Uks avanes ja sisse astus sale kauni rühiga daam, kes eemalt vaadatuna oli justkui äsja varasesse keskikka jõudnud. Keretasime lähedalt saabunule otsa vaadates nägi ta heal juhul viis võib-olla 10 aastat vanem välja, kui esimese hooga võinuks pakkuda, aga see oli ka kõik. Uskumatult jumekas ja sirge seljaga. Näitlejatar ei lasknud kuidagi arvata, et ta on püsinud areenil juba rohkem kui 60 aastat. Saades üleöö kuulsaks 1947. aastal linastunud jutustusega siberi maast lõpetanud teatrikooli ja töötanud terve elu satiiriteatris on Veera Vassiljeva selja taga sadu lava ja filmirolle. Primadonna on seejuures näinud nii häid kui halbu aegu ja suutnud ühtemoodi väärikalt taluda neid mõlemaid. Tänane kuulaja saab osa väikesest läbilõikest selle võluva inimese elust. Veera Vassiljeva satiiriteatri pärl on alanud keskeprogrammi nimi. Selles kõlavad laulud peaksid minu meelest küll igati sobima meie kangelanna romantilise olemusega. Pean silmas itaallase totokotuunio ja vene lauljataride kirglike toite, millest koos asi isaga ette kantud mängi pillimees alustas ja ka jätkab need saadet ning Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulata. Kõigepealt ei saanud muidugi märkimata jätta, et Veera Vassiljeva ja tema satiiriteater on sama hästi kui eakaaslased vaid aasta ongi vahet, ehk teisisõnu kaheksaga nelja aastane teater on vanem ja selles kõiges polekski midagi erilist, kui ei torkaks silma üks tähelepanu väärne ja nagu juba enne öeldud tõsiasi mõlemad näevad välja märksa nooremad. Minu vestluskaaslane oli meelitatud. Aitäh heade sõnade eest oleme eakaaslased tõesti mina ja minu teater. Verassiljeva naeratas päikselisel ja viis jutu mujale. Pean ütlema, et kerge meil pole, kellelgi ei ole, aga meie oleme ilma jäänud teatri raudvarast. Andrei Mironov tooli Papanovist, Georgi Mingletist, Spartak Mihhoulinist. Nemad olid satiiriteatri visiitkaardiks, nendega sai lavale tuua mida iganes, alustades kõige nõudlikumasti keerulisemas klassikast ja lõpetades kergema Willilikuma kraamiga. Praegu on maja täis noori näitlejaid, kahtlemata andekaid, aga paraku mitte seesuguse kaliibriga, nagu olid eelmainitud. Minu vestluskaaslane oli lahkunud kolleege meenutades tõeliselt hoogu sattunud ja jätkas. Teatri praeguse nooruse hulgas puudub kangelane selliste mõõtmetega, nagu oli näiteks Andrei Mironov. Meie eelmisel tänaseks ka juba siit ilmast lahkunud peanäitejuht Valentilblutšikul olid seesuguse näitleja olemasoluga absoluutselt vabad käed, ehk nagu äsja mainisin, sellist rolli, mis oleks Mironovile üle jõu käinud, polnud lihtsalt olemas. Mees oli maailmatasemel tegija absoluutselt. Siinkõnelejal jäi üle vaid pisut imestada, et nimetatud näitleja suri tervelt 21 aastat tagasi, aga temast jäänud tühimik kestab tänini ja kuidas veel? Tõepoolest, ja kuidas veel, ilmselt tajuvad seda kõige paremini need, kes temaga koos töötasid, mina, sealhulgas vaat meie saime enam-vähem aimu meronovi tõelisest suurusest. Jah, aga üldse olid teistsugused ajad, õhkas primadonna. Tollal ei olnud sellist asja, et oih, see etendus on nüüd küll liiga vaimne. Ei tea, kas ikka müüb. Repertuaari võeti vägagi nõudlikke tükke, rahvas jooksis tormi, oli tänulik, publik vajas vaimutoitu nagu õhku. See oli ühtlasi ka leevenduseks ümberringi valitsevale totrusele hea teatrietendus. Saite selle tükk aega edasi elada ja letihind oli taskukohane ka tagasihoidliku sissetulekuga inimesele. Täna seda paraku enam öelda ei saa. Isis käib meil nüüd maksujõuline publik, ent samas on see kahjuks seltskond, kes vajab hoopis teistsugust teatrit. Lõbusat meelelahutusliku, peaasi et liiga palju mõtlema ei peaks. Emotsioonidest piisab. Siinkõneleja küsis seepeale, et kas siis Veera Vassiljeva kohe nii leiabki, et koos rikkusega käid tingimata kaasas ka soov millegi kergema järele. Ja täpselt nii ja seetõttu, et mitte vaatajaid üldse kaotada, mis võiks olla hirmsam, eks pakumegi suuresti niisugust kergemat repertuaari sheiki mõistagi püüame seejuures säilitada oma väärikust. Samas muidugi meie praegune peanäitejuht Aleksander sirvinton, lavastaja, kellele meeldib õhuline ja ilus iroonia. Ja kui näitlejad selles elegantsed ja vaimukad on, miks mitte. Nõnda siis kuidagimoodi laveerima, et hundid söönud ja lambad terved oleksid, aga jah, möödunud aegade vägevusega seen muidugi võrrelda ei anna. Nõnda rääkis Veera Vassiljeva satiiriteatri võluv primadonna ja kuulame siinkohal taas üht laulu tänase saatemuusikavalikust. Jätkame saadet satiiriteatripärli Veera Vassili, aga kui seni oli miskipärast põhitähelepanu langenud teatrile ja kuulsatele kolleegidele siis nüüd oli ülim aeg rääkida ometi näitlejaterist endast. Nõnda uurisingi kõigepealt, kui lihtne siis ka oli noorukesel Veerotškal 1943. aastal Moskva teatrikooli sisse saada. Igal juhul tung oli tõesti suur teatri ja teatrikooliga kipubki nii olema, et aegadele oludele vaatamata joostakse sinna ikka torni. Vladimir katohvitser, kes seda kursust vastu võttis, oli Stanislavski eneseõpilane ja jälgis seetõttu erilise hoolega näitlejateks pürgijate loomulikkust, psühholoogilist Veenust, reaalsuse taju. Mina olin tollal selline vahetu, isegi naiivne punaste põskedega neiu Käia. See kuulsale näitlejale imponeeris. Ta võttis mind vastu sõnadega, olge hea ja lõpetage palun õhtu kuul ära. Keskharidus on vajalik. Lubasin pühalikult, aga ei lõpetanud. Lihtsalt ei jõudnud. Seega on mul paradoksaalsel kombel kõrghariduskeskharidust, aga mitte. Naeris Veera. Vassiljeva lisas. Loomulikult sai niisugune asi juhtuda üksnes sõja ajal ja mõistagi pole ma selle üle uhke. Aga teatrikoolis õppida, ühtne üldaineid pea mul võttis ja erialaselt arenesin ka tasapisi. Just nimelt tasapisi seesugust tormilist tähelendu ma õpiaastatel ei sooritanud ega polnudki vaja. Ajalugu teab paraku kurbine heiteid tudengipõlves jalust rabanud näitleja hakatistest, kes hiljem vaikselt unustuse hõlma vajunud. Mõistagi on ka teistsuguseid näiteid, naeratas tiiva leplikult. Muidugi aitas pärast teatrikooli sissesaamist minu käekäigule kõvasti kaasa et olin jõudnud mängida Ivan põrjevi filmis jutustus siberi maast. Nii film kui minu tegelaskuju Nastja kussinkova osutusid erakordsed populaarseks ja sain koguni Stalini preemia laureaadiks. See oli tollal ikka väga suur näitaja. Jao pärast teatrikooli lõpetamist 1948. aastal mind siia Satiiri teatrisse kutsutigi, kui sul on töötanud terve oma elu. Kõige paradoksaalse on siinjuures see, et ma polegi satiirist kui sellisest teab mis vaimustuses. Pean ennast pigem dramaatilise ka lüürilise laadiga näitlejannaks. Aga nuh satiir siis satiir, mõistagi olen oma rolli joonistus vajadusel seda igati jälginud. Peab ütlema, et teater võttis mu äsja kooli lõpetanud noore uustulnuka väga südamlikult vastu. Tundsin, et olen hoitud ja kaitstud ning võttis aega, enne kui mõistsin selle tunde petlikust. Sest kõik olemas näeb ju eelkõige sellest, milliseks sinu kui näitleja saatus kujuneb. Kui ikka õnn selja pöörab, ega siis keegi appi ei tõtta, keegi ei saagi seda teha, arutles satiiriteatris igasuguseid aegu näinud Veera Vassiljeva. Nii nagu enamik näitlejanna Sid, olen minagi elanud aastad, mil jäin täielikku unustusse, jätkas ta naeratades. Muidugi kandikuga üle lava ja härra, teile on kiri stiilis roll oli ka suuremaid osi vanades tükkides, mida oli juba terve igavik mängitud, ent uusi ja huvitavaid pakkumisi ei tulnud sellel kusagilt. Kui mul täitus 60. juubel, andsin välja memuaaride raamatu, tundus, et aeg on nii kaugel. Naeris sarmikas näitlejanna ja lisas. Õppisin noist aegadest leplikkust ja solvumisega toimetulekut. Mida muud Ta jäi. Andsin endale aru, et hiilgeajad on jäädavalt möödas ning elama tuleb hakata teistmoodi. Otsida abi hinge, lähedastest, filosoofiatest ja nii edasi. Sest ega ma lõppude lõpuks mingi nurgas nutt ja ka ei olnud seetõttu kohane siin päris kenasti. Veera Vassiljeva ilusad silmad olid kõik, kes seda rääkides rõõmsad, palged säravad ja kordsema ei märganud. Hakka või uskuma, et kaunis sisemus kajastub kindla peale ka välimuses. Viletsad ajad mööduvad ja tulevad jälle paremad. See sümpaatne tõdemus pidas paika ka Veera Vassiljeva puhul kelle kuuekümnendat juubelit ei tähistanud ainult mälestusteraamat, vaid peatselt ka uus huvitav tööpakkumine. Lõpuks ometi. Lavastaja nimega Boriss, seal vohh pakkus vene klassiku leskovi näitemängus üliagara kaupmeheemanda rollis kes oli ametis vaestele tütarlastele rikaste peigmeeste otsimisega, nii mõned tegevus toimus 19. sajandil ja emandoli oma naiivsuses ja aktiivsuses. Muidugi seesugune eriline rumalavõitu Paaba, kes ei saanud nagu arugi, et kurja teeb. Väga huvitav oli mängida värviküllane ja lopsakas keel, rikkalik tegevus. Võiksin seda lavastust võrrelda ühe tohutu suure seinavaibaga, kuhu on sisse kootud kõikvõimalikke rahvuslikke motiive. Etendus läks menukalt meie tollane peanäitejuht Luczyk kolisele väikeselt avalt suurele üle. Niisiis minu kui näit le taassünd oli alanud. Mõne aja pärast pakkus mulle Tweeri draamateatri kunstiline juht Raniewsk rolli kirsiaias. Rohkem kui 10 aastat sõitsin Moskvat veeri vahet, dublanti mul polnud. Reisisime tükiga ka palju ringi, kui välismaal polnud saali, kus poleks nutetud. Franiskajat mängides mõistsin, kui põhjendatud on olnud minu sisemine tung just sedalaadi rollide järele kuivõrd otsis väljapääsu just see emotsionaalne osa minust, mis nüüd Renersked mängides end tõeliselt ilmutas. Edasi kutsus oreooli linnateatri juht Boriss kulubitskiming krüptšiiline rolli Ostrovski süüta süüdlastes. Taaskord sõitsin etendusega 10 aastat ringi jäädes samal ajal mõistagi oma koduteatri, lõika ilusti truuks. Kõik need külalisesinemised on muidugi oma kõledate hotellide ja rongis veedetud öödega aukartust äratava seas daamile parajaks katsumuseks. Aga õnn olla laval omanatuurile sobivas rollis kaalus seesugused ebameeldivused üles. Edasi küsisin, et mis siis ikkagi igapäevases tööelus välja nägi, kui Veera Vassiljeva mängis koduteatritükkides mis talle ehk eriti hingelähedased polnud. Ehk teisisõnu ja nagu juba öeldud, satiir polnud tema armastus number üks. No kuidagi õnnestus leida oma nišš koos Valentin Plutšiku tulekuga ja Andrei Mironov olemasoluga. Tulime repertuaari suurel hulgal väga jõulisi näitemänge. Meenutagem hetkeks Mironov hiilgerolle, Lopachin, Chatski, Figaro, Donson revident ja nii edasi. No ei olnud tal ainult koomilisi rolle, vaid ka dramaatilisi, lausa traagilisi. Ja kui hästi läks, kus noist lavastustest üht-teist mullegi. Kui peeti sobivaks, väga grotesksed tüüpe mängis Olga Arosseva, mäletate teda küll filmis ettevaatust, auto. Minule jäid vaoshoitumad asjad, ehkki sammas üsna karikatuur see proua linnapea kohta revidendis seda ka jälle öelda ei saa. Pean muidugi vajalikuks märkida, et satiiriteater nagu isegi mõistetav, et oli, on žanriliselt mitmekesine ning see asjaolu teeb ta mõistagi ligitõmbavaks. Ehkki tänasel päeval, nagu eelpool juba mainisin, kipub kaalukauss vahel liig kerge repertuaari poole, kuna seda armastab Moskva rahakas publik. Aga üht olin ma alati mõistnud spetsiaalselt minu pärast ei vaevu keegi midagi lavastama. Kui miskit sobivat leitakse, siis antakse, ent sammas mõne aasta eest üks erand siiski tehti, naeratas Veera Vassiljeva rõõmsalt. Nimelt tuli siin lavale Shan kokto pühad koletised, et ei kavatse spetsiaalselt minu pärast ja sain selles ühtlasi ka peaosa. Võluv veerakus miinitchna näeb ikka sedavõrd hea välja. Ta on muuhulgas jõudnud ka näiteks šokolaaditahvli ümbrisele. Tõsi küll, mitte iseendana, vaid oma kangelannana, ühest modern, teatri, lavastusest, noodiaid külalisartistiga nii rahule, et mõtlesidki seesugused riiki välja. Publik ostab hoolega jumekas ja rühikas, daam imestab vahelise ka oma vanusele. 93 aastat mine või lolliks, no üldse pole seda tunnet. Kõik need, keda mängin, on muide märksa nooremad. Ja asi polegi selles, et ma nüüd koos oma rollidega laval tingimata noorenema hakkaksin, vaid pigem selles, et ma tunnen Ennast absoluutselt loomulikuna. Võtame või Shan anoi näitemängu orniffi ehk tõmbetuul, kus Aleksander sirvinud mängib peaosa minaga tema õnnetut grafinnast naist, keda ei armastata. Üldiselt mulle meeldib mängida solvatud naisi ja ma tunnen end neis rollides alati suuremad, varasemalt veel mängin Tomna pantileemnat talentide siia austajate, siis peab ütlema, et see etendus läheb meil kohe väga menukalt. Rollijaotus on suurepärane ja oma tegelaskuju ma lausa jumaldan. Vaat see on nüüd jälle niisugune väga mitmekülgne karakter, sealhulgas ka kindlasti koomiline ka ütleme, tõeline vene naine, kes lapseõnne nimel on valmis 10-l erineval moel sehkendama sealhulgas kaaluiskama, flirtima. Kõike seda saadab muidugi hästi lopsakas kõnepruuk. Ühesõnaga tegu on erakordselt elujõulise emandaga väga omane nimiosaga. John Patricku kummalises missis Sävitšis, mis on lavastatud muide täiesti ebaharilikult ja ka absoluutselt avatus kohas habrast soovi nukuteatris, nimelt. Seal on noor huvitav lavastaja ja näitleja Andrei tehnikov, kes laulab, tantsib ja on ka suurepärane nukujuht ning põnev lavastaja, nii ta siis otsustaski välja tuua kummalise Missis Sävitši. Näidendi tegevus toimub vaimuhaigete hooldekodus. Tehnikov on asja lahendanud nii, et haigeid tegelasi mängitakse nukkudega. Kõik ülejäänud rollid on lahendatud, aga luust ja lihast näitlejatega. Tulemus on üle ootuste huvitav, väga soe ja südamlik etendus. Muide kus kalgis ja rikkusele orienteeritud maailmas osutuvad sinu parimateks sõpradeks just noodsamad nõndanimetatud vaimust väetid. Samas kordselt ilusa hingega inimesed. Publik saalis nuttis ja naeris vaheldumisi, aga minul jah, naeris nüüd ka. Veera Vassiljeva on praegu ja kõrges vanuses vaat et üks säravamaid aja Erki elus üldse. Kaks ilusat rolli oma teatris, kaks, teises ja lisaks käivad meil satiiris veel proovid ka pulgaakovi mul jääriga, kus ma mängin mad lääni. Mälu pole mõistagi enam see rääkis satiiriteatris ning rändoul kleidis tekstiga tuleb vaeva näha iga jumala päev, eriti sajevičirolli puhul. Lavastajad usaldavad mind, et hoolitsen ikka tõsiselt selle eest kõik ilusti peas oleks, sest vastasel juhul kannataks ju meie kõigi renomee. Seni olen oma ürgvanadusele vaatamata ikka jätkuvalt adekvaatne suutnud olla, naeratas staar. Nüüd viisin jutu töölainelt puhkuselainele, meenutades omaaegset furoori seoses filmiga jutustus siberi maast. Küsisin, kuivõrd looduslembene primadonna ise Maailma ei käi, sest polegi kohta, kuhu minna. Loodusega seob mind vaid siiras imetlus, sest ilule olen tõesti väga vastuvõtlik. Aga et midagi ise kasvatada või potipõllumajandusega tegeleda, vaat see harjumus mul puudub. Pealegi võttes arvesse nii minu kui minu abikaasa kõrgelt tiga, helistame me mugavaid elutingimusi. Muidugi, kahekuulise puhkuse ajal läheme ikka tavaliselt kuskile, kui lähedasse sõnatooriumisse. Nõnda rääkis satiiriteatri staar Veera Vassiljeva. Aga kui ma küsisin, mida ta tööst vabal ajal veel teeb tuli vastus ikka üsna üllatav. Nii naljakas kui see ka pole aega jätku õieti millekski. Eelkõige seetõttu, et minu 88 aastane abikaasa on väga haige. Hoolitsen ta eest nii palju kui vähegi võimalik, sealhulgas keedan ja küpsetan. Koristamas käib meil abiline ja pesu pestakse pesumajas, aga toidutegemise olen enda õlule võtnud ja see võtab kõvasti. Aga meie ühine silmarõõm kodus on praegu pisike kassipoeg, nii et isegi vaidleme vahel, kumba ta rohkem eelistab mind või abikaasat, naeris Veera Vassiljeva ja lisas, et tema kooselumehega on kestnud 52 aastat ja ühtki teist nii suure hingega inimest, kui on Vladimir šakov. Samuti satiiriteatri näitleja, ehkki tänaseks juba endine. Kui mulle vahel tehakse komplimente, et näen hea välja jääd, minuga püütakse vaikselt sarnaneda, siis vastan alati, et olen lihtsalt armunud ja seda kogu aeg. Proov, seal andevuu ja teater seal, minu armastus pean mahtuma oma kostüümides. Mõned neist, mida jumaldan, on mulle jäänud näiteks reneskaja oma abikaasa, kes paraku ei liigu, on vahel minutaolised lendumise peale pisut armugadegi, aga noh, seesugusel vaoshoitud ja vaiksel moel. Enamjaolt oskab ta siiski minu kordaminekute üle südamest rõõmustada. Nõnda rääkis Veera Vassiljeva ja meie kohtumise aeg hakkas ümber saama. Näitlejatar ütles lõpetuseks järgmist. Kuulge, strulli, olen rõõmus, et minu vastu huvi tundsite. Teie armsas linnas ma imelikul kombel käinud polegi, ent olendast palju head kuulnud pidi muinasjutuline olema. Ninguse muinasjutt siis ikka edasi jätkudel nii sisemist kui välist ilu ja armastus teatri vastu. Tippnäitleja Veera Vassiljeva kohtus Moskvas satiiriteatris Haldi Normet-Saarna. Laule aitas valida Ain Saarna ja helioperaatori Maristomba. Laulma jäävad Nadežda Kaaduševaja. No kui Tonyo kuulmiseni