valu. Ja ometi just selles silmapilgu kitsikuses kogeda jumala rahu, mis on ülem kui kõik mõistus. Meie elu on liiga lühike, et võiksime teda kulutada tühiste laskeldustele või paremate aegade ootusele. Ärkvelolek tähendab selgust, et ükski asi ei ole homme samasugune kui täna. Ükski laul ei ole teist korda, laul kõlg ta enam sama et ütlemata jäänud sõna ei saa kunagi hiljem enam öelda. Tänane taevas, on see siis päikeseline või pilvine, on nähtav ainult täna. Kristlane ei korja üksnes neid silmapilke, mida tavatsetakse nimetada õnnelikeks. Ta võib võtta jumala käest vastu kõik, iga silmapilgu. Annina. See, kes on ärkvel, kes näeb pealispinnast läbi ei lase ennast ajastu ahistavatel asjadel omastada. Paulus ütleb, et Risti inimesed on kui kurvad aga ikka rõõmsad kui vaesed, kes aka teevad paljusid rikkaks kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik. See, kes elab igavikus, ei sõltu enam mööda minevatest ajutistest asjadest vaid vaatab kõigele imestavate silmadega. Aga kui endasse ausalt vaatame, siis küllap peame tunnistama, et enamik elust on möödunud poolunes või kogunisti magades. Ja ta on olnud vaid väheseid hetki, mille kohta saame öelda, et oleme olnud täiesti ärkvel. Aga nende väheste hetkede eest tõuseb südamesse tänu. Ei see ole kogemate taposta lühendab värk küll oleku tänulikkusega sest see, kelle silmad on läinud lahti nägema tõelust, näeb igas asjas püha. Ja kui see meie elus veel nii ei ole, siis teadkem et see on ainus asi, mida tasub taotleda. Paraku mistahes täius on saavutatav vaid korraks. Me ei saa kirgastus mäele ehitada leht, maju, õnnehetked, mil inimene kogeb jumala ligidusse ja sügavat rahu on selleks, et anda jõudu jätkata teed tema poole. Nagu ütleb laulusalm, on eilne nagu uni ei homset tunnema. Kuid ikka kindel käia on lapsel isaga. Uku Masing on sõnastanud eesmärgi nõnda. Elu ülesandeks ja sihiks. Elu näiteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum ärk kui emal eilsest. See tähendab, et elu eesmärk on elu enesekvaliteedis ega ole mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises. Jeesus on tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Ta ei anna seda elupalgaks pingutuste eest. Ei, ta kutsub vaevatuid ja koormatuid, väsinuid ja uniseid tülpinud ja lootusetud enese juurde. Et anda neile hingamissiin ja nüüd tema võib meid õpetada selgemalt nägema. Tema vaim võib hoida meid ärkvel, tõesti, palvetada võib lakkamatult ja väsimatult. Sest palve on osadus jumala väega. Palvetagem. Issand jumal, me täname sind, et sa oled meile andnud võime kasvada armastuses ja mõistmises ja tundmises. Ühendame süda täna enesega, et see mahutaks palju. Aamen.