Kiidetud olgu Jeesus Kristus. Olen Villu Jürjo Narva Aleksandri kogudusest ja sellel nädalal tahan lugeda teile meie usukuldvara Jeesuse tähendamissõnasid. Tänase hommiku tähendamissõna kadunud pojast Luuka evangeeliumi, 15.-st peatükist. Jeesus ütles, ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale. Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule ja isa jagaski varanduse nende vahel. Juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõiku kokku ning reisis kaugele maale ja seal pillast ära oma vara elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks, poetas enda ühe sealt maa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid. Ja ükski ei andnud talle. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles, kui palju palgalisi on mõisal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga. Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle. Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks süütaks. Pea mind nagu ühtama palgalistest. Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale meel. Ning ta jooksis ja langes pojale kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale. Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks süütaks. Ent isa ütles oma sulastele. Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga. Ja tooge nuumvasikas, tapke see ja sööge ning olgem rõõmsad, sest see, mu poeg oli surnud ja on jälle saanud elavaks. Ta oli kadunud ja on leitud. Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. Aamib Mulle tuletab see tähendamissõna meelde meie Euroopa kultuuri. Mõtleme sellele, et pojal ei oleks kaugel maal olnud mingit pidu, kui tal ei oleks kaasa võtta olnud isakodu varandust. Seda võis ta kulutada priisata. Ja olgem ausad, põli võõrsil oli tõepoolest esialgu ilusam ja õnnelikum kui isa kodus sest isa kodus olid reeglid. Lisa kodus tuli tööd teha, isa, kodus tuli arvestada teistega. Ja probleemid tekkisid alles siis, kui pärand oli ära raisatud. Mulle tuletab meie aeg siin Euroopas väga meelde seda kadunud poja lugu. Me ütleme, et me ei vaja usku ega jumalat, et me ei pea palvetama ega olema jumalateenistustel sest ilma selleta on palju rõõmsam ja parem. Õigus on küll. Aga ükskord raiskame me oma isa kodu päranduse, meie kristliku kultuuri ja meie eestpalvete jõu ära. Ja siis tuleb nälg esialgu kergelt ja hoiatavalt. Aga viimaks ei ole võib-olla meiega ka muud teha, kui meid sigade juurde saata. Sellepärast olgu meil see teadmine, et on võimalik, pöördumine on võimalik meeleparandus. Ja taevane isa tahab meile andestada seda nii terve Euroopa jaoks, seda meie Eesti rahva jaoks, aga seda minu ja sinu kui üksikisiku jaoks ka. Ja sellepärast siis palvetame. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.