Tere hommikust ja kaunist esimese advendipühapäeva ole luteri kiriku vaimulik Toomas Paul. Ja olen pidanud möödunud nädala raadiovalgused. Eile õhtul algas esimene advent. Ladina sõna atentus tähendab tulemine. Algselt oli see kristluse avalikuks saamise ehk epifaania ootamine mitte jõulupühade kättejõudmise või koguni lapseliku kinkide ootus. Niisiis kuningate kuninga päralejõudmise ootamine. Kristlased ootavad Kristuse ja tema riigitulemist. Palume meie isa palves, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu ka maa peal, nii nagu taevas praegu ei sünni. Aga me ootame, taevariik tuleks ja meid arvataks väärt sinna pääsema. Aga kuidas on ühendada, et me peaksime elama igas oma eluhetkes ja ometi veel ka millegi hoopis uue poole, vaatame seda ootama, kas üks ei välista, teist? Ei tarvitse. Oodata võib nii, et ainult istud ja vahid aknast välja ja kuulad. Kui aeglaselt tiksub kell nagu lastelaulus. Küll on ootamine piik kätte jõuab, videvik enam oodata ei jõua, kus on jõulutaat nii kaua? Oodata võib ka nii nagu pereema, kes vaatab hirmu kell juba nii palju jõuaks ometi kõik toidud ja toakraamimise valmis. Aga midagi suurt ja ilusat võib oodata ka nõnda, et naudid teel sinnapoole, iga silmapilku tõuseb mäkke ja tahad kord jõuda tipule, et heita sealt pilk, kõle kauguste. Aga juba poolel teel on iga vaade nii kaunis, et pingut, kus on juba teele asumisega tasutud. John panian pealkirjastas oma kuulsa allegooria ristiinimese teekond taeva linna. Me oleme teelised, siht on veel lõpmata kaugel, aga see ei ole rõõmutu rada, vastupidi. Tuletagem meelde kolme tarka, kes tulid kaugelt hommikumaalt Jeesus-last kummardama. Nad põikasid pealinna Jeruusalemma, ent see käik osutus eksituseks. Kui nad uuesti teele läksid ja tähte nägid, rõõmustasid nad üliväga. Taevatee on rõõmus tee, kus me võime kogeda juba praegu hetk hetke kõrval jumala armu armu peale. Kus me kogeme pimedatel tundidel tema tugeja, kes ütleb. Sulle piisab minu armust, sest vägi saab täieliseks Natruses. Paulus ütleb, kui te nüüd ühes Kristusega olete üles äratatud, siis otsige asja, mis on üleval, kus Kristus istub jumala paremal käel. Mõtelge neid asju, mis on üleval, mitte neid, mis on maa peal. Sest te olete surnud ja teie elu kätkeb ühes Kristusega jumalas. Kui Kristus teie elu saab avalikuks, siis saatega teie avalikuks kirkuses ühes temaga. Mu sõbrad, tahaksin teile öelda, elu ei ole selja taga, vaid ees. Isegi Jeesus Kristuse Suur apostel Paulus tunnistas oma elude lõpul. Ma ei arva, et ma selle olen kätte saanud. Ühte aga ma ütlen. Ma unustan kõik, mis taga ja sirutan eeloleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole, jumala üleva kutsumise võiduhinna järele, Kristus Jeesuses kuivõrd nüüd on täiuslike mõtelgem just seda. Ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll jumal ilmutab teile ka selle kummatigi sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi. Sealtmaalt, kuhu oleme jõudnud, võime astuda oma rada edasi. Nii, meie, kes oleme kristlased kui ka need, kes võiksid selleks saada. Jumal kutsub meid kõiki pimedusest valgusesse, surmast, ellu, juhuslikkust ja mõttetust elust sellisesse, mis on meist mõistetamatult suurem. Nõnda nagu on kirjutatud, mida silm ei ole näinud ega kõrv pole kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud. Selle on jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. Kes sellist head asja siis ei tahaks? Selge see, et inimesed oleksid nõus pärast surma sattuma meeldivasse paradiisi. Probleem on aga selles, et see ei saa automaatselt toimuda. Selma Lagerlöfi fon kirjutanud rea paga Juta Kristusest. Ühes neist räägitakse, kuidas Püha Peetrus vaatab üle taevaserva ja on väga kurb. Issand Jeesus küsib, mis tal Vigal. Peetrus vastab, et ta naine ja lapsed paradiisis, aga näed, ämma keedetakse põrgukatlas. Et teha peetuse meelt rõõmsamaks, saadab Jeesus kohe ingli tuua ämmahing põrgust taevasse. Peetuse Jeesus Kõlluvad taeva äärel ja näevad. Niipea kui ingel haarab katlast ämma ja hakkab ülespoole lendama, klammerduvad paljud teised hukkamõistetute marjad des. Ning nõnda on see nagu suur mesilassülem, mis kerkib taeva poole. Aga Peetruse ämm siputab ja rabeleb, et saada teistest lahti. Nii pudeneb neid üksteise järgi tagasi keevasse katlasse. Imelik küll, mida vähemaks jääb patuste hingede hulk ja kergemaks koorem, seda vaevalisemalt suudab ingel lennata. Lõpuks üsnast taeva serval õnnestub Peetruse ämmal ka viimane vastik kaasa kippuja maha raputada. Ja siis lõpeb inglijõud ning ta ei suuda Peetruse ämma süles kanda. Ka tema pudeneb tagasi. Jeesus ütleb Peetrusele. Mida mina saan teha, kui ta ei taha taevasse? See on tõsine jutt ja Lagerlöfi oli ta palju ilusam kui minu kokkuvõttes. Jah, jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe taipamisele. Aga kui ta annab inimesele võimaluse ka ei ütelda siis ta peab leppima sellega, et neid on väga vähe, kes tulevad? Kes ei saa südamelt teiseks kes ei tahagi teiseks saada. Sellisega ei ole midagi teha. Aga kes siis üldse saab õndsaks? Jeesus vastab. Inimeste käes on see võimatu, mitte aga jumala käes. Sest kõik on võimalik, jumala käes. Kas meie jõuame pärale? Kas meid võetakse vastu? Kas mind võetakse vastu? Meil jääb vaid loota tõotuse sõnale. Ustav on see, kes teid kutsub. Küll tema teebki seda. Palvetagem. Issand, jumal, me täname sind, et sa oled nõnda maailma armastanud. Et oled andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Anna mulle ja anna teistele otsijatele sellist usku, mis meid ühendaks sinuga. Ühendaks täna praegu ühendaks nõnda, et ükski vägi ei kisu meid sinu käest.