Kiidetud olgu Jeesus Kristus, olen Villu Jürjo, Narva Aleksandri koguduse õpetaja. Ja sellel nädalal tahaks koos teiega lugeda Luuka evangeeliumist Jeesuse tähendamissõnasid. Ma eeldan, et Me oleme üsna ära unustanud oskuse alustada päeva pühakirjasõnaga. Ja selle pärast tuletan meelde rikkust, mis Jeesus meile on andnud. Tänaseks hommikuks on tähendamissõna külvajast. Loen luuka evangeeliumi kaheksanda peatüki neljandast salmist alates. Paneme siis tähele ja katsume mõelda. Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga külva ja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamise ajal pudenes osa seeme tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule. Ja see kuivas ärgates, sest sellel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele. Ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda. Ja kui see tärkas kandisse sajakordselt vilja. Seejärel ta hüüdis, kel kõrvad on kuulda kuulgu. Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles, Teile on antud ära tunda jumalariigi saladusi. Aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõnaga tähendab, seeme on jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest. Et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu. Ent neil ei ole juurt üürikest aega nad usuvad. Ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on need, kes sõna küll kuulsid. Ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised, kus ja elu lõbud. Ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, Need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad. Aamen. Praegu toimuseks seemne külv. Võib-olla oli see nagu tuules lendlevad võililleseemned langes kuhu juhtus. Ja osa neist seemnetest ehk hakkab kasvama. Enamus mitte nii on loodusseadus. Aga umbrohu asemel vajame me tegelikult head vilja. Siin kõneldakse nisust. Mis saab peenramaast, kuhu külvatakse segi seemneid nagu Tootsi peenrale üks ühest, teine teisest sordist. Mis saab peenrast, kus kõik kasvavad võrdselt. Ehk siis ohakad lämmata igasuguse vilja. Nii on ka meie kõrvade ja meie südamega. Meie südametesse langes hea vili, nüüd on vaja sellel kasvada lasta. Ainult vene muinasjutus on võimalik, et õhtul külvad odra maha hommikuks pruulid uudseviljast õlut. Ei ole ju võimalik ka lapse kombel käia igal hommikul põllul seemet puhastamas, et vaadata, kas ta juba kasvab. Igale asjale on seatud oma ehk. Meie maal on jumala sõna seemet palju külvatud. Me ei näe alati vilja, aga me teame, et see seeme on olemas. See seeme on leitav ka meie jaoks. Ja ta võib meie uues elus vilja nähtavaks tuua. Ja mis saab olla suurem eesmärk kui see, et me kord asetame jumala altarile oma elu Kuldse viljavihu viljavihu sellest seemnest, mida silmaveega on külvatud, mida raskustes hoitud ja mis ükskord seatud ajal ilmsiks on tulnud. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.